lg 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Enge Neeme Süüdistatav K.D Ik: XXX, xxx kodanik, emakeel: xxx keel, xxx, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud, kahtlustatavana kinni peetud 27.03.2021 kuni 28.03.2021. Varasem karistatus: kehtivaid karistusi ei ole. Kaitsja Advokaat Karine Nersesjan RESOLUTSIOON 1. K.D süüdi tunnistada
lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 3 (kuus) kuud. 2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada K.D-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud. 3.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 27.03.2021-28.03.2021, s.o 2 päeva karistusaja hulka, lugedes ära kandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 9 (üheksa) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 9 kuud ja 28 päeva K.D suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimisel, et K.D temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 1 5. KrS § 78 p 1 kohaselt arvestada K.D-le määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 16.12.2021. 6.
lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel kohaldada K.D suhtes lisakaristus ja võtta temalt ära sõiduki juhtimise õigus 3 (kolm) kuuks.
lg 5 kohaselt juhul, kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest, mistõttu LS § 223 lg 1 rikkumise osas on väärteomenetlus lõpetatud. 2 Sellise käitumisega rikkus K.D liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1, s.o juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides ning LS § 69 lg 2 p 1, alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, nõudeid. Seega pani K.D toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, see on
Kohtuistungil süüdistatav K.D selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud ja kogutud tõendid on lubatavad. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et K.D juhtis 27.03.2021 a. kella 11.00 ajal Harjumaal, Tallinnas, Noorkuu 8 juures sõidukit xxx registreerimismärgiga xxx, olles alkoholi joobeseisundis (EKEI ekspertiisiakti nr 446T järgi etanooli 3,76 mg/g +- 0,07, k=2), alkoholi sisaldus veres mitte vähem kui 3,69 mg/g. K.D sõitis otsa kokku kümnele sõiduautole, mis parkisid elumajade ees. Tunnistaja V K ütluste (tl 12-16) kohaselt parkis ta 26.03.2021 oma auto xxx Noorkuu 8 maja vastu, 27.03.2021 umbes kell 11.00 kuulis tänavalt mitme tugeva löögi heli ja majast väljudes nägi, et tema autol on tagumisel osal mõlemal pool tugevad kahjustused. Avarii hetke ei näinud, nägi vaid tagajärgi. Süüdlase auto xxx xxx oli Noorkuu 7 maja vastas, roolis ebaadekvaatses seisundis naisterahvas. Tunnistaja S N ütluste (tl 26-30) kohaselt parkis 26.03.2021 oma auto xxx aadressile Noorkuu
järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et K.D oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna, tehes seda nii pärast kodu juures alkoholi tarvitamist kauplusse sõites kui ka pärast kaupluse juures ostetud alkoholi ära joomise järgselt uuesti sõitma asudes (tl 88-90). Sellest järeldab kohus, et K.D käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et K.D pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 99) nähtub, et süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav hetkel töötab ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 95) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 5 2020 aasta jooksul oli 10 129 eurot. Toimikusse lisatud ööpäevaringse hooldusteenuse ostutamise lepingust nähtub, et süüdistatav K.D on ka oma ema hoolduteenuste puhul kaasfinantseerijaks. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude ja kokku üheteistkümne kahjustatud auto kindlustusandjate esitatavate tagasinõuete hüvitamise näol. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval on minimaalse sissetuleku puhul kriminaalmenetlusega kaasnevad kulud ning niivõrd suured nõuded, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes grammis veres mitte vähem kui 3,69 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud rohkem kui kahekordselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistataval ei ole ka kehtivaid karistusi, mis muidu annaks aluse keskmisest rangema karistusega kinnistada süüdlases arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt 6 karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Arvestades aga seda, et süüdistataval on juba niigi suured rahalised kohustused ema hooldusteenuste kaasfinantseerijaks olemisest ning lisanduvad veel kindlustusandjate tagasinõuded, siis vangistust kandes jääks süüdistatav sootuks sissetulekuta ning temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine muutuks võimatuks ja muudaks süüdistatava majandusliku olukorra raskeks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Prokurör taotles küll süüdistatava allutamist käitumiskontrollile, kuid kohtu arvates süüdistatava isikuandmed seda siiski ei nõua. Süüdistatav on varem karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumiselt või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada
Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmisena
Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt tuvastati süüdistataval alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 3,69 mg/g, mis ületab LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholijoobe alammäära enam kui kahekordselt, s.t süüdistatav oli sõidukit juhtides raskes joobes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks. 7 Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava veres tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 3,69 mg/g, siis on tegemist mitte piirmäära olulise ületamisega, vaid joobega, mis oli raske ning sellises seisundis sõiduki juhtimine näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et liiklust ohustanud juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtuvalt põhjustas süüdistatav liiklusõnnetuse, õigemini liiklusõnnetused, mille tulemusena kahjustati kümmet kõrvalistele isikutele kuulunud sõidukit ja lisaks ka süüdistatava tütrele kuulunud sõidukit, mistõttu leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuigi süüdistatav väitis, et talle on juhtimisõigus vajalik tööl käimiseks, kuivõrd töökoht asub väljaspool Tallinna, asub kohus seisukohale, et töökoha kaugus elukohast ei ole asjaoluks, mis välistab lisakaristuse kohaldamise. Selleks ei oleks ka asjaolu, et süüdistatav vajab juhtimisõigust töö tegemiseks. Juhtimisõigust ei saa ära võtta vaid
lg 2 sätestatud asjaolu esinemisel, kuid käesolevas kriminaalasjas sellise asjaolu esinemist tuvastatud ei ole. Kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, käitub isik juhina liikluses viisil, mis välistab teiste liiklejate ja nende vara ohustamise ja juhtimisõigusest ilmajäämise. Käesoleval juhul käitus süüdistatav täpselt vastupidi. Arvestades aga süüdistatava karistusandmeid, õigupoolest karistuste puudumist ning süüdistatava kahetsust, peab kohus võimalikuks vaatamata üle keskmise süüle kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust
MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses ja kohtulikus menetluses ning joobeseisundi tuvastamise kulud. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav määratud kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu põhjendustest. Kuivõrd kohtulikus menetluses osalemine on tuvastatav ka kohtuistungiprotokollist ning kohtueelses menetluses on kohtu arvates tasu taotlustes märgitud tasu suurused vastavuses menetluse ajakuluga, siis on tekkinud kulu mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid ei ole ka kaitsjast loobunud, on süüdistatavale kaitsja määratud kohtueelsel menetlusel. Seega on olnud määratud kaitsja osalemine menetluses kohustuslik ja vajalik, mistõttu saab asuda seisukohale, et määratud kaitsjale makstud tasu on põhjendatud kogu määratud ulatuses. 8 Joobeseisundi tuvastamise saatekirjadest (tl 82, 83) nähtuvad proovi võtmine ja uuringu tulemus, mis olid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuna nende tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid, s.o isikul tuvastati joove ja sellest tulenevalt ka kuriteokoosseis süüdistatava käitumises. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna uuringu tulemused toetavad süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud kulud jätta süüdistatava kanda täies mahus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning see valitud käitumisviis seadis ohtu kõik liiklejad, kes tema teele sattusid ning tema käitumine tekitas paljudele isikutele varalist kahju. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava minimaalset legaalset sissetulekut, kuid tulevikus esitatavaid suuri liiklusõnnetustega seotud nõudeid, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.