KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 16.01.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1

) § 24 lg 1 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see vastab

§ 23

lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele (p 1); on sõlmitud kirjalikult (p 2); selle eest makstakse hüvitist vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 (p 3); see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest (p 4).

§ 24

lg 3 järgi maksab tööandja töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist.

§ 23

lg 2 sätestab, et konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada.

§ 23

lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud.

§ 23

lg 4 kohaselt on samas paragrahvis sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine. 10. Kohtupraktikas selgitatakse, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine on õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised

§ 23

lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused (nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus piirangut kehtestada, sest töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada); piirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (piirang on proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on arusaadav, millisel territooriumil, kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib; RKTKo 12.03.2019, 2-15-16682, p 12; RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960, p 12.1).

1. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise eelduseks on see, et kokkulepe on vajalik tööandja eriliste majanduslike huvide kaitseks. Hageja selgitas, et töötades hageja juures müügiesindajana, oli kostja hageja klientidega vahetus suhtluses, kostja omas ligipääsu klientide kontaktandmetele, tal oli täielik ülevaade klientide vajadustest, ostukäitumisest ning muudest vajalikest andmetest müügitehingu sõlmimiseks või selle vajadusele osundamiseks. Kostja ei ole neid hageja väiteid vaidlustanud. Maakohus leidis, et hagejal oli eriline majanduslik huvi, mis vajas kaitset konkurentsipiirangu abil. Hageja selgitustest nähtuvalt võimaldas töösuhe kostjal tutvuda hageja klientidega, nende vajaduste ja ostukäitumisega ning muude andmetega tehingute sõlmimiseks. Nende teadmiste kasutamine hageja konkurendi juures võib hagejat oluliselt kahjustada.
2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.
3. Töölepingu p 8.6 esimese lause kohaselt võtab töötaja endale kohustuse mitte töötada ühe aasta jooksul peale töölepingu lõpetamist tööandja konkurendi juures ning mitte tegutseda tööandjaga samal või konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal. Selline piirang on ajaliselt äratuntavalt piiritletud. Arvestades asjaolu, et kostjal oli ulatuslik ligipääs andmetele hageja klientide kohta, täielik ülevaade klientide vajadustest, ostukäitumisest jne, on piirangu 4 2-22-11089 kohaldamine seadusega lubatud maksimaalses ajalises ulatuses põhjendatud. Hageja andmete – millele oli kostjal ligipääs – kasutamine konkurendi juures võib hagejale ulatusliku kahju põhjustada, mistõttu vajab hageja majanduslik huvi kaitset. Asjaolusid arvestades on piirangu ajaline piiritletus mõistlik. Kostja ei ole menetluses väitnud, et piirangu ajaline ulatus ei oleks mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.
4. Konkurentsipiirangu esemelise (hageja konkurendid ja konkureeriv tegevus) ulatuse sätestab töölepingu p 8.
5. Maakohus tuvastas, et hageja konkurendid ja konkureeriv tegevus on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud. Hageja andmete – millele oli kostjal ligipääs – kasutamine konkurendi juures võib hagejale ulatusliku kahju põhjustada, mistõttu vajab hageja majanduslik huvi kaitset. Seega on piirang esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.
6. Töölepingus ei ole pooled sõlminud kokkulepet konkurentsipiirangu ruumilise ulatuse kohta. Riigikohus on selgitatud, et kui piirangu ulatus on kindlaks määratud ebaselgelt või seda ei ole kindlaks määratud, tuleb poolte tahe kokkuleppe tõlgendamise teel kindlaks teha. Riigikohus on selgitanud, et konkurentsipiirangu kokkulepete puhul ei saa mõistlikult järeldada, et pooled sõlmivad selliseid lepinguid, soovides, et need ei kehtiks mitte kusagil (RKTKo 12.03.2019, 2-15-16682, p 15). Viidatud seisukoht on küll avaldatud vaidluses, kus konkurentsipiirang ei olnud sõlmitud tüüptingimustel, kuid kohtu hinnangul saab seda kohaldada ka juhul, kui konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmitakse tüüptingimustel. Puudub alus arvata, et ka tüüptingimustel sõlmitava kokkuleppe puhul ei soovi pooled sellele õigusjõudu anda. Tingimuse tõlgendamisel arvestas maakohus järgmiseid asjaolusid: töölepingu järgi on hageja Eestis asuv äriühing; hageja tegutseb põhiliselt Eestis; töölepingu p-s 2.2 on kostja töö tegemise kohaks märgitud Eesti Vabariik; hageja selgitas 26.02.2024 istungil, et hageja töötajana tegutses kostja Eestis. Kostja ei ole menetluses väitnud, et talle ei olnud arusaadav, et hageja huviks on kaitsta oma erilist majanduslikku huvi Eesti territooriumil. Maakohus leidis, et kokkulepet tuleb tõlgendada selliselt, et töötajaga (kostjaga) sarnane mõistlik isik pidi mõistma, et konkurentsipiirang kehtib Eesti territooriumil. Pooled piiritlesid konkurentsipiirangu kokkuleppe ulatust Eesit territooriumiga. Hageja andmete – millele oli kostjal ligipääs – kasutamine konkurendi juures võib hagejale ulatusliku kahju põhjustada, mistõttu vajab hageja majanduslik huvi kaitset. Piirangu ruumiline ulatus on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.
7. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks on see, et tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist (

§ 24lg 1 p 3, § 24 lg 3).

Töölepingu p 8.6 teise lause kohaselt on tööandja kohustatud tasuma töötajale konkurentsipiirangu eest mõistlikku hüvitist, milleks pooled peavad 1/3 töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest kuupalgast ühes kuus. Hageja keskmine töötasu perioodil jaanuar–juuni 2021 oli 4864,49 eurot ja hüvitise suurus pidi olema 1621,33 eurot.

1. Maakohus arvestas hüvitise mõistlikkuse hindamisel, et konkurentsipiirang oli kohaldatud üheks aastaks ehk piirang kehtis seadusega maksimaalselt lubatud aja jooksul. Kostjal oli keelatud töötada hageja konkurentide juures, hagejaga samal või konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal. Kostja on hageja juures töötanud peaaegu kaheksa aastat, müües hageja töötajana meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid. Hageja juures töötades on kostja läbinud koolitusi, et hageja pakutavat kaupa edukalt müüa. Kostja CV järgi on ta juba enne hageja juurde tööle asumist töötanud alates 2000 müügiesindaja ja suurkliendihaldurina käsimüügiravimite valdkonnas, edendades müüki apteekides, pidades läbirääkimisi müüjatega jne. Seega on kostja alates 2000 töötanud müügiesindajana ravimite, meditsiiniseadmete ja -tarvikute 5 2-22-11089 valdkonnas ehk kostja on müünud sisuliselt sama valdkonda (meditsiinitooted) kuuluvat kaupa. Usutav on, et nii pikalt kindlas valdkonnas töötatud aastate jooksul on kostjal tekkinud oskused just selles valdkonnas edukalt tegutseda. Oluline on ka see, et peale vilumuse, mis on vajalik selleks, et edukalt kaupa müüa, on kostjal pika tööstaaži jooksul tekkinud sidemed paljude teiste samas valdkonnas tegutsevate isikutega (nt ostjad, müüjad jne), mis võimaldavad töötajal edukalt tööülesandeid täita. Konkurentsipiirangu kokkuleppega võeti kostjalt ära võimalus tegutseda tegevusalal, kus ta on pikalt töötanud, kus tal on tekkinud oskused ja sidemed kõige efektiivsemalt oma tööülesandeid täita ja mis on talle seni püsiva sissetuleku taganud.
2. Maakohus möönis, et teatud esemete müügi valdkonnas saadud müügitöö kogemust saab teiste kategooria kaupade müügil kasutada. Samas saab pikalt kindla kaupade grupi müügile keskendunud kostja kõige efektiivsemalt just sellesse valdkonda kuuluvat kaupa müüa. Range konkurentsipiirang põhjustab olukorra, kus kostja oleks pärast hagejaga töösuhte lõppemist pidanud ümber spetsialiseeruma. Kohtupraktikas on selgitatud, et olukorras, kus tööandja on otsustanud kohaldada töötaja suhtes konkurentsipiirangut ka pärast töölepingu lõppemist, millisel juhul kohustab seadus tööandjat maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest igakuist mõistlikku hüvitist (

§ 24

lg 3), puudub töötajal sel perioodil kohustus otsida endale tööd, mis ei oleks vastuolus konkurentsipiirangu kokkuleppega (TrtRnKo 28.01.2019, 2-18-3488/37).

1. Kui konkurentsipiirangu kokkuleppega võetakse töötajalt ära võimalus töötada ühe aasta jooksul alal, millel edukaks tegutsemiseks on töötajal olemas pikaajaline tööstaaž, oskused ja sidemed, peab selle eest makstava tasu suurus olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Maakohus ei pidanud õigeks arvestada hüvituse mõistlikkuse juures keskmise töötasu suurust Eestis või müügijuhi keskmise netotöötasu suurust Harjumaal. Samas ei ole põhjendatud hinnata hüvituse mõistlikkust selliselt, et võtta kogu kostja potentsiaalne sissetulek, mis võiks koosneda hüvitisest ja uuel töökohal makstavast töötasust. Hüvitise mõistlikkust tuleb käsitleda kindla juhtumi asjaolusid arvestades. Hüvitis peab olema mõistlik arvestades seda, et töötaja võimalus töötada oma senises valdkonnas on piirangu tõttu oluliselt piiratud või isegi välistatud.
2. Konkurentsipiirangu kokkuleppe järgi pidi hageja tasuma kostjale igakuist hüvitist 1/3 (ca 33%) töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest kuupalgast. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hüvitis ca 20% töötasust (TlnRnKo 30.04.2018, 2-16-7799/106, p 41), hüvitis ca 23% töötasust (TlnRnKo 06.09.2019, 2-18-14568/16, p 11) ja hüvitis ca 29% töötasust (HMKo 08.12.2020, 2-18-11940/26, p 24) ei ole hüvitisena

§ 24lg 3 mõttes mõistlik.

Hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu lõpetamiseni sai (TrtRnKo 28.01.2019, 2-18-3488/37). 21. Arvestades kostjale konkurentsipiirangu kokkuleppest tulenevat töökohavaliku intensiivset riivet, pidas maakohus kokkuleppe järgi kostjale makstavat hüvitist 33% keskmisest töötasust ebamõistlikuks hüvitiseks

§ 24lg 3 mõttes.

Arvestades eeltoodud kohtupraktikat jääb kostjale kokkuleppe järgi makstav hüvitis 33% keskmisest töötasust suurusjärgult vahemikku, mida kohus on pidanud ebamõistlikuks hüvitiseks. Kohtu hinnangul saab vaidluse asjaolusid arvestades pidada mõistlikuks hüvitiseks kostja keskmist töötasu. Kuivõrd konkurentsipiirangu kokkuleppes sätestatud hüvitis on ebamõistlik, ei ole kokkuleppe

§ 24lg 1 p 3 ja sama sätte lg 3 järgi kehtiv.

Kostja ei saanud mittekehtivat kokkulepet rikkuda ja hageja ei saa kostjale kokkuleppe rikkumist ette heita. 6 2-22-11089

1. Hagi rahuldamata jätmise tõttu ei käsitlenud maakohus poolte väiteid selle kohta, kas hagejal oli õigus keelduda hüvitise tasumisest VÕS § 110 või § 111 alusel. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks käsitleda konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumist, hagejale kahju tekkimist ja kahjunõude aegumist. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks lahendamiseks või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 24lg 1 p 3 ja lg-t 3.

Maakohus ei ole põhjendanud ega konkreetselt selgitanud, kuidas hüvitise mõistlikkuse tuvastamiseks olulised asjaolud on praegusel juhul mõjutanud mõistliku hüvitise suurust. Maakohus on segamini ajanud mõisted tegevusala, valdkond ja kaup ning ekslikult pidanud kaupa (ravimid, seadmed ja -tarvikud) valdkonnaks. Kostjal oli kokkuleppe kohaselt keelatud ainult tegeleda meditsiiniseadmete ja nende tarvikute müügiga, kuid ei olnud meditsiinivaldkonnas keelatud tegeleda näiteks käsimüügiravimite müügiga. Selliselt oli tegevusala vaid kaubagrupiga piiritletud, millist asjaolu maakohus ei ole arvestanud hüvitise mõistlikkuse hindamisel. Maakohus on eksinud, et konkurentsipiirangu kokkuleppega on kostjalt võetud ära võimalus meditsiini valdkonnas müügiga tegeleda. Poolte vahel kokku lepitud konkurentsipiirangu kokkulepe ei olnud ulatuslik ning ei piiranud oluliselt või intensiivselt kostja edasist töökohavalikut. Seetõttu ei oleks hageja pidanud kostjale ka tasuma hüvitist tema keskmise töötasu suuruses Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja tõenditega, et konkurentsipiirangu tõttu ei olnud kostjal takistatud saada erinevates valdkondades lihtsasti tööd müügimehena ning kostja sissetulek poleks vähenenud kogu tema töötasu võrra. Poolte vahel kokku lepitud hüvitis kostja töökohavaliku piirangu ulatust arvestades oli mõistliku suurusega. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
4. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt 7 2-22-11089 põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib pärast töölepingu lõppemist.

§ 24

lg-st 1 tulenevalt peavad pärast töölepingu lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuseks esinema kõik

§ 24lg 1 p-des 1–4 nimetatud tingimused.

Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal esines eriline majanduslik huvi, mis vajas kaitset konkurentsipiirangu abil (

§ 24

lg 1 p 1 ja § 23 lg 2) ning konkurentsipiirangu kokkulepe on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (

§ 24lg 1 p 1 ja § 23 lg 3).

Vaidlust ei olnud selles, et konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kirjalikult (

§ 24

lg 1 p 2) ja see oli sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest (

§ 24lg 1 p 4).

Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingus kajastatud hüvitis konkurentsipiirangu eest on mõistlik (

§ 24lg 1 p 3 ja § 24 lg 3).

30. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et praegusel juhul ei saa konkurentsipiirangu eest pidada mõistlikuks hüvitiseks 1/3 kostja kuutöötasust ja seetõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist

§ 24lg 1 p 3 järgi ei kehti.

Maakohus arvestas hüvitise mõistlikkuse hindamisel konkreetse konkurentsipiirangu asjaoludega: piirang kehtis seadusega maksimaalselt lubatud aja jooksul, kostjal oli keelatud töötada hageja konkurentide juures, kostjal oli keelatud töötada hagejaga samal või konkureerival majandus või kutsetegevusalal (müüa meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid). Kuigi maakohus ei ole eraldi märkinud, et on hüvitise suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestanud ruumilise piiritlemisega, siis ei ole võimalik järeldada, nagu maakohus poleks ruumilise piiritlemisega arvestanud. Maakohus tuvastas, et konkurentsipiirangu kokkulepe on ruumilises ulatuses mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud Eesti Vabariigiga. Praegusel juhul ei ole poolte esiletoodud asjaoludest võimalik järeldada, et konkurentsipiirangu ruumiline piiritletus Eesti Vabariigiga mõjutaks mõistliku hüvitise suurust eraldiseisvalt selle ajalisest ja esemelisest piiritlemisest.

1. Maakohus arvestas, et kostja on hageja juures töötanud peaaegu kaheksa aastat, mil ta müüs hageja töötajana meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid ning läbinud sellise töö tegemiseks ka koolitusi. Maakohus leidis, et kui kostja on juba alates
2. aastast müügiesindajana ja suurkliendihaldurina müünud käsimüügiravimeid (edendades müüki apteekides ja pidades läbirääkimisi müüjatega), siis on ta müünud sisuliselt samu kaupu, s.o meditsiinitooteid. Maakohus järeldas, et pikalt kindla kaupade grupi müügile keskendunud kostja saab kõige efektiivsemalt müüa just kaupa, millele ta on keskendunud. Range konkurentsipiirang põhjustab olukorra, kus kostja oleks pärast hagejaga töösuhte lõppemist pidanud ümber spetsialiseeruma. Kolleegium nõustub kostjaga, et mistahes kaupade müügi puhul on põhjendatud arvata, et iga valdkonna kaupade müük nõuab teadmisi ja oskuseid selle valdkonna kauba erisustest tulenevalt, teadmisi selle kauba turust, sh kliendibaasist. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kostja poolt hageja juures omandatud teadmised, oskused ja vilumus on sellisel professionaalsel tasemel, et kostja oleks vajanud ümberõpet ja aega, et omandada teadmisi ja oskusi teises valdkonnas müügitöö tegemiseks, et teha oma tööd samaväärselt hea tulemusega. Asjaolu, et hageja sõnul võiks kostja meditsiinivaldkonnas müüa meditsiinitooteid, millele konkurentsipiirang ei laiene, ei muuda iseenesest kostjale kehtestatud konkurentsipiirangut vähem intensiivsemaks, kui see tema jaoks on. Samuti ei muuda konkurentsipiirangut vähem intensiivseks maakohtu seisukoht, et kostja töötas 8 2-22-11089 meditsiiniseadmete ja -tarvikute müügi valdkonnas aastast 2000, kuna müüs käsimüügiravimid (meditsiinitooted). Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja tegutses varem, s.o aastast 2000 meditsiinivaldkonnas ja müüs käsimüügiravimeid. Töölepingu p 8.4 nägi ette tegevusalad, mis kostja jaoks konkurentsipiirangu tõttu on välistatud: tööandja tegevusaladega sarnased tegevused muuhulgas (kuid ei ole sellega piiratud) meditsiinilisi ja laboratoorseid teenuste osutamine, meditsiiniliste ja laboratoorsete instrumente, tarvikute ning testide müümine, hooldamine ja vahendamine. Kuigi pooled on eri meelt selle üle, kas konkurentsipiirang kehtib ka käsimüügiravimitele, siis on põhjendatud järeldada, et käsimüügiravimite müük on tegevus meditsiinivaldkonnas ja sisuliselt sarnane hageja tegevusega nagu maakohus õigesti leidis. Isegi kui nõustuda hagejaga, et käsimüügiravimite müük ei peaks olema hõlmatud konkurentsipiirangu kokkuleppega, siis peale kaheksa aastast pausi käsimüügiravimite müümisest tuleb omandada uuesti ajas muutunud teadmised (arvestades seadusemuudatusi) ja oskused, sh kliendibaas. Konkurentsipiiranguga võetakse töötajalt võimalus töötada alal, milleks tal on olemas pikaajaline staaž, oskused ja sidemed.
3. Maakohus on õigesti märkinud, et tegemist on intensiivse piiranguga ja selle eest makstav tasu peab reaalselt kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku vähenemise. Vähenenud sissetulekuks saab eelduslikult pidada töötasu, mida töötaja sai kuni töölepingu lõpetamiseni. Kuivõrd kohtupraktika kohaselt puudub töötajal kohustus konkurentsipiirangu ajal otsida tööd, mis ei oleks piiranguga vastuolus, siis ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud ilmtingimata leidma endale teistsuguse müügitöö teises valdkonnas (või samas valdkonnas kaupu (meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid) müües, mida hageja sõnul ei peaks pidama meditsiiniseadmeteks ja -tarvikuteks), et hinnata hagejale makstava hüvitise piisavust koos võimaliku muu töötasuga, millises muus valdkonnas hageja mööndusel kostja võiks sissetulekut teenida. Praegusel juhul on konkurentsipiiranguga kostjal ära võetud võimalus töötada hageja konkurentide juures, kostjal oli keelatud töötada hagejaga samal alal, s.o müüa meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid ning kostjal oli keelatud töötada hagejaga konkureerival alal, millise tegevusega on kostja hageja juures olnud seotud ja mis on taganud kostjale sissetuleku viimased kaheksa aastat. Maakohus arvestas põhjendatult hüvitise mõistlikkuse hindamisel lisaks konkurentsipiirangu intensiivsusele ka hüvitiste suurusega sama liiki asjade kohtupraktikas. Maakohus viitas asjakohasele kohtupraktikale ning on põhjendanud jälgitavalt, miks praegusel juhul ei saa konkurentsipiirangu eest pidada mõistlikuks hüvitiseks 1/3 töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest kuupalgast ühes kuus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
5. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda.
6. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud mõista hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja tasu 2386 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjale osutati õigusteenust 14,2 tundi keskmise tunnihinnaga 168 eurot tund ilma käibemaksuta. Hageja leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu on põhjendamatult suur. 9 2-22-11089
7. Kolleegiumi hinnangul tuleb kostja apellatsioonimenetluses menetlustoimingutele kulunud aega vähendada. Kostja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et tema esindajakuluks apellatsioonkaebusega tutvumiseks, suhtlemiseks kliendiga, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja esitamiseks on 4,7 tundi. Lisaks on kostjal esindaja kulu seoses lõppseisukohtade koostamiseks, õigusliku analüüsiga 8,9 tundi, milles kostja vandeadvokaadist esindajat abistas büroo jurist 7,4 tunni ulatuses. Samuti on kostjal esindaja kulu 0,6 tundi seoses menetluskulude nimekirja koostamisega. Võttes arvesse tsiviilasja keskmist mahtu, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud vandeadvokaadist esindajaga, ja et apellatsioonimenetluses korratakse varem menetluses esitatud seisukohti, ei saa pidada põhjendatuks apellatsioonimenetluses lõppseisukohtade koostamisele vandeadvokaadist esindaja enda ajakulule 1,5 tunni ulatuses veel ka tema abistamist 7,4 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebusele vastamisega ja sellega seotud toimingute, sh lõppseisukohtade koostamisega (vastuseks hageja seisukohtadele) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks tuleb pidada seega kokku mitte rohkem kui 6,2 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu, arvestades seal märgitud toimingute mahtu, pole põhjendatud aga rohkem kui 0,3 tundi. Seega peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 6,5 tundi.
8. Arvestades kohtupraktikat, tsiviilasja olemust ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, peab kohus kostja lepingulise esindaja vandeadvokaadi Aleksander Muru tunnitasumäära 200 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsioonimenetluses seotud toimingutega 6,2 tunni ulatuses 200 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja koostamiseks on põhjendatud ja vajalik menetluskulu arvestades menetluskulude nimekirja koostamiseks kulunud tasumäära (0,6 tundi 36 eurot) seega 0,3 tunni eest 18 eurot (ilma käibemaksuta).
9. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu, mille hageja kostjale peab hüvitama 1258 eurot ((6,2 x 200) + 18). Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista ka TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 10