Obsah (8)
§ 758§ 759§ 762§ 770§ 769§ 100§ 134§ 127KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20.03.2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-2995 Haldusasi X. X kaebus mittevaralise kahju hüv
) § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas nõuab kaebaja 5
(9)mittevaralise kahju hüvitamist tema terviseprobleemide ravimata jätmise eest ainul AS-lt LTKH ehk eraõiguslikult juriidiliselt isikult, kes täidab kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel enda nimel avalikku ülesannet.
- Riigikohtu praktikast tulenevalt saab kaebaja nõuda tervishoiuteenuse osutamise käigus väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist vastustajalt. Kohus leiab, et Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka kohustamisnõudele suunata kaebaja eriarstide vastuvõtule, mis tähendab, et vastustajalt saab nõuda ka eriarstile suunamist. Kuna AS LTKH osutab Tallinna Vanglas tervishoiuteenust alates 01.07.2024, saaks haigla vastutada üksnes alates 01.07.2024 osutatud tervishoiuteenusega tekitatud kahju eest. Kaebuse lahendamisel tuleb kohaldada eraõiguse norme.
- Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1 esimene lause). 39.
§ 758
lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.
§ 759
kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. 40.
§ 762
sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. 41. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest (
§ 770lg 1).
Tervishoiuteenuse osutaja vastutab ka teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest (
§ 770lg 2).
Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (
§ 770lg 3).
Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (
§ 770lg 4).
42.
§ 769
sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastustaja esitas 02.10.2025 kohtule kaebaja dokumenteeritud terviseandmed (tervisekaardi väljavõtte). Seega pole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus tervishoiuteenuse osutaja oleks dokumenteerimiskohustust rikkunud. Kaebaja on toonud näiteid kohtadest, kus terviseandmed väidetavalt ei kajasta tema ja tervishoiuteenuse osutaja vahelist suhtlust täpselt sellisena nagu see oli, kuid kohus ei pea seda piisavaks, et jätta dokumenteeritud terviseandmeid tõendina kõrvale. Kohtul puudub alus kahtlustada, et vastustaja oleks terviseandmetes kajastanud valeandmeid olulistes küsimustes nagu vastuvõtu toimumise fakt ja aeg, vastuvõttu läbi viinud tervishoiuteenuse osutaja nimi, millised vaevused kaebajal olid ja millist abi temale osutati või milliseid soovitusi anti. Seega on tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks oleva asjaolu tõendamise kohustus kaebajal. 6
(9)43. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 kohtuotsus nr 2-17-12477, p 13.1) võib tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (
§ 100
, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (
§ 770
lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (
§ 134
); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (
§ 127
lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (
§ 127
lg 2,
§ 134
lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (
§ 134lg 1).
44. Lepingu rikkumine, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab, saab
§ 770
lg-st 1 tulenevalt seisneda eelkõige süülises diagnoosiveas, raviveas või patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumises. Kuigi vastutus on võimalik tervishoiuteenuse osutaja iga kohustuse rikkumise korral, esineb praktikas vastutust ikkagi eelkõige ravivea korral (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne“ § 770 kommentaar 3.2). Raviviga on seega tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, mis väljendub selles, et osutatud teenus ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja teenust pole osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kui tervishoiuteenuse osutaja ei suuna patsienti eriarsti juurde või ei kaasa eriarsti, kuigi selleks on vajadus, võib tervishoiuteenuse osutaja ka selle eest vastutada, sest tegemist on tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisega (
§ 762). 45.
Seega tuleb esmalt tuvastada, kas vastustaja on rikkunud tervishoiuteenuse osutaja seadusest tulenevat kohustust ja seeläbi ka tervishoiuteenuse osutamise lepingut.
- Alates 01.07.2024 nähtub kaebaja terviseandmetest, et ta on korduvalt pöördunud vastustaja poole seoses migreeniga ja lõualuu vaevustega.
- Kaebaja tervisekaardil on 15.08.2024 fikseeritud, et kaebajal on migreenivalu umbes üks kord kuus, mille vastu ta on küsinud valuvaigistit, mis on ka aidanud. Perearst dr R. R täiendavaid uuringuid vajalikuks ei pidanud (dtl 15). 21.12.2024 on fikseeritud, et kaebaja kaebas hommikul kell 9, et temal vist algab migreenihoog. Kella 15 paiku palus valvekorrapidaja tulla tervisekontrolli tegema, sest kaebaja kaebas peavalu ning kurtis, et perearst ei kirjutanud temale migreenihoo ravimit välja. Kaebajale anti ravimit Ketonal 100 mg p/o. Ette oli nähtud edasi jälgida ja vajadusel manustada öösel veel Ketonali 100 mg (dtl 16-17). Kaebaja kurtis 15.01.2025 peavalu ja tundis, et tekkimas on migreen. Kaebajale anti valuvaigistit (dtl 18). Kaebaja rääkis migreenist ka psühhiaatrile (dtl 19). 13.04.2025 väitis kaebaja perearst dr P. P, et viimasel ajal on peavaluhood sagenenud, paar korda kuus. Hoog kestab mitu tundi, siis valuvaigistitega taandub. Kaebajale määrati kaks erinevat ravimit (dtl 20). Kaebaja kurtis 26.07.2025 peavalu ja sai valuvaigistit (dtl 24). Kaebaja väitis 31.07.2025 dr R. R vastuvõtul, et varem esines migreen üks kord kuus, aga nüüd mitu korda kuus. Valuvaigistitest saab abi küll ja vajadusel on kasutamiseks ravimipinalisse pandud ka Cinie. Avalikult kättesaadava info kohaselt on Cinie ravim, mida kasutatakse auraga või aurata migreenihoogude raviks. Perearst järeldas, et praegu täiendavaid uuringuid ega ravi muutmist ei ole vaja (dtl 24). Augustis ja septembris 2025 on kaebaja veel migreeni vastu valuvaigisteid saanud ja paariks päevast tööst vabastatud (dtl 25).
- Seoses lõualuu probleemiga nähtub kaebaja tervisekaardilt, et dr P. P on 12.01.2025 soovitanud kaebajale valutava alalõua puhul hambaarsti konsultatsiooni (dtl 17). Kaebaja kurtis hambaarst dr V. V vastuvõtul 25.08.2025 lõualiigese naksumist söömisel. Suuavamistakistus on hommikuti, aga vastuvõtu ajal oli suuavamine loomulik, ilma naksumiseta. Fikseeritud on kaebaja 7
(9)soov saada näo-lõualuukirurgi vastuvõtule. Hambaarst selgitas, et selleks puudus tol hetkel erakorraline vajadus (dtl 25).
- Olemasolevad andmed ei anna alust arvata, et kaebaja ei saanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele vastavat tervishoiuteenust. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et iga migreenihoo korral sai ta selle vastu ravimeid ja nendest on konkreetse migreenihoo lõpetamiseks abi olnud, sest järgnevatel päevadel ei ole kaebused jätkunud. Perearst dr K. K tegi 17.09.2025 saatekirja neuroloogi e-konsultatsioonile, millele neuroloog vastas 18.09.
- Menetluse jooksul on poolte väitel tehtud veel üks saatekiri neuroloogi e-konsultatsioonile, kuid sellele ei ole veel vastatud. Kaebaja vaatepunktist on mõistetav, et neuroloogiga konsulteerimine oleks võinud toimuda ka varem, kuid kohtu hinnangul ei saa koheselt soovitud eriarsti juurde suunamata jätmist lugeda tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumiseks, kui tervishoiuteenuse osutaja pidas esialgu võimalikuks abistada patsienti muul viisil. Arst peab patsiendi kaebuste kontrollimiseks saatma teise eriala spetsialist juurde, kui on alust pidada kaebusi tõelisteks ning need on sellise ulatusega, mis vajavad kontrollimist. Vajaduse määrab kindlaks tervishoiuteenuse osutaja. Vajaduse ebaõige kindlaksmääramine on vastutuse aluseks (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne“ § 762 kommentaar 3.3). Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist vajaduse ebaõige kindlaksmääramisega. Kohtule teadaolevalt ei ole migreen haigus, mida saaks lõplikult välja ravida, kuid seda saab leevendada. Esialgu tegeleti probleemiga perearsti tasandil, mis ei ole vastustajale etteheidetav, sest vastustajal on pädevus hinnata, millal on vajalik patsient eriarsti juurde suunata. Septembris 2025 tehti pöördumine neuroloogi poole e-konsultatsiooni vormis, sest selleks ajaks oli ilmnenud selle järele vajadus. E-konsultatsioon võimaldab tervishoiutöötajatel digitaalselt konsulteerida teise eriala kolleegiga, et täpsustada patsiendi tervisemure käsitlust ning otsustada, kas on vaja edasist eriarstiabi või saab ravi jätkata senise tervishoiutöötaja koordineerimisel. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja tervisele oleksid tekkinud tõsised tagajärjed selle tõttu, et neuroloogi poole ei pöördutud varem. Seega ei pea kohus põhjendatuks asuda tagantjärgi seisukohale, et kaebaja migreeniga tegeleti valesti ja neuroloogiga oleks tulnud konsulteerida varem.
- Kohtul puudub alus kahelda ka hambaarsti 25.08.2025 seisuga antud hinnangus, et suu-, näoja lõualuukirurgi vastuvõtule saamiseks puudus tol hetkel erakorraline vajadus, kuivõrd vastuvõtu ajal suuavamisega probleeme ei olnud ja kohtule arusaadavalt ei olnud tegemist söömist takistava ja tugevat valu tekitava probleemiga. Kohus möönab, et lõpuks kaebaja siiski suunati suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule, kuid sellest asjaolust ei saa tagantjärgi järeldada, et AS LTKH vastutab eriarsti vajaduse ebaõige kindlaksmääramise eest. Alates 01.07.2024 on kaebaja tõstatanud probleemi nii perearsti kui hambaarsti vastuvõtul. Terviseandmetest nähtub, et kaebaja käis alalõuaga seoses septembris 2025 ka röntgenuuringul (dtl 74). See tähendab, et kaebajat ei jäetud täielikult ilma abita, enne kui ta suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule suunati. Patsient ei saa eeldada kohest eriarstile suunamist, vaid see vajadus tuleb eelnevalt tervishoiuteenuse osutaja poolt kindlaks määrata, mis võib paraku aega võtta. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja tervisele oleksid tekkinud tõsised tagajärjed sellepärast, et teda ei suunatud varem suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule.
- Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tervishoiuteenuse osutajale ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes ette heita lepingu rikkumist. Seega ei kontrolli kohus muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi ja jätab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
- Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas vastustajat saab kohustada suunama kaebajat eriarsti vastuvõtule. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et psühhiaater A. A märkis septembris 2024, et kaebaja vajab migreeni tõttu neuroloogi konsulteerimist ja spetsiifilise ravi rakendamist (dtl 15) ning 2025 juulis, et kaebaja vajab neuroloogi poolt keskendatud tähelepanu (dtl 20). Samas otsustab eriarstile suunamise vajaduse üle perearst ja psühhiaatri soovitus ei ole perearstile siduv. Seega ei saa psühhiaatri arvamusest tuletada nõudeõigust saada neuroloogi vastuvõtule.
§ 762sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab suunama patsiendi eriarsti juurde vajaduse korral. 8
(9)Vajaduse hindamine on erialaste teadmistega perearsti pädevuses ja kohtul puudub põhjus asuda seisukohale, et seda oleks valesti hinnatud. Praeguseks on kaebaja saanud neuroloogilt vähemalt e-konsultatsiooni vormis soovitusi (dtl 79) ja vastust ootab ka täiendav novembris 2025 tehtud e-konsultatsioon. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et kaebaja vajaks mõne muu eriala eriarsti vastuvõtule suunamist. Seega jätab kohus kohustamisnõude eriarsti (v.a suu-, näo- ja lõualuukirurgi) vastuvõtule suunamiseks rahuldamata.
- Kohus ei saa võtta seisukohta kaebaja 18.01.2026 avalduses kirjeldatud ravimite jagamise ajaga seotud probleemide osas, sest see väljub kaebuse piiridest. Kaebaja kaebus Tallinna Vangla poolt kaebajale ravimite mitteõigeaegse väljastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 250 eurot on menetluses haldusasjas nr 3-25-
- Kaebaja on 02.03.2026 avalduses kohtule teada andnud, et perearst tegi neuroloogile e-konsultatsiooni novembris, aga siiamaani ei ole vastust. Kohus ei menetle praeguses asjas ühtegi nõuet, mille eesmärgiks on e-konsultatsioonile vastuse saamine eriarstilt. Lisaks on tegemist asjaoluga, mis tekkis pärast kaebuse esitamist. Seega ei saa kohus praeguses asjas tehtava otsusega võtta seisukohta novembris 2025 esitatud ja õigeaegse vastuseta jäänud e-konsultatsiooni osas.
- HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
- Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 9
(9)