2-25-128096/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Jüri-Karl Leppik Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-128096 Tsiviilasi AS-i ÜHISTEENUSED hagi M K vastu leppetrahvi 80 eurot ja viivise väljamõistmise nõudes Tsiviilasja hind 115,04 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja:

AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490), lepinguline esindaja A J Kostja: M K (isikukood xxx) Menetlusliik lihtmenetlus RESOLUTSIOON 1.

Jätta hagi rahuldamata.

Määrata menetluskulud hageja AS-i ÜHISTEENUSED kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse võib esitada ainult siis, kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused - maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Nimetatud alustel võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud 1.

AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 24.11.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M Kelt (kostja) 128,04 euro saamiseks. Kohus tegi 25.11.2025 võlgnikule makseettepaneku. Kostja esitas 08.12.2025 nõudele vastuväite.

Hageja esitas 07.01.2026 hagiavalduse (täpsustatud 27.01.2026) kostja vastu. Hageja nõudis kostjalt põhinõudena 80 euro väljamõistmist. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 26,92 euro ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 11.01.2023 ja 18.01.2023 parkinud sõiduki numbrimärgiga xxx (sõiduk) hageja opereeritaval parkimisalal Pärnu mnt 45, Tallinn. Kostja ei olnud parkimise eest tasunud ega parkimist elektrooniliselt registreerinud. Seega parkis kostja sõiduki parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas 11.01.2023 kostjale leppetrahvinõude 40 eurot ja 18.01.2023 leppetrahvinõude 40 eurot.

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei olnud parkimise hetkel sõiduki omanik – kostja oli omanik 11.05.2021 – 26.06.2021. Kostja võõrandas 26.06.2021 sõiduki S A. Hageja esitatud tõend seda ei tõenda, et kostja oli sõiduki omanik. Lisaks on kostja olnud alates 01.12.2022 vahistatud ja kinni peetud ning kriminaalasjas 1-23-xxx süüdi mõistetud.

Kohtu põhjendused 4.

Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.

Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 alusel. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-2316, p 16).

Hageja nõuab kostjalt 11.01.2023 ja 18.03.2023 esitatud leppetrahvinõude tasumist, sest kostja on rikkunud parkimislepingust tulenevat kohustust. Leppetrahv on VÕS § 158 lõike 1 järgi lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse 2 (4) eelduseks kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (VÕS § 100) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja

160). Lisaks peab hageja teatama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab TsMS § 230 lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430/58, p 18).

Kostja on vaielnud vastu, et tema oli 11.01.2023 ja 18.01.2023 sõiduki omanik. Kohus selgitas hagejale tõendamiskoormust. Tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ning seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 20).

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oli sõiduki omanik. Seeläbi ei ole hageja ka tõendanud, et ta on kostjaga lepingu sõlminud. Kohus selgitas 19.02.2026 kirjas hagejale, et väidetavalt sõiduki omandiõigust tõendavad tõendid (dtl 90-91) ei ole loetavad ja kohtule arusaadavad ning tegi TsMS § 230 lõike 2 alusel ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks (dtl 111). Kohus määras 17.03.2026 kirjaga kõigi seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamise tähtpäevaks 31.03.2026 (dtl 123).

Hageja esitas küll täiendava tõendi 06.04.2026, kuid kohus tagastas esitatud tõendi 06.04.2026 (dtl 132). Hageja esitas tõendi hilinenult ning tõendi vastuvõtmine oleks põhjustanud asja lahendamise viibimise. Hageja ei toonud tõendi esitamisel hilinemise põhjuseid välja. Kohus leidis sealjuures, et tõend on allkirjastamata ning võib olla koostatud juba 05.03.2026. Kohus tagastas tõendi hagejale TsMS § 238 lg 3 punkti 3 ja § 331 lõike 1 alusel. Hageja ei esitanud vastuväidet tõendi tagastamisele ega soovinud esitada sama asjaolu tõendamiseks uut tõendit. Samuti ei esitanud hageja sama tõendit uuesti koos hilinemise põhjustega. Sealjuures oli tähtpäev viimaste seisukohtade esitamiseks 15.04.2026 (dtl 123) ehk hagejale oli määratud tähtpäev, kus ta oleks vajadusel saanud esitada vähemalt vastuväite kohtu tegevusele või uuesti taotleda tõendi vastuvõtmist.

10.Kohus ei tuvasta esitatud tõenditest, eelkõige hageja viidatud väljavõtetest (dtl 90-91) asjaolu, et kostja oli 11.01.2023 ja 18.01.2023 seisuga sõiduki omanik. Tõendid on ebaselged ja raskesti loetavad – sisuliselt on tegemist vabalt redigeeritava XML-koodiga.

Muu hulgas ei ole võimalik tuvastada tõendite päritolu, sest hageja väited selle kohta, et need on saadud vastuseks päringutele, ei ole kontrollitavad. Arvestades kohtu selgitusi, oli hagejale teada risk, et esitatud tõendid ei pruugi olla kohtu veenmiseks piisav. Kohtu järeldusi ei väära ka teistes kohtuasjades esitatud kohtute seisukohad. Hageja väitel on varasemalt sarnast tõendit piisavaks loetud (TlnRnKo 21.12.2023, 2-21-15984/52, p 47).

Kohus kordab, et on siinses asjas aegsasti hageja tähelepanu juhtinud esitatud väljavõtete ebaselgusele (dtl 90-91) ning teinud ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Ühelgi tõendil ei ole TsMS § 232 lõikest 2 lähtuvalt kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu. Seega 3 (4) ei saa ka teistes kohtuasjades sarnase tõendi kohta tehtud järeldused kindlaks määrata, et käesolevas asjas peab kohus lugema esitatud tõendid kohtu jaoks piisavaks.

11.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud leppetrahvinõude esmast eeldust ehk kostjaga leppetrahvikokkuleppe sõlmimist. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja oli vähemalt liiklusregistri kohaselt sõiduki omanik või sõiduki vastutav kasutaja, ning eeldada, et tema oli 11.01.2023 ja 18.01.2023 sõlmitud parkimislepingu pooleks. Kuivõrd hageja ei ole seda asjaolu tõendanud, siis ei ole tegemist kohtupraktikas käsitletud olukorraga, kus oleks kostja pidanud tõendama sõiduki võõrandamist või teisele isikule kasutada andmist. Seega tuleb hageja leppetrahvinõuded jätta rahuldamata.

12.Seetõttu jääb ka hageja viivisenõue rahuldamata. Viivise nõudmise eelduseks on VÕS § 113 lõike 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamine. Kuivõrd kohus ei leia, et hagejal oleks kostja vastu leppetrahvinõue, ei ole kostja saanud ka selle kohustuse täitmisega viivituses olla.

13.Kohus jätab seega hagi täies ulatuses rahuldamata.

14.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.

15.Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata hageja hagiavalduse. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).

16.Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki 5. jao erisusi.

17.Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning kostja poolt menetluskulude kandmine ei nähtu ka toimikust. Seega määrab kohus, et kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

18.Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik 4 (4)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.