Obsah (9)
§ 121§ 120§ 63§ 68§ 73§ 3312§ 122§ 56§ 641-15-7868 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2015.a Kuninga tn kohtumaja Kriminaalasja number 1-15-7868 (15267000154) Kohtukoosseis Kohtuni
§ 121
lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi üldmenetluse korras Süüdistatav F.V Isikukood või sünniaeg: XXX Karistatus: kriminaalkorras karistamata, karistatud kustunud Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 26.02-27.02.2015, alates 27.02.2015 elukohast lahkumise keeld Menetluse tagamise vahend: alates 27.02.2015 ajutine lähenemiskeeld Kaitsja vandeadvokaat A.I, kokkuleppel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 315 lg 4 järgi kohus otsustas: Süüdi tunnistada F.V
§ 121
lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Süüdi tunnistada F.V
§ 120
lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
§ 63
lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel suurendada mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust 2 (kahe) kuu vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.
§ 68lg 1 alusel lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 26.02.2015-27.02.2015.a., s.o 1
(16)1-15-7868 2 päeva. Ära kandmata karistuseks lugeda seega 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
§ 73
lg 1, 3 alusel jätta mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui F.V ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuupäev. KrMS § 310¹ ning võlaõigusseaduse § 1055 alusel rahuldada kannatanu U.I ´i taotlus lähenemiskeelu kohaldamise kohta. Kohaldada kannatanu U.I ´i ning tema eraelu kaitseks F.V suhtes lähenemiskeeld tähtajaga 1 (üks) aasta, keelates F.V ´l:
- Viibida avalikes kohtades (tänaval, kauplustes, toitlustus- ja kultuuriasutustes), avalikel üritustel ning muus U.I ’i (ik XXX) viibimiskoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit ning suhelda U.Iga nendes kohtades;
- Viibida U.I ’i elukohas, Pärnu ja elukoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;
- Viibida U.I ’i töökohas ja töökoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;
- Suhtlemine U.I-ga erinevate sidevahendite, sealhulgas telefoni, mobiiltelefoni, interneti, posti, suhtlusportaalide, e-posti kaudu. Lähenemiskeeld algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa kriminaalvastutuse
§ 3312alusel.
Tõkend elukohast lahkumise keeld ja ajutine lähenemiskeeld U.I ´i suhtes, mis on kohaldatud Pärnu Maakohtu 27.02.2015.a määrusega nr 1-15-1582 – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde järgmised asitõendid: CD-R-plaat häirekeskuse hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestisega, mis asub kriminaalasja toimiku juures. Välja mõista F.V-lt riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna: KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi isiku ekspertiisi tegemise kulu 109 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja I.I ´i kohtusse ilmumise sõidukulu 25 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99915700087416. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Riigi kasuks välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, 2
(16)1-15-7868 alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik F.V ’t süüdistatakse selles, et tema 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx võttis endisel elukaaslasel U.I-l selja tagant ühe käega kaelast kinni ja lükkas U.I näoga vastu seina, misjärel hoides ühe käega U.I kaelast ja teise käega riietest, lükkas U.I vannitoast väljapääsu suunas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku õlavarrega vastu uksepiita. Seejärel F.V lükkas U.I vannitoast välja ning keeras elutoas näoga enda poole ja lükkas diivanile. Kukkudes diivanile istuvasse asendisse, surus U.I F.V-d kätega endast eemale ning üritas püsti tõusta, mille peale F.V haaras U.I-l käega kuklast ning tõmbas teda ühe käega kuklast ja teise käega käsivarrest kinni hoides diivanilt püsti, misjärel vedas ühe käega kuklast ja teise käega selja tagant riietest kinni hoides magamistoa suunas. Magamistoa ukse juures pani U.I käed uksepiitadele, kuid F.V rebis tema käed uksepiitade juurest ära ning lükkas U.I magamistuppa, mille tagajärjel U.I kukkus parema reiega vastu klaasiga kappi. Füüsilise vägivalla tulemusena F.V põhjustas U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel. Samuti süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx elutoas haaras korterist põgeneda üritanud endisel elukaaslasel U.I-l käega juustest, lõi ühel korral lahtise käega paremale poole vastu pead ning lükkas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Seejärel F.V haaras U.I-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus lükkas voodile pikali. Füüsilise vägivalla tulemusena F.V põhjustas U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid. Oma sellise tegevusega pani F.V toime
§ 121
lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt. Samuti süüdistatakse selles, et tema 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx elutoas haaras tooli ja vehkis sellega mööda tuba, samal ajal karjudes endisele elukaaslasele U.I-le : „Ma löön su litsi raisa maha! Ellu sa ei jää! Ma retsin su ära!“ ning lubas segi peksta U.I üürikorteri. Kui U.I üritas korterist põgeneda, haaras vasaku käega U.I-l juustest kinni ning ütles: „Ma tapan su raisa ära!“ Seejärel F.V lükkas U.I magamistuppa voodile pikali ning hoides teda voodis kinni ütles: „Sa ei tea, kellega sul tegu on. Ma olen inimesi tünni ära uputanud ja pärast nad maha matnud ning nii, et keegi neist ei tea. Ma retsin su ära! Sa ei kujuta ette, kui palju naisi ma olen ära retsinud“. Ähvardamise tulemusena tundis U.I reaalset ohtu enda elule ja tervisele. Oma sellise tegevusega pani F.V toime
§ 120
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kohtuistungil uuritud tõendid: 1) kannatanu U.I ’i ütlused, protokolli lisa: foto; 2) tunnistaja C.L ütlused, protokolli lisa: patrullilehe koopia; 3) tunnistaja I.I ütlused; 4) sündmuskoha – xxx Pärnu linn – 26.02.2015 vaatlusprotokoll, lisa: fototabel; 5) isiku ekspertiisiakt nr 15E-LäI0010, lisa: fotod; 3
(16)1-15-7868 6) isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokoll seksuaalse väärkohtlemise korral; 7) 26.02.2015 nõudekiri nr 3.2-1/6530-1 hädaabinumbrile 112 tehtud kõne(de), milles kutsuti politsei ja kiirabi Pärnu linna xxx helisalvestise saamiseks ning 26.02.2015 vastus nõudekirjale koos manusega: vastuskirja ja kõnesalvestise koopiaga; 8) asitõendi – Häirekeskuse hädaabinumbrile 112 25.02.2015 kell 09:07:38 telefoninumbrilt +3725xxxx tehtud kõne salvestus – 07.05.2015 vaatlusprotokoll, lisa CD-R-plaat kõnesalvestusega; 9) isiku kahtlustatavana kinnipidamise 26.02.2015 protokoll; 10) isiku läbivaatuse 26.02.2015 protokoll; 11) süüdistatava F.V ütlused; 12) Politsei- ja Piirivalveameti 28.05.2015 nõudekiri nr 3.2-1/16414-1 SA-le Pärnu Haigla ja SA Pärnu Haigla 02.06.2015 vastus nr 1.2-1-6/1710-1 koos lisaga; 13) F.V karistusregistri väljavõte; 14) Lõuna prefektuur, prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise 03.05.2010 määrus; 15) tõend F.V maksustatava tulu kohta
(2014)ning tõend keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta
- Menetlusosaliste põhjendused maakohtus F.V end kuritegudes süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava kaitsja toetas oma kliendi arvamust. F.V väidab, et ta ei ole kordagi U.I löönud ega ähvardanud. Esines küll kodutüli, kuid selle käigus F.V ei löönud ega ähvardanud. Kodutüli käigus ründas U.I hoopis süüdistatavat ning tahtis teda küünistada. Vastavat rünnet tõrjudes lükkas F.V U.I minema ja pani voodisse pikali. U.I sai reitele sinikad, lüües ennast ise laua vastu ära. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus seetõttu piisavalt selgelt tõendatud, eriti arvestades asjaolu, et osapooled on üksteise suhtes vaenulikud ning kannatanu ütlused ei ole neutraalsed. Vigastustena on tuvastatud sinikad reitel, mida kannatanu löögikohana ei kirjelda. Kindlasti ei anna väidetavad sinikad märki kuklast pigistamisest. Sõnelusest ja kannatanu solvamisest kasvas välja tüli, milles olid aktiivsed mõlemad osapooled. F.V varasemast käitumisest viimase kahe aasta jooksul, samuti süüdistuses toodud päevadel veebruaris 2015, ei nähtu, et F.V oleks olnud agressiivne või vägivaldne. Mis puudutab süüdistust ähvardamises, siis on ebausutav, et U.I tundis ennast 3 päeva jooksul halvasti ja hirmununa ning ei julgenud kodust välja minna. Samuti ei ole tõsiseltvõetav, et F.V ähvardanuks U.I reaalselt tappa. Andmed puuduvad, et F.V oleks kellegi tünni ära uputanud või ära retsinud. Selleks ei anna alust F.V isik, kellel puuduvad igasugused varasemad karistused analoogsetes asjades. Samuti on tekkinud tüli iseloomu arvestades ebatõenäoline, et ta võinuks soovida oma elukaaslast tappa. Puuduvad vastavad vahendid, võimalused. Tegemist on emotsionaalse tüliga, mida osapooled mäletavad erimoodi. Kahtlused tuleb kriminaalmenetluse spetsiifikast tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastasel korral muutuks isikute süüdimõistmine vaenuliku kannatanu ütluste põhjal liiga kergekäeliseks. Kaudse tunnistajana I.I ütlused ega sõnumid ei kinnita piisavalt seda, et oleks
- veebruaril aset leidnud tahtlik füüsilise või vaimse vägivalla sooritamine. Kõik tõendid on ainult U.I poolse seisukoha väljendus. Üksnes sinikate põhjal isiku süüdimõistmine vägivallas on oletuslik. Süüdistuse põhjal on raske eeldada, et peale kahte aastat kooselu soovinuks F.V kainena lihtsalt koos viibides teist isikut tappa. Oluline on märkida, et lähenemiskeeldu soovis F.V ise, kuna ei soovinud peale asja menetluse alustamist U.I-ga kokku puutuda. 4
(16)1-15-7868 Prokurör jäi seisukohale, et kohtulikult uuritud tõendid kinnitavad, et F.V pani toime
§ 121
lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt ning
§ 120
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohtu seisukoht Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et F.V süüdistus
§ 121
lg 2 p 2 ja 3 ning
§ 120lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud.
Kaitsja on öelnud, et F.V tuleb õigeks mõista, kuna tema poolt kuritegude toimepanemine ei ole tõendatud. Ükski kaudne tõend ei kinnita, et F.V oleks soovinud U.I tappa või vigastada. Kohus kaitsja vastavate seisukohtadega ei nõustu. Esmalt on vajalik osutada, et kui kehaline väärkohtlemine ja ähvardamine pannakse toime lähisuhtes, kodustes tingimustes ning teiste isikute juuresolekuta, siis sellisel juhul esinebki vähe otsesed tõendid ning kohus peab otsuse langetama kaudsete tõendite kogumi alusel. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüdi tunnistamist kaudsetele tõenditele tuginevalt (Riigikohtu otsus 3-1-1-8-10 p 10). Vastasel juhul oleks oluliselt raskendatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida endast ka käesolevad süüteod kujutavad. F.V-le
§ 121
alusel inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Rünnatavaks õigushüveks on teise inimese kehaline heaolu.
§ 121
lg 2 p 2 sätestab kuriteo enamohtliku koosseisu, kui kannatanu näol on tegemist toimepanijaga lähisuhtes oleva isikuga. Kahe inimese vaheline paarisuhe on lähisuhe. Teo objektiivse külje alternatiividest vastab F.V-le inkrimineeritav tegu kehalisele väärkohtlemisele - mõjutatud on teise inimese keha valu tekitaval viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav. Riigikohus on lugenud sellise kohtlemise näideteks muuhulgas löömise, käe väänamise, juustest tirimise ja kägistamise. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameldivat aistingut (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-50-13 p 12). F.V-le on esitatud süüdistus selles, et tema 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 Pärnu linnas xxx põhjustas füüsilise vägivalla tulemusena U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel. Samuti süüdistatakse F.V-d selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx põhjustas füüsilise vägivalla tulemusena U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid. Viimases lauses tooduga täitis F.V
§ 121
lg 2 p 3 sätestatud kuriteo enamohtliku koosseisu, kuna tarvitas kannatanu kallal vägivalda korduvalt. Tegemist on samaliigilise süüteo toimepanemisega vähemalt teist korda, antud juhul kahel üksteisele järgnevatel päevadel toimunud eraldiseisvates kuriteoepisoodides. Süüdistus hõlmab endas ka tapmisega ähvardamist. Kirjeldatud asjaoludena pani F.V 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx elutoas toime
§ 120
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Siinjuures ei ole ähvarduse veenvuse hindamisel tähtis, kas süüdlasel oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Oluline on konkreetse ohu- ja hirmutunde tekitamine. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga (vt Riigikohtu lahend 3-11-7-07 p 13). 5
(16)1-15-7868 Vaidlus puudub selles, et süüdistatav ja kannatanu olid kuni 25.02.2015 lähisuhtes olevad isikud. Vaidlus puudub ka selles, et kannatanul esinesid 26.02.2015 kell 09:35 ekspertiisiaktis nr 15ELäI0010 fikseeritud vigastused (ekspertiisimäärus ja ekspertiisiakt tl 42-48). Ekspertiisiaktiga tuvastati U.I-l nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal, parema reie tagumisel pinnal ning vasaku õlavarre tagumisel pinnal. Vigastuste olemasoluga on nõustunud kohtuistungi lõpukõnes ka kaitsja, märkides, et sinikad olid olemas, kuid üksnes sinikate põhjal kellegi süüdi tunnistamine on liiga kergekäeline. Kannatanu kinnitusel tekitas toodud vigastused temale F.V süüdistuses toodud ajavahemike vahelisel ajal Pärnu linnas xxx asuvas korteris. F.V vigastuste tekitamist U.I-le ning U.I tapmisega ähvardamist eitab, kuigi tunnistab, et viibis 2325.02.2015 kannatanuga ühes korteris ning et süüdistataval ja kannatanul oli tüli. Seega puudub vaidlus selleski, et F.V saabus Pärnu linnas xxx asuvasse korterisse 23.02.2015 kella 20:00 ajal ja lahkus sealt 25.02.2015 vähemalt enne kella 9:13, kui saabus politsei. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid suulisi ja kirjalikke tõendeid ning tuvastas järgnevad asjaolud: U.I poolt 19.11.2015 kohtuistungil antud selgituste järgi tunnevad süüdistatav ja kannatanu teineteist alates 2013. aasta kevadest. Tutvuti Tartus, tekkis tavaline paarisuhe ning asuti koos elama xxx. 01.12.2014 hakkas kannatanu käima Pärnu linnas xxx tööl ning 2015 veebruari alguses kolis elama Pärnusse aadressile xxx. Tegemist oli üürikorteriga, mida kannatanu üüris ise I.I-lt . Korteri leidmiseks pani kannatanu kuulutuse ajalehte Soov ning üürileandja võttis temaga ühendust. Kannatanu elukaaslane F.V Pärnusse elama kolida ei soovinud, mistõttu sõlmis üürilepingu kannatanu U.I üksi ning ka üüri maksis tema. Korteri võtit süüdistataval ei olnud. Samas käis süüdistatav kannatanul Pärnusse kolimisest saadik pidevalt külas, planeerides külaskäike kannatanu töögraafiku järgi. Lahkarvamused süüdistatava ja kannatanu vahel tekkisidki ühise elukoha tõttu, sest süüdistatav soovis elada kannatanuga pinnal, millisel elas ka süüdistatava ema. Kannatanu soovis paarina elada eraldi. Kannatanu andis süüdistatavale mõista, et kui eraldi elukohta elamiseks ei leita, siis ei ole U.I arvates mõtet suhet jätkata. Süüdistatav ja kannatanu elasid ka xxx vahepeal omaette pinnal, kuid enne kannatanu Pärnusse kolimist elati taas süüdistatava ema juures. Sellest ajast tekkis paarisuhtesse rohkem pingeid. Samas vägivalda süüdistatav kannatanu suhtes enne süüdistuses toodud sündmusi tarvitanud ei olnud. Viimati tuli F.V kannatanu juurde Pärnu korterisse 23.02.2015 ja lahkus sealt 25.02.2015 hommikul. Kannatanu ise lasi süüdistatava korterisse, kuigi vihjas sisse laskmisel, et kui süüdistatav temaga koos elada ei soovi, ei ole külaskäigul mõtet. Kui süüdistatav maja välisukse kella helistas, et saanud kannatanu koheselt aru, kes ukse taga on. F.V oli korterisse sisse saades ärritunud olekus ja küsis, miks teda sisse ei lasta. 23.02.2015 õhtu möödus süüdistatava poolt kangekaelselt kannatanule otsa vaadates või seina vaadates. Vaadati ka televiisorit. Öö magas F.V magamistoas ning U.I elutoas diivanil. 24.02.2015 hommikul ärgates läks kannatanu vannituppa pesema. Süüdistatav järgnes talle sinna olles endiselt ärritunud olekus ning alustas kannatanu kallal vägivalla tarvitamist. Kannatanu pesi vannitoas hambaid, kui süüdistatav haaras temast selja tagant kinni, tiris juustest ja hoidis füüsilise jõuga kaela ümbert kinni. Edasi lükkas F.V kannatanu elutuppa ja sealt magamistuppa. Kõigis tubades jätkus kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine. Kannatanu püüdis süüdistatavale ka vastu hakata. Kannatanul oli süüdistatava juuresoleku tõttu raske vägivalla toimepanemisest kedagi teavitada. Sellele vaatamata õnnestus kannatanul saata 24.02.2015 kell 11:10 G.U-le sõnum, sisuga: „Võta kedagi kaasa ja tule Pärnusse F.V-le järele, muidu peab siia politsei kutsuma. Ta läks hulluks. Ma ei tea ta õdede numbrit. Aadress on xxx.“ (tekst on telefonist tehtud pildina fikseeritud kannatanu ülekuulamise protokolli lisas, vt tl 16). G.U on F.V sõber, kelle kontakt oli U.I-l telefonis olemas. 6
(16)1-15-7868 Sõnumi peale G.U helistas U.I-le ja küsis, et mis süüdistatava ja kannatanu vahel toimub. U.I rääkis sõnumis toodud jutu G.U-le veelkord üle ja ütles, et G.U saabudes kedagi kaasa võtaks, sest G.U ei ole kõige suurema kehaehitusega. U.I-le tehtud kõne peale helistas G.U F.V-le. F.V rääkis G.U-ga ning sõimles telefonisse muuhulgas lause, et lööb kõik litsid maha. Sõnumi ja kõnede peale kannatanule appi G.U siiski ei saabunud. Kell 20:09 24.02.2015 saatis U.I sõnumi üürikorteri omanikule I.I-le . Sõnumi sisuks on: „Tere, kas saaksid homme varakult Pärnusse tulla? Siin on vaja sinu kohalolekut, kuna mu endine elukaaslane tuli siia ja ei kavatse rahulikult lahkuda. Ehk saab asja vaikselt ära lahendada. Vabandan ette, polnud aimugi et tegemist on ebastabiilse inimesega. (U.I)“ (foto sõnumi tekstist tl 19). 24.02.2015 õhtul rohkem vägivalda F.V poolt ei olnud. Öö magati taas selliselt, et F.V magas magamistoas ning U.I elutoa diivanil. Kuna I.I sõnumile ei reageerinud helistas U.I 25.02.2015 kell 07:59 I.I-le (foto I.I telefonist, millest nähtub kõne tegemine tl 19), sest F.V keeldus jätkuvalt korterist lahkumast. Korteri omanikule helistas kannatanu, sest omanikul on õigus korterist isikuid välja tõsta. Samuti küsis kannatanu korteri omanikult, kas võib politsei kutsuda. 19.11.2015 kohtuistungil on I.I tunnistajana kinnitanud U.I poolt räägitud ning käesolevas otsuses ülalpool toodud korteri üürimisega seotud asjaolusid. Samuti oli üürileandja üürilepingu sõlmimisel teadlik, et kannatanul on elukaaslane, kes aga pidi jääma edasi elama xxx. Korter anti kannatanule üle 06.02.2015. 08.02.2015 käis üürileandja uuesti korteris televiisorile antenni viimas ning siis viibis korteris ka meesterahvas, kes I.I hinnangul oli F.V. 24.02.2015 saabunud sõnumi osas selgitas I.I, et saabus nö appikutse, mida ta esimese hooga ei märganud, avastades sõnumi alles 2-3 tundi hiljem. Sõnum oli kummaline ning I.I jättis sellele reageerimata. Mõtles, et oli tüli ja ehk laabus ära. Järgmine kontakt oli 25.02.2015 varahommikul 7-8 ajal, kui kannatanu helistas üürileandjale ning küsis, kas viimane saab Pärnusse tulla. I.I kõndis Tartus Riia tn ääres hommikusel tipptunnil, liiklusmüra oli suur ja kõike ta telefonist ei kuulnud, aga sai aru, et tegemist on sama tüliga ja et kannatanu elukaaslane on ebastabiilne. I.I pidi minema just Tallinnasse ning selgitas kannatanule, et ta ei saa tulla ja soovitas kannatanul helistada politseisse. Mingist hetkest kõne ajal oli tagataustal kuulda ka mehe juttu, sellist üsna rämedamat, ropendamist. U.I oli kõne käigus mitte rahulik, häiritud ning ütles kõne lõpu poole, et nüüd tuleb elukaaslane talle jälle kallale. Kannatanu kirjelduste põhjal sündmuste käiguga edasi liikudes kuulis F.V teisest toast, et U.I helistab kellelegi ja tuli kannatanule kõne peale teistkordselt kallale. Rebis telefoni käest ja viskas selle minema nii, et telefoni ekraan läks katki, samuti hakkas F.V tooliga vehkima ning lubas mööbli segi peksta. Vastava tegevuse peale ütles kannatanu, et mööbli lõhkumisel tuleb süüdistataval korteri omanikule I.I-le vastust anda, mille peale süüdistatav tuligi kannatanule kallale. Süüdistatav lõi kannatanut vastu pead, mille peale omakorda püüdis kannatanu lüüa süüdistatavat jalaga. Edasi hakkas süüdistatav kannatanut igatepidi rebima ning tõukas ta vastu mööblit. Kannatanu üritas korterist välja pääseda, aga teda ei lastud. Samuti üritas kannatanu koridori hüüda, et siin on eluohtlik olukord. Süüdistatav röökis kannatanule, et helista siis politseisse, aga kui U.I hakkas seda tegema, kargas süüdistatav talle kallale ning rebis telefoni ära. Süüdistatav lubas kannatanu kui raisa maha lüüa ning ära retsida, öeldes, et ta on varemgi naisi ära retsinud ja tünni uputanud. Kannatanu tundis tõsist hirmu, sest süüdistatav oli talle ka varem rääkinud, et on naisterahvaste kallal vägivalda tarvitanud. Lõpuks pani süüdistatav endale riided selga ja lahkus, öeldes, et eks sa helista siis politseisse. U.I helistas peale süüdistatava lahkumist kõigepealt oma emale ja küsis nõu, mida teha. Ema soovitas koheselt politsei kutsuda. Seejärel helistas kannatanu politseisse. 7
(16)1-15-7868 Hädaabinumbrile tehtud kõne on kohtu toimikus toodud asitõendi vaatlusprotokollina (tl 54-56). Kõne algusajaks on 25.02.2015 kell 09:
- Kõnes teatab R. K., et tal on tarvis teha avaldus politseile, kuna talle tungiti kallale ning teda ähvardati, kuid ta ei saa ise välja minna, sest ei julge. Kannatanu selgitas, et ähvardajaks oli endine elukaaslane F.V, kes tuli esmaspäeval (so
- veebruaril) tema korterisse, keeldus ära minemast ning muutus vägivaldseks. Korteri omanik kohale ei tulnud, vaid ütles, et klaarige omavahel ja kutsuge politsei. Kannatanu rääkis häirekeskusele ka, et F.V oli talle öelnud, et tal vahest katus sõidab ära ning et ta on psühhiaatriakliinikus viibinud, samuti aga et ta on ennegi inimesi retsinud ja tapnud. F.V lõhkus ära kannatanu telefoni, mille kannatanu sai õnneks korda ning lubas tooliga muidki asju segi peksta. Peale vägivallatsemist lahkus F.V ise. Häirekeskusest lubati koha peale saata politseiekipaaž. Politsei saabumist tõendab patrullleht (tl 17-18), mille järgi 25.02.2015 kell 9:13 saabuti U.I juurde ning toimetati ta politseisse uurija juurde. Kui politsei juba kohal oli, helistas F.V U.I sõnul talle veel korduvalt ja saatis sõnumeid, kannatanu telefonikõnedele vastata ei soovinud. Politsei julgustamise peale võttis kannatanu kõned vastu. Peale 25.02.2015 kannatanu süüdistatavat näinud ei ole, süüdistatav soovitud asjadel järel ei ole käinud. Küll tuli kuriteosündmuse järel kannatanule võõrastelt numbritelt hulgaliselt imelikke kõnesid, mida kannatanu püüdis vältida ja mitte vastu võtta. Sündmuskohale saabunud Lääne prefektuuri patrullpolitseinik C.L rääkis 19.11.2015 kohtuistungil tunnistusi andes, et korteris aadressil xxx Pärnu ootas politseinikke endast väljas U.I , kes oli räsitud ja väsinud välimusega. Kannatanu selgitas, et tal oli külas tema meessõber, kellega olid tekkinud tülid, sest kannatanu soovis kindlamat ja püsivamat suhet, et mees käiks tööl ning elataks koos. Naine väitis, et mees oli tarvitanud tema kallal vägivalda, teda juustest tirinud ja tõuganud, kaelast kinni hoidnud. Mees oli kannatanut oma väljaütlemistega ka hirmutanud. Vestluse käigus helises kannatanu telefon kolmel korral. Kannatanu katkestas kõned ära, kuid politseinik soovitas seda mitte teha, et nemadki kuuleksid vestlust pealt ning saaksid kujundada toimunust oma seisukoha. Kannatanu vastaski järgmisele kõnele. Kõnes soovis mees, et U.I paneks tema asjad kokku ning naine lubas asjad panna kasti. Selle peale vastas mees, et ta paneb naise enda hoopis kasti. Mees helistas lisaks vee ühe korra ning ähvardas mingite sõnumite avaldamisega. Konkreetset tapmisega ähvardamisest politsei kuuldes juttu ei olnud, aga kasti panemise ähvardust kuulis politseinik ise pealt ning näha oli, et naine oli hirmul, kartis. Väliseid vigastusi politseiametnik kannatanul ei näinud. Kannatanu üksnes kirjeldas vägivallategusid. Samal ajal kannatanu nuttis. Kannatanu sõnul oli kohtudes mees väga tore ja usaldusväärne olnud, aga tema soovis eluga edasi minna. Nii leidiski endale Pärnusse töö ja elamise. Mees tema plaanidega kaasa ei tulnud. 26.02.2015 on politsei poolt korteris xxx Pärnu linnas viidud läbi vaatlus (protokoll tl 20-41). Süüdistatav F.V rääkis kohtuistungil, et U.I oli tema elukaaslane alates
- aastast. Pärnusse elama koliti koos, kuigi üürilepingu sõlmis naine. Ka korteriga seotud kulud kattis esialgu U.I , aga lepiti kokku, et hiljem hakkab kulusid pooles ulatuses tasuma ka F.V. F.V-l korteri üürilevõtmise ajal püsivat sissetulekut ei olnud. Naine käis juba enne kolimist Pärnus tööl, F.V sõidutas teda ning oli ise samal ajal mere peal kalal. U.I Pärnusse elama kolimisel muutus elukorraldus nii, et kui U.I oli tööl, viibis F.V maal ja tegi tööd, U.I vabad päevad veedeti aga Pärnus koos. 23.02.2015 Pärnusse tulek ei olnud seega süüdistataval eripärane. 23.02.2015 õhtul oli kõik rahumeelne, söödi ja vaadati televiisorit. 24.02.2015 hommikul magati 11-12:00-ni. U.I tahtis sel päeval kinno minna, aga raha oli vähe ja see plaan jäi ära. Oldi niisama, vaadati televiisorit, F.V veetis aega arvutis. Seda, miks U.I G.U-le sõnumi saatis, F.V aru ei saanud. Järsku hakkas G.U helistama kõigepealt kannatanule ja siis süüdistatavale, kuid süüdistatavale jäi helistamise põhjus mõistmatuks. Süüdistatav sai aru, et U.I oli G.U-le sõnumi saatnud ning tahtis 8
(16)1-15-7868 seda näha, aga naine ei näidanud. Süüdistatav vastavast intsidendist tüli ei hakanud tekitama ning arvas, et tegemist on naise tujudega. 25.02.2015 hommikul 7:30 paiku ärkas F.V selle peale, et kuulis, kuidas U.I helistab kellelegi ning räägib, et korteris on võõras mees, kes aitas tal küll korterisse kolida, kuid nüüd ei taha siit ära minna. Kuna naisel sõbrannasid ei ole, sai F.V aru, et U.I helistab korteriomanikule. Selle peale F.V pahandas ning küsis, mis U.I-l viga on. U.I küsis telefonikõnes ka, et kas ta peaks politsei kutsuma. Edasi hakkas F.V ennast riietama, kuid U.I tõusis diivani peale püsti ja tahtis teda rünnata. F.V võttis tal kätest kinni, sest ei tahtnud lasta ennast küünistada. Edasi läks rüseluseks. U.I üritas F.V-d kubeme piirkonda lüüa, mis ei õnnestunud. F.V kinnitab, et sõimas tüli käigus U.I imeliku käitumise pärast, et kas naine on debiilik, lolliks läinud või ära keeranud, aga omal initsiatiivil naisele kallale ei läinud. Naine tuli mehele kallale tema solvangute peale. F.V tõstis U.I magamistuppa, et viimane rahuneks. Ise tuli F.V koridori riidesse panema. Kui U.I tagatoast välja tuli, oli ta rahulik, aga viskas F.V-le mingi arve, et maksku mees see ära. F.V ütles, et U.I nimi on arvel peal ja maksa ise ning läks minema. Varem U.I vägivaldne F.V suhtes olnud ei ole. Sellised sõnu nagu tapan su ära või retsin su ära F.V U.I-le öelnud ei ole. Rohkem F.V U.Iga kokku puutunud ega talle helistanud ei ole. Kohtuistungil avati süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ka tema kohtueelses menetluses antud ütlused, kus süüdistatav kinnitab, et kannatanu magamistuppa vedamiseks haaras ta kannatanul juustest. Süüdistatav nõustus kohtuistungil, et mäletas kohtueelsel uurimisel sündmuseid paremini, sest need olid siis toimunud vahetumalt. Verevalumite kohta, mis kannatanu jalgadel fikseeriti, selgitas süüdistatav, et vasakul jala säärel oli kannatanul juba F.V korterisse saabumisel kaks sinikat. U.I-l ei ole hea ruumi taju ning ta lööb ennast pidevalt vastu uksepiitasid ja mööblit ära. Ka olemas olnud sinikate kohta oli U.I selgitanud, et ju lõi ennast kuskile vastu ära. Tõendite analüüs Sisuliselt on lähisuhte vägivalla puhul tegemist ainult kahe isikuga, kes saavad toimunu kohta anda otseseid ütlusi. Samas kogutud tõendeid uurides ja tõendikogumit hinnates ei jää kahtlust, et süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on kannatanu suhtes toime pannud nii füüsilise vägivalla kui ka vaimse vägivalla, so ähvarduse, mille täideviimist oli kannatanul reaalne alus karta. Kindlaks on tehtud, et alates 08.02.2015 kolis kannatanu Pärnusse, xxx korterisse ning F.V aitas tal kolida, ise seal püsivalt elamata, käies korteris siis, kui kannatanul olid töögraafikujärgselt vabad päevad. Üürilepingu oli kannatanu sõlminud üürileandjaga juba varem. Süüdistatav räägib küll, et Pärnusse elama koliti koos, kuid kohus nõustub selles osas kannatanu versiooniga korteri üürimisest, kelle sõnul käis süüdistatav kannatanul Pärnus üksnes külas. Kohus usub, et kannatanu Pärnusse kolimisel poolte paarisuhe jätkus, kuid püsivat kooselu enam ei olnud. Seda on süüdistatav ka ise kinnitanud, märkides, et kolimisest süüdistatava ja kannatanu elukorraldus muutus ning süüdistatav käis Pärnus siis, kui kannatanul olid vabad päevad ning kui maatalus olid tööd tehtud. Väidetavast süüdistatava Pärnusse kolimisest ei olnud teadlik ka korteri üürileandja, kelle tunnistuse järgi kolis korterisse vaid U.I . Kannatanu on andnud kohtuistungil ütlusi, kuidas F.V tuli tema juurde 23.02.2015 õhtusel ajal, oli ärritunud, vihane ning juba siis tunnetas kannatanu, et F.V võib talle kallale tulla. Ärrituse üheks põhjustajaks oli see, et kannatanu ei lasknud süüdistatavat koheselt maja alt uksest fonoluku abil sisse. 24.02.2015 hommikul toimunut kirjeldab kannatanu selliselt, et süüdistatav tuli tema juurde vannituppa järele ning toimus füüsiline vägivald. Vägivald toimus vannioas, vannitoast väljas elutoas ja sealt edasi magamistoas. Süüdistatav tuli selja tagant kallale, füüsilise jõuga, haaras juustest ja võttis kinni kuklast, kannatanu sai rüseluse käigus haiget ning tagajärjeks on olid 9
(16)1-15-7868 verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasaku õlavarre tagumisel pinnal. Kannatanu ütluste usaldusväärsust 24.02.2015 vägivallasündmuse toimumise osas toetavad teisedki kogutud tõendid. Nii on kannatanu 24.02.2015 kell 11:10 küsinud abi vägivaldse süüdistatava eest, saates sõnumi, milles palub, et G.U võtaks kedagi kaasa ja tuleks F.V-le järgi, kuna F.V läks hulluks. Sõnumit lugedes ei jää kohtul kahtlust, et süüdistatava ütlused selles, et istuti, vaadati televiisorit, kõik oli rahulik, ei ole eluliselt usutavad. Nagu kannatanu ütles, siis oli sõnumi saatmise eesmärk abipalve, et ehk on võimalik olukord lahendada ilma, et peaks politseid või korteri omanikku juhtumisse segama. Sõnumi saatmise kuupäev ja kellaaeg toetavad väidet, et midagi tõsist oli vahetult enne seda juhtunud ning et kannatanu vajas abi. Oluliseks saab lugeda ka lausekatkendit, et appi tulija võtaks kedagi kaasa – ehk kannatanu oli veendunud, et G.U, olgugi et F.V sõber, ei saa selles olukorras F.V-st üksi jagu. See tähendab, et kannatanul oli alust karta F.V oleks ka appi tulija suhtes võinud muutuda vägivaldseks. Kartust ja vägivallasündmuse esinemist toetab 24.02.2015 õhtul kell 20:09 saadetud sõnum üürileandjale I.I-le , mille sisus kajastus samuti palve tulla appi vägivaldse F.V eest. Järgmise inimese poole pidi kannatanu pöörduma abipalvega, sest on teada, et G.U abi küsimisele ei reageerinud. Edasi nähtub tunnistaja I.I telefonist, et kannatanu on talle helistanud järgmise päeva hommikul kell 07:59. Selleks, miks peaksid helistama isikud, kelle vahel on üksnes üürisuhted, hommikul nimetatud kellaajal teineteisele, peab olema kohtu hinnangul tõsine põhjus, ja nagu tunnistaja I.I oma ütlustes kinnitas, oli põhjuseks süüdistatav, tema ebastabiilsus, vägivaldne käitumine ning kannatu palve, et üürileandja oma õigused maksma paneks ja F.V korterist välja ajaks. Tunnistaja kuulis kannatanu kõne taustaks meesterahva rämedat juttu, ropendamist, kannatanu jõudis veel talle öelda, et nüüd ta vist tuleb jälle kallale. Sõna „jälle“ kasutamine kannatanu poolt ning kannatanu ärevusseisund kõne ajal näitavad, et vägivallasündmus oli juba toimunud ja kannatanu kartis selle kordumist. Miks kannatanu helistas abipalvega just G.U-le ja I.I-le , tuleb välja süüdistatava ütlustest. Süüdistatav on istungil öelnud, et U.I-l ei ole sõbrannasid ega tuttavaid, kellele ta helistaks ning ainsaks kontaktiks, kellega kannatanu üldiselt telefoni teel suhtleb, on kannatanu ema. 24.02.2015 sündmuste toimumist sellisena nagu kirjeldab seda kannatanu, kinnitavad ka kannatanul fikseeritud vigastused. Ekspertiisiaktis nr 15E-LäI0010 on eksperdiarvamuses märgitud, et kannatanu parema reie tagumisel pinnal ning vasaku õlavarre tagumisel pinnal on nahaalused verevalumid. Süüdistuses on märgitud F.V poolne vägivald selliselt, et 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 vahelisel ajal tekitas süüdistatav kannatanule lükkamise tagajärjel vastu uksepiita kukkumisega õlavarrevigastuse ning kannatanu lükkamise tagajärjel vastu magamistoas olevat klaasiga kappi kukkumisega parema jala reiepiirkonna vigastuse. Seega süüdistus näitab, et kannatanul fikseeritud vigastused on põhjuslikus seoses F.V vägivaldse tegevusega ja on selle tagajärg. Ekspertiisiaktis on märgitud, et tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel. Nahaalused verevalumid mõlemal reiel ja vasakul õlavarrel võivad olla saadud muljumisest ja/või kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu toimunud rüselemiste käigus. Ka isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokolliga seksuaalse väärkohtlemise kohta (tl 49-51), on U.I-l tuvastatud verevalumid parema reie sisemisel küljel ning verevalumid vasaku õlavarre alumises kolmandikus. Ekspertiisiaktis on joonistatud vigastuste paiknemine inimese kujutisele. 25.02.2015 episoodi osas kannatanu ja tunnistaja I.I kõne lõppes kannatanu lausega, et süüdistatav tuleb vist kannatanule jälle kallale. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et nii ka läks – F.V , kuuldes, et kannatanu räägib üürileandjaga temast, ärritus, tuli kannatanule kallale ja rebis telefoni käest. Kannatanu poolt tehtud kõne ja abi küsimine olidki teise vägivallasündmuse ajaendiks. F.V haaras tooli, vehkis sellega, lubas mööbli segi peksta. Korterist põgeneda üritanud U.I-l haaras süüdistatav käega juustest, lõi ühel korral lahtise käega paremale poole vastu pead ning lükkas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Kannatanu üritas F.V-d 10
(16)1-15-7868 tõrjuda ja lõi jalaga, kuid löök ei tulnud välja, mispeale tuli F.V kannatanule teistkordselt kallale. Seejärel F.V haaras U.I-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus lükkas voodile pikali. Tagajärjeks on olid verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning kannatanu peast juuste rebimine. 25.02.2015 sündmuste toimumist sellisena nagu kirjeldab seda kannatanu, kinnitavad ka kannatanul fikseeritud vigastused. Ekspertiisiaktis nr 15E-LäI0010 on eksperdiarvamuses märgitud, et kannatanu vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal on nahaalused verevalumid. Süüdistus näitab, et kannatanul fikseeritud vigastused on põhjuslikus seoses F.V vägivaldse tegevusega ja on selle tagajärg. Ka isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokolliga seksuaalse väärkohtlemise kohta (tl 49-51), on U.I-l tuvastatud verevalumid vasaku reie välimisel ja sisemisel küljel. Kannatanu on märkinud, et isegi kui kõiki sinikaid silmaga näha ei ole, olid keha peal valusad kohad.
§ 122
kuriteokoosseis ei eeldagi kannatanul kehavigastuse tuvastamist, vaid piisab kui on tuvastatud füüsilise valu tekitamine. Kannatanu juustest teise tuppa tirimist (küll kannatanu rahustamise eesmärgil), on süüdistatav eeluurimisel antud ütluste põhjal tunnistanud. Vaadates ekspertiisiaktile lisatud fotodelt (tl 47-48) verevalumite paiknemist ja mõõte nii 24.02 kui ka 25.02 toimunud vägivallategude tagajärjel saadud verevalumite osas, ei saa olla tõepärane süüdistatava versioon verevalumite tekkimisest, et need võiksid olla tekkinud hajameelsusest ning kogemata vastu kappi või uksepiita kehaosade ära löömisest. Seda eriti just kannatanu vasaku jala välimise külje osas. Isegi kui võtta arvesse, et hajameelsusest võib igaüks saada vahel nahaaluseid verevalumeid, siis süüdistatava ütlusi aluseks võttes oleks kannatanul pidanud olema erinevate vanustega verevalumid, kuid ekspertiisiaktis on märgitud ainult üks vasakul jalal esinev 2 cm suurune vanuseliselt vanem verevalum võrreldes teistega. Ehk teisisõnu kui süüdistatava versiooni ja ekspertiisiakti kõrvutada, siis kannatanu oli end enne 23. veebruari 2015 õhtut löönud kogemata ära vaid korra, kuid ca 38 tunni jooksul, mil kannatanu ja süüdistatav rahulikult (televiisorit vaadates ja süües) koos korteris viibisid, jooksis kannatanu enda jäsemed igatepidi siniseks. Vastav versioon sündmuste käigust kohtule usutav ei ole. Süüdistatav rääkis küll kohtuistungil, et kannatanul olid juba tema saabudes jala peal kaks sinikat. Arvata võib, et ühena pidaski süüdistatav silmas vastavat 2 cm suurust vanemat verevalumit. Kuna süüdistatav verevalumite pärast kannatanu jalal suuremat muret ei tundnud ning leppis kannatanu selgitustega, et ju lõi kannatanu end lihtsalt kuskile vastu ära, ei ole tõenäoline, et kannatanu vasak jalg oli sel hetkel nii laiaulatuslikult verevalumitega kaetud, kui seda on näha ekspertiisiaktile lisatud fotodelt. Konkreetsed vigastused said tekkida tõsise löögi/kukkumise tagajärjel ning juba ajal, mil süüdistatavgi korteris viibis. Ähvardus, mille F.V kannatanule tegi, võimendus reaalseks süüdistatava mitme väljaütlemise ja vägivallategude tulemusena. Nagu kannatu istungil ütlusi andis, oli F.V talle rääkinud varasemalt oma vägivaldsetest tegudest (naisterahva välja viskamine majast), samuti oli kannatanu 24.02.2015 elanud ise läbi vägivaldse kogemuse, millele järgnes uus vägivald järgmise päeva hommikul. Neid asjaolusid arvesse võttes, oli U.I-l piisavalt asjaolusid teada, mis kõik kogumis andsid aluse arvata ähvarduse tõsidust – reaalset ohtu enda elule ja tervisele. Kohtuistungil on kannatanu märkinud, et vägivalla kasutamise ajal ähvardas F.V ta ära retsida ja tappa. Seda, et süüdistatav tegi talle tapmisähvarduse, ta mäletab. Tapmisähvarduse alusel tundis kannatanu hirmu, sest kunagi ei tea, mis inimene teeb, kui ta on agressiivne. Tunnistaja C.L andis ütlusi, mille kohaselt sai ta politseinikuna väljakutse, mille sisuks oli see, et kannatanu ei saa kodust välja minna, sest tema mees on vägivaldne. Politsei kutsumise hetkel oli mees küll korterist lahkunud, kuid naine kartis välja minna, eeldades, et mees võib jälgida teda kuskilt eemalt. C.L andis ütlusi, kuidas naisterahvas, kes ukse avas, oli endast väljas, väsinud olemisega, magamata ja hirmul. Naisterahvas kirjeldas vägivalda ja hirmu. Tunnistaja viibimise ajal korteris helistas korduvalt F.V, kes oli tarvitanud naisterahva suhtes vägivalda ja lubas 11
(16)1-15-7868 naisterahva kasti panna ning ähvardas sõnumite avaldamisega. Kannatanu poolt kõnede kirjeldamisest on aru saada, et F.V teadis kõnesid tehes ning kõnedes ähvardades, et politsei võib olla juba kannatanu juures. Ometigi ei hoidnud ka see teadmine süüdistatavat tagasi ning ta jätkas ähvarduste tegemist. Seda enam on kohtul alust arvata, et ähvardused, mida keegi kolmas pealt ei kuulnud, olid tõsisema sisuga. Samuti tõestab vastav kõnede tegemine ja telefonis ähvardamine, et F.V ei läinud korterist ära sooviga mitte enam edasi tülitseda, vaid näitab F.V ärrituse taset ning seda, et nimetatud ajal ei olnud mees veel valmis konfliktsituatsioonist väljuma. Kõnes hädaabikeskusele politsei väljakutseks ning kohapeale saabunud politseiametnikule on kannatanu andnud ühetaolisi ütlusi, jäänud selliste ütluste juurde ka kohtumenetluses. Kannatanu püüdis asja lahendada rahumeelselt, paludes ühelt ja teiselt abi ning alles viimase võimalusena pöördus politsei poole. Kõik see näitab, et ühelt poolt oli tema hirm süüdistatava ees suur, teisalt oli tegemist juba nii pingestunud olukorraga, et enam muud viisid olukorra lahendamiseks ei olnud võimalikud. Kui ekspertiisiaktid toovad välja kannatanu füüsilised vigastused, siis kannatanu hingelist erutust vägivallategudega seoses näitab just hädaabinumbrile tehtud kõne ja see, et kannatanu korterist väljudagi ei julgenud. Samuti I.I poolt tajutu kannatanuga telefoni teel vesteldes, politseinike esmamulje kannatanust temaga kohtudes. Kaitsja on kaitse teesides pidanud üllatavaks ähvardamise süüdistuse osas, et kannatanu kolme päeva jooksul ei proovinud põgeneda ning nii pikalt ähvardusi talus. Samas süüdistuses ei ole viidatud, et süüdistatava poolt öeldud ähvardused kestsid kolm päeva. Tapmisega ähvardamise episood toimus alles 25.02.2015 hommikul ning sellele järgnenud tunni jooksul lahkus süüdistatav korterist. Mõistmata jääb, millistele tapmiseks vajalike vahendite puudumisele on kaitsja viidanud. Hirmu ähvarduse täideviimise ees sai kannatanu tunda ka ilma ühegi vahendita, arvestades, et süüdistatav oli tema kallal vägivalda juba tarvitanud. Kuna süüdistatava käitumine oli ettearvamatu, ei saanud kannatanu tagajärgi ette näha. Sellele, et ähvardamise puhul ei ole tähtsust, kas ründevahend on olemas ja kõlblikud, on viidanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-11-11-
- Süüdistatav on oma ütlustes toimunud sündmusi kirjeldanud rahulikuna – üksnes kannatanu oli muutunud 24.02.2015 imelikuks, saatnud süüdistatava sõbrale imeliku sõnumi mossitamise kohta ning helistas 25.02.2015 hommikul üürileandjale, öeldes, et täiesti võõras mees millegipärast ei taha ära minna - see ärritas süüdistatavat, ta küll sõimas, kaitses end kannatanu rünnaku eest ja läks ära. Süüdistatava kirjeldust toimunust ei kinnita ükski kogutud tõend, kui just mitte arvesse võtta süüdistatava tunnistust, et tüli poolte vahel tõesti aset leidis. Ka ei ole üürileandja andnud ütlusi, et U.I-l oleks temaga juttu olnud võõrast mehest, kes niisama ei taha ära minna. T. rebasele saadetud sõnumi tekst on tõendite juures nähtav ning pelgast mossitamisest sõnumis juttu ei ole. Saadetud abipalved on seostavad kannatanu poolt kirjeldatud sündmustega ning süüdistuses tooduga. Kannatanu versiooni tülide tekkimisest toetavad ka tema Pärnusse kolimine ja osapoolte erinevad nägemused suhtest. See omakorda selgitab, mis oli süüdistatava ärritumise põhjuseks. Süüdistataval sisulist versiooni, miks tema kirjeldatult kannatanul nädalavahetusel imelikud tujud olid, miks kannatanu kolmandate inimestega kontakteerus ning ägestus ja tuli süüdistatavale kallale tuli, ei ole. Lisaks tundub kohtule süüdistatava ja kannatanu koos veedetud aeg
- veebruari õhtust kuni
- veebruari hommikuni süüdistatava kirjelduste põhjal liialt apaatne. So seda juhul kui süüdistatav ning kannatanu oleksid nimetatud perioodil omavahel normaalselt läbi saanud. Et magati kaua, söödi, vaadati televiisorit, süüdistatav oli arvutis, korterist ei väljutud. Ilmselt oleks tavapärase läbisaamise puhul rohkem meenutada, mida tehti või kuidas aega veedeti. Ka seetõttu on sündmuste käigust usutavam kannatanu versioon, et oldi tülis ning süüdistatav käitus agressiivselt. Nii ei saanudki tüli osapooled midagi koos teha. Kohtule on esitanud ka F.V-d iseloomustavad tõendid. SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku ja SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku vastus ning kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 12
(16)1-15-7868 03.05.2010.a kuupäevast. Neist kahte esimest tõendit läbivad väga sarnase tähendusega omadused, millega on F.V-d iseloomustatud: impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus, kergesti ärrituv. Sõna ebastabiilne on kannatanu kasutanud ka I.I-le saadetud sõnumis. Vastaval kolmel iseloomustaval tõendil on ühene läbiv joon – kõik kolm menetlust on saanud alguse sellest, et naissoost tuttavad on soovinud F.V-ga lähedasemad suhted lõpetada. Viidatu on paralleel käesolevalegi kriminaalasjale, sest U.I paari suhtes ühist tulevikku ei näinud. Loetletud isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistus on tõendamist leidnud ning F.V pani 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 ja 25.02.2015.a kella 08.0008.22 vahelisel ajal xxx, Pärnu linnas asuvas korteris toime korduvalt valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o
§ 121
lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod ning seda süüdistuses toodud ulatuses. Valu tuleb mõista kui kudede kahjustamisega kaasnevad ebameeldivat aistingut. Kannatanu peal toime pandud väärkohtlemise tagajärjel on kohtu hinnangul valuaistingu tekitamine tagajärjele objektiivselt omistatav. Samuti pani F.V 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx toime tapmisega ähvardamise, mille toimepanemist oli kannatanul ähvardaja sõnakasutuse, väljendusviisi, varasemale käitumisele viitamise ja kehalise väärkohtlemise tulemusena alust eeldada. Ähvarduse toimepanemise reaalsust aitas võimendada süüdistatava psüühiline seisund (ettearvamatus). Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras valu tekitamine süüdistava tegude tagajärjena hinnatav ning ähvarduse täideviimise võimalus veenev. Kui kehalise väärkohtlemise jäljed on suures ulatuses nähtavad kannatanul veel mitu päeva hiljem, on väljaspool igasuguseid mõistlikke kahtlusi alust rääkida valu põhjustamisest kehalise väärkohtlemise mõttes. Tulenevalt eeltoodust on täidetud
§ 121
lg 2 p 2 ja 3 ning
§ 120lg 1 süüteokoosseisude objektiivsed tunnused.
Tegemist on lõpuleviidud kuritegudega, mille tagajärjed on avaldunud kannatanul konkreetsetes vigastustes, valus ja ähvarduste täidesaatmise eest hirmu tundmises. F.V-le inkrimineeritavate süütegude subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtlust. Kohtu hinnangul on tuvastatud F.V subjektiivse koosseisuna pani antud kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega. Otsese tahtluse tuvastamine eeldab, et isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Seejuures otsustava tähendusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine. F.V , tekitades mõlemas kehalise väärkohtlemise episoodis korduvalt U.I-le valu nii, et süüdistatava tegevusest jäid tagajärjena kannatanu kehaosadele verevalumid, pidi kindlalt teadma, et tekitab sellise käitumisega teisele inimesele valu, täidab kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu ning tahtma või vähemalt möönma seda. Kannatanu tundis süüdistatava poolt talle öeldud tapmisähvardust tõesena ning tundis vastava ähvarduse täideviimise ees tõelist hirmu. Olles kannatanu peal tarvitanud vägivalda pidi F.V teadma, et tema poolt kannatanule sõimusõnadega koos öeldavad ähvardused on tõeselt võetavad. F.V tegudes õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistus
§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning 13
(16)1-15-7868 motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
§ 121
lg 2 p 2 ja p 3 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.
§ 120
lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Prokurör on taotlenud F.V-le
§ 121
lg 2 p 2, 3 järgi mõista karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning
§ 120
lg 1 järgi 6 kuud vangistust,
§ 64
lg 1 alusel suurendada raskemat karistust 2 kuu võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, lugedes kandmata karistuseks 1 aasta, 7 kuud ja 28 päeva, mille kandmisest vabastada ta 3 aastase katseajaga
§ 73lg 1 ja 3 alusel.
Kuivõrd kannatanu on palunud lähenemiskeeldu, siis palub prokurör seda kohaldada maksimaalses võimalikus ajas, so 3 aastat, samadel tingimustel nagu see menetluse ajal F.V suhtes kehtib. Võttes arvesse F.V süü suurust nõustub kohus prokuröri ettepanekuga süüdistatavale mõistetava karistuse osas. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt tegudele. Kahtlemata tuleb antud juhul arvestada, et süütegu pandi toime süüdistatava ja kannatanu lähisuhtes. Sellele suhtele peaks iseloomulik olema usaldus ja turvalisus, F.V oma käitumise kontrollimatusega jõudis aga vastupidisele tulemusele. Arvestada tuleb ka vägivallategevuste arvu (löömine, korduv lükkamine, kaela ümbert pigistamine, juustest tirimine) ning vägivalla korduvust, mis viitab kindlale soovile kannatanule rohkelt valu tekitada. F.V suhtumist õiguskorda ning kehtivatesse seadustesse üldiselt näitab tema karistusregister. Kehtivaid kriminaalkaristusi isikul ei ole, väärtegude eest mõistetud karistusi on neli. Kustunus karistuste loetelu on pikem, kuid nimetatuid kohus karistuse mõistmisel arvesse ei võta. Rahalise karistuse kohaldamisele räägib vastu ametlike sissetulekute puudumine. Nimetatud põhjendustel ei saa F.V-d karistada rahalise karistuse kui kergeima karistuse liigiga. Otstarbekas on karistuseks mõista F.V-le vangistus
§ 121
lg 2 p 2 ja p 3 süüdistuses alla sanktsiooni keskmise määra ning
§ 120
lg 1 süüdistuses keskmises määras, sest ähvardati tapmisega kui raskeima isikuvastase süüteoga. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut ning seda, et süüdlane varem tervisevastaseid süütegusid toime pannud ei ole, on täidetud tingimused F.V karistusest tingimisi vabastamiseks. Kohus mõistab F.V-le
§ 121
lg 2 p 2, 3 järgi karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning
§ 120
lg 1 järgi 6 kuud vangistust,
§ 64
lg 1 alusel suurendada raskemat karistust 2 kuu võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, lugedes kandmata karistuseks 1 aasta 7 kuud ja 28 päeva, mille kandmisest vabastada ta 3 aastase katseajaga
§ 73lg 1 ja 3 alusel.
Mõistetud karistused vastavad kuritegude raskusele ja kuriteod toimepannud isikule, kui ka
§ 56lg 1 toodud alustele.
Kannatanu U.I on oma eraelu kaitseks taotlenud F.V suhtes lähenemiskeelu kohaldamist maksimaalselt võimalikuks ajaks. Vastavalt KrMS § 3101 võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et F.V tarvitas kahel korral U.I suhtes vägivalda ning ähvardas U.I ära tappa. Ülaltoodu alusel on kohus seisukohal, et eksisteerib tõenäoline risk uute 14
(16)1-15-7868 samalaadsete kuritegude toimepanemiseks F.V poolt. Selle riski võimalikuks minimiseerimiseks ning kannatanu füüsilise puutumatuse, mis on üks tema isikuõigustest, kaitseks tuleb rahuldada kannatanu taotlus ning kohaldada F.V-le lähenemiskeeld samadel tingimustel nagu see keeld on kehtestatud kriminaalmenetluse ajaks. Kohtu hinnangul ei ole üksnes põhjendatud F.V suhtes kohaldada lähenemiskeeldu maksimaalseks võimalikuks tähtajaks, so kuni kolmeks aastaks. Kohtuistungil tajutu järgi on süüdistatav ja kannatanu teineteise vastu käesolevaks hetkeks huvi kaotanud, peale süüdistuses toodud intsidente ei ole süüdistatav ja kannatanu kokku puutunud, kumbki on oma eluga iseseisvalt edasi läinud. Võimalik on, et süüdimõistev kohtuotsus tõstab süüdistataval uuesti esile pahameele kannatanu suhtes. Nimetatu välistamiseks ja kannatanus turvatunde tekitamiseks ei ole aga vajalik lähenemiskeeldu seada kolmeks aastaks. Kohtu hinnangul on optimaalne ja põhjendatud seada lähenemiskeeld üheks aastaks. Eeltoodu alusel ning KrMS § 310¹ ja võlaõigusseaduse § 1055 järgi rahuldab kohus kannatanu U.I taotluse lähenemiskeelu kohaldamise kohta. Kohus kohaldab kannatanu U.I ning tema eraelu kaitseks F.V suhtes lähenemiskeeld tähtajaga 1 aasta, keelates F.V-l : 1. Viibida avalikes kohtades (tänaval, kauplustes, toitlustus- ja kultuuriasutustes), avalikel üritustel ning muus U.I viibimiskoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit ning suhelda U.I-ga nendes kohtades; 2. Viibida U.I elukohas, xxx Pärnu ja elukoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit; 3. Viibida U.I töökohas xxx ja töökoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit; 4. Suhtlemine U.I-ga erinevate sidevahendite, sealhulgas telefoni, mobiiltelefoni, interneti, posti, suhtlusportaalide, e-posti kaudu. Lähenemiskeeld algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa kriminaalvastutuse
§ 3312alusel.
Tõkend elukohast lahkumise keeld ja ajutine lähenemiskeeld U.I suhtes, mis on F.V-le kohaldatud Pärnu Maakohtu 27.02.2015.a määrusega nr 1-15-1582 – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kohus on seisukohal, et nimetatud meetmete kompleks on piisav, tagamaks õiguskorra kaitsmise ja toimepandud süütegude eest avaliku hukkamõistu, aga ka süüteod toimepannud isiku positiivse mõjutamise hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja toimiku juurde tõenduslikult oluline CD-R-plaat häirekeskuse hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestisega. Menetluskulud Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulud hüvitab kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega tuleb riigituludesse välja mõista F.V-lt: KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi isiku ekspertiisi tegemise kulu 109 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja I.I ´i kohtusse ilmumise sõidukulu 25 eurot. 15
(16)1-15-7868 /allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill kohtunik 16
(16)