4-24-4072 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2025, Tallinnas Väärteoasja number 4-24-4072 (kohtueelses menetluses 278024017190) Kohtuasi W.S (i

§ 228

järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, selle eest, et tema 25.10.2024 kella 14.18 ajal Tallinnas Peterburi tee 1a juures, liikudes Peterburi tee 58a suunas juhtis mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade. 2. 10.12.2024 kaebuses Harju Maakohtule vaidlustab kaebaja otsuse terves ulatuses ning palub tunnistada

§ 73

lg 8 osas, kus mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet põhiseadusega vastuolus olevaks, tunnistada

§ 228

osas, mis ei näe ette eraldi karistust liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistada 20.11.2024 otsus väärteoasjas nr 278024017190 täies ulatuses ja teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus W.S suhtes VTMS § 29 lg 1 alusel.

1. 14.02.2025 kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja täielikult esitatud kaebuse juurde.
2. 14.02.2025 kohtuistungil loobus kohtuvälise menetleja esindaja osaliselt väärteosüüdistusest, nimelt osast: “või selle tööd häirida võimaldav“.
3. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteootsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks alused puuduvad. Samuti puudub alus pidada kaitsja poolt viidatud sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks. KOHTU SEISUKOHT
4. Kohus arutab väärteoasja esitatud väärteoetteheite piires, st alates 14.02.2025 sõnastuses„ juhtis mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav seade“. Kohtuvälise menetleja esindaja loobumine väärteoprotokollis kajastatud süüdistuse osast „või häirida võivast“ ei ole VTMS § 1201 lg 1 tulenevalt väärteomenetlust lõpetav loobumine. Taolises olukorras ei tee kohus ka osaliselt menetlust lõpetavat otsustust, kuivõrd muutunud ei ole süüteokoosseis ega episoodide arv (RKKKm nr 1-20- 470). 2 4-24-4072
5. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et W.S 25.10.2024 kella 14.18 ajal Tallinnas, Peterburi tee 1a juures suunaga 58a poole juhtis mootorsõidukit BMW numbrimärgiga XXXXXX ning tema juhitud sõidukis oli kiirusemõõteseadet avastav seade GENEVO MAX GSV90-1AQY
6. Seda on möönnud W.S enda kohtus antud ütlustes ning kinnitanud tunnistajad X ja Y.
7. Seade ise ja selle töökorras olek nähtub uurimiseksperimendist (väärteotoimik, edaspidi V, 2 CDplaati), milles tuvastati, et seade reageeris kõigil kolmel katsel politseiautos kiirusemõõteseadme sisselülitamisel helisignaaliga ning tabloole ilmusid ka kirjed. Viimast kinnitavad ka Y ja W.S ise.
8. Genevo Max tootekirjelduse väljatrüki kohaselt on tegemist radaripüüdjaga. 10.

§ 73

lg 8 kohaselt ei või mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet. 11.

§ 228

sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub mh kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade. 12. Omades mootorsõidukis kiirusemõõteseadet avastada võivat seadet on W.S täitnud

§ 73lg 8 objektiivse koosseisu.

1. W.S selgitas, et ta ostis seadme Eestis teise eraisiku käest ning ta teadis, et see avastab kiirusemõõteseadmed. Ta kasutas seda informatiivsel eesmärgil, et parendada enda liiklusalast käitumist. Kasutas ka Waze rakendust, et teada nt mis kiiruse alas ta asub, kus politsei asub jms.
2. Samas (vastuseks küsimusele) märkis W.S , et seadmel saab seadistada ka funktsiooni info saamiseks sõitmise alas kehtiva kiiruse piirangu kohta, mis tähendab, et temal see seadistatud ei olnud. See veenab kohut selles, et W.S kasutas seadet just politsei kiirusemõõteseadme avastamise, mitte muul eesmärgil.
3. Seega W.S teadis, et tegemist on radaripüüdjaga (detektor/tuvastaja), ostis selle teadlikult ja see asus liiklemise ajal tema autos, tööle ühendatuna. Taoliselt on W.S teo toime pannud kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõistes.
4. W.S ja tema kaitsja leiavad, et on ebavõrdne, et nt Waze rakendust, mis asub samuti telefonis või tahvlis ehk seadmes, on lubatav kasutada aga radaripüüdja kasutamise on seaduseandja keelustanud. W.S leiab, et tema süü välistab asjaolu, et

§ 73

lg 8 on põhiseadusega vastuolus.

§ 73lg 8 sõnastus on olnud muutumatult kehtiv üle 14 aasta.

Tehnoloogia muutumisega on tänapäeval mitmeid rakendusi, mis aitavad avastada kiirusemõõteseadmeid. Kaebuse esitaja viitab telefonirakendusele WAZE, mis on samuti seade, mis võimaldab avastada kiirusemõõteseadet, kuid selle kasutamist ei loeta kiirusemõõtmiseseadet avastavaks seadmeks. Ta leiab, et seadus selles osas on aegunud ja vastuolus ning ta ei mõista, miks sellise avastava seadme kasutamine on keelatud. Kaebaja leiab, et antud juhul võrdsuspõhiõigust on riivatud, sest tänasel päeval ei karistata isikuid, kellel on telefonis kiirusemõõteseadmeid avastada aitavad seadmeid ning etteheidetavaks on ainult kiirusemõõteseadmete avastamise seaded, mis on leitud eraldi seadmena sõidukist. Samas puudub mistahes alus kohaldada neid isikuid ebavõrdselt. Seega,

§ 73

lg 8 on osas, kus mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet, põhiseadusega vastuolus. 17. W.S-i ja tema kaitsja väide

§ 73

lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks on esitatud tähtaegselt, normi tuleb kohtul asja lahendamisel rakendada ning see on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, mistõttu tuleb kohtul anda hinnang, kas norm on põhiseadusega vastuolus. 18. Kohus kaebaja ja kaitsja seisukohtadega ei nõustu. 19.

§ 73

lg 8 räägib kiirusmõõteseadet avastavast seadmest, mitte selle avastamist abistavast seadmest.

1. Genevo Max tootekirjeldusest nähtub, et tegemist on radariavastajaga, mis mh omab funktsiooni detektoril ainult „GPS kiiruse näitamise lukustamiseks, et mitte liigset tähelepanu tekitada“. Seega on selle seadme põhieesmärk avastada kiirusemõõteseadet ning vaidlust ei ole selles, et tegemist on seadmega ning see ei ole olemuslikult samastatav nt telefoni allalaaditava Waze vm rakendusega.
2. Isegi, kui nt auto sõidu ajal Waze rakendus asub mobiiltelefonis või tahvlis ei tee see sellest rakendusest kiirusemõõteseadet avastavat ega seda avastada abistavat seadet. Taolistesse rakendustesse sisestavad andmeid inimesed, nt politsei asukoha, teetööde, liiklusõnnetuste vms 3 4-24-4072 kohta, mis ei pruugi nt politsei osas tähendada kiiruse mõõtmist, vaid võib tähistada ka avariid, „kõik puhuvad“ reidi vms. Samuti ei avasta taoliselt seade ise kiirusemõõturit ega aita seda avastada, vaid edastab rakenduse kaudu kellegi sisestatud andmeid ning vastavas alas sõitja kaardile vaadates näeb/kuuleb vastavaid hoiatusi. Seega ei ole taolised rakendused, kui need ka telefonis kui seadmes asuvad, käsitletavad kiirusemõõteseadet avastava seadmena ega ka mitte avastada abistava seadmena.
3. Tunnistajad X ja Y seletasid samuti, et rakendused nagu nt Waze ei avasta iseseisvalt kiirusmõõturi asukohta, vaid edastavad sisestatud andmeid.
4. Radaripüüdja reageerib konkreetsele tema kasutusulatuses olevale kiirusemõõteseadmele (nagu nähtus ka uurimiseksperimendist), kuid rakenduses on andmete leidumine kiirusemõõtmise kohta olemata. Seal võib juhuslikult leiduda andmeid politsei asukoha kohta teatud alas, kui keegi on need andmed sinna sisestanud. Andmed võivad olla ka valed (teadlikult valesti sisestatud) või aegunud (politsei on lahkunud) ja neid andmeid ei pruugi seal üldse olla- nt kui politsei mõõdab kiirust, kuid keegi ei ole seda selles piirkonnas rakendusse sisestanud. Teisisõnu, ei telefon kui seade ise ega koos rakendusega Waze ei tuvasta ega avasta ise kiirusmõõteseadmeid, vaid edastab informatsiooni, kui see on kellegi poolt sisestatud.
5. Seega on tegemist ühel juhul kiirusemõõteseadet avastava seadmega, nagu antud juhul W.S-i autost leiti- Genevo Max-, ja teisel juhul rakendusega, mis edastab informatsiooni mh politsei võimaliku asukoha (mitte kiiremõõtmise) kohta ja mis võib asuda ka mootorsõidukis sõidu ajal telefonis.
6. Analoogia ei ole kohane ka paiksete kiirusmõõteseadmetega, mis on tähistatud ka nt Waze rakenduses, kuivõrd seaduse kohaselt on nende asukoht tähistatud avalikult ka eelneva hoiatusega kiiruse mõõtmise kohta ning need on samuti nt Waze rakendusse ise sisestatud, mitte igakordselt Waze ei tuvasta/avasta kiirusmõõtjat. Seaduseandja on silmas pidanud siiski tehnilist seadet, mis suudab avastada teise tehnilise seadme. Taoliselt ei ole rakendused nagu nt Waze samatähenduslikud

§ 73lg 8 mõistes kiirusmõõturiseadet avastava seadmega.

1. Kõik kaitsja poolt viidatud liiklusseaduse koosseisud ja liiklusjärelevalve põhimõtted ja võimalused ei lükka eelmärgitut ümber. Kaitsjal tuleb tähelepanna, et seaduse sõnastus on „avastav seade“ ehk rõhk on seadmel, millega avastatakse kiirusmõõtmisseadmeid, mitte sellele, mis vormis kiirusmõõteseade ise on (statsionaarne, liikuv, laser vms). Samuti ei ole karistatav informatsiooni edastamine kiirusemõõteseadme asukoha kohta, nii nagu mõnes raadiokanalis edastatakse politsei asukohta või rakenduses, nt Waze.
2. Selliselt ei näe kohus seost rakendusel, mis võib, kuid ei pruugi, edastada kellegi sisestatud informatsiooni politsei asukoha kohta mingis piirkonnas radarit avastava seadmega, mis on just sel otstarbel väljatöötatud ja autosse paigutatud ning mis näitab konkreetse autojuhi jaoks tema kasutataval teel politsei kiirusemõõteseadme asukoha ning annab sellekohase hoiatuse.
3. Eeltoodu alusel ei näe kohus ebavõrdsust selles, et nt Waze rakenduse kasutamine on seadusega lubatud ning kiirusemõõteseadet avastava seadme- nt Genevo Max kasutamine on keelatud.
4. Kaebuses leitakse, et

§ 228õigusnorm ei ole piisavalt selge ja arusaadav.

Seadusandja on sanktsioneerinud sarnaselt nii kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldava seadme kasutamist. Samas ei saa olla kahtlust selles, et on oluline erinevus, kas seade, mida kasutatakse on seade, mis võimaldab avastada kiirusemõõtmiseseadet või on selle tööd häiriv ning ka karistused peaksid olema erinevad.

1. Kohus taolise etteheitega ei nõustu. On seadmeid, mida saab kasutada ainult kiirusemõõteseadme avastamiseks, kuid on ka nende tööd häirida võivaid seadmeid (vt X ja Y ütlused). Sellest tulenevalt ei ole ka otstarbekas seaduse sõnastuses neid kahte alternatiivi lahus hoida, vaid neid on võimalik süüdistuses sisustada teo asjaoludest lähtudes seaduse sõnastusest tulenevalt kas koos või eraldi. See, et ühel juhul häiritakse kiirusemõõtmist ja teisel juhul see avastatakse tuleb teokirjelduses välja tuua ja igakordselt eraldi tuvastada. Ka praegusel juhul tuvastati, et W.S-i autost leitud ja äravõetud seadmel ei kontrollitud, kas sellel oli kiirusmõõteseadme tööd häiriv funktsioon, mistõttu selles osas loobus kohtuvälise menetleja esindaja süüdistusest. Seega leiab kohus, et seaduse 4 4-24-4072 sõnastus on piisavalt selge ja määratletud ning rikkumise nö kaalu erinevus tuleb välja teokirjelduses.
2. Kohus ebavõrdset kohtlemist ei ole seega tuvastanud, kuivõrd tegemist on erinevate olukordadegarakendus vr radaripüüdja- ning

§ 73

lg 8 sõnastus on arusaadav ja selge, mistõttu jätab kohus taotluse

§ 73lg 8 põhiseadusega vastuolus tunnistamiseks rahuldamata.

32. Eeltoodu alusel leiab kohus, et W.S-i süü on tõendatud, tema tegu on õigesti kvalifitseeritud ning süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistus 33.

§ 228

lg 1 järgi karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ehk 20.11.2024 kehtinud trahviühiku suuruse põhjal rahatrahviga kuni 400 eurot. 34. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuvälise menetleja esindaja ei tuvastanud. Kohtuvälise menetleja esindaja on W.S-i karistanud

§ 228alusel rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 200 euro suuruses summas.

Taoliselt on W.S-ile mõistetud karistus sanktsiooni keskmääras. 35. Erki W.S teosüü

§ 73

lg 8 mõistes on keskmises määras- tema autos oli töötav kiirusmõõteseadet tuvastav seade. W.S ei ole avaldanud kahetsust toimepandu suhtes, kuid on möönnud seadme asumist tema juhitud sõidukis. Seega karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, kuid kohus arvestab, et W.S on tunnistanud seadme soetamist ja selle autos asumist, karistust vähesel määral kergendava asjaoluna. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. W.S on karistusregistri andmetel varem karistamata, mistõttu puuduvad eripreventiivsed kaalutlused karistuse korrigeerimiseks. Samas esinevad üldpreventiivsed kaalutlused karistuse suurendamiseks. Piirkiiruse seadmise eesmärk on liiklusturvalisuse tagamine. Radaripüüdjat soetavad ilmselt eelkõige need mootorsõidukijuhid, kellel on harjumus kiirust ületada ning kes mõtlevad esmajoones sellele, kuidas enda tabamist vältida, mitte liiklusohutusele. See teeb taolised inimesed suurema ohu allikaks liikluses. Seetõttu on oluline anda avalikkusele signaal, et radaripüüdja kasutamine on keelatud ja sellele järgneb seadusest tulenev tagajärg- karistus. Taoline mõjutamine aitab tagada õiguskorda liikluskultuuris. 36. Radaripüüdja asumise eesmärk autos ei ole liiklusohutuse või parema käitumise tagamine, vaid selle seadme eesmärgiks on avastada kiirusmõõtmisseade, mistõttu on selle kasutamise eesmärgiks elulise usutavuse ja kriminoloogilise kogemuse pinnalt soov vältida kiiruse ületamisest tulenevat karistust. Liiklusalast käitumist mõjutavad liikluses osalevad inimesed liiklusreegleid austades ja neid järgides, sh ise lubatud sõidukiirusest kinnipidades. 37. Eeltoodu alusel leiab kohus, et W.S-ile mõistetud karistus sanktsiooni keskmääras on põhjendatud ja vastab karistuse mõistmise põhimõtetele. 38. Kaitsja leiab, et

§ 228

ei ole kooskõlas põhiseadusega kuivõrd erinevate seadmete osas ei tehta karistamise määramisel mingit vahetegu, kuigi rikkumised

§ 73lg 8 alusel võivad olla erinevad.

Seega leiab kaitsja, et

§ 228

on osas, mis ei näe ette eraldi karistust liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus. 39. Kohus ei nõustu kaitsja taolise etteheitega. Karistuse määramisel võetakse arvesse teosüüna seda, kas vastav seade võimaldas kiirusemõõteseadet avastada või ka häiris selle tööd, märgitud asjaolud ei pea olema eraldi koosseisudes, erinevate karistusmääradega. Rikkumise ulatust ja kaalu võetakse karistuse mõistmisel alati arvesse. Eeltoodu alusel jätab kohus taotluse

§ 228põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata.

1. Kohus eelnevalt tuvastas, et W.S on toime pannud temale etteheidetud väärteo, see on õigesti kvalifitseeritud, mistõttu jätab kohus rahuldamata taotluse väärteomenetlus VtMS § 29 lg 1 alusel lõpetada. Asitõend
2. Kuivõrd kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, siis jääb ka muutmata kohtuvälise menetleja otsustus menetlusaluselt isikult ära võetud väärteo toimepanemise vahendi osas. Liiklusseaduse 263 lg 5 alusel konfiskeerib kohtuväline menetleja või kohus

§ 215ja § 228 5 4-24-4072 sätestatud väärteo toimepanemise vahendi.

Seega on kohtuvälise menetleja 20.11.2024 otsuses seade õigel alusel konfiskeeritud. Arvestades, et seadme kasutamine on Eestis keelatud tuleb see hävitada kohtuotsuse jõustumisel, mistõttu on õige ka kohtuvälise menetleja lahendus äravõetud eseme kohta. Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määruse nr 263 (muudetud viimati Vabariigi Valitsuse 22.06.2023 määrusega nr 59) § 11 lg 1 kohaselt on asitõendi hävitamise aluseks mh kohtuvälise menetleja otsus. 42. Kohus ei lõpeta väärteomenetlust, mistõttu jäävad kaebaja kulud kaitsjale tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 6