← Eesti

3-24-3503/14

Obsah (8)§ 184§ 182§ 49§ 153§ 152§ 158§ 177§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2026, Tartu Haldusasja number 3-24-3503 Haldusasi Silva Service OÜ kaebus Põllumajandu

) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). 3-24-3503 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Silva Service OÜ esitas
  2. aasta aprillis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) maaeluministri
  3. oktoobri
  4. a määruse nr 11 „Kohaliku tegevusgrupi toetus ja LEADER-projektitoetus“ (määrus nr 11) alusel LEADER projektitoetuse taotluse nr 13-21.2/22/2806 Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks (taotlustoimiku nr 19202101454). MTÜ Virumaa Koostöökogu kinnitas
  5. mail 2022 projektitaotluste paremusjärjestuse.
  6. PRIA rahuldas
  7. augusti
  8. a otsusega nr 13-21.2/22/5195 MTÜ Virumaa Koostöökogu paremusjärjestusele tuginedes Silva Service OÜ taotluse ning määras talle Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks toetuse summas 14 998,69 eurot.
  9. PRIA maksis
  10. oktoobri
  11. a otsusega nr 13-21.2/22/6709 Silva Service OÜ esimese maksetaotluse alusel talle välja 12 950 eurot.
  12. Silva Service OÜ esitas
  13. juunil 2024 ülejäänud toetussumma väljamaksmiseks teise, lõpliku maksetaotluse.
  14. PRIA tegi
  15. septembril 2024 otsuse nr 13-21.2/24/2659, millega jättis Silva Service OÜ-le toetuse välja maksmata summas 2 048,69 eurot (resolutsiooni punkt 1), nõudis toetuse tagasi summas 12 950 eurot (resolutsiooni punkt 2) ning tunnistas PRIA
  16. oktoobri
  17. a otsuse nr 13-21.2/22/6709 Silva Service OÜ osas kehtetuks (resolutsiooni punkt 8). Otsuse kohaselt selgus lõpliku maksetaotluse menetlemisel, et Silva Service OÜ oli rikkunud määruse nr 11 § 27 lg-t 4, sest päikeseelektrijaama ehitamise töövõtuleping ja ettemaksu arve olid väljastatud enne paremusjärjestuse kinnitamise kuupäeva. Seetõttu tuleb jätta toetus välja maksmata ja nõuda juba väljamakstud toetus tagasi.
  18. Silva Service OÜ esitas PRIA
  19. septembri
  20. a otsuse peale vaide, mille PRIA jättis
  21. novembri
  22. a vaideotsusega nr 13-21.2/24/2964-2 rahuldamata.
  23. Silva Service OÜ esitas
  24. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA
  25. septembri
  26. a otsuse nr 13-21.2/24/2659 ja
  27. novembri
  28. a vaideotsuse nr 13-21.2/24/2964-2 tühistamiseks. Samuti palus kaebaja, et kohus kohustaks PRIA-t tema
  29. juuni
  30. a maksetaotlust rahuldama.
  31. Tartu Halduskohus võttis
  32. jaanuari
  33. a määrusega kaebuse menetlusse.
  34. PRIA esitas
  35. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. 2

(10)3-24-3503
  1. Kohus otsustas
  2. märtsi
  3. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide, taotluste ja vastuväidete esitamiseks.
  4. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad ja menetlusdokumendid
  5. märtsil 2026 ja
  6. märtsil
  8. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad
  9. märtsil 2023 ja
  10. aprillil 2026 ning menetluskulude nimekirja
  11. märtsil
  12. Kuna PRIA oli tunnistanud
  13. märtsi
  14. a otsusega nr 13-21.5/26/1 PRIA
  15. augusti
  16. a otsuse nr 13-21.2/22/5195 kehtetuks, esitas kaebaja
  17. aprilli
  18. a avalduses taotluse lubada tal kaebust muuta nii, et ta loobub nõudest kohustada PRIA-t rahuldama tema
  19. juuni
  20. a maksetaotlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  21. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 13.
  22. Kaebaja ei alustanud projekti või tegevusega seotud töödega enne keelatud tähtaega. Ta taotles toetust üksnes päikesepargi rajamisel vajalike päikesepaneelide ja muude taotluses nimetatud seadmete soetamiseks. Päikesepaneelide ja seadmete koguhinnaks oli taotluses märgitud 57 910 eurot. PRIA
  23. augusti
  24. a otsusest nähtuvalt aktsepteeris PRIA nimetatud summat abikõlbliku kuluna. PRIA rahuldas toetuse taotluses nimetatud seadmete ostuks. Seega toetas PRIA üksnes päikesepargile seadmete ostu, mitte päikesepargi kui terviku rajamist. Sellest tulenevalt ei tohtinud kaebaja enne määruse nr 11 § 27 lg-s 4 nimetatud tähtaega osta ega paigaldada seadmeid. Kaebajale väljastati aga seadmete ostmise arved pärast toetustaotluse esitamist. 13.
  25. PRIA leidis
  26. septembri
  27. a otsuses õigusvastaselt, et päikesepargi ehitamist puudutavat töövõtulepingut ja arvet tuleks käsitada kui PRIA toetatava tegevuse elluviimist või investeeringu tegemist tõendavaid dokumente määruse nr 11 § 27 lg 4 tähenduses. Kaebaja sõlmis Eesti Energia AS-ga töövõtulepingu päikeseenergiajaama ehitamiseks, kasutusloa taotluse esitamiseks ning ehitusloa või ehitusteatise taotlemiseks. Ettemaksuarve oli esitatud ehitusprojekti koostamise ja ehitusloa taotlemise eest. Arve oli seotud üksnes eeltöödega, mis olid vajalikud projektitaotluse esitamise ettevalmistamiseks. Ilma nendeta ei oleks kaebaja täitnud projektitaotluse esitamise tingimusi. MTÜ Virumaa Koostöökogu (VIKO) strateegia 2015–2022 kohaselt olid toetuse abikõlblikkuse eeldusteks muu hulgas projekti ja ehitusloa olemasolu. Kaebaja lähtus VIKO strateegias määratud tingimustest ning sõlmis projekti koostamise ja ehitusloa taotlemise lepingu toetuse abikõlblikkuse saavutamiseks. VIKO strateegia oli heaks kiitnud Maaeluministeerium (määruse nr 11 § 6 lg 1) ning LEADER-projektitaotluse taotluse hindamise kriteeriumide koostamine on VIKO pädevuses (ELÜPS § 32 lg 2 p 1). Kaebaja täitis VIKO soovitusi ja strateegias antud juhiseid. Ta käitus alates toetustaotluse esitamisest avatult, ei jätnud midagi avaldamata ega varjanud tegelikke asjaolusid. Kaebaja avaldas juba toetuse taotlemisel PRIA-le, et Põlula mõisa päikesepargile on väljastatud ehitusluba. Seega oli PRIA-le juba algusest peale teada, et kaebaja oli teostanud enne taotluse esitamist projekteerimistöid. Sellises ebamäärases olukorras tuleb põhiõigustest lähtudes tõlgendada normi kaebaja kasuks. 13.
  28. PRIA ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks töövõtulepingu alusel alustanud päikesepargi ehitustöödega või muude abikõlblike töödega. Kaebaja oli alustanud üksnes ettevalmistöödega. Sisuliselt oli tegemist lubade saamisega EL määruse nr 702/2014 art 2 p 25 tähenduses. 3
(10)3-24-3503 13.
  1. Tööleping põhines tüüptingimuste vormil ja polnud läbiräägitav. Töövõtulepingu hindamisel tuleb eristada lepingus kokku lepitud ehitusloa taotlemise tööd. Seoses ehitusloa taotlemisega tuli kaebajal teostada ka projekteerimistööd. Kuna kaebaja tasus enne lubatud tähtaega üksnes projekteerimise ja ehitusloa taotlemise eest, ei rikkunud ta EL määruse nr 2022/2472 art 2 p 53 tingimusi – projekteerimist ja ehitusloa taotlemist ei saa lugeda projekti või tegevusega seotud töödega alustamiseks. Praeguses asjas tuleb tuvastada üksnes seda, kas kaebaja alustas enne lubatud tähtaega keelatud töödega ja võttis kohustusi, mis tegid kogu hilisema investeeringu pöördumatuks. Projekteerimistööd ja ehitusloa taotlemine ei teinud investeeringut pöördumatuks. Ilma töövõtulepingut sõlmimata poleks olnud võimalik taotlust esitada. Järelikult ei saa töövõtulepingut lugeda keelatud tegevuseks. 13.
  2. Kaebaja ei esitanud Eesti Energia AS
  3. märtsi
  4. a ettemaksu arvet toetuse väljamaksmiseks maksedokumendina – ta ei käsitanud seda kulu toetuskõlblikuna. Tegemist ei ole arvega, mis tõendaks toetatava tegevuse elluviimist või investeeringu tegemist määruse nr 11 § 27 lg 4 tähenduses. 13.
  5. PRIA tegi
  6. septembri
  7. a otsuse imperatiivselt, jättes ELÜPS § 65 lg 4 p-s 1 ja § 123 lg-s 1 ettenähtud kaalutlusõiguse kasutamata. PRIA tegi kaalutlusvea nii väljamakstud toetuse tagasinõudmise otsustamisel kui ka viimase toetussumma väljamaksmisest keeldumisel. Seetõttu on PRIA
  8. septembri
  9. a otsus materiaalselt õigusvastane. 13.
  10. Vaideotsuses on jõutud õigele järeldusele, et projekteerimistööde kulusid tuleb eristada ehitustöödest. Samuti on PRIA teinud vaideotsuses õige järelduse, et ehitusloa taotlemine ei ole olemuslikult seotud ehitustööde tegemisega ning seetõttu ei loeta ehitusloa taotlemist projekti või tegevusega seotud tööde alustamiseks. Nende põhjenduste alusel oleks tulnud vaie rahuldada. PRIA asus aga arusaamatult ebaõigele seisukohale, et kaebaja toetatavaks tegevuseks tuleb lugeda päikesepargi ehitamist, mitte eraldi seadmete soetamist. PRIA ei pööranud vaideotsuses kaebaja kõigile vastuväidetele tähelepanu.
  11. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 14.
  12. Kaebaja käsitus sellest, et ta taotles toetust vaid seadmete soetamiseks, mitte päikeseelektrijaama rajamiseks, on ekslik ega põhine asjas esitatud tõenditel. EL fondidest ei anta toetust lihtsalt seadmete soetamiseks, vaid konkreetse projekti või investeeringu elluviimiseks. Määruse nr 11 § 30 lg 2 p 1 sätestab, et abikõlblik on ehitise ehitamise ja parendamise kulu. Kaebaja taotleski toetust päikesepargi ehitamiseks. Üksnes seadmete ostmiseks poleks ta toetust saanud, sest ehitustegevus, mis ei võimalda selle elluviimise järel ehitist sihipäraselt kasutada, ei oleks abikõlblik (määruse nr 11 § 31 lg 1 p 22). Samuti ei ole abikõlblik ehitusmaterjali ostmise kulu ilma ehitustegevuseta (määruse nr 11 § 31 lg 1 p 22 2). Päikesepargi osi, mis ei ole päikesepargi koosseisus paigaldatud, tuleb käsitada ehitusmaterjali kuluna ilma ehitustegevuseta. Ka VIKO strateegia 2015–2022 asjakohase meetme rakendamise peamine eesmärk on toetada nutikate energialahendust kasutuselevõtmist, mitte üksikute seadmete soetamist. Toetatava tegevuse tervikliku käsitamise vajadust on rõhutanud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. 14.
  13. Vaidlustatud otsus tehti põhjusel, et kaebaja oli sõlminud toetatud tegevuse elluviimiseks, s.o päikesepargi ehitamiseks (sh päikesepaneelide ja muude seadmete ostmise ja paigaldamise kohta), siduva ja mittetingimusliku töövõtulepingu enne, kui kohalik tegevusgrupp oli projektitaotluse PRIA e-teenuste keskkonnas kinnitanud. Kaebaja väide, et ta pidi sõlmima töövõtulepingu enne lubatud tähtaega, sest tegemist oli tüüplepinguga, ei ole usutav ega kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Asjaolu, et lepingu lisas lepiti kokku tööde 4
(10)3-24-3503 detailses kirjelduses, tõendab, et täpsustavad kokkulepped olid võimalikud. Ka tüüplepingus on võimalik kokku leppida lepingu esemes, lepingu tähtajas jms. Projekteerimistööde ja ehitusloa taotlemise tellimine ei ole ehituse töövõtulepingu sõlmimise lahutamatuteks tingimusteks. Päikeseelektrijaama ehitusprojekti koostamist on võimalik tellida ka eraldiseisvalt ning toetuse saaja saab ehitusluba ise taotleda. Kaebaja on sidunud töövõtulepingu sõlmimise ehitusloa vajalikkusega meelevaldselt. 14.
  1. Kaebaja väide, et ta pidi toetuse saamiseks esitama toetustaotluses ehitusloa, on ekslik. Maaelu arengu toetuse andmise tingimused sätestab minister (ELÜPS § 51). Kohalikul tegevusrühmal puudub õigus toetuse andmise tingimusi kehtestada või neid muuta. Määruse nr 42 lg 7 p 9 määratleb ehitusloa esitamise ajana maksetaotluse esitamise, mitte toetustaotluse esitamise. 14.
  2. Kaebaja väited, et töövõtulepingu alusel esitatud esimene arve ja esimene makse on seotud eeltöödega, ei ole asjakohased ega kooskõlas tegelikkusega. Kuna töövõtulepingu sõlmimine tõendab toetatud tegevuse elluviimisega alustamist, ei oma tähtsust, millal eeltööde eest arve esitati ja millal arve tasuti. Lisaks ei ole ühelgi kaebaja esitatud arvel eraldi välja toodud projekteerimistöid ega muid ettevalmistavaid töid. Töövõtja tagantjärele esitatud kinnitus ei saa asendada poolte vahel sõlmitud lepingut ega lepingu alusel esitatud arvete kommentaare ja arvete sisu.
  3. märtsi
  4. a arve oli ettemakse arve kõigi päikeseelektrijaamaga seotud tööde osas. Vastustaja sai töölepingu sõlmimisest teada enne viimase maksetaotluse esitamist. 14.
  5. Vastustajal puudub komisjoni määruse 640/2014 art 35 lg 1 alusel toetuskõlblikkuse kriteeriumide mittetäitmise korral õigus kaaluda toetuse andmist, vaid toetus tuleb tagasi nõuda. Toetus tuleb tagasi nõuda ka juhul, kui toetuskõlblikkuse kriteeriumidele mittevastavus tuvastati maksetaotluse menetluses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  6. Kohus lahendab esmalt kaebaja esitatud kaebusest osaliselt loobumise avalduse (I) ning seejärel kaebuses esitatud nõuded (II). Viimasena teeb kohus asja lahendamisest kokkuvõtte ning määrab kindlaks menetluskulude jaotuse (III). I
  7. Kaebaja teatas
  8. aprilli
  9. a avalduses kohtule, et ta loobub nõudest kohustada vastustajat rahuldama tema
  10. juuni
  11. a maksetaotlust. Kuna tegemist on liitkaebusest ühe nõude väljajätmisega, kuuluvad kohaldamisele kaebusest loobumise sätted (

§ 49lg 3 p 5 ja lg 4).

Kaebajal on õigus esitada kaebusest loobumise avaldus (

§ 153lg 1).

Kui kohus võtab kaebusest loobumise vastu, lõpetab kohus asjas menetluse (

§ 152lg 1 p 3).

Kohtu hinnangul pole kaebuse osaliselt loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks alust. Kohus selgitas kaebajale kaebusest osaliselt loobumise tagajärgi

  1. aprilli
  2. a määruses. Vastustaja ei ole kaebusest osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus kaebusest osaliselt loobumise avalduse vastu ning lõpetab asjas menetluse nõude osas kohustada vastustajat rahuldama kaebaja
  3. juuni
  4. a maksetaotlust (

§ 152lg 1 p 3). 5

(10)3-24-3503 II
  1. Kohus kontrollib järgnevalt, kas PRIA
  2. septembri
  3. otsuse tühistamiseks on alust.
  4. PRIA
  5. septembri
  6. a otsuses on õiguslike alustena märgitud ELÜPS § 65 lg 4 p 1, § 66 lg-d 2–4 ning § 123 lg-d 1 ja 4, samuti määruse nr 11 § 44 lg-d 1, 3 ja
  7. ELÜPS § 65 lg 4 p 1 kohaselt võib maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsuse tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul ei oleks taotlust rahuldatud. ELÜPS § 66 lg 4 sätestab, et PRIA võib toetuse maksmisest keeldumise otsuse korral taotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada. Määruse nr 11 § 44 lg 4 kohaselt tunnistab PRIA projektitaotluse maksmisest keeldumise otsuse korral projektitaotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks. Hoolimata eeltoodud viidetest, nähtub PRIA
  8. septembri
  9. a otsuse sisust, et PRIA ei tunnistanud PRIA
  10. augusti
  11. a otsust kaebajale toetuse määramise kohta kehtetuks. Vastava otsuse tegi PRIA kohtumenetluse ajal,
  12. märtsil
  14. PRIA tegi
  15. septembri
  16. a otsuse resolutsioonis järgmised otsustused: tunnistas kaebaja osas kehtetuks PRIA
  17. oktoobri
  18. a otsuse, mille alusel oli kaebajale makstud välja esimene osa toetussummast; jättis kaebajale toetussumma ülejäänud osas välja maksmata ning nõudis välja makstud toetuse tagasi. Toetuse maksmise otsuse kehtetuks tunnistamine
  19. PRIA tunnistas
  20. septembri
  21. a otsuse resolutsiooni punktiga 8 PRIA
  22. oktoobri
  23. a otsuse kaebajat puudutavas osas kehtetuks. Nimetatud otsusega oli PRIA maksnud kaebajale välja toetuse summas 12 950 eurot (dtl 146–147). PRIA
  24. septembri
  25. a otsusest ei nähtu otsuse resolutsiooni punkti 8 õiguslikku alust. Samuti ei ole otsuse põhjendavas osas esitatud selle otsustuse kohta ühtegi põhjendust. Otsuse põhjenduse kohaselt tegi PRIA kaks otsustust: jätta toetuse summas 2048,69 eurot välja maksmata ning nõuda tagasi välja makstud toetuse summas 12 950 eurot. Kohtu hinnangul pole PRIA
  26. septembri
  27. a otsuse resolutsiooni punktil 8 regulatiivset sisu, sest PRIA
  28. oktoobri
  29. a otsuse alusel oli toetussumma kaebajale juba välja makstud ning väljamakstud toetussumma tagasinõudmise otsuse tegi PRIA
  30. septembri
  31. a otsuse resolutsiooni punktis
  32. Seega ei ole PRIA
  33. septembri
  34. a otsuse resolutsiooni punktil 8 kaebaja õigustele täiendavat mõju.
  35. Kaebaja õigusi ei mõjuta ka PRIA
  36. septembri
  37. a otsuse resolutsiooni punktid 3–
  38. Kuna neil punktidel on üksnes selgitav tähendus, poleks pidanud neid haldusakti resolutsioonis esitama (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).
  39. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus PRIA
  40. septembri
  41. a otsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 õiguspärasust. Toetuse tagasinõudmine
  42. ELÜPS § 123 lg 1 näeb ette, et kui pärast toetuse maksmist selgub, et toetus on makstud toetuse andmise ja kasutamise nõuetele mittevastavuse, nõuete rikkumise või kaitsemeetmete 6
(10)3-24-3503 kohaldamise tõttu alusetult, võib toetuse nõuda toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Liidu asjakohastes õigusaktides sätestatud alustel ja tähtajal. 23.
  1. Kohtu hinnangul nõudis vastustaja kaebajalt toetuse tagasi õigusvastaselt. ELÜPS § 123 lg 1 kohaldamise eelduseks on toetuse maksmine alusetult. See tingimus on täidetud juhul, kui toetuse määramise alus on ära langenud. Toetuse andmise alus langeb ära toetuse määramise otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel või otsuse tühisuse tuvastamisel. Seni kuni toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtib, on toetuse saajal subjektiivne õigus toetusele. Selline õigus on toetuse saajal sõltumata sellest, kas toetustaotluse rahuldamise otsus on õiguspärane. Olukorras, kus kehtiva haldusaktiga on isikule toetus määratud, puudub toetuse tagasinõudmiseks alus. Vastasel juhul kehtiks kaks teineteisele vastukäivat haldusakti: üks annab õiguse toetusele ning teine eitab õigust toetusele. Seega pidanuks PRIA selleks, et toetuse tagasinõudmiseks oleks alus, toetuse toetustaotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistama. Kuna PRIA
  2. septembri
  3. a otsuse tegemise ajal kehtis kaebajale toetuse määramise otsus, puudus toetuse tagasinõudmiseks alus. Asjaolu, et nüüdseks on PRIA kaebajale toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistanud, ei mõjuta PRIA
  4. septembri
  5. a otsuse õiguspärasust, sest haldusakti õiguspärasust hinnatakse akti andmise aja seisuga (

§ 158lg 2).

Ka pelgalt toetuse maksmise otsuse kehtetuks tunnistamine ei muuda toetuse maksmist alusetuks, sest selle otsusega ei muutu taotluse rahuldamise otsus automaatselt kehtetuks (ELÜPS § 66 lg 4). 23.

  1. Eeltoodust tulenevalt on PRIA
  2. septembri
  3. a otsuse resolutsiooni punkt 2 õigusvastane ja tuleb tühistada. Toetuse maksmisest keeldumine
  4. PRIA keeldus
  5. septembri
  6. a otsuse resolutsiooni punktiga 1 kaebajale toetuse väljamaksmisest summas 2048,69 eurot. Kohtu hinnangul on PRIA
  7. septembri
  8. a otsuse resolutsiooni punktil 1 regulatiivne mõju. Toetuse väljamaksmiseks esitatud maksetaotluse lahendamisel ei tuvasta PRIA üksnes teatud asjaolude vastavust õigusaktis kindlaksmääratud tingimustele. PRIA-l on kohustus muu hulgas kontrollida, kas taotluse rahuldamise tingimused on täidetud (ELÜPS § 66 lg-d 1 ja 3). Seega võib PRIA asuda maksetaotluse lahendamisel vastupidisele seisukohale kui toetuse andmise otsuses. Sellises olukorras pole põhjust pidada toetuse maksmisest keeldumist toiminguks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-16-1864/65, p-d 28–31). Seega on tühistamiskaebus kohane õiguskaitsevahend.
  9. Kohus kontrollib järgnevalt, kas PRIA keeldus
  10. septembri
  11. a otsusega kaebajale toetuse väljamaksmisest õiguspäraselt. 25.
  12. ELÜPS § 66 lg 3 kohaselt teeb PRIA toetuse maksmisest keeldumise otsuse, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi. 25.
  13. Otsusest nähtuvalt keeldus PRIA toetust välja maksmast põhjusel, et kaebaja kogu taotlus ei vasta määruse nr 11 § 27 lg-le
  14. Määruse nr 11 § 27 lg 4 kohaselt ei või projektitoetuse taotleja alustada toetatava tegevuse elluviimist või investeeringu tegemist varem ja tegevuse elluviimist või investeeringu tegemist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem kui kohaliku tegevusgrupi poolt projektitaotluse PRIA e-teenuse keskkonnas kinnitamise päevale järgneval päeval. 7

(10)3-24-3503 PRIA asus
  1. septembri
  2. a otsuses seisukohale, et kaebaja oli alustanud toetatud tegevusega enne kohaliku tegevusgrupi pool projektitaotluse PRIA e-teenuse keskkonnas kinnitamise päeva, s.o enne
  3. maid 2022, sest päikeseelektrijaama ehitamise töövõtuleping oli sõlmitud
  4. märtsil 2022 ja ettemakse arve oli väljastatud
  5. märtsil
  6. 25.
  7. Kaebajale toetuse maksmisest keeldumise õiguspärasus sõltub sellest, kas kaebaja rikkus määruse nr 11 § 27 lg-s 4 sätestatud keeldu. Pooled on eri meelt ka küsimuses, mida tuleb lugeda toetatava tegevuse elluviimiseks määruse nr 11 § 27 lg 4 tähenduses. 25.
  8. Kaebajale anti toetus Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 19 „Toetus LEADERi kohalikule arengule“ raames. LEADER-meedet rahastati valdavas osas Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist. Nimetatud fondist antavate maaelu arengu toetustega seonduvat reguleeris Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (EL määrus nr 1305/2013). Abi osas, mida antakse määrusega nr 1305/2013, kuulub kohaldamisele ka komisjoni määrus (EL) nr 702/2014 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi põllumajandus- ja metsandussektoris ja maapiirkondades tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (EL määrus nr 702/2014; vt sama määruse art 1 lg 1 punkt a) alapunkt ii)). Kuigi alates
  9. jaanuarist 2023 kehtib EL määruse nr 702/2014 asemel EL määrus nr 2022/2472, kohaldati EL määruses nr 702/2014 sätestatud eeskirju kuni
  10. detsembrini 2025 EL määruse nr 1305/2013 kohaselt antava abi suhtes (EL määruse nr 2022/2472 art 62 lg 2). Seega tuleb praeguses asjas kohaldada EL määruse nr 702/2014 sätteid. 25.
  11. Kuna vaidlus puudutab EL õiguse alusel antavat toetust, tuleb määruse nr 11 § 27 lg-t 4 tõlgendada kooskõlas EL õigusega. EL määruse nr 702/2014 kohaselt peab abil olema ergutav mõju (art 6 lg 1). Sama määruse põhjenduses 23 on selgitatud, et abi peab olema vajalik ning ergutama tegevuse või projekti arendamist. Seepärast ei tohiks määrust kohaldada sellisele tegevusele või projektile antava abi suhtes, millega abisaaja tegeleks igal juhul ka abi puudumise korral. Samas punktis on rõhutatud, et abi ei tohiks anda tagasiulatuvalt sellisele tegevusele või projektile, millega abisaaja on juba algust teinud. Sellest tulenevalt sätestab määruse art 6 lg 2, et abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on asjaomasele liikmesriigile esitanud kirjaliku abitaotluse enne projekti või tegevusega seotud töö alustamist. Sama määruse art 2 p-s 25 on esitatud mõiste „projektiga seotud tööde või tegevuse alguse“ sisu: selleks on kas investeeringuga seotud tegevuse või ehitustööde alustamine või esimene õiguslikult siduv kohustus tellida seadmeid või teenuseid või muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks, olenevalt sellest, kumb on varajasem. Samas sättes on täpsustatud, et tööde või tegevuse alustamiseks ei peeta maa ostmist ja ettevalmistustöid, näiteks lubade saamist või teostatavusuuringute teostamist. 25.
  12. Kaebaja taotles PRIA-lt toetust Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks (dtl 16–26). Projekti eelarve hõlmas päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ning kinnitusvahendite soetamist (dtl 21). Võttes arvesse, et EL määruse nr 702/2014 art 2 p 25 kohaselt loetakse projektiga alustamiseks muu hulgas esimest õiguslikult siduvat kohustust tellida seadmeid, on praeguse asja lahendamisel määrav, millal võttis kaebaja õiguslikult siduva kohustuse tellida 8
(10)3-24-3503 seadmeid. Kui see toimus enne toetustaotluse esitamist, tuleb lugeda, et abil puudub ergutav mõju. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kaebaja
  1. märtsil 2022 Eesti Energia AS-ga töövõtulepingu nr SO2022030127917EE (leping ja lepingu lisa 1: dtl 35–40; lepingu lisa 2: dtl 150–153). Töövõtulepingu p 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks päikeseelektrijaama ehitus, kasutusloa taotluse esitamine ning ehitusloa või ehitusteatise taotlemine. Tööde detailne kirjeldus on toodud lepingu lisas 1 (lepingu p 1.2). Lepingu lisaks 1 on Eesti Energia AS
  2. märtsi
  3. a päikeseenergia lahenduse hinnapakkumine kaebajale Põlula külas asuva objekti tarbeks. Hinnapakkumine hõlmas nii päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ja kinnitusvahendite müüki kui ka projektijuhtimist ja paigaldustöid (dtl 39). Lepingu lisas 1 märgitud päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ja kinnitusvahendite andmed ja maksumused kattuvad kaebaja toetustaotluses märgitud andmetega (dtl 19, 21 ja 39). Vaatamata sellele, et lepingu nimetuseks on töövõtuleping ja selle esemes ei ole kirjeldatud seadmete müüki, nähtub lepingu lisast 1, et lepingu ese hõlmab ka päikesepaneelide, inventeri, lisaseadmete ja kinnitusvahendite müüki. Sama kinnitab ka lepingu lisa 2, milleks on päikeseelektrijaama töövõtulepingu üldtingimused. Üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt sätestavad päikeseelektrijaama toovõtulepingu üldtingimused nii tellija ja töövõtja vahel sõlmitud päikeseelektrijaama seadmete müügilepingu kui ka nende paigalduse töövõtulepingu tingimused ning need tingimused on lepingu lahutamatuks osaks (dtl 150). Üldtingimuste punkt 5.1 näeb ette, et leping jõustub mõlema poole poolt allkirjastamisel. Kaebaja ja Eesti Energia AS esindajad allkirjastasid lepingu
  4. märtsil 2022 (dtl 35). Lepingust ei nähtu, et kaebaja oleks seadnud päikeseelektrijaama seadmete eest tasumise kohustuse sõltuvusse mõne tingimuse saabumisest (nt PRIA toetuse saamisest). Eeltoodust järeldub, et kaebaja võttis
  5. märtsil 2022 päikeseelektrijaama seadmete tellimiseks tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse. Seega oli kaebaja valmis tellima päikeseelektrijaama seadmeid ka juhul, kui ta poleks hiljem PRIA toetust saanud. Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas LEADER-projektitoetuse taotluse
  6. aprillil 2022 (dtl 16) ning VIKO kinnitas projektitaotluse paremusjärjestuse
  7. mail
  8. Seega alustas kaebaja projektiga seotud tegevusega enne abitaotluse esitamist. Kuna sellisel juhul loetakse, et abil puudub ergutav mõju, ei ole kaebajal õigus toetust saada.
  9. Seega ei olnud kaebaja tegevus kooskõlas määruse nr 11 § 27 lg-s 4 sätestatud keeluga. Asjaolu, et kaebaja tegevus ei vastanud taotlejale esitatud nõudele, on ELÜPS § 64 lg 4 p 1 kohaselt taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kuna ELÜPS § 66 lg 3 kohustab PRIA-t tegema sellise aluse esinemisel toetuse maksmisest keeldumise otsuse, jättis PRIA põhjendatult kaebajale toetuse summas 20248,69 eurot välja maksmata. Seega pole PRIA
  10. septembri
  11. a otsuse resolutsiooni punkt 1 õigusvastane ning selle tühistamiseks puudub alus. Võttes arvesse, et vastustaja tegi
  12. märtsil 2026 otsuse, millega tunnistas kehtetuks
  13. augusti
  14. a otsuse kaebajale toetuse määramise kohta (dtl 263), peab kohus vajalikuks menetlusosalistele selgitada, et kohtu eeltoodud seisukoht puudutab üksnes PRIA
  15. septembri
  16. a otsust (vt

§ 177lg 1).

Vaideotsus

  1. Kaebaja on esitanud ka PRIA
  2. novembri
  3. a vaideotsuse tühistamise nõude. Nimetatud vaideotsusega jättis PRIA kaebaja PRIA
  4. septembri
  5. a otsuse peale esitatud vaide rahuldamata. Kuna PRIA oleks pidanud
  6. septembri
  7. a otsuse toetuse tagasinõudmist puudutavas osas rahuldama, tühistab kohus vaideotsuse vastavas osas. 9

(10)3-24-3503 Ülejäänud osas ei ole vaideotsuse tühistamiseks alust, sest ülejäänud osas ei riku PRIA
  1. septembri
  2. a otsus kaebaja õigusi. III
  3. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab PRIA
  4. septembri
  5. a otsuse toetuse tagasinõudmist puudutavas osas ning PRIA
  6. novembri
  7. a vaideotsuse osas, milles PRIA jättis kaebaja vaide toetuse tagasinõudmist puudutavas osas rahuldamata. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. 29.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

29.

  1. Kaebaja eesmärk oli saavutada kaebusega kogu toetuse väljamaksmine ja toetuse tagasinõudest vabanemine. Kohustamiskaebus, millest kaebaja loobus, on sisuliselt hõlmatud toetuse väljamaksmise eesmärgiga. Kohtu hinnangul saavutas kaebaja kaebuse eesmärgi pooles ulatuses. Seepärast loeb kohus kaebuse rahuldatuks pooles ulatuses ning mõistab kaebaja kasuks välja pool tema menetluskuludest. 29.
  2. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 388,50 eurot. 29.
  3. Kaebaja taotleb lisaks tasutud riigilõivule talle õigusabi osutanud vandeadvokaadi kulude väljamõistmist summas 1979,17 eurot (käibemaksuta). Kaebaja esitas menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid kohtule tähtaegselt. Menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi õigusteenuse osutamist ligikaudu 11,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 170 ja 180 eurot (neli arvet, kokku 1979,17 eurot; dtl 163, 244–249). Vastustaja ei ole kaebaja menetluskulude taotlusele vastu vaielnud. Arvestades asja mahukust ja keerukust, peab kohus asjas esitatud arvete põhjal kaebaja kantud kulu vajalikuks ja põhjendatuks. 29.
  4. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja pool tema menetluskuludest, s.o 1183,84 eurot ((388,5+1979,17)÷2), ilma käibemaksuta. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 108lg 2 ja § 109 lg-d 1 ja 6). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.