Obsah (6)

§ 79§ 72§ 371§ 667§ 75§ 106

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Margit Jäätma, Hele Kaldma Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 8. juuni 2026 Tsiviilasja number 2-26-3438 Tsiviilasi Pärt Laasi hag

) § 104 lg-test 1–3 kehtetu ja lähtuda tuleb üldisest kohtualluvusest. Paide Linnavalitsuse rahvastikuregistri vastuse järgi on kostja sissekirjutuse aadress XXX. Lähtudes rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg-st 1 ja §-st 68 saab hageja eeldada, et kostja elukoht või vähemalt viimane teadaolev elukoht on rahvastikuregistri järgne sissekirjutuse aadress ehk XXX. Seega allub asi

§ 79lg 1 alusel Tartu Maakohtule.

1. Maakohus küsis kostjalt seisukohta kohtualluvuse kohta ja andmeid kostja tegeliku elukoha kohta. Kostja vastas kohtule, et tema elukoht on Ameerika Ühendriikides (XXX). Kostja ei nõustunud Eesti kohtualluvusega. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus keeldus
3. aprilli 2026 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Määruse kohaselt on kostja alaline elukoht Ameerika Ühendriikides. Seetõttu tuleb kohtu pädevust hinnata esmalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 alusel (edaspidi Määrus). Kuna kostja alaline elukoht ei asu üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, määratakse kohtu pädevus määruse art 6 lg 1 järgi üldjuhul liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel, välja arvatud juhul, kui kohaldub muu hulgas määruse art
4. Pooled on laenulepingu p-s 11 kokku leppinud vaidluste lahendamises hageja asukohajärgses kohtus. Kuna pooled on määranud pädevaks Eesti kohtu, tuleb määruse art 25 järgi kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust hinnata Eesti õiguse alusel. Pooled olid lepingu sõlmimisel füüsilised isikud ning lepingust ei nähtu selgesõnaliselt, et kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud pärast vaidluse tekkimist või et see kehtib juhuks, kui kostja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui tema elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Seega on kohtualluvuse kokkulepe laenulepingu p-s 11 Eesti õiguse järgi kehtetu ning Eesti kohtu pädevus ei tulene määruse art 25 alusel lepingust. Seetõttu tuleb kohtu pädevus kindlaks määrata Määruse art 6 lg 1 kohaselt Eesti siseriikliku õiguse alusel. Üldsätete järgi ei ole kohtu hinnangul võimalik jõuda järelduseni, et tsiviilasi alluks Eesti kohtule.

§ 79

lg 1 kohaselt võib füüsilise isiku (kostja) vastu hagi esitada tema elukoha järgi. Asjas ei esine

§ 72

lg 1 p-des 2 ja 3 silmas peetud erandlikke asjaolusid, mille esinemisel võib asja lahendada Harju Maakohus. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et temalt ei saa mõistlikult oodata oma õiguste kaitsmist kostja alalise elukoha järgses riigis, s.o Ameerika Ühendriikides, või et õiguste kaitsmine seal oleks objektiivselt võimatu, samuti puudub alus järeldada, et hagejal puuduks Ameerika Ühendriikides tegelik võimalus oma õigusi kohtulikult kaitsta või seal menetlusabi taotleda. Kuna Eesti kohtule ei ole võimalik tuletada pädevust ei rahvusvaheliste kohtualluvuse normide ega

üldsätete alusel, tuleb hagejal esitada oma nõuded kostja alalise elukoha järgsesse kohtusse Ameerika Ühendriikides. Kostja on kohtule teatanud, et ta ei nõustu Eesti kohtualluvusega. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb hagi jätta

§ 371lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata ning hagejale tagastada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 2 4. Hageja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata RRS § 65 lg 1 ja § 66 lg-d 1 ja 2 ning kohaldas ebaõigesti

§ 79

lg-t 1, mille tulemusena jõudis ebaõigele järeldusele, et asi ei allu Tartu Maakohtule. Rahvastikuregistri tõend kinnitab, et kostja alaline elukoht on XXX. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud rahvastikuregistri tõendiga arvestada või miks kaaluvad kostja paljasõnalised väited tema viibimise kohta Ameerika Ühendriikides üle hageja poolt õiguslikku tähendust omava ja kostja elukohta kinnitava tõendi. Kohus on ka ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks hageja hinnangul laenulepingu p 11 kehtiv. Hageja on juhindudes Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2026 määruses tsiviilasjas nr 2-25-22435 sedastanud, et laenulepingu p 11 kohtualluvuskokkulepe on tühine ja seega tuleb lähtuda üldisest kohtualluvusest (

§ 79lg 1).

Hageja ongi hagi esitanud

§ 79lg-st 1 tulenevalt kostja elukoha aadressi järgi (XXX) Tartu Maakohtule.

Määruse jõustumine looks ohtliku pretsedendi, kus paljasõnaliste väidete „pole Eestis elanud 6 aastat“ ja „ei anna nõusolekut asja lahendamiseks Eesti kohtus“ põhjal oleks igal kostjal võimalik kerge vaevaga kohtumenetlusest kõrvale hoida. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks (

§ 667lg 2).

6.

§ 75

lg 1 kohaselt avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Maakohus asus seisukohale, et esitatud hagi ei allu Eesti kohtule, kuna kostja alaline elukoht on Ameerika Ühendriikides ja laenulepingu p 11 kokkulepe, mille kohaselt lepingust tulenevad vaidlused, mida ei õnnestu lahendada läbirääkimistel, lahendatakse laenuandja asukohajärgses kohtus, on Eesti õiguse alusel kehtetu.

1. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kohtu pädevust tuleb hinnata esmalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 alusel (Määrus). Määruse art 6 lg 1 sätestab, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui muu hulgas art-st 25 ei tulene teisiti. 7.
2. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et ei nõustu

§ 79

lg 1 sätte tõlgendamisel hageja seisukohaga ja leiab, et üldjuhul lähtutakse kostja tegelikust elukohast, mitte rahvastikuregistri kandest. Füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramise reeglid sisalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 14 ja

1. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt loetakse isiku elukohaks kohta, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoha määramisel on isiku aadressil Eesti õiguskirjanduse kohaselt vaid abistav tähendus – alaline või peamine elamise koht tuleb kindlaks määrata faktiliste asjaolude alusel, kusjuures alaline elamine tähendab kohta, kus on isiku kodu, st koht, millega isik on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jne. Praegusel juhul on kostja kinnitanud, et ta pole Eestis elanud juba kuus aastat ja et tema tegelik elukoht on pikemat aega olnud 381 Wellington PL, Cincinnati. Ka hageja on
2. detsembril 2025 tsiviilasjas nr 2-25-22435 kostja vastu esitatud samasisulises hagiavalduses märkinud kostja elukohaks Ameerika Ühendriikide aadressi (XXX), ning on määruskaebuses välja toonud, et kostja mängib Ameerika Ühendriikides korvpalli ülikooli korvpallimeeskonnas. 3 Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltoodut arvestades ainuüksi asjaolu, et kostja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on Eesti, Tartu maakond, X linn, XXXXXXXXXXX, alust asuda seisukohale, et kostja tegelikult sellel aadressil elab. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas. Juhul kui isik elab alaliselt või peamiselt võrdselt mitmes kohas, saab teda üldise kohtualluvuse reeglite järgi seega hageda igas tema elukoha järgses kohtus. Kohtule esitatud andmete põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik teha järeldust, et kostjal on lisaks Ameerika Ühendriikidele elukoht ka Eestis. 7.
3. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada kohtualluvuse määramisel

§ 72lg 1 p 2 või p 3.

Ka hageja ei ole määruskaebuses seda maakohtu seisukohta vaidlustanud. 7.

1. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et Eesti kohtu pädevus ei tulene praegusel juhul Määruse art 25 alusel poolte vahelise laenulepingu p-st
2. Asjaolu, et hageja on maakohtu selle seisukohaga nõustunud, ei ole ringkonnakohtule siduv, kuivõrd

§ 75

lg 1 paneb kohtule kohustuse kontrollida kohtualluvust ka omal algatusel ja seejuures ei ole kohus seotud menetlusosaliste poolt seadusesätetele antud tõlgendusega. Määruse 7. jagu sätestab kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse ning selle art 25 lg 1 näeb ette, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Määruse art 25 lg 1 p a kohaselt sõlmitakse kohtualluvuse kokkulepe kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega. Pooled on laenulepingu p-s 11 kokku leppinud, et lepingust tulenevad vaidlused, mida ei õnnestu lahendada läbirääkimistel, lahendatakse laenuandja asukohajärgses kohtus. Tegemist on kirjalikus vormis sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppega, mis vastab Määruse art 25 lg 1 p-le a. Eesti õigus, s.o

§ 106

, sätestab, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lg-s 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline kohtualluvuse kohtulepe kehtib vaid juhul, kui 1) selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist; 2) kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-23-14994 5. juuni 2024 määrusega taotlenud Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses: Kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise isiku tegutsemisega majandus- ja kutsetegevuses, nagu seda teeb Eesti

§ 106

lg 1 p 1, millega sätestatakse, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lõikes 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline vaidlus, mida kohus kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt läbi vaatab, peab olema seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus Määruse art 25 lg 1 esimese lause lõpuosa („välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“) tähenduses? Pärast Euroopa Kohtult 30. oktoobri 2025 otsuse saamist (C-398/24, [Pome] A vs. B), milles vastati Riigikohtu eelotsuse taotlusele, on Riigikohus 10. detsembri 2025 määruses (p 13) asunud seisukohale, et tulenevalt Euroopa Kohtu juhistest ei saa kohtud hinnata pooltevahelise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust Määruse art 25 lg 1 tähenduses

§ 106lg 1 p 1 ja § 104 lg 4 1 alusel.

Määruse art 25 lg 1 põhineb poolte tahtevabaduse põhimõttel ning riigisisese õiguse sellise tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv, kui vaidlus ei ole seotud lepingupoolte majandus- ja kutsetegevusega, läheks Euroopa Kohtu hinnangul poolte sellise tahtevabadusega vastuollu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ülaltoodud seisukohast lähtuda ka praeguses asjas. Seega keeldus maakohus ebaõigesti hagi menetlusse võtmast, maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 8. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis. (allkirjastatud digitaalselt) 5