KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-8335 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelik

§ 64lg 1 alusel 10 aastat ja 6 kuud vangistust.

Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas maakohus liitkaristust KrMS § 238 lg 2 alusel 7 aastani. Maakohus mõistis O.S-ilt riigi kasuks välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisitasu 2436 eurot ja kaitsjatasu summas 1264,50 eurot. 2224 euro ulatuses jättis kohus ekspertiisikulud riigi kanda. Kohus määras, et talt välja mõistetud menetluskulud peab O.S tasuma kuumaksetena 12 kuu jooksul. KarS § 113 lg 1 järgi mõistis kohus O.S süüdi selles, et ta tappis XXX asuvas korteris oma korterikaaslase XX, lüües teda kolmel korral noaga. Tapmise täpne aeg ei ole teada, kuid see toimus mõned päevad enne

1. juunit
3. juuni 2018 hommikul tassis O.S XX surnukeha X alevikus X asuva poe lähedale tühermaale ja mattis sinna. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tunnistas maakohus O.S süüdi selles, et ta lõi
4. aprillil 2018 kella 20.00 paiku X alevikus X asuva maja juures 9-aastasele QQ-le tahtlikult ühe korra kaikaga vastu pead, nii et QQ kukkus maha. Oma teoga tekitas O.S QQ-le füüsilist valu ning muhu ning marrastuse vasaku kõrva kohal. Tegu on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, sest O.S on varem pannud toime tervisekahjustuse tekitamises seisneva kuriteo. Nimelt on O.S tunnistatud Harju Maakohtu
5. juuni 2014 otsusega süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohus leidis, et O.S süü tapmises on suur. Kohus märkis, et tapmine on rängim isikuvastane süütegu, mille eest on ette nähtud ranged karistused. Seejärel asus kohtus järgmisele seisukohale: „Inimese õigus elule on põhiseaduslik põhiõigus – igal inimesel on õigus elule ning sellist õigust on süüdistatav rikkunud. O.S on pannud toime kuriteo, mille tagajärjel on kaotanud XX elu, seetõttu leiab kohus, et süü tapmise puhul ei saa olla midagi muud kui suur.“ 2 Kohus luges KarS § 57 p 3 alusel O.S karistust kergendavaks asjaoluks tema puhtsüdamlikku kahetsust ning süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leidis, et karistuse mõistmisel on O.S poolt toimepandud kuriteo puhul oluline õiguskorra kaitsmine. Veel pidas kohus vajalikuks märkida, et O.S on varem kriminaalkorras karistatud teise inimese noaga löömise eest, millega ta põhjustas raske tervisekahjustuse. Lõpuks märkis kohus, et KarS § 57 lg 1 p 7 mõttes võib kergendava asjaoluna arvestada süüdistatava kõrget iga. Kehalise väärkohtlemise kohta märkis kohus, et ei pea O.S süüd suureks. Kasutatud vägivalla intensiivsus ega kannatanule tekitatud kahjustused ei olnud nii suured, et oleks põhjendatud karistuse mõistmine sanktsiooni keskmises või seda ületavas määras. Kohus luges aga karistust raskendava ks asjaoluks süüteo toimepanemise teadvalt noorema kui kaheteistaastase inimese suhtes ning isikuvastase süüteo toimepanemise täisealise poolt alaealise juuresolekul. Tulenevalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks karistust, mis jääb alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, kuid ei ole alammäära lähedane. Veel märkis kohus, et O.S-i on võimalik tema tegudes sisalduva ebaõigluse ja õiguskorra kaitse huvides karistada ainult reaalse vangistusega. Maakohus lisas: „Kohus arvestab, et O.S pani kuriteo toime teadlikult ja tahtlikult.“ Liitkaristuse käsitlus piirdus järgmise lausega: „KarS § 64 lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõista O.S-ile 10 aastat ja 6 kuud vangistust.“ Lõpetuseks märkis kohus, et kuivõrd O.S-i ei ole võimalik karistada teistsuguse karistusega kui ainult reaalse vangistusega ning kõne alla ei tule ka mõistetud karistuse asendamine ÜKT- ga, šokivangistuse kohaldamine ega tingimisi karistusest vabastamine, ei hakka kohus neid võimalusi analüüsima.
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O.S kaitsja A. Neiland, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist O.S-ile mõistetud karistuse osas, O.

§ 113lg 1 ja Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuste kergendamist ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kergema karistuse raskemaga kaetuks raskemaga kaetuks lugemist. Mõistetud liitkaristust tuleks apellatsiooni kohaselt krMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Kaitsja leiab, et kohus on karistust mõistes kohaldanud valesti KarS § 56 lg-t 1. Kaitsja hinnangul ei vasta O.

§ 113lg 1 järgi mõistetud karistus tema süüle.

Kohus märkis otsuses, et O.S süü ei ole suur, sellisel juhul on aga mõistetud 9 aasta 6 kuu pikkune vangistus liiga raske karistus. Samuti on kaitsja seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata ka kuriteo toimepanemise motiivile – süüdistatava arvates varastas XX ta dokumendid. V. kovalenkole karistuste mõistmisel on kohus jätnud kergendava asjaoluna arvestamata KarS §-s 57 lg 1 p-s 7 sätestatud asjaolu, st selle, et süüteo pani toime kõrges eas isik. 3 KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistis kohus raskemat karistust suurendades. Kaitsja peab seda põhjendamatuks. Sellisel moel liitkaristuse mõistmiseks puudus vajadus, põhjendatud oleks olnud kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemine. Kehaline väärkohtlemine on tapmisest oluliselt kergem tegu. Karistuse suurendamiseks ei anna põhjust ka eripreventiivsed kaalutlused. Karistus kehalise väärkohtlemise eest olukorras, kus O.S on juba kandnud pikka karistust tapmise eest, ei täidaks oma eesmärki. Menetluskulude kohta märkis kohus, et jätab need osaliselt riigi kanda, kuna O.S ei tööta ja tal puudub vara.

1. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kaitsja väide, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süüteo toimepanemist kõrges eas isiku poolt, on ekslik. Kohus on otsuses sõnaselgelt öelnud, et arvestab kergendava asjaoluna süüdistatava kõrget iga. Kohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus on ka kõiki karistuse mõistmise seisukohal olulisi aspekte põhjendanud. Kohus on põhjendatult mõistnud liitkaristuse raskemat karistust suurendades. Kriminaalasjas nr 3-1-1-20-16 leidis Riigikohus, et kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale, tuleks liitkaristuse mõistmisel pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest. Praegusel juhul on kohus moodustanud liitkaristuse, mis ühest küljest arvestab tapmise kui raskema kuriteo osakaalu, samas arvestades ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi toime pandud teo ebaõigust.
2. Prokuröri seisukohtadele esitas omakorda kaitsja kirjaliku vastuse, milles kordab seisukohta, et liitkaristuse mõistmisel raskema karistuse suurendamine ei olnud põhjendatud. Kaitsja leiab, et praeguses menetluses on olukord erinev prokuröri viidatud Riigikohtu otsuses käsitletust. Riigikohtu otsus puudutab lõhkematerjali käitlemist, sh edasiandmist. Selles asjas süüdlane ei tunnistanud oma süüd ega kahetsenud tegu. Ta oli lõhkematerjalide käitlemisega tegelenud juba pikka aega. Teise astme kohtu poolt mõistetud veidi üle 2 aasta pikkust reaalselt ärakandmisele kuuluvat vangistust pidas Riigikohus liiga kergeks, märkides ära, et ringkonnakohus ei olnud kerge karistuse määramist piisavalt põhjendanud. O.S süütegude toimepanemise asjaolud ja mõistetud karistus erinevad oluliselt eelviidatud kohtulahendis tuvastatud asjaoludest: O.S kahetseb süütegu ja KarS 113 lg-le 1 vastava teo puhul aitas kriminaalmenetlusele kaasa; Mõlema O.S teo puhul käitusid kannatanud ise õigusvastaselt (XX varastas O.S-ilt ja QQ narris O.S-i ); KarS 113 lg 1 järgi mõisteti O.S-ile pikk vangistus; 4 KarS §-le 121 vastava teo puhul süü suurust hinnates leidis kohus, et O.S süü ei ole suur. Ühtlasi kordab kaitsja seisukohta, et ka eripreventiivsel eesmärgil pole liitkarituse mõistmine raskemat karistust suurendades põhjendatud.
3. O.S on esitanud avalduse, milles tunnistab oma süüd ja avaldab kahetsust. Veel märgib ta, et talt on välja mõistetud kohtukulud, mida ta sooviks tasuda, aga ei tea, kuidas, kuna on nüüd töötu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kaitsja leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel eksinud KarS § 56 lg-s 1 vastu. Need argumendid, millele kaitsja esitatud apellatsioonis tuginenud on, selliseks järelduseks siiski alust ei anna.
5. O.

§ 113

lg 1 järgi mõistetud karistuse kohta on kaitsja märkinud, et kohtu hinnangul ei olnud süü suur, kuid mõistetud karistus on seda arvestades põhjendamatult karm. Kaitsja väide, et kohus pidas O.S süüd väikseks, ei pea paika. Lõigus, milles maakohus käsitles O.S süüd XX tapmises, on kohus kahel korral öelnud otsesõnu, et peab O.S süüd suureks. O.S süü suurus XX tapmises vajab siiski täiendavat käsitlemist. Olgugi, et kaitsja ei ole sellele tähelepanu pööranud, on maakohus teinud O.

§ 113

lg 1 järgi karistust mõistes niivõrd põhimõttelisi vigu, et neid ei või tähelepanuta jätta. Kohus on tuginenud karistuse mõistmisel asjakohatutele argumentidele ning jätnud nendele asjaoludele, mida tuleb arvesse võtta, hinnangu andmata. Ringkonnakohtu hinnangul on argumendid, millest lähtudes maakohus O.S süüd suureks pidas, asjakohatud. Maakohus leidis, et O.S süü on suur, kuna ta põhjustas XX surma: „O.S on pannud toime kuriteo, mille tagajärjel on kaotanud XX elu, seetõttu leiab kohus, et süü tapmise puhul ei saa olla midagi muud kui suur.“ See, et KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt karistuse alus isiku süü, tähendab, et karistuse mõistmisel tuleb hinnata süü suurust konkreetse süüteokoosseisu kontekstis. Kuna surm on KarS § 11 3 lg 1 koosseisu tunnus, iseloomustab see kõiki KarS § 113 lg-le 1 vastavaid tegusid ega ütle seega midagi O.S süü suuruse kohta. Sisuliselt tähendavad maakohtu põhjendused, et maakohus on O.

§ 113

lg 1 järgi karistust mõistes lähtunud sellest, kui raske tegu on tapmine erinevate süütegude kontekstis. Sellele on hinnangu andnud juba seadusandja karistusseadustiku eriosa normis ette nähtud sanktsiooniga. Kohtu ülesanne on mõista seadusandja poolt paika pandud sanktsiooni raames konkreetset isikut ja tema tegu arvestav karistus. Seega pidi kohus KarS § 56 lg-st 1 tulenevalt hindama, kui suureks tuleb hinnata O.S süüd tapmise kuriteokoosseisu kontekstis. Toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, millest viimane sõltub, ei ole maakohus mõistetud karistuse põhistuses üldse käsitlenud. Maakohtu viga on seda üllatavam, et KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust põhjendades on kohus käsitlenud konkreetset tegu iseloomustavaid asjaolusid, millest isiku süü sõltub. 5 Erinevalt maakohtust, kes hindas O.S süüd suureks, on ringkonnakohus seisukohal, et O.S süüd tuleb pidada keskmiseks. O.S lõi XX noaga kolmel korral kehasse, viimase hoobi andis ta juba ajal, kui XX oli kukkumas või kokku vajumas. Tema teo asjaoludes ei ole midagi sellist, mis annaks põhjust pidada süüd väikseks. Ka subjektiivses koosseisus ei näe ringkonnakohus midagi sellist, mis annaks alust rääkida väiksest süüst. Maakohus on tuvastanud, et O.S pani teo toime kavatsetusega. O.S süüd vähendavaks ei pea kohtukolleegium ka kaitsja märgitut, et kuriteo toimepanemise motiiviks oli see, et vastavalt O.S arusaamisele oli XX varastanud tema dokumendid. See, et O.S süüdistas XX talt asjade varguses, ei õigusta kuidagi XX tapmist. Pigem näitavad O.S selgitused koos tõsiasjaga, et ta on varem süüdi mõistetud raske tervisekahjustuse tekitamises ning praeguse menetluse esemeks oli tapmise kõrval ka kehaline väärkohtlemine, et O.S kipub lahendama konflikte vägivallaga. Maakohus leidis otsuses, et KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, küll aga esineb KarS § 57 lg-s 1 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid. Ses osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Kaitsja on aga väitnud, et ühe karistust kergendava asjaolu on maakohus jätnud tähelepanuta. Nimelt väidab kaitsja, et karistust kergendavate asjaolude hulgast, mida kohus arvestas, on põhjendamatult välja jäänud asjaolu, et O.S on kõrges eas isik. See väide ei pea paika. Nagu prokuröri apellatsioonivastuseski märgitud, on maakohus otsuses öelnud, et arvestab vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 7 karistust kergendava asjaoluna ka O.S kõrget vanust. Kuivõrd tuvastatud ei ole karistust raskendavaid asjaolusid, küll aga karistust kergendavaid asjaolusid, on põhjendatud karistuse mõistmine alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on seda ka teinud. KarS § 113 lg 1 keskmine määr on 10,5 aastat, maakohus mõistis O.S-ile 9,5 aasta pikkuse vangistuse. Seda, kui palju ühe või teise karistust kergendava asjaolu puhul karistust kergendada tuleb, seadus ette ei kirjuta. Ringkonnakohus peab seda, kui karistus jääb ühe aasta võrra sanktsiooni keskmisest määrast kergemaks, O.S karistust kergendavaid asjaolusid arvestades piisavaks. Järelikult vastab maakohtu mõistetud karistus siiski KarS § 56 lg 1 nõuetele hoolimata sellest, et maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud valedest asjaoludest, ning maakohtu otsusega O.

§ 113lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmiseks ei ole alust. 8. Ka Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust vaidlustab kaitsja argumendiga, et kohus ei ole arvestanud seda, et kohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna O.S kõrget iga. Nagu eespool märgitud, ei pea see paika. Muus osas refereerib kaitsja apellatsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust käsitlevas lõigus üksnes seda, mis asjaolusid maakohus arvesse võttis ning mingeid täiendavaid argumente, millele tuginedes kaitsja seda karistust vaidlustab, ringkonnakohus ei näe. 9. Veel vaidlustab kaitsja O.S-ile mõistetud liitkaristust. Kaitsja leiab, et kuivõrd tapmise eest mõistetud karistus on kehalise väärkohtlemise omast oluliselt raskem, oleks tulnud kergem karistus raskemaga kaetuks lugeda. 6 Ringkonnakohus tõdeb, et see, kui liidetavatest üksikkaristustest on teis(t)est oluliselt raskem, võib see olla argument kergema(

1. te)karistus(t)e raske(i)maga kaetuks lugemiseks. Samas on prokurör põhjendatult viidanud sellele, et vastavalt Riigikohtu seisukohale tuleks kergemate karistuste kaetuks lugemist vältida, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kuivõrd O.S-ile tapmise eest mõistetud karistus jääb alla tapmise eest ette nähtud sanktsiooni keskmise määra, kehtib ka praegusel juhul Riigikohtu seisukoht, et kergema karistuse kaetuks lugemine pigem ei ole põhjendatud. Seisukohta, et kergem karistus oleks tulnud lugeda raskemaga kaetuks, põhjendab kaitsja veel argumendiga, et raskema karistuse suurendamiseks puudub ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuv vajadus. Kaitsa leiab, et O.S karistamine kehalise väärkohtlemise eest „ei täidaks enam karistuse eesmärke, kui süüdistatav on juba pikemat aega tapmise eest vangistust kandnud“. Selline kaitsja seisukoht on vastuolus liitkaristuse olemusega. Liitkaristus tähendabki seda, et mitu kuritegu toime pannud isik kannab nende eest ühte karistust, mitte ei kanna karistust iga kuriteo eest eraldi. Just eripreventiivsed kaalutlused on aga ringkonnakohtu jaoks need, mis õigustavad sellist liitkaristust, nagu maakohus mõistis. Nagu eespool märgitud näitavad O.S teod ringkonnakohtu hinnangul, et hoolimata kaitsja rõhutatud kõrgest east kaldub O.S konfliktseid olukordi lahendama vägivallaga. Kui XX tapmine näitab, et O.S tegudel võivad olla vägagi rasked tagajärjed, siis QQ ründamine näitab, et O.S võib reageerida vägivallaga ka pigem tähtsusetus olukorras ning võib rünnata ka last. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellises olukorras ei toeta eripreventiivsed kaalutlused kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist. 10. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhiosast tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätta välja järeldus, et O.S süü KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritud teos on suur. See ei tingi aga maakohtu otsusega O.S-ile mõistetud karistuste ega ka mingi muu maakohtu otsuse resolutiivosas oleva otsustuse muutmist. Kaitsja apellatsiooni jätab ringkonnakohus seega rahuldamata. 11. Kaitsja on esitanud taotluse, et ringkonnakohus määraks apellatsiooni esitamise eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 68 eurot, millele lisandub käibemaks 13,6 eurot. Täiendava seisukoha esitamise eest makstava tasu suuruseks palub kaitsja määrata 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,4 eurot. Taotluste kohaselt oli apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu 75 minutit ja täiendava seisukoha koostamise ja esitamise ajakulu 30 minutit. Täiendava seisukoha esitamise eest makstava tasu osas peab ringkonnakohus kaitsja taotlust põhjendatuks. Seevastu apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstavaks tasuks määrab ringkonnakohus 34 eurot, millele lisandub käibemaks 6,8 eurot. Kaitsja taotletust väiksema tasu määramisel lähtub ringkonnakohus advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra §-st 3. Nimelt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et apellatsiooni kahe peamise argumendi (maakohus luges O.S süüd tapmises väikseks ning maakohus jättis karistust kergendava asjaoluna arvestamata O.S kõrge
2. ea)puhul on kaitsja esitanud maakohtu otsuse seisukohtade kohta väiteid, mis ei ole kooskõlas maakohtu otsuses kirjas olevaga. 7 Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p -s 3 sätestatud lahendi, tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Seoses O.S avalduses märgituga, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, nendib ringkonnakohus, et maakohus on võtnud arvesse, et O.S ei ole võimeline kõiki menetluskulusid tasuma. Seetõttu on maakohus jätnud osa menetluskulusid riigi kanda ning ülejäänud osas andnud O.S-ile võimaluse tasuda neid ositi. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse muutmiseks. Allkirjastatud digitaalselt 8