← Eesti

2-18-16237/252

Obsah (10)§ 187§ 302§ 5§ 423§ 445§ 162§ 165§ 168§ 177§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-16237 Tsiviilasi A K hagi N T ja R Si vastu ühi

§ 187lg 6).

Hageja nõue ja poolte seisukohad

  1. A K (hageja) nõuab N T (kostja I) ja R Si (kostja II) ühisvara jagamist. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: 09.01.2018 otsusega tsiviilasjas 2-16-10052 rahuldas Tartu Maakohus hageja nõude kostja II vastu ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja põhinõude 430 000 eurot, viivise 52 636,78 eurot ja viivise põhinõudelt alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses ettenähtud määras; kuivõrd kostja otsusest tulenevaid kohustusi ei täitnud, algatas kohtutäitur xxx hageja avalduse alusel täitemenetluse täiteasjas nr xxx; täitemenetluse käigus on selgunud, et kostja II on abielus kostjaga I. Seega kehtib eeldus, et kostjate nimel olev vara kuulub ühisvara hulka. Täitemenetluses pole mitme aasta 2 vältel õnnestunud hageja nõuet rahuldada. Seega pole kostja II lahusvara arvel võimalik hageja nõuet täita, mistõttu tuleb jagada abikaasade ühisvara; hageja soovib ühisvara jagada järgmiste kinnisasjade osas: xxx ½ kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx ½ kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx ½ kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx ja xxx ning xxx kinnisasjad on täitemenetluses arestitud, kuid nendest ei piisa nõude rahuldamiseks, sest osad kinnisasjad on koormatud hüpoteekidega, millega tuleb vara väärtuse määramisel arvestada. Nii on xxx kostja II mõttelisele osale seatud järgmised hüpoteegid: 3 231 000 krooni F Me kasuks; hüpoteek 2 600 000 krooni F Me kasuks; hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistuga xxx). xxx on kostja II mõttelisele osale seatud järgmised hüpoteegid: hüpoteek 4 000 000 krooni F Me kasuks, hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistu xxx). Seega ei piisa hageja nõude rahuldamiseks üksnes nende kinnisasjade jagamisest, vaid täiendavalt on vaja xxx ja xxx olevate kinnisasjade osas ühisvara jagamine; ühisvarana jagamiseks taotletavate kinnisasjade väärtus katab täitemenetluses oleva nõude suuruse ja ei ületa seda; xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kinnisasja ostuhind oli 4 850 000 krooni. Kostja I on töötanud kogu elu xxx ning pole usutav, et tema töötasu lubas säästa sellise summa. On tõendamata, et kinnistud olid ostetud kostja I lahusvara arvel; xxx ja xxx olid ostetud 1999 aastal. Nendel tehingutel esindas kostjat I kostja II kinnitades, et ostusumma on tasutud enne tehingut. Puuduvad tõendid, et nimetatud kinnisasjad olid ostetud kostja I lahusvara arvel; hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja hinnangul ei seisnud poolte abielulised suhted mitte ainult kooselus ja ühise lapse kasvatamises, vaid pigem tegutsesid ühisest rahalisest huvist ja omandasid väärtuslikku vara. Mõni vara registreeriti kostja I nimele ja mõni vara kostja II nimele. Tegelikult on kogu vara omandatud kostja II poolt abielu kestel teenitud raha eest. Kostjad on näiteks abielu kestel veel 2013 aastal soetanud ühisvara (xxx). Mõlemad kostjad on selle korteri ühisomanikud. See viitab üheselt sellele, et sel ajal olid pooltel ühised rahalised huvid ja vähemalt nende ühised majanduslikud/varalised suhted polnud lõppenud; on tõendamata, et EVP-d, mille eest osteti xxx kingiti üksnes kostjale I. Samuti kingina saadud raha eest ostetud ese kuulub ühisvara hulka. Lahusvarasse kuulub vaid ese, mis on omandatud kingina. Asjaolu, et vahendid olid saadud kingina ei kvalifitseeri selle eest ostetud eset ümber lahusvaraks.
  2. Kostja I vaidleb hagile vastu kostjad abiellusid xxx, kuid kostja II lahkus koheselt õpingute tõttu xxx ning kostjad pole kunagi ühise perekonnana koos elanud. 1994 aastal tuli kostja II korraks Eestisse, mil pooled kohtusid ning sellest sündis nende ühine tütar xxx. Kostjate abielulised suhted lõppesid alates augustis xxx aastal peale tütre eostamist; volikirjad väljastas kostja I kostjale II selleks, et viimane saaks endale kinnisvara osta, vallata, kasutada, käsutada. Ilma nendeta poleks kostja II saanud varaga tehinguid teha ning kostja I ei tahtnud kostja II isiklikku elu takistada; xxx on ostetud 26.09.1997, so pärast abielusuhete lõppemist ja kostja I raha eest. Seega kuulub see lahusvara hulka; 3 xxx ostis kostja I 05.07.1995 koos I Biga kaasomandisse. See on ostetud kostja I raha eest ja pärast abielusuhete lõppemist. Seega kuulub see lahusvara hulka; XXX ja XXX kinnisasjad ostis kostja I oma vanematelt saadud raha eest 26.03.2008, mistõttu kuuluvad need kostja I lahusvarasse. XXX korteriomand oli kostja I vanemate korteri ning kostja I erastas selle korteri enne abiellumist omandatud EVP-de eest, ema ja perekonna sõbralt kingituseks saadud EVP-de eest, mistõttu kuulub see kostja I lahusvarasse; - XXX kuulub kostjale II ning see ei kuulu ühisvarasse; kostjal II on piisavalt lahusvara, et oma võlad maksta. Nii on kostja II pärinud ema I Be (surnud XXX) järel mitu kinnisasja (sh Venemaal), mille võõrandamise kaudu on võimalik võlad tasuda; 2013 aastal on korteriomandi soetanud kostja II kostja I volikirja alusel ja kostja I ei teadnud tehingust. Kostja I on esitanud vastuhagi nõudega jagada ühisvara teisiti, kui hageja on seda taotlenud. Kostja I soovib vara jagada selliselt, et xxx ja xxx, xxx, xxx ning xxx (1/2 kaasomandist) jäävad kostja I ainuomandisse ning xxx ja xxx ning xxx jäävad kostja II ainuomandisse. Kostja I leiab vastuhagis, et tema lahusvaraks on vara, mille jätmist ta soovib enda ainuomandisse. Lisaks hagi vastuses toodule toob kostja I täiendavalt välja järgmised asjaolud: kostja II abiellus kostjaga I tõenäoliselt elamisloa saamise eesmärgil. Kostjate vahel puudusid pereelule omased suhted. Kostjad kohtusid kord aastas suviti ühise lapse vanaema juures xxx. Kostja I on korduvalt kostja II poole pöördunud sooviga abielu lahutada, kuid kostja II on sellest keeldunud ning lahutusprotsessi läbiviimine teises riigis on keeruline. Kostja I polnud teadlik kostja II äriasjadest ning kostja II ei huvitunud kostja I ja ühise tütre elust; tsiviilasjas nr 2-20-xxx väitis küll kostja I, et kooselu ning abielulised suhted lõppesid 2000 aastal, kuid kostja I ütles seda selleks, et aidata kostjal II alalist elamisluba säilitada; ainult volituste andmisega ei saa tõendada asjaolu, et poolte vahel võisid olla abielulised suhted. Selleks, et volitada kedagi teist tehingute tegemiseks ei pea olema abielulised suhted; xxx maksumuseks oli 16 200 EVP-d. 3900 EVP-d oli kostjal endal, 8400 EVP-d maksis ema korteri eest ning 10 200 EVP kinkis kostjale I N M, millest osa kasutas kostja I korteri erastamiseks; kostjatel puudub ühisvara, sest peale abielu registreerimist pole neil abielusuhteid sisuliselt olnud. Kummagi kostja omandisse registreeritud kinnistud on omandatud nende lahusvara arvel.
  3. Kostja II vaidleb hagile vastu täiteasjas pole suudetud välja selgitada kostja II lahusvara ulatust ja selle piisavust hageja nõude rahuldamiseks. Ebapiisava lahusvara olemasolu saab tõendada vaid täitemenetluses ja seda pole hetkel lõpuni viidud; hageja soovib jagada ühisvara oluliselt suuremal hulgal, kui on hageja nõue kostja II vastu. Üksnes xx ja xx väärtus on selline, et nende arvelt oleks võimalik hageja nõue rahuldada. Ka kostjal II on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue täitemenetluses rahuldada; xx ja xx väärtus pole hüpoteekide tõttu väiksem, sest kostja II on osa hüpoteegiga tagatud kohustusest tasunud; - kostja I pole andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks, mistõttu ei saa hagi rahuldada; 4 kostjate abielulised suhted lõppesid kevadel 2008 aastal kostja II teise tütre sünni (xxx) järgselt. Kuni selle ajani soetatud vara kuulub ühisvarasse; - xxx kuulub kostjale I ega kuulu ühisvarasse; kostja II emale kuulnud vara pole kostja II pärimise teel vastu võtnud, mistõttu ei saa seda vara ühisvarana jagada; kohtule esitatud kostjate ühisvara nimekiri pole täielik. Nimelt kuulus kostjate ühisvarasse ka osalus xxx asuvas äriühingus ja selles omandis olnud kinnisasjas; vastuhagile vaidleb kostja II vastu, sest tõendamata on taotletud vara kuulumine lahusvara hulka. xxx ja xx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kostjal I endal puudus sellises ulatuses raha kinnisasjade ostmiseks. Kohtu seisukoht
  4. Hageja on esitanud nõude kostjate I ja II vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduses toodud asjaolude järgi on hagejal nõue kostja II vastu, mis tuleneb Tartu Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-16-xx. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on seega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2, mis sätestab, et sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Riigikohtu praktika kohaselt on TMS § 14 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise eeldused järgmised: 1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, 2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, 3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja 4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.1 5.Asjaolu, et hagejal on kostja II vastu nõue tõendab Tartu Maakohtu 09.01.2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-xxx, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja põhinõue 430 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 52 636,78 eurot ning viivis alates 10.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras (kd I tl 75-78). Vaidlus puudub selles, et kostja I ja kostja II abiellusid xxx, mida ühtlasi tõendab kohtule esitatud abielutunnistus (kd I tl 97). Tartu Maakohtu 15.02.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-20-xxx on tõendatud, et kostjate abielu lahutati (kd II tl 113-114). Seega on hagejal võlgnikust abikaasa (so kostja II) vastu nõue.
  5. PKS § 33 lg 3 sätestab, et võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Kostja II on esitanud hagile vastuväite leides, et hagi rahuldamise välistab asjaolu, et täitemenetlus pole lõpuni viidud ning seega ebapiisava lahusvara olemasolu pole tõendatud. Samuti on nii kostja II kui kostja I tuginenud sellele, et kostjal II on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa saab tõendada vaid täitemenetluses. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. 2 Seega ei pea täitemenetlus olema lõppenud, et tõendada, et võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine on ebaõnnestunud, vaid seda on võimalik tõendada ka täituri vastava tõendiga täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. Seda seisukohta on jaatanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 12.02.2020 määruses käesolevas asjas tuues seejuures välja, et TMS ei näe täitemenetluse lõpetamise alusena ette asjaolu, et sissenõudja nõue on jäänud rahuldamata (kd I tl 131-132). Kohtutäitur on praeguses asjas esitanud kohtule 04.11.2019 õiendi, milles ta on kinnitanud, et täitemenetlus täiteasjas nr xxx on ebaõnnestunud kostja II lahusvara arvelt (kd I tl 113). Sellele tõendile tuginevalt leiab kohus, et kostja II lahusvarast ei piisa täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamiseks. 1 2 Riigikohtu 22.01.2025 otsus tsiviilasjas nr 2-23-12244, p
  6. Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 15.
  7. 5 Kostja II väide, et tal on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada, on menetluses jäänud sisustamata ja tõendamata, kuigi kohus on kostjale II selgitanud tema tõendamiskoormust (kd IV tl 46). Ka kostja I poolt viidatu, et kostja II on ema järgi pärinud ja tal on seega piisavalt lahusvara hageja nõude täitmiseks on jäänud tõendamata. Kostja I esitatud registri väljavõttest järeldub üksnes see, et kostja II ema suri xxx ning sellega seoses on algatatud pärimismenetlus (kd III tl 188-189). On tõendamata, et kostja II on pärija, milline on pärandvara koosseis ja selle väärtus. 7.Hageja nõude rahuldamine eeldab, et kostjal II on jagatavat ühisvara (vt otsuse p 4), mille olemasolu tuleb seega käesolevalt tuvastada. Vara, mille jagamist hageja soovib, on järgmine: - xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 9)); - xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 10)); - xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 31.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 11)); - xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 12)); - xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 13)); - xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 14)); - xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 15)); - xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 14.02.1995 ning mis on ühtlasi tõendatud eluruumi ostu-müügilepinguga (kd II tl 36). Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud lahendis märkinud: „Kuna ühisvara jagamise hagi on esitatud maakohtule alates
  8. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne
  9. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne
  10. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  11. juulit 2010 (vt Riigikohtu
  12. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 10). Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne
  13. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks sellest ajast (vt Riigikohtu
  14. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 11). Kohus on otsuse punktis 4 tuvastanud, et kõik kinnisasjad, mida hageja väidab ühisvarasse kuuluvaks ja mille jagamist ta soovib, omandati enne 2010 aastat. Seega tuleb lahendada vaidlus nende kinnisasjade kuulumise osas ühisvara hulka enne
  15. juulit 2010 kehtinud PKSi (PKS1995) järgi. PKS1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS 1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni.3 PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise 3 Vt nt Riigikohtu
  16. märtsi
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17 6 lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. 4 PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne
  18. aasta
  19. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Eeltoodust järeldub seega, et kui abielusuhted lõppesid enne
  20. aasta
  21. juulit, siis lõppes abikaasade ühisvara moodustamine kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Sellisel juhul on oluline asjas tuvastada kostjate abielusuhete lõppemise aeg. Kui abielusuhted lõppesid hiljem, so pärast
  22. aasta
  23. juulit, tuleb lähtuda PKS § 37 lg-st 11, mille kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhete lõppemise seisuga, mis abielu lahutamise korral on abielu lahutamise aeg
  24. 7.1.Kohus on otsuse punktis 3 tuvastanud, et kostjad olid abielus xxx – xxx. Asjas puudub vaidlus selles, et kostjate tegelikud abielusuhted lõppesid varem, so enne lahutust. Kostjad on aga erinevatel sisukohtadel selles, millal nendevaheline abielusuhe lõppes. Kostja I tugineb sellele, et abielusuhe lõppes aastal
  25. Kostja I on andnud selle kohta vande all ütlusi ning selgitanud, et pärast abiellumist lahkus kostja II kohe välismaale. Intiimsuhted olid neil 1994 aasta suvel, millest sündis nende ühine laps. Kostja I toob välja, et pärast seda lõppes ka tema jaoks abielulised suhted, sest kostja II ei näidanud üles huvi tema ja nende ühise lapse vastu (kd IV tl 18). Kohus ei pea aga kostja I vande all antud ütlusi usutavaks ega arvesta nendega asja lahendamisel. Seda põhjusel, et kostja I on tsiviilasjas nr 2-20-14957, milles ta esitas kostja II vastu hagi abielu lahutamiseks selgitanud, et tema ja kostja II vaheline abieluline suhe lõppes aastal 2000 (kd II tl 113 pöördel). Otsituks saab pidada kostja I väidet, et tsiviilasjas nr 2-20-14957 esitas kostja I sellise asjaolu üksnes soovist kostjat II aidata elamisloaga. Nii on kostja I ka käesolevas asjas 31.10.2020 kohtule saadetud e-kirjas esialgselt väitnud, et tema ja kostja II abielusuhe lõppes 2000 aastal (kd I tl 175). Seega on kostja I väited abielusuhte lõppemise kohta vastuolus tema enda poolt varem esitatuga, mistõttu ei pea kohus kostja I vande all antud ütlusi usutavaks. Järelikult on tõendamata kostja I väide, et kostjate abielusuhe lõppes aastal
  26. Kostja II leiab, et poolte abielulised suhted lõppesid, kui kostjal II sündis teine laps. Kostja II möönab, et tema õpingute ja töö tõttu viibis ta tihti välismaal, kuid märgib, et ta veetis kostjaga I ja lapsega aega xxx, sh tema ning tema ema toetas kostjat I. Ka tunnistaja, kes on kostjate ühine tütar, kinnitab, et nad veetsid ema ja isaga koos xxx ühiselt aega (kd IV tl 19). Kohtu hinnangul viitavad nii kostja II kui tunnistaja ütlused, et kostjatel olid pikemad isiklikud suhted, kui seda väidab olevat kostja I. Asjaolu, et kostja II viibis pidevalt eemal ei tähenda siinsel juhul, et kostjatel abielulisi suhteid polnud. Nii viitab kohtu hinnangul kostjate pikemale abielusuhetele lisaks eelnevale ka kostjate varalised suhted. Nimelt on kostja I notariaalselt volitanud kostjat II tema nimel omandama kinnisvara ning valdama, käsutama ja kasutama kostjate abielulise ühisvara hulka kuuluvat kinnisvara (va xxx linnas asuvat kinnisvara). Nii näiteks esindas kostja II kostjat I 05.07.1995 aastal notariaalse volikirja alusel kinnisvara ostmisel (kd II tl 81). Selliseid volikirju enda esindamiseks andis kostja I kostjale II ka hiljem (nt kd I tl 192-195). Seejuures on kostja I osalenud isiklikult 2006 aastal xxx kinnisasjaga tehtud tehingul notaris kinnitades selle kuulumist kostjate ühisvarasse (dtl 571-572, ajamärk 00:52:07). Ka järeldub kostja I selgitustest, et kostjad on omavahale suhelnud seoses sellega, et kostja II on kostja I nimele ostnud xxx oleva äriühingu osad (tehing toimus enne 2009 aastat, 07.02.2025 istung, ajamärk 00:55:55). Kõik eeltoodu viitab kohtu hinnangul sellele, et pooled tegutsesid kuni 2008 aasta keskpaigani, kui sündis kostja II teine tütar, ühiselt (xxx, kd IV 101) – nad veetsid seni perena koos aega ja tegutsesid ühisest majanduslikust huvist lähtuvalt. Kohus arvestab seejuures sellega, et kostja I pole menetluses esitanud veenvaid põhistusi, miks ta pidas sellise suhte jätkumist pärast 1994 aastat võimalikuks, kui tal puudus kostjaga II 4 5 Riigikohtu 14.05.2104 otsust, asjas nr 3-2-1-31-14, p-d 12-
  27. Riigikohtu 19.06.2024 otsus asjas nr 2-17-15677, p 17 7 väidetavalt abielusuhe ja ühise tegutsemise tahe. Olenemata sellest, et kostja II elas välismaal olnuks kostjal I võimalik abielu Eestis lahutada (Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 28 lg 2). Samuti nähtub asjas esitatust, sh kostja I poolt toodud asjaoludest, et kostja II viibis erinevate tehingute tegemise ajal ning periooditi Eestis (sh veetsid kostjad ühiselt aega xxx), millisel juhul oleks olnud võimalik abielu lahutada. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et asjas esitatud tõendite pinnalt järeldub, et kostjad tegutsesid ühiselt kuni 06.05.
  28. Tõenditest ei nähtu, et pärast kostja II teise lapse sündi oleksid kostjad ühiselt aega veetnud, arutanud tehingutega seotud asjaolusid või muul viisil ühiselt koos tegutsenud. Kohus möönab, et kostja I on andnud ka hiljem kostjale II volikirju tema nimel tegutsemiseks, kuid kuna muud ühiselt tegutsemist asjas esitatud tõendite pinnalt ei järeldu ja võttes arvesse kostja II teise lapse sündi, ei saa sellest järeldada abielusuhete olemasolu. Kuivõrd kostjate abielusuhted lõppesid enne
  29. aasta
  30. juulit, siis tuleb kohaldada PKS1995 § 18 lg-t 2, mille järgi lõppes abikaasade ühisvara moodustamine seega 06.05.
  31. 7.
  32. Kohu on eelnevalt tuvastanud, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist) omandati 03.01.2006 ning xxx omandati 31.01.2006 (vt otsuse p 4). Kuivõrd kostjad abiellusid 25.09.1993 ning nende abielusuhe polnud 31.01.2006 lõppenud (otsuse punkt 7.1.), tuvastab kohus, et viidatud kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse PKS1995 § 14 lg 1 alusel. 7.3.xxx on ostetud 26.09.1997 aastal ning 24.11.1997 erastas kostja I elamu aluse maa (kd II tl 82). xxx (½ kaasomandist) on ostetud 05.07.1995 aastal. Kostja I ostis elamu kaasomandisse kostja II emaga ning kumbki maksis ½ mõttelise osa eest 20 000 krooni (kd II tl 81). Kuivõrd nimetatud kinnisasjad osteti ajal, mil kostjad olid abielus ning kostjate vahel olid abielusuhted kuuluvad need kinnisasjad kostjate ühisvarasse PKS1995 § 14 lg 1 alusel. Ka toetab eeltoodut järeldust kostja II vande all antud ütlused, mille kohaselt osteti kinnisasjad pere raha eest (kd IV tl 19). Seevastu kostja I väide, et need on ostetud temale kuulunud lahusvara arvelt, on põhistamata ja tõendamata. Järelikult kuuluvad xxx ja xxx (½ kaasomandist) ühisvarasse. 7.
  33. PKS1995 § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara vara, mis on omandatud enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel ning vara, mis on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 sätesta, et kohus võib kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kohu on eelnevalt tuvastanud, et xxx ja xxx omandati 26.03.
  34. Kohus ei nõustu kostja I vastuväitega, et need ei kuulu ühisvarasse. Kostja I pole välja toonud asjaolusid, millest järelduks, et kinnisasjad võiks olla lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, so oleks omandatud enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel. Et kinnisasjad omandati abielu kestel on xxx ja xxx PKS1995 § 14 lg 1 järgi kostjate ühisvara. Kostja II leiab, et kõrvale tuleb kalduda abikaasade osade võrdsusest, sest selle vara soetas ta enda lahusvara arvelt (PKS1995 § 19 lg 2 p 3). Kostja I on esitanud kohtule küll pangakonto väljavõtted, millest järelduvalt on ta kinnisasjade eest maksnud (kd II tl 77-78), kuid nendest tõenditest ei järeldu, et selle raha oleks kostjale I kinkinud tema vanemad. Tunnistaja on asjas andnud ütlusi, et ta on emalt ja vanaemalt kuulnud, et kinnisasjad osteti vanaisa kingitud raha eest (kd IV tl 19), kuid ütlustest ei järeldu, et raha kingiti üksnes kostjale I. Muid tõendeid raha päritolu kohta kohtule esitatud pole. Seega on tõendamata, et xxx ja xxx on ostetud kostja I lahustavara arvelt, mistõttu puudub alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuivõrd xxx ja xxx omandati 26.03.2008 ning kostjate abielusuhe polnud selleks ajaks lõppenud, tuvastab kohus, et viidatud kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse PKS 1995 § 14 lg 1 alusel. 8 7.
  35. Kalda 6-51 eluruumi ostu-müügilepinguga on tõendatud, et kostja I on korteri erastanud 14.02.1995 ning sellest eest on tasutud 16 200 rahvakapitali obligatsiooni arvestuskraadile kantud tööaastatega (kd II tl 38-39). Vaidlustamata asjaoludel on kostja I hiljem erastanud korteri juurde kuuluva maa. 27.01.2001 korter kinnistati ja seeläbi tekkis xxx korteriomand registriosa numbriga xxx (kd I tl 16). Kuivõrd korteriomand erastati abielu kestel kuulub see PKS1995 § 14 lg 1 järgi kostjate ühisvarasse. Ka Riigikohus on leidnud, et korteri erastamine on üheks abikaasade ühisvara omandamise viisiks.6 7.5.
  36. Kostja II on esitanud vastuväite leides, et kõrvale tuleb kalduda abikaasade osade võrdsusest, sest korteriomand on ostetud tema lahusvara hulka kuulunud ning kingitud EVP-de eest. Rahvakapitali obligatsioonide registri (RKO) väljavõttest järeldub, et kostjale I on enne korteri erastamist 28.09.1994 kingitud N Mi poolt 10 200 osakut (kd II tl 38). Kostja I on selgitanud, et asjaolu, et N M soovis EVP-d kinkida üksnes kostjale I ja mitte kostjatele ühiselt, ei saa tõendada muu tõendiga, kui tema vande all antud ütlustega, sest N M on surnud. Kohus kuulas kostja I vande all ära 07.02.2025, kuid vande all selgitas kostja I üllatuslikult, et N M soovis EVP-d kinkida hoopis tema emale (vt 07.02.2025 protokolli ajamärgid 02:02:20, 02:04:19, 02:05:35). Seega on kostja I vande all antud ütlused vastuolus tema poolt kirjalikult esitatuga. Kohus kostja I ütlustega seetõttu asja lahendamisel ei arvesta. Asjaolu, et kostja II nimetatud korteris erastamise ajal ei elanud ei muuda korterit kostja I lahusvaraks. Muid tõendeid EVP-de kuulumise kohta kostja I lahusvarasse esitatud pole. Kuivõrd EVP-d kingiti ajal, mil kostjad olid abielus ning on tõendamata, et EVP-d kingiti üksnes kostjale I, kuulusid kingitud EVP-d ühisvara hulka. 7.5.
  37. RKO väljavõttega on tõendatud, et korteri eest on tasunud 8400 EVP-d ka kostja I ema (kd II tl 39). xxx osakonna esindaja on kinnitanud 14.02.1995 kostja I ja M T kokkuleppe, mille kohaselt Kalda 6-51 ostab kostja I ning M T on andnud kostjale I nõusoleku selleks kasutada tema EVP-sid (kd II tl 35). Kostja I on menetluses läbivalt viidanud, et tegu on sisuliselt tema ema kingitud EVP-dega kostjale I korteri ostmiseks ja seetõttu kuulusid need EVP-d kostja I lahusvara hulka. Kohus kostja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nimelt tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.7 Sellele nõudele kostja I ja tema ema 14.02.1995 kokkulepe ei vasta.
  38. aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema võimalik tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge. Hageja ema, kellele kuuluvaid EVP-sid korteri erastamiseks osaliselt kasutati, tuleb seega lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks. Seadus ei näinud ette erisust, et kolmandate isikute vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. 7.5.
  39. Kostja I on toonud välja, et korter on mh ostetud tema EVP-de eest, mille kostja I sai abielueelsete tööaastate eest, kuid jätnud selle väite aluseks olevad asjaolud välja toomata ning tõendamata. Kohus on kostjale I ka eelöeldut eelmenetluses selgitanud (kd IV tl 45 pöördel), kuid kostja I asjaolusid ega tõendeid kohtule esitanud pole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on tõendamata, et xxx on ostetud kostja I lahustavara arvelt, mistõttu puudub alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel. 7.
  40. Kokkuvõtvalt on kostjatel jagatavat ühisvara järgmiselt: xxx (1/2 kaasomandist), xxx (1/2 kaasomandist), xxx, xxx, xxx, xxx ja xx (1/2 kaasomandist) ja xxx. 6 7 Riigikohus 08.12.2000 otsus asjas nr 3-2-1-116-00, p IV. Riigikohtu 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11 9
  41. Kostja II on esitanud hagile vastuväite leides, et hageja soovib jagada kostjate ühisvara oluliselt suuremas ulatuses, kui on hagejale kuuluv nõue. Riigikohus on iseenesest selgitanud, et sissenõudja õigustatud huve arvestades on eesmärgipärane vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks.8 8.
  42. Hageja nõue tuleneb Tartu Maakohtu 09.01.2018 otsusest asjas nr 2-16-xxx, millega mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja põhinõue 430 000 eurot, viivis 52 636,78 eurot ja viivis põhinõudelt alates 10.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega on hageja nõue otsuse tegemise aja seisuga kokku ca 764 000 eurot
  43. Lisaks on kostjalt II hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud 5811,71 eurot ühes viivistega VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8.2.Vara osas, mille jagamist hageja nõuab, on läbi viidud kinnisvara hindamise ekspertiis. Ekspert leidis, et jagatava vara väärtus on järgnev: - xxx ja xxx turuväärtus kokku on 553 000 eurot (kd V tl 108-129); - xxx turuväärtus on 91 000 eurot (kd V tl 130-149); - xxx (1/2 kaasomandist) turuväärtus on 50 000 eurot (kd V tl 150-170); - xxx turuväärtus on 51 000 eurot (kd V tl 150-170); - xxx turuväärtus on 49 000 eurot (kd V tl 171-184); - xxx turuväärtus on 71 000 eurot (kd V tl 185-199); - xxx turuväärtus on 124 000 eurot (kd V tl 200-218). 8.2.
  44. Kostja II palub jätta 15.11.2024 eksperthinnangud vara väärtuse kohta tähelepanuta, sest rikutud on ekspertiisi läbiviimise korda – eksperthinnangute koostamiseks ei ole ekspert ise viibinud mitte ühelgi korral ühelgi kinnistul. Kinnisasju on pildistamas käinud osapooltele teadmata isik A J, kelle pädevust pole kohus kontrollinud.

§ 302

lg 3 sätestab, et kui ekspert kasutab teise isiku abi, peab ta avaldama kohtule selle isiku nime ja abi ulatuse, kui tegemist ei ole ebaolulise abistamisega. Seega võimaldab seadus mh ebaolulise abistamise korral eksperdil abipersonali kasutada ning sellest ei pea kohut eraldi teavitama.10 Ekspert on ülekuulamisel selgitanud, et on kasutanud ekspertiisi läbiviimisel abi. Eksperti aitas A. J, kes teostas osa vara ülevaatuse ja pildistamise (07.02.2025 protokolli ajamärk 00:05:23) ning lisas ekspertiisi akti ülevaatuse osa (st kirjelduse mida objektil nägi) (ajamärk 00:23:52). Kohtu hinnangul on tegu tehnilist laadi abistamisega ning ekspert ei pidanud enne ekspertiisi teostamist sellest kohut eraldi teavitama (

§ 302lg 3).

Ekspert on kinnitanud, et on ekspertiisi teostanud isiklikult ning seega pole ekspert rikkunud

§ 302lg-s 3 sätestatud korda.

Täiendavalt märgib kohus, et

sätted ega ükski teine seadus ei näe ette, et ekspert peab ekspertiisi teostamiseks hinnatava kinnisvaraobjekti isiklikult üle vaatama. Kinnisvara hindamise ekspertiisi teostamisel puudub ka praktiline vajadus objekti isiklikuks tajumiseks, sest kinnisasja seisukord on võimalik kindlaks teha fotomaterjali põhjal. Seega ei saa olla etteheidetav, et eksperthinnang on osalt koostatud fotomaterjali ja infosüsteemidest saadaolevate andmete põhjal. Kullassepa 9 ja 11 ekspertiisiakti osas märgib kohus järgmist. Ekspertiisi tulemust ei mõjutanud asjaolu, et eksperdil polnud kinnisasjale täielikku juurdepääsu. Ekspert on põhjendatult lähtunud 08.05.2020 teostatud ülevaatusel kogutud infost osas, milles ekspert ei saanud 8 Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 21 Viivise arvestus: 10.01.2018 – 31.13.2022 8% = 171 151.78 eurot; 01.01.2023 – 30.06.2023 10,5% = 22 389.45 eurot; 01.07.2023 – 31.12.2023 12% = 26 012.05 eurot; 01.01.2024 – 30.06.2024 12,5% = 26 728.14 eurot; 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% = 26481.42 eurot; 01.01.2025 – 07.03.2025 11,15% = 8669.51 eurot. 10 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 302 kommentaarid, p 3.

  1. 9 10 ülevaatust teostada juurdepääsu puudumise tõttu. Kostja II pole kohtu ette toonud asjaolusid, et kinnisasja seisukord on vahepealsel ajaperioodil oluliselt muutunud. Loomuliku kulumisega on ekspert arvestanud (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:07:34). Asjaolu, et kaasomandi kasutuskorra puudumine mõjutab kinnisasja turuväärtust ning seda käesoleval juhul 30% ulatuses tugineb eksperdi eriteadmisele (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:10:59). Selle usaldusväärsuses puudub kohtul aluse kahelda. Ülejäänud ekspertiisiaktide osas on kostja II vastuväited üldist laadi (võrdlustehingud pole sobivad ja vara väärtust on hinnatud väiksemaks) ning sisuliselt põhistamata, mistõttu kohus nende osas põhistatud seisukohta võtta ei saa. Olles tutvunud ekspertiisiaktidega ning ülekuulanud eksperdi, kohus aktides vastuolusid ega ekspertiisi läbiviimises rikkumisi tuvastanud pole. Kohus hindab ekspertiisi akte seetõttu usaldusväärseks tõenditeks, millega kohus asja lahendamisel arvestab. Seetõttu lähtub kohus hagi lahendamisel eksperdi poolt toodud kinnisasjade turuväärtustest (otsuse p 8.2.). Ühisvara väärtus on kokku seega 989 000 eurot, millest ühisvara jagamise korral on kostjale II langev osa 494 500 eurot (PKS § 37 lg 3). Võttes arvesse hageja nõude suurust kostja II vastu (vt otsuse p 8.1.) ei nõua hageja seega ühisvara jagamist suuremas osas, kui on vajalik tema nõude rahuldamiseks. 9.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjad olid abielus, nende ühisvara moodustus kuni 06.05.2008 ning nende ühisvara on hagis nõutud ulatuses jagamata, saaks kostja II ise nõuda ühisvara jagamist PKS § 37 lg 1 alusel. 10.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täidetud hageja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise eeldused: hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue (otsuse p 5), võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine on ebaõnnestunud (otsuse p 6), kostjal II on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada (otsuse p-d 7 ja 8) ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (otsuse p 9). Seega tuleb hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldada. 11.PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 11.
  2. Kostja I on vastuhagis soovinud vara jagada selliselt, et xxx (1/2 kaasomandist), xxx (1/2 kaasomandist), xxx jäävad kostja II ainuomandisse ning xxx, xxx, xxx ja xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx jäävad kostja I ainuomandisse. Puutuvalt kostja I väitega, et vara jagamine on selliselt põhjendatud, sest tegu on kummagi poole lahusvaraga, kohus ei nõustu. Esiteks, ühisvara jagamise hagi raames pole võimalik lahusvara jagada. Teiseks, kohus jääb kõigi otsuses esitatud põhjenduste juurde puutuvalt xxx, xxx, xxx ja xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx ühisvara hulka kuulmise osas ning abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumise aluste puudumise osas. Samuti ei arvesta vastuhagis taotletud jagamise viis sellega, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist) on koormatud hüpoteekidega, millega tuleb ühisvara jagamisel vara väärtuse määramisel arvestada. Kostja II on küll välja toonud, et tegu on nn tühjade hüpoteekidega, kuid sellega ei saa asja lahendamise arvestada. Esmalt, kohus ei saa anda esitatud nõudest lähtuvalt praeguses asjas hinnangut, kas tegu on nn tühjade hüpoteekidega (

§ 5lg 1).

Kinnistusraamatu väljavõtetega on tõendatud, et xxx (1/2 kaasomandist) ja xxx (1/2 kaasomandist) on koormatud hüpoteekidega 11 (kd V tl 123-124). Hüpoteekidega seotud tagatiskokkulepet on võimalik hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku vahelisel kokkuleppel igal ajal muuta (nt täiendada tagatavaid nõudeid), mistõttu tuleb ühisvara jagamisel sellega arvestada. xxx ja xxx kostja II kaasomandi osadele seatud hüpoteegid (ca 2 miljonit eurot) ületavad hetkel kaasomandi osade turuväärtust. Kostja I soovitud vara jagamise viis pole seega võimalik ka PKS § 37 lg 3 järgi, sest kostjale I jääks sellisel juhul enam vara. Eeltoodud kaalutlustel jääb vastuhagi rahuldama. 12.Hageja on esitanud nõude müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha kostjate vahel võrdselt. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja I soovitud viisil vara jagamine pole põhjendatud. Kinnisasjade müümine avalikul enampakkumisel tagab mõlemale ühisomanikule õiglase hüvitise oma omandiosa eest, mistõttu pole hageja taotletud ühisvara jagamise viis ebamõistlik. Ka ei ole kostja II pakkunud välja muid alternatiivseid ühisvara jagamise viise. Seega tuleb hageja taotlus ühisvara jagamise viisi osas rahuldada. PKS § 37 lg-st 3 tulenevalt on põhjendatud hageja poolt taotletu, mille kohaselt kinnisasja avalikul enampakkumisel saadud raha tuleb jagada kostjate vahel võrdsetes osades. 13.Hageja on palunud kostjale II ühisvara jagamisest jäävast rahast täita hageja nõue täiteasjas nr xxx. Kohtul ei ole võimalik otsustada seda, millised kohustused tuleb ühisvara jagamise tulemusena kostjale II tekkiva lahusvara arvel täita. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 52 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll vara müügist saadud raha arvel, kuid see toimub TMS-s sätestatud korras ja kuulub TMS § 3 lg 1 kohaselt kohtutäiturite, mitte kohtu pädevusse.11 Kuna kohtul ei ole pädevust jaotada täitemenetluse müügist saadud tulemit, ei ole hagejal selle nõudega võimalik oma taotletud eesmärki saavutada ning

§ 423lg 2 p 2 alusel tuleb nõue selles osas jätta kohtul läbi vaatamata.

Hagi tagamine 14.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. 29. oktoobri 2018 hagi tagamise määruses seadis kohus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr xxx (xxx (endine xxx)), registriossa nr xxx (xxx (endine xxx)), registriossa nr xxx (xxx), registriossa nr xxx (xxx) ja ja registriossa nr xxx (xxx) keelumärke keelamaks R Sil kinnisasja käsutamine ning registriossa nr xxx (xxx), registriossa nr xxx (xxx) ja registriossa nr xxx (xxx) märkuse Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-xxx kohtuvaidluse toimumise kohta kinnistu omandiõiguse ja ühisvara jagamise küsimuses (kd I tl 19). Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud ning määranud, et kostjate ühisvarasse kuuluvad kinnisasjad tuleb müüa avalikul enampakkumisel, on hagi tagamise abinõu jõusse jätmine vajalik kohtuotsuse täitmiseks. Hageja pole taotlenud abinõu tühistamist. Menetluskulud 15.Kohus on menetlenud nii hageja kui kostja I hagi. Menetluskulud tuleb jaotada eraldi mõlema hagi osas.12 15.1.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kulude jaotamiseks erinevalt

§ 165

lg 1 esimese lause esimese poole 11 12 Riigikohtu 27.03.2024 otsus asjas nr 2-20-7985, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika. Riigikohtu

  1. veebruar 2022 otsus asjas nr 2-19-2497, p
  2. 12 üldreeglist ei pea esinema sama lõike teises lauses või lg-s 2 märgitud olukord, vaid kohus saab kaaluda vastutust ebavõrdsetes osades ka muudel juhtudel.13 Kuivõrd kohus A K hagi rahuldab tuleks üldreegli kohaselt selle hagi menetlemisega seotud kulud jätta solidaarselt kostjate kanda (

§ 162lg 1 ja § 165 lg 1).

Kohtu hinnangul oleks aga hageja menetluskulude kostja I kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane. Ebaõiglus väljendab eelkõige selles, et tema ei ole vaidluse põhjustanud algse õigussuhte osaline ega pea täitma kostja II kohustust ühisvarast talle kuuluva osa arvel. Seetõttu jätab kohus hageja menetluskulud tema esitatud hagi osas

§ 165lg 1 alusel kostja II kanda ja kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda.

15.2.Kostja I on kohtule esitanud vastuhagi, mille kohus jätab käesolevaga rahuldamata.

§ 162lg 1 alusel jäävad vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud kostja I kanda.

15.3.Kohus võttis 29. augusti 2024 määrusega vastu hageja haginõudest loobumise osas, milles hageja palub tuvastada, et xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse.

§ 168lg 4 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja kanda.

Käesoleva kohtulahendiga jätab kohus läbi vaatamata hageja nõude osas, milles hageja taotleb täita kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue täiteasjas nr xxx.

§ 168lg 2 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja kanda.

16.

§ 177

lg 1 p-i 2 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

17. Kostja I tasus 09.11.2020 vastuhagilt riigilõivu 300 eurot. 05.01.2023 esitas kostja I kohtule taotluse tagastada tasutud riigilõiv, kuna kohus käsitles vastuhagi vastusena hagile ja vastuhagi menetlusse ei võtnud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p 5 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui toimingu tegemise taotlus jäetakse läbi vaatamata. Kohtu elektroonilisest infosüsteemist nähtub, et kostja I on 09.11.2020 tasunud riigilõivu 300 eurot (vastuhagilt). Kohus on 28.01.2021 kirjas selgitanud kostjale I, et ei saa esitatud menetlusdokumenti vastuhagina käsitleda ning seetõttu käsitleb esitatud vastuhagi kui kostja I seisukohta. Kuna kohus kostja I vastuhagi sisuliselt läbi ei vaadanud, vaid käsitles seda seisukohana, on RLS § 15 lg 1 p 5 alusel põhjendatud tagastada kostjale I tasutud riigilõiv 300 eurot. Kuivõrd taotluse esitamise hetkeks ei olnud menetlus jõustunud lahendiga lõppenud, ei olnud riigilõivu tagastamise nõue

§ 150lg 6 alusel selleks ajaks veel lõppenud.

Vastavalt kostja I taotlusele tuleb riigilõiv 300 eurot tagastada kostja I arvelduskontole nr xxx. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik 13 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 165 kommentaarid, p 3.2.2.1. 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.