Obsah (8)

§ 657§ 693§ 230§ 190§ 180§ 171§ 162§ 331

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 10. veebruar 2020 2-16-124450 Tsiviilasja

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.

1. Hageja nõuab kostjalt hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel
2. veebruaril 2015 sõlmitud järelmaksu müügilepingu mittenõuetekohase täitmise tulemusena tekkinud põhivõlgnevuse 990 euro 48 sendi, võla sissenõudmise kulu 35 euro ja viivise 6 euro 1 sendi tasumist. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 35 senti (sh põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 87 senti). Hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles hagi jäi rahuldamata.

§ 693

lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praeguses asjas sõltub hagi rahuldamine Riigikohtu hinnangul sellest, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus, seega ei kontrolli ringkonnakohus, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue ka muul õiguslikul alusel. 18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on menetluses kostjaga lepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud koopiad müügilepingust, tellimuse logi väljavõtted (I kd, tl 16 jj), iseteeninduse logifaili ning kinnituse tõendi tegelikkusele vastavuse kohta. 6 VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlusalune tarbijakrediidileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Telia iseteeninduse logifaili kohaselt on kostja sisenenud iseteenindusse

1. veebruaril 2015 ning autoriseerinud ennast ID-kaardi vahendusel kell 15.43.
2. Telia Eesti AS e-poe logi väljavõtte kinnituse järgi on kostja suundunud iseteenindusest e-poodi
3. veebruaril 2015 kell 15.44.
4. Kostja on järelmaksu lepingut aktsepteerinud samal kuupäeval kell 15.47.
5. Hageja selgituse kohaselt on ID-kaardiga võimalik identida (samastada) üksnes juhul, kui isik end arvutivõrgu vahendusel autoriseerib nii, et ta kasutab selleks PIN-koodi. Paljasõnalised on kostja väited, mille kohaselt on logide failid sellised väljatrükid, milles on lihtne nime vahetada ja seega esitada nõue ükskõik kelle vastu. Kostja esindaja on jätnud täpsustamata oma väited, mille kohaselt peaks sõltumatu organisatsioon logifailide ehtsust kinnitama. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et kostja ID-kaardi vahendusel on hageja iseteenindusse ja e-poodi sisse logitud. Eluliselt ei ole usutav, et sisselogimisele järgnenud tahteavaldused ei ole tehtud sama isiku poolt. Kostja väitel ei ole ta hagejaga lepingu sõlmiseks tahteavaldust teinud. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus leidis, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Kostja esindaja kinnitas
6. oktoobri 2018 kohtuistungil, et kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid üle A.A.. Kostja selgitas
7. novembri 2018 kohtuistungil, et taotlust kauba saamiseks ta esitanud ei ole, kuid ta andis
8. aastal oma ID-kaardi ja pangakaardi PIN-koodid A.A. (II kd, tl 20 pöördel). Kostja kinnitas
9. novembril 2018, et ta andis A.A. ka oma passi. Eelnevalt küsis kostja A.A. emalt, kas ta võib tema pojale passi anda. Nimetatust tuleneb otseselt, et kostja andis oma isikut tõendavad ning arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel. Kostja enda poolt maakohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti
10. septembri 2016 teatisest tuleneb, et kostjaga toimunud vestluse käigus on selgunud, et kostja oli teadlik kiirlaenulepingutest ja kaupadest, mis A.A. tema nimele võttis. Kostja ja A.A. leppisid kokku, et A.A. hakkab ise graafiku järgi laenuraha tagasi maksma. Avaldusest nähtub, et A.A. ei ole kostjale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust loonud (II kd, tl 44). Kostja väitel tegi ta koos A.A. emaga nende laenude tagasimakseid, mille suhtes: “paberid tulid, et kui palju on vaja maksta“. Lepingujärgseid tagasimakseid oli tehtud kostja poolt aprillist 2015 kuni veebruarini 2016 (tl 33). Ka maksete tegemine kinnitab kaudselt, et kostja oli teadlik lepingute sõlmimisest. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda leping hageja ja kostja vahel sõlmituks
11. veebruaril
12. Kauba kättesaamine ei mõjuta praegusel juhul hageja nõude sissenõutavust. Hageja on tõendanud, et müügilepingu ese on üle antud kostja kodus (II kd, tl 34). Kostja ei ole 7 menetluses tuginenud sellele, et kodus oleks viibinud keegi, kellel ei olnud õigust kaupa kostja nimel vastu võtta. Maakohus on põhjendatult leidnud, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on tühine ning hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.
13. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmist, palus selles osas maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Kostjale riigi õigusabi kulude väljamõistmise kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu
14. jaanuari 2017 määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (I kd, tl 86). Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti. Kui hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, tähendab see seda, et tal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku hagi rahuldamata jätmist riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust

§ 190lg 2 ja lg 4 esimese lause järgi.

Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse

§ 180

lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul

§ 190

lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada (vt ka Riigikohtu

1. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Kuna praegusel juhul oli hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud. Eelneva tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti.
2. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, s.o ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse üksnes kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulude riigi kasuks väljamõistmise osas, jättes apellatsioonkaebuse hageja nõude rahuldamise osas rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja oli vaidlustanud varasema ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse. Sellest tulenevalt on põhjendatud jätta kassatsiooniastme kulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

Seega jätab ringkonnakohus nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastme menetluskulud, v.a kostjale riigi õigusabi osutamise eest riigi õigusabi tasu ja kulud, kostja kanda. Riigikohus on andnud hagejale

1. septembri
2. a kirjaga tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni
3. novembrini 2019 kell 11:
4. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja
5. novembri
6. a menetluskulude nimekirja digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt
7. novembril 2019 pärast kella 15.59 (tl 142), so hilinenult. Samas ei ole hageja
8. novembri
9. a menetluskulude nimekirja hilinenult esitamine põhjustanud 8 menetluse viibimist. Kohus saab seda

§ 331lg 1 alusel seega menetleda.

Hageja menetluskuludeks apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes on seega õigusabikulu kokku 5986 eurot (ilma käibemaksuta). Väljamõistetav menetluskulu suurus ei tohiks rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas on õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu

1. mai
2. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Hageja on esitanud kostja vastu hagi järelmaksuga müügilepingust tulenevate järelmaksu osamaksete, võla sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks. Pooled vaidlesid põhiliselt selle üle, kas hageja ja kostja on lepingu sõlminud. Tsiviilasja hind oli maakohtus 1031 eurot 49 senti ja ringkonna- ja Riigikohtus 1026,35 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguse vaidluse puhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega. Tsiviilasi on olnud keeruline eelkõige põhjusel, et poolte vahel lepingu sõlmimise tuvastamine on olnud keeruline. Tsiviilasi on olnud ka keskmisest mahukam, kuna see läbinud kõik kolm kohtuastet ning maa- ja ringkonnakohtud on tsiviilasja korduvalt menetlenud. Tsiviilasi ei ole kohtu hinnangul olnud siiski niivõrd keeruline ja mahukas, et see õigustaks menetluskulude väljamõistmist enam kui viis korda suuremas summas kui tsiviilasja hind. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepinguliste esindajate ajakulu osaliselt ülepaisutatud. Menetluskulude nimekirjade kohaselt on hagejate lepingulised esindajad osutanud hagejale õigusabiteenust Riigikohtus 18,3 tunni ulatuses ning ringkonnakohtus 14,7 tunni ulatuses, s.o kokku apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes 33 tunni ulatuses. Eeldatavasti peaksid nõupidamised kliendiga olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamise ajakuluga, mistõttu ei pea ringkonnakohus üldjuhul põhjendatuks eraldi tasustada kliendiga nõupidamisele kuluvat aega. Samuti on ülepaisutatud ajakulu
3. jaanuari 2020 menetlusdokumendi koostamisele. Hageja lepingulised esindajad olid juba tsiviilasja materjalidega tutvunud ning Riigikohtu juhistega kursis. Tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades, samuti võttes arvesse, et hageja esindajatel tuli esindajatena menetlusse astumisel tutvuda kogu toimiku materjalidega, loeb ringkonnakohus hageja esindajate põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsiooni- kassatsioonimenetluses kokku 20 tundi. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a lahend tsiviilasjas nr 2-154981, p 21). Hageja lepinguliste esindajate tunnitasud on 180 eurot (käibemaksuta), 220 eurot (käibemaksuta) Riigikohtus ning 170 eurot (käibemaksuta) ringkonnakohtus. Kohus leiab, arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, et hageja esindaja tunnitasu on põhjendatud 150 eurot käibemaksuta. Hageja esindajakulu on seega põhjendatud summas 3000 eurot (ilma käibemaksuta) (150*20). /allkirjastatud digitaalselt/ / allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 9