← Eesti

2-25-122513/20

Obsah (13)§ 1131§ 158§ 100§ 159§ 9§ 35§ 37§ 271§ 108§ 82§ 113§ 1§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Jüri-Karl Leppik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-122513 Tsiviilasi Osaühing EUROPARK ESTO

) § 1131 lõike 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 20.09.2024 parkinud sõiduki numbrimärgiga xxxx (sõiduk) hageja opereeritaval parkimisalal Xxxx. Kostja ei olnud parkimise eest tasunud ehk parkis sõiduki parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 55 eurot. Hageja leiab, et tal on õigus lisaks leppetrahvile nõuda ka sissenõudmiskulusid

§ 1131lõike 1 alusel summas 40 eurot.

Kostja tasus 29.11.2024 hagejale 40 eurot, millest hageja arvestas 10 eurot sissenõudmiskulude ja 30 eurot leppetrahvinõude katteks.

  1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud 40 eurot, ehkki makse toimus mõningase viivitusega. Lisaks on kostja kohtumenetluse ajal tasunud ülejäänud 15 eurot. Hagi on suunatud kuntslikult menetluskulude tekitamisele. Hageja ei ole käitunud nõuete esitamisel heas usus ning sissenõudmiskulud ei ole proportsionaalsed. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, sest hageja põhinõue on täielikult tasutud.
  2. Hageja esitas 05.01.2026 taotluse nõudest osaliseks loobumiseks kohtumenetluse jooksul tasutud 15 euro osas. Kohus võttis loobumise 13.02.2026 määrusega vastu, lõpetas loobutud osas menetluse ning jätkas menetlust hageja 40 euro suuruse nõude osas. Kohtu põhjendused
  3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
  4. Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 alusel. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja 2

(6)lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-2316, p 16). 7. Hageja nõuab kostjalt 20.09.2024 esitatud leppetrahvinõude tasumist, sest kostja on rikkunud parkimislepingust tulenevat kohustust. Leppetrahv on

§ 158

lõike 1 järgi lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (

§ 100

) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (

§-d 103 ja 160). Lisaks peab hageja teatama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (

§ 159lg 2). Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab Ts

MS § 230 lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430/58, p 18).

  1. Pooled ei vaidle, et kostja on sõiduki vastutav kasutaja, kostja sõlmis hagejaga lepingu ja on osaliselt leppetrahvi tasunud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4 lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks.
  2. Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9

). Parkimislepingule on iseloomulik, et see sõlmitakse ühelt poolt parkimiskorraldaja poolt vastava teabe (infotahvlite) avaldamisega parkla sissesõidu juures ning teistelt poolt parkija poolt sõiduki parkimisega vastavate tingimuste mõjupiirkonnas (vt RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11 teine lõik; TlnRnKo 29.06.2023, 2-22-136652, p 8). Kohus leiab, et praegusel juhul on parkimisleping on sõlmitud tüüptingimustel

§ 35

lõike 1 mõttes ning tüüptingimused on saanud

§ 37

lõike 1 järgi lepingu osaks, sest lepingutingimused (dtl 75) on infotahvlitega kostjale teatavaks tehtud (dtl 33-35). Kohus peab omal algatusel kontrollima ka tüüptingimustel sõlmitud lepingupunktide kehtivust

§-de 42-44 järgi (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.2). Sealjuures tuleb kehtivuse kontrollimisel arvestada, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-80-16, p 26). Kohus leiab, et praegusel juhul on tüüptingimustel sõlmitud leppetrahvikokkulepe lepingu osaks ja kehtiv. Kohus arvestab sealjuures, et parkimistasu 30 minuti eest oli 2,5 eurot, kuid ühe ööpäeva eest mitte rohkem kui 20 eurot (dtl 33) ja leppetrahv ei asenda parkimistasu nõudmise õigust. Kostja ei ole väitnud, et leppetrahvikokkulepe oleks ebamõistlik ega pole välja toonud asjaolusid, mis praegusel juhul võimaldaksid kohtul teistsugusele järeldusele jõuda. 10. Hageja väitel ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise 3

(6)tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist ehk kostja oli jätnud parkimise eest tasumata (p 2.2; dtl 24). Kostja ei ole väitnud tal polnud kohustust parkimise eest tasuda või et ta oli tasu maksnud. 11. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping

§ 271mõttes.

Kostja kui üürniku põhikohustuseks on tasuda üüri. Kohus tuvastab, et kostjal oli lepingupunkti 3 järgi kohustus tasuda parkimistasu või omada parkimisõigust andvat parkimiskaarti või – luba (p 3; dtl 75). Seega vastab pooltevaheline leping üürilepingu tunnustele

§ 271

mõttes, sest tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKo 25.1.2017, 32-1-68-16, p 29; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22). 12. Esitatud väidete järgi ei ole kostja parkimistasu maksnud. Kostja pole ka väitnud, et tal oleks parkimiskaart või -luba. Seega tuvastab kohus, et kostja on

§ 100

mõttes rikkunud

§ 271ja lepingupunktis 3 sätestatud kohustust tasuda parkimistasu ehk üüri.

13. Kohus tuvastab, et lepingupunkti 7 esimese lause järgi kohustub lepingu rikkumise korral üürnik tasuma üürileandjale leppetrahvi 60 eurot (p 7; dtl 75). Seega on

§ 158

lõike 1 mõttes lepingus ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus mistahes lepingurikkumise eest. 14. Kohus leiab, et hagejal oli õigus esitada kostjale leppetrahv summas 55 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus üüri maksmise kohustust ehk kostja on

§ 100mõttes lepingut rikkunud.

Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest (

§-d 103 ja 160). Hageja esitas koheselt pärast lepingutingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude ning kohus tuvastab 20.09.2024 kell 15:53:50 tehtud foto järgi, et leppetrahv oli sõiduki kojamehe vahele paigutatud (dtl 32). Leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib parkimisteenuse osutamisel pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146/31, p 12). Kohus tuvastab leppetrahvi koopia järgi, et hageja esitas leppetrahvinõude summas 55 eurot, mille tasumise tähtpäev oli 27.09.2024 (dtl 30). 15. Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud leppetrahvi esitamise eeldusi ning tal on

§ 108

lõike 1 ja § 158 lõike 1 ning lepingutingimuste punkti 7 alusel õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 55 eurot. Nõue muutus

§ 82lõike 7 järgi sissenõutavaks maksetähtpäevale järgneval päeval ehk 28.09.2024.

16. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1131 lõike 1 alusel.

Arvestades eeltoodut ja

§ 113

lõiget 1 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumisega viivitamise eest viivist alates sissenõutavaks muutumist 28.09.2024.

§ 1131

lõike 1 järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja on äriregistrisse kantud osaühing, seega on välistatud, et tegemist oleks tarbijaga (

§ 1

lg 5), kellelt sissenõudmiskulude hüvitamist ei saa selle sätte alusel nõuda (

§ 1131 lg 4). Seega on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. 4

(6)
  1. Kohus selgitas 13.02.2026 kirjas (dtl 109) kostjale, et kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lõike 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 20). Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest lähtuvalt tuleks hagiavaldus jätta rahuldamata.
  2. Hagejal oli seega õigus nõuda 55 eurot leppetrahvi ja 40 eurot hüvitist sissenõudmiskulude eest. Kokku on hageja rahalised nõuded 20.09.2024 lepingurikkumise eest 95 eurot. Hageja nõuab jätkuvalt 40 euro tasumist, sest 29.11.2024 tasus kostja 40 eurot (dtl 48) ja menetluse kestel 15 eurot (dtl 72). Kostja ei ole seega täitnud oma kohustusi 40 euro ulatuses. Hageja on määranud, et tasumata osast on leppetrahvinõude jääk 25 eurot ning sissenõudmiskulu jääk 15 eurot.
  3. Kostja väide, et ta on põhivõla tasunud on põhjendamatu. Võlgnik ei saa ise määrata, et ta tasub esmajärjekorras põhinõude (

§ 88

lg 9).

§ 88

lõike 8 järgi loetakse ka seaduse järgi täitmine põhikohustuse suhtes toimunuks pärast kõrvalnõuete tasumist. Seega ei saa kostja ilma hageja nõusolekuta väita, et ta on täitnud põhinõude.

  1. Kohus märgib, et kuivõrd hageja ei nõua kostjalt viivist ning pole väitnud, et loeb tasutu ka viivisenõude täitmiseks, siis ei oma täitmise järjekord asja lahendamisel tähtsust, kuivõrd puudub põhinõude jäägilt arvutatav viivisenõue.
  2. Hagejal on õigus esitada sissenõudmiskulude hüvitamise nõue alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest ning ka hilisem põhinõude tasumine ei lõpeta seda nõuet.
  3. Kohus rahuldab hagi täielikult, arvestades hageja 05.01.2026 taotlust, ning mõistab kostjalt välja 40 eurot.
  4. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.
  5. Kohus rahuldab hageja hagiavalduse. Kohus jätab menetluskulud kostja anda (TsMS § 162 lg 1). Ülejäänud menetluskulude jaotuse määramisel tuleb TsMS § 168 lõike 5 järgi arvestada haginõude osalist tagasivõtmist (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 66). Kohus on jaotuse määramisel arvestanud, et hageja on küll osaliselt nõudest loobunud, kuid selle põhjuseks oli nõude osaline rahuldamine kostja poolt. Hageja esitatud nõue oli tervikuna põhjendatud ning oleks kuulunud rahuldamisele, kui kostja ei oleks osaliselt nõuet rahuldanud.
  6. Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS
  7. peatüki
  8. jao erisusi.
  9. Hageja esitas 06.03.2026 menetluskulude nimekirja. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud 4,8 tunni eest summas 576 eurot ilma käibemaksuta (dtl 113-115). Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuluna ka maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot väljamõistmist (p 4.2; dtl 28). 5

(6)
  1. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna ehk esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri ei ole põhjendatud rangelt tsiviilasja hinnaga siduda. Ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324/42, p-d 17 ja 19).
  2. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).
  3. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot pidada tavapäraseks ja põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb õigusteenuse osutamiseks kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks kuluks 576 eurot ilma käibemaksuta, arvestades esindaja kulude suurust tervikuna.
  4. Lisaks mõistab kohus hageja taotluse ja TsMS § 172 lõike 9 kolmanda lause ja § 484 2 alusel välja kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot.
  5. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagi esitamisel on kokku makstud riigilõivuna 100 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu, sest hagi on täielikult rahuldatud.
  6. Kokkuvõttes peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud summas 696 eurot (576 + 100 + 20) ilma käibemaksuta.
  7. Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.