Obsah (7)

§ 263§ 63§ 68§ 65§ 215§ 136§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-28 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia

§ 263

lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. aprilli 2018 otsus Apellant Kaitsja Prokurör Merike Lugna Kaitsja W.O isikukood: XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; XXX; kriminaalkorras korduvalt karistatud Avo Pärmann Kannatanud AK ja AR Süüdistatav RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2018 otsus muutmata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kannatanutel on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas, ei ole kannatanutel võimalik otsust vaidlustada. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohus tunnistas W.O Rüütli
4. aprilli 2018 otsusega

§ 263lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi.

Kohus mõistis L. Rüütlile

§ 263

lg 1 p 1 alusel karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, § 215 lg 1 p -de 1, 2 järgi 6 kuud vangistust, § 136 lg 1 järgi 6 kuud vangistust ning § 199 lg 2 p -de 4, 8 järgi 8 kuud vangistust.

§ 63lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

Karistusest luges kohus

§ 68alusel kantuks 2 päeva.

Mõistetud liitkaristus suurendas kohus Pärnu Maakohtu 19.09.2016.a otsusega L. Rüütlile mõistet ud karistuse kandmata osa 185 tunni üldkasuliku töö võrra, millele vastab 6 kuud 5 päeva vangistust. Seega mõistis kohus

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud 3 päeva vangistust.

§ 263lg 1 p 1 järgi mõistis kohus L.

Rüütli süüdi selles, et ta peksis 17.03.2017 kella 13:00 ajal Pärnumaal Vändras XXX maja ees koos RV-ga AR. RV lõi AR jalaga kahel korral kõhtu ja vastu kätt. Seejärel taganes AR maja nurga taha, kus RV ja W.O lõid AR rusikatega täpselt tuvastamata arvul kordi, kuid vähemalt 15 korral pea ja keha piirkonda. Kui AR oli löömise tagajärjel põlvili maha kukkunud, lõi RV teda jalaga näo piirkonda, mille tagajärjel AR kukkus pikali maha. Seejärel lõi W.O pikali maas lamavat AR ühe korra rusikaga näo piirkonda. RV ja W.O põhjustasid AR-le löömisega tervisekahjustusi: marrastused pealael ja otsmikul. Avalikus kohas toimunud peksmist nägid pealt HV, AP ja RL, keda see häiris.

§ 215lg 2 p 1,2 järgi mõistis kohus L.

Rüütli süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna võttis 17.03.2017 kella 13:15 paiku Pärnumaal Vändras XXX maja ees koos RVga omavoliliselt AR -le kuuluva sõiduauto Opel Astra (reg nr XXXXXX) süütelukust auto süütevõtme ning hiljem võttis koos RV-ga omavoliliselt Vändrast XXX maja eest nimetatud sõiduauto ja sõitis sellega sama päeva õhtuni Vändras.

§ 136

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani W.O toime sellega, et ta koos RVga võttis 17.03.2017 kella 18:00 paiku seadusliku aluseta AK-lt vabaduse, sundides teda Pärnumaal Vändras XXX maja ees ronima auto pagasiruumi. Seejuures võttis RV AK-lt ära mobiiltelefoni, et ta ei saaks abi kutsuda. Seejärel sõidutasid nad AK auto pagasiruumis Vändra vallas Kobra külas asuvale Vändra-Võidula teele, kus RV peksis AK. Seejärel sundis RV AK uuesti ronima auto pagasiruumi ning nad viisid AK tagasi Vändrasse XXX maja ette. -

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi mõisteti W.O süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna varastas Vändras XXX lukustatud kõrvalhoonest muruniiduki Makita PLM5120 väärtusega 420 eurot, akutrimmeri Worx WG168E väärtusega 90 eurot ja kanistri 5 liitri bensiiniga. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Rüütli kaitsja, kes taotleb L. Rüütli õigeksmõistmist

§136

lg 1; § 215 lg 2 p 1 ja 2 ning § 263 lg 1 p 1 järgi ning

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava teo eest rahalise karistuse mõistmist.

Apellatsiooni kohaselt eitab W.O kategooriliselt

§ 263

lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2 ja § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemist. W.O tunnistab üksnes AR tõukamist. 2 Kaitsja märgib, et süüdistuses käsitletud 17.03.2016 sündmused said alguse eelneval päeval, mil W.O Rüütli tuttava RV poole pöördus viimase naistuttav ja kurtis, et töökaaslased terroriseerivad teda ning ähvardavad vägivallaga. RV kutsus W.O Rüütli kaasa olukorras selgust saama. Asjad võtsid ootamatu pöörde ning edaspidistes sündmustes tekitas AR kirvega kahjustusi RV sõiduautole ja W.O Rüütli käele. W.O võtab õigeks, et oli sunnitud enesekaitseks AR endast eemale tõukama, ta ei tarvitanud aga kellegi kallal vägivalda. Kaitsja leiab, et konflikti põhjustas kannatanute ebaõige käitumine. W.O Rüütli roll piirdus passiivse juuresviibimisega. AR auto võttis RV, kuni too RV auto korda teeb. W.O Rüütlil ei olnud selget arusaamist, kas auto loovutamine oli ikka kindlasti vastu AR tahtmist. AK läks autosse koos RV-ga ajal, mil W.O vestles AK elukohas viibinud elamu perenaisega ning ta ei võinud teada, et AK ei istunud autosse päris vabatahtlikult. W.O suhtles kannatanutega eeluurimise ajal ning päevakorral oli lepitusmenetluse võimalus. Paraku mõlemad kannatanud asusid kandma vangistust erinevates vanglates ja edaspidine suhtlemine ei olnud enam võimalik. Lepitusmenetluse otstarbekust kinnitab lisaks ülaltoodule W.O Rüütlil kindla elu - ja töökoha olemasolu, positiivsed hinnangud kriminaalhooldusametnikult ja üldkasuliku töö osas kohalikult omavalitsuselt. Ta on asunud vabatahtlikult alkoholismivastasele ravile. W.O on pereinimene. Tema noorim laps sündis

1. märtsil käesoleval aastal ning W.O on peres ainuke palgasaaja. Kaitsja leiab, et neil põhjustel ei ole otstarbekas karistada W.O Rüütlit ilmtingimata vangistusega, vaid põhjendatud oleks rahaline karistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
3. Apellatsiooni kohaselt olid
4. märtsi 2016 sündmused tingitud eelmisel päeval toimunust ning konflikti põhjustas kannatanute ebaõige käitumine. Ringkonnakohus nendib, et tõendatud on see, et AR eelmisel päeval kirvega RV autot lõi. Seda on maakohtus antud ütlustes peale L. Rüütli ja RV kinnitanud ka AR ise. Täpsustavalt tuleb aga märkida, et tõendatud on üksnes kirvega auto löömise fakt, mitte aga muud selle sündmusega seotud asjaolud, millele kaitsja apellatsioonis viitab. Nende asjaolude kohta ei ole AR, RVk ega L. Rüütlit maakohtus küsitletud. Ka ei ole nende asjaolude kohta esitatud mingeid muid tõendeid. Seda, milles kaitsja hinnangul seisnes AK ebaõige käitumine, ei ole apellatsioonis öeldud. Kuigi kaitsja väitel põhjustas konflikti kannatanute ebaõige käitumine, ei ole kaitsja apellatsioonis selgitanud, milline oli tema hinnangul eelmisel päeval toimunu õiguslik tähendus L. Rüütlile süüks pandavat e tegude kontekstis – kas see välistab L. Rüütli tegude koosseisupärasuse, süü või õigusvastasuse. 3 Ringkonnakohus kaitsja viidatud eelmise päeva sündmustel mingit õiguslikku tähendust ei näe. Isegi, kui AR pani toime õigusvastase teo, oli see rünne lõppenud ega saanud õigustada AR ega ammugi AK vastu kasutatud vägivalda. Ka ei ole kaitsja viidanud ühelegi sättele, millest tulenenuks õiguslik alus asuda kasutama AR autot.
5. Kaitsja väidab apellatsioonis, et W.O oli sunnitud AR enesekaitseks endast eemale tõukama, kuid ta ei tarvitanud kellegi kallal vägivalda. Kaitsja ei ole apellatsioonis ühelegi tõendile viidanud, kuid see väide langeb kokku L. Rüütli maakohtus antud ütlustega. Maakohus on L. Rüütli ütlusi hinnanud kogumis teiste asjassepuutuvate tõenditega. Kohus tuvastas, et L. Rüütli ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Kohus on otsuses selgitanud, miks ta peab usaldusväärseks just tunnistajate ütlusi. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid argumente, mis näitaks, et kohus on teinud tõendite hindamisel vea, ega argumenteeritud, miks tuleb sündmuste käik lugeda tõendatuks sellisena, nagu seda on kirjeldanud W.O . Maakohtu põhjendused, miks ta loeb tõendatuks, et W.O osales AR peksmises, on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased, jälgitavad ja veenvad.
6. AR auto omavolilise kasutamise kohta märgib kaitsja, et L. Rüütlil ei olnud selget arusaamist, kas AR loovutas auto vastu tahtmist. Ringkonnakohus nendib, et esitatud väide ei lükka kuidagi ümber maakohtu järeldust, et W.O kasutas autot omavoliliselt kaudse tahtlusega. Kaitsja väidab, et W.O ei olnud kindel, kas AR oli auto loovutamisega nõus või mitte. See tähendab, et LR pidas võimalikuks, et AR ei ole auto loovutamisega nõus. Kui isik peab mingit süüteokoosseisule vastavat asjaolu võimalikuks, sõltub see, kas tegemist on kaudse tahtlusega või ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, sellest, kas isik lootis mingil konkreetsel põhjusel asjaolu saabumist vältida. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millele tuginedes sai W.O järeldada, et auto saadi AR peksmise järgselt viimase nõusolekul.
7. Ka L. Rüütli süüdimõistmist

§ 136lg 1 alusel vaidlustab kaitsja sisuliselt väitega, et L.

Rüütli puhul ei olnud täidetud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Nimelt ei teadnud W.O apellatsiooni kohaselt, et AK ei läinud autosse vabatahtlikult, sest sel ajal, kui AK koos RV-ga autosse läks, oli tema majas, kus vestles selle perenaisega. Tegemist on taas L. Rüütli maakohtus esitatud väite kordamisega. Maakohus on ka seda väidet otsuses käsitlenud. Kohus on omavahel kõrvutanud kannatanu, L. Rüütli ja RV ütlusi. Omavahel vastuolus olevatest ütlustest pidas kohus usaldusväärseks kannatanu ütlusi. Kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis argumente, miks peaks ringkonnakohus andma tõenditele teistsuguse hinnangu ning lugema sündmuste käigu tõendatuks sellisena, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav. 4 8. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õiguslikku tähendust kaitsja väitel, et kohtueelse menetluse ajal oli päevakorral lepitusmenetluse võimalus. See, et omavahel arutati leppimist, ei ole õigeksmõistmise alus. 9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 5