← Eesti

4-25-1801/8

Obsah (12)§ 2§ 134§ 156§ 155§ 123§ 133§ 31§ 15§ 29§ 9§ 30§ 38

4-25-1801 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Väärteoasi Pärnu Maakohus 11. juuni 2025. a Paide, kirjalikus menetluses 4-25-1801 (2630,25,001

§ 2, § 120, § 132-135, kohus otsustas: 1.

Jätta D.E Tigase kaebus rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Kesk-Eesti politseijaoskonna patrullitalituse III patrulligrupi patrullpolitseinik Fred Kaselt poolt 05.05.2025.a koostatud kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2630,25,001729 muutmata. 3.

§ 134lg 1, § 111 p 5 ning Kar

S § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata rahatrahvi, s.o 384 euro, tasumine 8 (kaheksas) osas, kohustades D.E Tigast tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15-ndaks kuupäevaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.

  1. Rahatrahvi osamaksed tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pank, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank, a/a-le EE701700017001577198 Luminor pank või a/a-le EE777700771003813400 LHV Pank, viitenumber
  2. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui rahatrahv on täies ulatuses tasutud kohtuotsuse jõustumisele järgneva kaheksanda kuu
  3. kuupäevaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.
  4. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord

§ 156

lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa 1

(6)4-25-1801 kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluskäik Antud väärteoasjas on koostatud 02.05.2025 kiirmenetluse otsus nr 2630,25,001729 selle kohta, et D.E 02.05.2025 kell 16:07 x x, Järva maakonnas, x x km juhtis mootorsõidukit kiirusega 121 km/h± 4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Antud teoga rikkus D.E Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Kiirmenetluse otsusega on määratud kohtuvälise menetleja poolt D.E Tigasele nimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 48 trahviühiku ulatuses, so 384 eurot. Kaebuse sisu Antud olukord tekkis möödasõitu tehes. Eesolev sõiduk sõitis aeglasemalt, kui lubatud piirkiirus. Möödasõidul kiirendas D.E lubatust rohkem, kuna talle tundus, et vastutulev auto on juba liialt lähedale jõudnud ning seab ohtu kõik liikmed antud olukorras. Kaebaja ületas kiirust vaid antud olukorras möödasõitu tehes ning tunnistab, et oleks pidanud olukorda paremini ja teadlikumalt hindama. On alati olnud eeskujulik autojuht, ei oma ühtegi rikkumist ning kahetseb, et selline rikkumine juhtus. R. Tigasel on kodus x x, x teenib x ja kaebaja viibib ise x. Kaebaja soov on kõiki asjaolusid arvesse võttes talle vastu tulla ning trahvisummat vähendada. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebuse sisu ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kaebuse rahuldamiseks puuduvad. D.E palub oma kaebuses kohtule, et vähendataks trahvisummat. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut (s.o. 800 eurot) või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg-s 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja leiab, et varasemalt karistamata isikut on õige karistada rahatrahviga. Kui kaebajal oleks olnud varasemaid liiklusrikkumisi, siis suure tõenäosusega oleks isikule koostatud kiirmenetluse otsuse asemel väärteoprotokoll, et kaaluda isiku karistamist kas põhi- või lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Isiku süü suurus sõltub kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ehk numbrilisest näidust. R. Tigase rikkumine oli temale ette heidetud LS § 227 lg 2 mõistes keskmisest väiksem. Kohtuväline menetleja määras R. Tigasele ka keskmisest väiksema karistuse. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et D.E tegi kiirust ületades möödasõitu kahest eesliikuvast sõidukist. Oma kaebuses märkis D.E , et eesolev sõiduk sõitis aeglasemalt kui lubatud kiirus ning et vastu tuli auto, mis jõudis liialt lähedale. Seega nähtub kaebusest, et D.E pani ohtliku möödasõiduga ohtu mitte üksnes ennast vaid ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. LS § 50 lg 3 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Seega on ilmselge, et lubatud on sõidukit juhtida suurimast lubatud kiirusest väiksema kiirusega, kuid mitte suurema kiirusega nagu seda tegi kaebaja. 2

(6)4-25-1801 Liiklusseaduses ei ole toodud erandit kiiruse ületamise lubatavuse kohta möödasõidul. Möödasõit ei ole liikluses kohustuslik manööver, kuid kui sõiduki juht otsustab teisest sõidukist siiski mööda sõita, siis tuleb rangelt järgida kõiki liiklusreegleid (sh ka suurimat lubatud sõidukiirust). Kõnealune väärtegu on toime pandud elusfääris, kus tuleb kehtestatud reeglitest rangelt kinni pidada, et tagada enda ja kaasliiklejate turvalisus. Asulavälisel teel suurel kiirusel möödasõitu sooritades võivad ohuolukorrad tekkida silmapilkselt ning toimuvad liiklusõnnetused on vältimatult raskete tagajärgedega. Kohtuväline menetleja leiab, et LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumine on R. Tigase poolt toime pandud, tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning õigesti kvalifitseeritud. Samuti mahub R. Tigasele määratud rahatrahv etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. D.E Tigasele oli juba varasemast teada tema perekondlik ning varaline seis, kuid sellest hoolimata ei jätnud D.E kõnealust ohtlikku liiklusrikkumist toime panemata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja palub austatud kohtul jätta D.E Tigase kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Pärnu Maakohtu seisukoht 1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

  1. Antud väärteoasjas on koostatud 02.05.2025 kiirmenetluse otsus nr 2630,25,001729 selle kohta, et D.E 02.05.2025 kell 16:07 xvallas, Järva maakonnas, x x km juhtis mootorsõidukit kiirusega 121 km/h± 4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Antud teoga rikkus D.E LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Kiirmenetluse otsusega on määratud kohtuvälise menetleja poolt D.E Tigasele nimetatud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 48 trahviühiku ulatuses, so 384 eurot.
  2. Menetlusaluse isik oma kiirmenetluse otsuses antud ütlustes 02.05.2025 (vt väärteotoimiku lk 8-9) kiiruse ületamist kiirmenetluse otsuses näidatud ajal ja kohas ei eita, selgitades lisaks, et sõitis autoga x lubatust kiiremini, sest üritas möödasõitu teha aeglasemast sõidukist.
  3. Vaidlust ei ole seega faktis, et D.E juhtis
  4. mail 2025 kella 16:07 paiku x vallas, Järva maakonnas, x x km mootorsõidukit x registreerimismärgiga x teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 90 km/h. Seda asjaolu kinnitavad R. Tigase antud ütlused. Vaidlust ei ole ka selles, R. Tigase juhitud sõiduk ületas kiirust. Sedagi asjaolu kinnitavad R. Tigase antud ütlused, aga ka salvestis LE0991_250502_160717_074111.ASF, millega on asendantud kiirusemõõturi kasutamise protokoll, mõõdetud seadmega LE0991, mõõtis V. Mõttus.
  5. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui selle on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides asjakohast mõõtemetoodikat. LS § 199 lg 7 sätestab, et nõuded 3

(6)4-25-1801 kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a vastu võetud määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi Vabariigi Valitsuse määrus) § 10 lg 2 sätestab, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad.

§ 31

lg 11 sätestab, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: salvestise seos väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtuvälise menetleja esitatud videosalvestis toime pandud rikkumisest vastab neile nõuetele.

  1. Kohus, vaadanud kohtuvälise menetleja esitatud salvestist kiiruse mõõtmise kohta, tuvastas järgneva. Salvestiselt on näha, et rikkumine leiab aset 02.05.2025.a kella 16.07 ajal. Samuti, et teelõigul sooritab kahest teisest sõidukist möödasõitu mootorsõiduk. Salvestisel on näha, et kohe möödasõidu alguses on möödasõitu tegeva mootorsõiduki maksimaalseks sõidukiiruseks mõõdetud 121 km/h. Mõõtmist teostanud politseinikule lähenedes hakkab vastutuleva sõiduki sõidukiirus koheselt vähenema, väheneb esmalt 112 km/h, seejärel 108 km/h, ning langeb ümberreastumise hetkeks 103 km/h. Salvestise lõpu osas on tuvastatav, et sõiduk, mille kiirust mõõdeti on universaalkerega tumedat värvi x registreerimismärgiga x.
  2. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et D.E juhtis
  3. mail 2025 kella 16:07 paiku x vallas, x maakonnas, x x km mootorsõidukit x registreerimismärgiga x teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 90 km/h kiirusega 121 km/h +- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 27 km/h. Järelikult on D.E Tigase tegevuses tõendamist leidnud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 27 kilomeetrit tunnis. 8.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Seega on väärteo subjektiivne koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt ettevaatamatult. Kohus leiab, et D.E on pannud väärteod toime kavatsetusega. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Menetlusalune isik D.E on oma süüd tunnistanud. Ta on põhjendanud enda käitumist kiiruse ületamisel selliselt, et: „Sõitis autoga x lubatust kiiremini, sest üritas möödasõitu teha aeglasemast sõidukist“. Siinjuures ei pea kohus usutavaks kaebuses toodud R. Tigase täiendavat väidet, nagu ületanuks ta fikseeritud määras kiirust põhjendusel, et vastu tuli sõiduk, mis tingis vajaduse möödasõit kiiresti lõpetada. Seda põhjusel, et salvestise põhjal on tuvastatav, et R. Tigase kiirus oli suurem just möödasõitu alustades. Edasiselt ja ilmselt silmates politseid, asus D.E aga sõiduki kiirust järjest vähendama ja lõpetas möödasõidu juba pea 20 km/h väiksema kiirusega. Toodu näitab, et möödasõidu manööver ei tinginud vajadust kiirenda sõiduk 121 km/h +- 4 km/h, kuna D.E sai enamiku möödasõidust sooritada sootuks väiksema kiirusega. Tähtsust omab ka, et D.E on ise välja toonud, et soovis mööduda sõidukist, mis liikus alla piirkiiruse. Sellest omakorda saab järeldada, et D.E oleks saanud möödasõidu sooritada ka lubatud piirikiirust sisuliselt ületamata. Seega D.E sai väga hästi aru oma teo keelatusest, kuid otsustas sellele vaatama kiirust ületada. Arvestades lisaks süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid tahtlikult. Juhtimisõigust omava isikuna oli ta teadlik ka kehtivatest eeskirjadest, s.h. kohustusest jälgida maanteel kehtivat lubatud piirkiirust ja mitte seda ületada. Ehk 4

(6)4-25-1801 menetlusaluse isiku enda ütlustest ja toimepandud rikkumise asjaoludest saab järeldada, et kaebuse esitaja oli selge soov kiirust ületada, millega ta seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise. 9. Nagu kohtu põhjenduste p 2 märgitud, lahendab kohus

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevalt on kiirmenetluse otsuses menetlusalusele isikule ette heidetud õige normi rikkumist, samuti on õige väärteokvalifikatsioon. Kohus leiab, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteona (

§ 133p 4).

Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (

§ 133

p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (

§ 133p 3).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna patrullitalituse III patrulligrupi patrullpolitseinik Fred Kaselt, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 10. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 48 trahviühiku ulatuses, so 384 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud sanktsioonialternatiividest kergema, s.o rahatrahvi ning määranud karistuse sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävas ulatuses. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes. 11. Kar

S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud kohtumenetluse käigus. Seega R. Tigase süüdimõistmises tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
  2. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta 5

(6)4-25-1801 lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. 14. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Nagu ülalpool ka märgitud, on käesolevas asjas on karistusraam kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Samuti näeb seadus ette võimaluse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 3 kuuks. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud kergeima, s.o rahatrahvi, mida arvestades sellega, et isikut varasemalt liiklusalaste rikkumiste eest karistatud ei ole, saab pidada igati kohaseks. Kohtuväline menetleja on karistanud R. Tigast keskmisest määrast veidi allapoole jääva rahatrahviga 48 trahviühikut. Isiku süü suurus sõltub kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ehk numbrilisest näidust. R. Tigase rikkumine oli temale ette heidetud LS § 227 lg 2 mõistes keskmisest väiksem. Seega on kohtuväline menetleja määranud kohaselt R. Tigasele ka keskmisest väiksema karistuse. R. Rigase kaebuses esitatud kahetsusega kui puhtsüdamliku kahetsusega karistust kergendava asjaolu mõttes kohus aga ei arvesta, sest nagu ülalpool välja toodud, vassib D.E kohtu hinnangul kaebuses kiiruse ületamise vajadust põhjendades (vt käesoleva otsuse p 8). Toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seab antud juhul kahtluse alla kahetsuse siiruse, kuna menetlusaluse isiku omaksvõetav teoebaõigus erineb olulisel määral tegelikult tuvastatust. Sellest omakorda saab järeldada, et kohtule kaebuses esitatud põhjendus kiiruse ületamise kohta ja ka kahetsus on ajendatud üksnes soovist saada väiksemas määras karistus. Karistus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid seega kohus ei tuvastanud. Kohtu hinnangul on keskmisest määrast veidi allapoole määratud karistus – 48 trahviühikut - seega sobiv ja ei ületa R. Tigase süü raskust. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud karistus, rahatrahv 384 eurot, on igati põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Lähtudes kaebuses esitatud andmeid R. Tigasel x x ning pere sissetuleku piiratuse kohta, peab kohus põhjendatuks

§ 134lg 1, § 111 p 5 ning Kar

S § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata rahatrahvi, s.o 384 euro, tasumine 8 osas, kohustades D.E Tigast tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15.-ndaks kuupäevaks 48 eurot. Menetluskulud

§ 38lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kr

MS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.