Obsah (8)

§ 16§ 223§ 2§ 32§ 17§ 33§ 169§ 236

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. mai 2026, Tartu Väärteoasja number 4-25-2514 Kohtunik Kristina Domaškina Väärteoasi Liis Siigla kaebus Politsei- j

§ 16

lg 2, § 17 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 ja § 169 lg 5 p 5 nõudeid ning pani toime

§ 223lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.
2. a otsusega tunnistati L. Siigla süüdi

§ 223

lg 1 ja § 236 lg 1 järgi ning teda karistati rahatrahvidega vastavalt 30 trahviühikut (s.o 240 eurot) ja 10 trahviühikut (s.o 80 eurot). Kokkuvõtlikult märgitakse karistusotsuses, et L. Siigla süü on tõendatud tunnistaja K.Pi ja menetlusaluse isiku L. Siigla ütlustega, samuti nähtub liiklusõnnetuses osalenud sõiduk videosalvestiselt. L. Siigla polnud mootorsõiduki juhina piisavalt hoolas ega tähelepanelik ning sõitis kõrvalteelt peateele ja otsa seal liikunud jalgratturile, mille tagajärjel sai jalgratta omanik varalise kahju. Kuigi seejärel L. Siigla peatus ja väljus sõidukist, jäid jalgratturiga asjad lahendamata ja kontaktid vahetamata ning L. Siigla lahkus politseid teavitamata sündmuskohalt. L. Siigla põhjustas õnnetuse hooletusest, pani väärteod toime ettevaatamatusest ja kahetseb juhtunut. Tal pole kehtivaid karistusi ja teda pole varem samalaadsete rikkumiste eest karistatud.

1. L. Siigla esitas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.
2. a otsuse peale kaebuse, milles taotleb karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtlikult märgitakse kaebuses, et L. Siigla oli liikumas Tamme pst-lt üle Aardla tn, peatus „Anna teed“ märgi juures ja ootas võimalust ristmiku ületamiseks, kui Aardla tn-l vasakult lähenenud sõiduauto jäi seisma ja selle juht andis L. Siiglale käega märku edasi liikuda. L. Siigla veendus, et paremalt ei tule sõidukeid, alustas ristmiku ületamist ja hetk hiljem märkas enda ees jalgratturit. Kokkupõrkeheli polnud ja visuaalselt polnud näha, et kokkupõrge oleks toimunud. L. Siigla peatas pärast ratturi märkamist auto, väljus, kontrollis auto esiosa ega näinud kahjustusi. Seejärel liikus L. Siigla jalgratturi poole ja küsis, kas viimasega on kõik korras, kuid rattur ei vastanud ja lahkus sündmuskohalt. L. Siigla järeldas, et mingeid kahjusid ei tekkinud, liiklusõnnetust ei toimunud ja lahkus samuti. Pole tõendatud, et L. Siigla pani toime

§ 223

lg-s 1 sätestatud väärteo, sest pole välja selgitatud, kas jalgrattur liikus ristmikule Tamme pst-lt L. Siigla sõiduki tagant või Aardla tn-lt, möödudes peatunud autost. Rattur eiras mõlemal juhul liiklusnõudeid. L. Siigla veendus enne ristmikule sõitmist olukorra ohutuses ega rikkunud

§ 16

lg 2, § 17 lg 1 või § 33 lg 2 p 8 nõudeid.

§ 2

p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Järelikult tekib liiklusõnnetusest teavitamise kohustus hetkel, mil isikule on äratuntav, et toimus liiklusõnnetus

§ 2p 32 mõttes.

Praegusel juhul polnud sündmuskohal tuvastatavad sellised tunnused, mis viitaksid liiklusõnnetusele. Polnud kokkupõrkeheli ega nähtavaid vigastusi L. Siigla auto esiosal ning jalgrattur lahkus sündmuskohalt L. Siigla küsimustele reageerimata. Olukorras, kus sündmuskoha asjaolud ei võimalda juhil järeldada liiklusõnnetuse toimumist, pole sündmuskohalt lahkumine õigusvastane. Samuti lahkus ka jalgrattur sündmuskohalt politseid teavitamata. L. Siigla püüdis kohapeal ratturiga kontakti luua, kuid viimane lahkus L. Siiglale vastamata, jättes mulje, et midagi ei juhtunud. L. Siigla lahkus alles pärast seda, kui ta oli veendunud, et liiklusõnnetust polnud. L. Siigla täitis oma hoolsuskohustuse. L. Siigla karistamine on ebaproportsionaalne. Kuna teda pole varem kordagi karistatud, täidab ainuüksi süüteomenetlus eripreventiivset eesmärki. Lisaks on L. Siigla kohustatud hüvitama jalgratta remondi, mille kulu ületab oluliselt tema igakuise xxxx-eurose sissetuleku. Taolises olukorras on L. Siigla karistamine rahatrahviga ülemäärane. L. Siigla tegi politseiga koostööd, andis ütlusi, näitas oma sõiduki ette ning suhtles omal initsiatiivil jalgratturi ja kindlustusega, leidmaks võimalusi olukorra lahendamiseks. Kohtuväline menetleja ei põhjendanud vastulauses esitatu mittearvestamist ega kaalunud väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. L. Siigla on olnud autojuht 17 aastat ja teda pole varem kordagi karistatud. L. Siigla ei soovi kohtuistungil osaleda.

1. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta karistusotsuse muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata. Erinevalt kaebuses märgitust selgub tunnistaja K.Pi ütlustest, et ta liikus mööda Aardla tn-d suunaga Raudtee tn poole, Aardla tn ja Tamme pst ristmikul temast paremal pool ootas väljasõitu valget värvi sõiduauto ja kui K.P liikus ristmikul edasi, hakkas sõiduauto ühel hetkel liikuma ja sõitis tema jalgratta tagumisele rattale pihta. Fotodelt nähtub jalgrattale tekkinud kahju. Jalgrattur ei rikkunud liiklusnõudeid, sest liiklusseadus lubab ratturil sõidukist paremalt mööduda, kui sõiduki juht pole andnud märku parempöördeks. Juhul, kui L. Siigla poleks midagi valesti teinud, poleks tal midagi kahetseda ja ta poleks valmis midagi hüvitama. L. Siigla jättis sündmuskohal toimunu asjaolud välja selgitamata. Kuna L. Siigla väljus oma sõidukist ja vaatas sõiduki esiosa üle, möönis ta, et kokkupõrge võis toimuda. Seetõttu oleks ta pidanud pärast oma sõiduki kontrollimist liikuma jalgratturi juurde ning selgitama välja, kas ja mis juhtus. L. Siigla sõnul liikus ta jalgratturi suunas ja hüüdis viimasele, kas kõik on korras, kuid K.Pi ütluste järgi ta ei märganud, et autojuht oleks talle tähelepanu pööranud. Seega lahkus L. Siigla sündmuskohalt asjaolusid välja selgitamata. K.P teatas liiklusõnnetusest politseile samal päeval. Varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamine on raske liiklusalane rikkumine ning praeguses asjas määratud karistused vastavad väärtegude raskusele ja L. Siigla isikule. L. Siiglal on võimalik esitada taotlus trahvide ositi tasumiseks. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub kirjaliku menetlusega.
2. L. Siigla esitas täiendava kirjaliku seisukoha, milles lisab varasematele argumentidele kokkuvõtlikult, et kui jalgrattur liikus Aardla tn-l sõitnud auto taga, pidi ta märkama, et auto peatus tee andmiseks, arvestama

§-ga 56 ja autojuhi tõenäolist soovi teha parempööre Tamme pst-le ega oleks tohtinud vastavalt

§ 32lg-le 9 autost mööduda.

Juhul, kui Aardla tn-l liikunud sõiduki juht poleks soovinud teha parempööret Tamme pst-le, poleks ta L. Siiglale teed andnud. Kohtuväline menetleja tõlgendas kõrvaldamata kahtluse L. Siigla kahjuks ja L. Siigla süüditunnistamine tugineb oletusele, et jalgrattur järgis liiklusnõudeid. L. Siigla peatas oma sõiduki igaks juhuks pärast seda, kui ta märkas jalgratturi peatumist, kuid kohapealsete sündmuste kogum ei osutunud sellele, et oleks toimunud liiklusõnnetus. L. Siigla lahkus pärast seda, kui ta oli veendunud, et liiklusõnnetust ei toimunud. Kohtu seisukoht

1. Kuna kohtumenetluse pooled ei esitanud kaebemenetluses uusi tõendeid ja nõustusid kirjaliku menetlusega, lahendab kohus väärteoasja VTMS § 120 lg 1 alusel istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul on L. Siigla süü tõendatud. Tulenevalt tunnistaja K.Pi ütlustest sõitis ta 24.04.2025 umbes kella 17:45 ajal jalgrattaga Scott Gravel Addict mööda Aardla tn suunaga Lõunakeskuse poolt Raudtee tn poole. Liiklus oli tihe, K.P oli jõudnud Tamme pst ristmikule ja liikus sõiduauto taga. Tamme pst-lt paremalt poolt ootas väljasõitu üks sõiduauto, K.P möödus selle auto esiosast, kui nägi, et auto hakkas liikuma, kuigi K.P oli veel ristmikul. K.P tõmbas kokkupõrke vältimiseks vasakule, kuid auto sõitis siiski jalgratta tagumisele rattale pihta. Kokkupõrke tagajärjel sai viga jalgratta käiguvahetaja, mis liikus kodarate vahele ja rattaga ei saanud edasi sõita. Jalgratas lohises inertsist veidi edasi, kuid K.P ei kukkunud rattalt maha. Ta jäi tee äärde seisma kohe, kui nägi, et ratas on nii katki, et ei saa edasi sõita, ja tõstis ratta kõnniteele. Samuti vaatas K.P järgi sõiduautole, mis ületas ristmiku, ja see oli valget värvi Opel Insignia. K.P oli ehmunud ega teadnud täpselt, mida teha. Opel peatus teisel pool ristmikku ja autost väljunud naisterahvas vaatas üle oma auto esiosa, naasis autosse ja lahkus. K.P ei näinud, et naisterahvas oleks talle tähelepanu pööranud. K.P lükkas jalgratta käekõrval oma töökohani, mis asub Riia tn-l. Järgmisel hommikul soovitas tööandja K.Pil juhtunust politseid teavitada, sest jalgrattale tekkis kahju ligi 2000 eurot, misjärel esitaski K.P süüteoteate. Fotodelt ilmnevad jalgratta Scott kahjustused (sh tagumise ratta purunenud kodarad).
2. Menetlusaluse isiku L. Siigla ütluste kohaselt juhtis ta 24.04.2025 kella 17:45 ajal sõiduautot Opel Insignia registreerimismärgiga XXX XXX , kusjuures autos oli ka 3-aastane laps. L. Siigla peatus Tamme pst ja Aardla tn ristmikul „Anna teed“ märgi juures, liiklus oli väga tihe ning vasakult lähenes heledat värvi sõiduauto, mis peatus ja mille juht andis käega märku, et L. Siigla võiks liikuda üle ristmiku. L. Siigla vaatas paremale, kust ei tulnud ühtki sõidukit, ja hakkas vaikselt liikuma, kui korraga oli tema ees jalgrattur jalgrattal. L. Siigla ei märganud, kust jalgrattur ilmus, sest ta jälgist paremalt tulijaid ja ületas ristmiku. L. Siigla ei kuulnud kokkupõrke heli, kuid rattur jäi seisma. L. Siigla sõitis üle ristmiku, peatas auto, vaatas selle üle, kas midagi juhtus, ega saanud aru, et oleks juhtunud. Seejärel liikus L. Siigla ristmiku suunas, et välja selgitada, kas jalgratturiga on kõik korras ja hõikas ratturile, kas temaga on kõik korras, kuid rattur ei vastanud, võttis oma ratta ja hakkas tuldud teed tagasi kõndima, ratas käekõrval. L. Siigla läks autosse ja sõitis samuti ära. L. Siigla ei teadnud, et tuleb kuhugi teatada, eriti sellepärast, et jalgrattur ei reageerinud tema pöördumisele. Videosalvestise (fail pealkirjaga „Video Tamme pst Aardla ristmik“) kehva kvaliteedi tõttu pole näha L. Siigla ristmiku ületamist, kuid kooskõlas L. Siigla ütlustega nähtub videosalvestiselt, et 24.04.2025 kell 17:49:58 seisab valget värvi sõiduauto sõiduteel tagaosaga ristmiku suunas, auto tagaosa juures näoga ristmiku suunas seisab tumedate riietega inimene ja teised sõidukid ületavad ristmikku. Mõne hetke pärast kõnnib tumedate riietega inimene ümber seisva auto tagaosa juhiukse juurde, avab ukse ja istub autosse. Samal ajal kui autojuht kõnnib juhiukse juurde, ületab ristmikku jalgsi inimene, kes lükkab käekõrval jalgratast. Valget värvi auto seisab veel mõne hetke, misjärel sõidab ära.
3. Asudes käsitlema ülal refereeritud tõendite usaldusväärsust, märgib kohus, et kuigi tunnistaja K.P ei näinud, et L. Siigla pööras talle pärast ristmiku ületamist tähelepanu, avaldas K.P samas, et ta oli kokkupõrkest ehmunud. Nagu välja toodud, selgub nii L. Siigla ütlustest kui ka videosalvestisest, et L. Siigla ei piirdunud pärast ristmiku ületamist oma auto kontrollimisega, vaid pööras tähelepanu ka K.Pile. Eelnevast tulenevalt on tõendid omavahel üldjoontes kooskõlas ning täpsustavad ja täiendavad üksteist. Lähtudes viimati märgitust, on kõik kõnealused tõendid usaldusväärsed. Tuginedes nendele tõenditele kogumis, tuvastabki kohus, et L. Siigla juhtis 24.04.2025 kella 17:45 ajal Tartu linnas Aardla tn ja Tamme pst ristmikul mootorsõidukit Opel Insignia registreerimismärgiga XXX XXX, sõitis kõrvalteelt Tamme pst-lt välja peateele Aardla tn-le, kus sõitis külge peateel Aardla tn-l suunaga Lõunakeskuse poolt Raudtee tn poole liikunud jalgratturile K.Pile. Kokkupõrke tagajärjel sai jalgratas kahjustada, sh purunesid jalgratta tagumise ratta kodarad.
4. Asudes andma L. Siigla tegevusele karistusõiguslikku hinnangut, toob kohus välja, et

§ 223

lg 1 näeb väärteona ette muu hulgas mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju.

§ 16lg 2 kohaselt peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet.

Tulenevalt

§ 17lg-st 1 peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest.

Ning

§ 33

lg 2 p 8 järgi on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Pidades silmas, et L. Siigla liikus kõrvalteel, oli ta kohustatud andma peateel liikujatele (sh K.Pile) teed, samuti oli tal kohustus enne liikuma hakkamist veenduda, et ta ei ohusta ega takista peateel liiklejaid (sh K.Pi). Kohtu meelest jättis L. Siigla

§ 33

lg 2 p-s 8 sätestatud kohustuse täitmata ega veendunud piisavalt tähelepanelikult, et liikumine peateele on ohutu. L. Siigla sõnul andis peateel vasakult lähenenud sõiduauto juht talle märku, et ta ületaks ristmiku, misjärel vaatas L. Siigla, et paremalt ei tule ühtki sõidukit, ja asus ristmikku ületama. L. Siigla ei märganud, kust K.P ilmus tema auto ette, sest ta jälgist paremalt tulijaid ja ületas ristmiku. Kohtu hinnangul oleks L. Siigla pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pärast paremale vaatamist ja enne ristmiku ületamist vaatamata kasvõi hetkeks veelkord vasakule, et veenduda, et kõrvalteelt ristmikule sõitmine on tõepoolest ohutu. Ainuüksi asjaolu, et vasakult poolt lähenenud sõiduauto juht andis L. Siiglale märku ristmik ületada, ei muutnud L. Liigla kohustust anda teistele peateel liiklejatele (sh K.Pile) teed. Kuna L. Siigla ei veendunud piisavalt tähelepanelikult ja kohusetundlikult enne liikuma hakkamist selle ohutuses ega andnud teed peateel liikunud K.Pile, rikkus ta

§ 16lg 2, § 17 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid.

Erinevalt kaebuses märgitust) ei eksisteeri kohtu meelest praeguses asjas tõsiseltvõetavat kahtlust, et K.P rikkus mööda Aardla tn ristmikule sõites mõnd liiklusnõuet. Kuigi

§ 32

lg 9 kohaselt ei tohi jalgrattur mööduda seisvast sõidukist paremalt, kui sõiduki juht on andnud märku parempöördeks, ei nähtu ühestki kogutud tõendist (sh L. Siigla ütlustest), et Aardla tn-l liikunud sõiduauto juht andis märku parempöördeks. Järelikult pani L. Siigla toime

§ 223lg 1 koosseisupärase teo.

Kuna L. Siigla sõitis K.Pile külge ja kokkupõrkes sai K.Pi jalgratas kahjustada, tekitas L. Siigla liiklusnõuete rikkumisega K.Pile varalise kahju. Juhul, kui L. Siigla oleks enne liikuma hakkamist vaadanud veelkord vasakule, oleks ta märganud peateel liikuvat K.Pi ega oleks talle külge sõitnud. Eelnevast tulenevalt vastab L. Siigla tegu KarS § 223 lg 1 objektiivsetele tunnustele. 10. Kohtu meelest on täidetud ka

§ 223lg 1 subjektiivsed tunnused. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leidis eespool, et L. Siigla ei veendunud piisavalt hoolikalt ristmikule sõitmise ohutuses. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta ette näinud, et ta võib veelkord vasakule vaatamata peateele liikudes põhjustada liiklusõnnetuse ja tekitada varalise kahju. Seega pani L. Siigla teo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. 11. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole, tunnistati Politsei- ja Piirivalveameti 11.06.2025. a otsusega L. Siigla põhjendatult süüdi

§ 223lg 1 järgi.

12. Mis puudutab liiklusõnnetusest mitteteatamist, siis

§ 169

lg 4 p 5 sätestab, et kui varalise kahju saaja pole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.

§ 169

lg 4 näeb ette tingimused, millal pole vaja liiklusõnnetusest politseile teavitada, sh juhul, kui 1) liiklusõnnetuses osalenud juhid on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel (p 2); 2) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed (p 3); 3) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik (p 4) ning 4) liiklusõnnetuses osalenud juhid on eelpool loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud (p 5). Arvestades, et kokkupõrke tagajärjel tekkis K.Pile varaline kahju, oli tegemist liiklusõnnetusega

§ 2p 32 mõttes.

Järelikult oleks tohtinud jätta politseile liiklusõnnetusest teavitamata üksnes juhul, kui oleks esinenud kõik

§ 169lg-s 4 ettenähtud kriteeriumid.

Erinevalt kaebuses märgitust ei teki kohtu meelest liiklusõnnetusest teavitamise kohustus hetkel, mil isikule on äratuntav, et toimus liiklusõnnetus, vaid

§ 169lg 4 p 5 kohaselt tekib vastav kohustus, kui toimub liiklusõnnetus.

Kuna käesoleval juhul polnud täidetud kõik

§ 169lg 4 kriteeriumid, oli L.

Siigla

§ 169lg 4 p 5 alusel kohustatud liiklusõnnetusest politseid teavitama.

Jättes kõnealuse kohustuse täitmata, pani L. Siigla liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhina toime

§ 236lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teo.

13. Kohtu arvates on täidetud ka

§ 236lg 1 subjektiivsed tunnused.

Kuigi L. Siigla ei kuulnud kokkupõrke heli, tekkis tal siiski K.Pi peatumise tõttu kahtlus, et liiklusõnnetus võis toimuda, ja ta asus selles kahtluses selgust saama. Nii väljus L. Siigla oma sõidukist, vaatas üle selle esiosa, veendus, et tal ei tekkinud varalist kahju, ja püüdis välja selgitada, kas K.Pil tekkis mingi kahju (s.o tervisekahjustus või varaline kahju). Täpsemalt hüüdis L. Siigla oma auto tagaosa juures seistes teiselpool ristmikku asuvale K.Pile, kas viimasega on kõik korras, kuid K.P ei märganud L. Siiglat, ei vastanud talle ja lahkus sündmuskohalt, misjärel naasis L. Siigla autosse ja sõitis samuti politseid teavitamata ära. Kohus leiab, et olukorras, kus K.P ei vastanud L. Siigla küsimusele ja hakkas sündmuskohalt lahkuma, polnud L. Siiglal alust eeldada, et kahju ei tekkinud, vaid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud asjaoludes veendumiseks saama K.Piga sisulise kontakti. Juhul, kui L. Siiglal polnud võimalik (kasvõi 3-aastase lapse tõttu) oma autost eemalduda ja K.Pile lähemale minna või järgneda, polnud tal alust loobuda asjaoludes selgust saamata politsei teavitamisest. Jättes kohapeal piisavalt hoolikalt veendumata, kas toimus liiklusõnnetus

§ 2p 32 mõttes, oleks L.

Siigla tähelepaneliku ja kohusetundliku käitumise korral pidanud ette nägema, et ta võib politsei teavitamata jätmisega eirata liiklusõnnetusest teatamise nõudeid. Seega pani L. Siigla ka

§ 236lg 1 objektiivsetele koosseisutunnustele vastava teo toime hooletusest Kar

S § 18 lg 3 mõttes.

1. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole, tunnistati Politsei- ja Piirivalveameti 11.06.
2. a otsusega L. Siigla põhjendatult süüdi

§ 236lg 1 järgi.

15. Kohtu arvates on L. Siiglale määratud karistus seaduslik. L. Siigla pani hooletusest toime 2 väärtegu, tekitades ühe väärteoga teisele inimesele varalise kahju. Taolises olukorras pole võimalik väärteomenetlust VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada, sest L. Siigla süü on liiga suur.

§ 223

lg 1 sätestab karistusena rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni.

§ 236

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Analüüsides L. Siigla süü suurust, märgib kohus, et L. Siigla põhjustas kõigepealt hooletusest liiklusõnnetuse, kusjuures varalise kahju täpne suurus pole tõendatud, ja lahkus seejärel politseid teavitamata sündmuskohalt, jättes piisavalt hoolikalt välja selgitamata, kas tegemist oli liiklusõnnetusega. Eelnevast tulenevalt on L. Siigla süü suurus mõlema väärteo puhul alla keskmise. 16. Karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik kahetsus ja eripreventsiivse kaalutlusena arvestab kohus, et L. Siiglat pole varem kordagi karistatud. Pidades silmas viimati märgitut, ei vaja L. Siigla edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks karmi kohtlemist. Lähtudes eelnevat kogumis, karistas kohtuväline menetleja põhjendatult L. Siiglat rahatrahvidega (s.o valis mõlema väärteo puhul kergeima karistusliigi). Samuti määras kohtuväline menetleja õigustatult rahatrahvid minimaalmäära lähedal. Kokkuvõtlikult on

§ 223

lg 1 järgi määratud 30-trahviühikuline rahatrahv ja

§ 236

lg 1 järgi määratud 10trahviühikuline rahatrahv kooskõlas nii süü suuruse, karistust kergendava asjaolu kui ka eripreventiivsete kaalutlustega.

1. Ülal toodud põhjustel jätab kohus VTMS § 132 p 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 11.06.
2. a otsuse muutmata ning L. Siigla kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)