Obsah (17)

§ 263§ 99§ 201§ 96§ 205§ 228§ 100§ 76§ 73§ 17§ 200§ 38§ 33§ 94§ 90§ 191§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-24-3070 (231724006795) Kohtunik Grete Vahtra Kaebuse sisu M.X-i kait

) §-de 201 lg 1, 205 ja 228 ning karistusseadustiku (KarS) § 426 lg 1 järgi rahatrahviga 600 eurot Menetlusalune isik M.X (isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx, e-post xxx, telefon xxx) Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON Kohus juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 120 ja 132 p 2 otsustas: 1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 2. septembri 2024 otsus väärteoasjas nr 231724006795, millega karistati M.X-i

§-de 201 lg 1, 205 ja 228 ning KarS § 426 lg 1 järgi rahatrahviga 600 eurot osaliselt, so konfiskeerimise osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata, et

§ 263

lg 5 alusel konfiskeerida väärteomenetluse käigus ära võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seadme GENEVO PRO komplekt (sh puldi, kõlari, 4 antenni, juhtploki ja juhtmega) ning anda see õppematerjaliks PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalitusele.

1. Demonteeritud erisignaalseade (sinised/punased märgutuled koos juhtpuldiga) tagastada mootorsõidukit Ferrari F142 omanikule Xle (isikukood xxxxxxxxxxx) või tema poolt volitatud isikule. 4-24-3070
2. Väärteomenetluses ära võetud vähendatud suurusega kleebiskilest numbrimärkide imitatsioonid XXXXXX, kui asitõendid tuleb jätta väärteotoimikusse.
3. Kohtuvälise menetleja otsusega M.X-ile mõistetud rahatrahv tuleb kassatsioonitähtaja jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaega, saadetakse VTMS §-le 202 alusel lahendi koopia 10 päeva jooksul kohtutäiturile.
6. Jätta kaitsja taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks rahuldamata ning kulud M.X-i enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule vaid menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
7. PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna
8. septembri 2024 üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 231724006795 karistati M.X-i KarS § 426 lg 1 ja

§-de 201 lg 1, 205, 228 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel määrati rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses ehk 600 eurot.

1. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on M.X-ile heidetud ette seda, et ta
2. augustil 2024 kell 18.06 Tallinnas, Sõle tn 5 juhtis mootorsõidukit, millel ees ja taga puudus riiklik registreerimismärk. Sõidukile oli paigaldatud numbrimärkide imitatsioonid kleepkilest. Samuti puudus isikul vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. M.X esitas Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi juhiloa (välja antud
3. jaanuaril 2024 ja kehtiv kuni
4. aprill 2029), mis

§ 99

lg 7 sätete kohaselt ei kehti, kuna isik elas juhiloa saamise ajal rahvastikuregistri andmete kohaselt Eestis. Samuti juhtis ta mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastada võimaldav või selle tööd häirida võimaldav seade ning mootorsõidukile oli ebaseaduslikult paigaldatud alarmsõiduki erisignaalseadmed (vahelduva tonaalsusega helisignaalseade ja sõiduki esi- ja tagaosale paigaldatud sinised ja punased vilkuvad märgutuled). Sellise käitumisega rikkus M.X

§-de 73 lg 1, 90 lg 1 p 1, 76 lg 1 ja 73 lg 8 nõudeid.

1. M.X-i kaitsja vandeadvokaat Kaspar Koppel esitas
2. septembril 2024 Harju Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele. Esmalt leidis kaitsja, et kohtuvälise menetleja otsus karistada M.X-i

§ 201

lg 1 järgi tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada objektiivse koosseisu puudumise tõttu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud M.X-i elukoha rahvastikuregistri väljavõtte alusel, mille järgi on M.X-i elukohaks olnud alates 4. jaanuarist 2000 XXX. Kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta kõik M.X-i poolt esitatud tõendid ja dokumendid, mis tõendavad, et M.X-i tegelik elukoht on alates 2010 Ameerika Ühendriikides. Enamgi veel, M.X oli rahvastikuregistri kande tegemise ajal 7-aastane, mistõttu ilmselgelt ei ole M.X esitanud ise rahvastikuregistrisse vastavat teavet, et tema ainus elukoht on XXX. Kaitsja märgib, et rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4 kohaselt ei ole rahvastikuregistri pidamise 2 / 20 4-24-3070 eesmärgiks isiku elukoha määramine. Rahvastikuregistris olevad kanded ei oma konstitutiivset tähendust. RRS § 69 kohaselt peab välismaalane esitama Eesti elukoha andmed ühe kuu jooksul elamisloa või elamisõiguse alusel Eestisse saabumisest arvates. Antud juhul ei ole M.X selliseid andmeid esitanud, mistõttu on põhjendamatu välisriigi kodanikku pidada Eestis elukohta omavaks.

§ 96

lg 1 kohaselt on välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga juhiluba asendav dokument. Kuivõrd M.X-il on mõlemad dokumendid väljastatud, siis puudub alus tema karistamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole M.X pannud toime

§ 201rikkumist. 4. Järgnevalt leidis kaitsja, et kohtuvälise menetleja otsus karistada M.X-i Kar

S § 426 lg 1,

§-de 201 lg 1, 205 ja 228 järgi tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 alusel.

1. KarS § 426 lg 1 eeldab koosseisu realiseerimiseks tahtlust KarS § 16 järgi või ettevaatamatust KarS § 18 mõttes. Antud juhul on tõendatud, et M.X sõitis lühiajaliselt oma tööandja palvel viimase sõidukiga omades juhtimisõigust Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiloa alusel kuni aastani
2. M.X ei ole mootorsõiduki kasutaja ning ta kasutas mootorsõidukit tööandja korraldusel. M.X-ile ei olnud võimalikud heli- ja valgussignaale andvad võimalused teadaolevad. M.X ei oleks saanud ka tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette näha, et sõidukil võivad olla heli ja valgussignaale andvad võimalused, mida PPA võib pidada alarmsõidukile omaseks. M.X oli teel sõidukiga ülevaatusele, kus oleks võimalikule puudusele saanud tähelepanu juhtida.
3. M.X-il on väljastatud juhiluba Ameerika Ühendriikides, mis kehtib kuni 2029, mistõttu M.X ei ole pannud toime

§-s 201 sätestatud tegu. M.X-il puudus mistahes alus eeldada, et kohtuväline menetleja ei arvesta Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiluba juhtimisõigust tõendava dokumendina. M.X on varem esitanud kohtuvälisele menetlejale sama Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiloa juhtimisõigust tõendava dokumendina ja varasemalt ei ole kohtuväline menetleja väitnud, M.X-il juhtimisõigus puuduks. Lisaks sellele ka Transpordiamet on kinnitanud M.X-ile , et tema Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiluba on sobiv Eestis juhtimisõiguse tõendamiseks. 7. Samuti ei ole M.X toime pannud

§ 205

sätestatud väärteo, kuivõrd M.X ei olnud sõiduki igapäevane kasutaja ning seetõttu ei olnud talle teada, et sõidukil puuduvad riiklikud registreerimismärgid. Kuivõrd M.X on juhtimisõiguse saanud Ameerika Ühendriikides siis ei ole ta teadlik Eesti sõiduki registreerimismärgile seatud nõuetest. Kuna M.X ei ole sõiduki igapäevane kasutaja, siis tal puudus põhjus eeldada, et sõidukiomanik ei ole Eestis registreeritud sõidukile paigaldanud korrektseid numbrimärke ega seda asjaolu kontrollida. Menetlusalusele isikule teadaolevalt kasutatakse sõidukit igapäevaselt Hispaanias. Samuti oli M.X teel ülevaatusele, kus oleks võimalikule puudusele saanud tähelepanu juhtida. M.X ei olnud sõiduki igapäevane kasutaja, mistõttu ei olnud talle teada, et sõidukis võib asuda seade, mida kohtuväline menetleja võib pidada kiirusemõõteseadet avastavaks või selle tööd häirivaks seadmeks, mistõttu ei ole ta pannud toime

§ 228sätestatud väärtegu.

See ei töötanud M.X-i kinnipidamise hetkel ning PPA-l läks ligi kuus tundi aega, et seade tööle saada. M.X ei olnud kursis kõikide seadmetega, mis sellises autos võivad olla.

1. Kaitsja juhib tähelepanu, et M.X-il puudus mistahes motiiv panna toime talle etteheidetud väärtegusid, mis omakorda kinnitab subjektiivse koosseisu puudumist. M.X 3 / 20 4-24-3070 M.X on õiguskuulekas isik, keda ei ole varem karistatud. Teiseks, M.X sõitis sõidukiga lühiajaliselt, kasutas sõidukit kolmandat korda elus ja eesmärgiga viia see tehnoülevaatusele. Seega puudus menetlusalusel isikul mistahes motiiv väärtegude toimepanekuks. Seega leiab kaitsja, et M.X ei ole pannud toime talle etteheidetud väärtegusid KarS § 16 ega § 18 mõttes, mistõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada, sest M.X-i käitumises puuduvad väärteo tunnused.
2. Alternatiivselt palub kaitsja väärteomenetluse lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 11 alusel. VTMS § 31 kohaselt võib vähetähtsa väärteo korral väärteomenetluse alustamata jätta, kui menetleja hinnangul piisab väärteo toimepannud isiku hoiatamisest. VTMS § 31 lg 4 kohaselt väärtegu ei ole vähetähtis, kui sellega on tekitatud kahju ja seda kahju ei ole heastatud. Antud juhul ei ole M.X kahju tekitanud. Kaitsja on seisukohal, et M.X ei ole tahtlikult ega ettevaatamatusest mitte ühtegi väärtegu toime pannud ning kohtueelne menetleja oleks saanud väärteomenetluse algatamata jätta ja piirduda M.X-i hoiatamisega. M.X on õiguskuulekas isik, kelle hoiatamisest oleks piisanud selleks, et mõjutada tema käitumist.
3. Kaitsja on esitanud ka taotluse, et kohus kohustaks Transpordiametit väljastama sõiduki Ferrari 458 numbrimärgiga XXXXXX (VIN koodiga XXXXXXXXXX) omaniku ja kasutajate andmed. Kaitsja hinnangul on andmete kogumine oluline tõendamaks, et M.X ei ole antud sõiduki igapäevane kasutaja ega omanik. Kuna Transpordiametis olevad andmed sõidukite kohta ei ole avalikud, siis kaitsja ei saa neid ise koguda ja transpordiameti ei väljasta selliseid andmeid kõrvalistele isikutele.
4. PPA Põhja prefektuur edastas Harju Maakohtule
5. oktoobril 2024 kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja seisukohtadega ja peab oluliseks juhtida tähelepanu, et
6. augustil 2024 osales M.X mootorsõiduki juhina liikluses ning esitas samal päeval Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi juhiloa kehtivusega
7. jaanuar 2024 kuni
8. aprill 2029.

§ 99

lg 1 sätesatust tulenevalt kehtivad Eestis Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni juhiload ning muu riigi ning

§ 99

lg 15 nimetatud õigusaktis loetletud üksuste ja territoriaalvalitsuste

§ 99lg 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastavad juhiload.

Sama sätte lõike 2 kohaselt kehtib Eestis juhiluba, mille kanded on tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Kirjeldus on piisav, kui see sisaldab sõiduki piktogrammi või maksimaalse massi või lubatud reisijate arvu andmeid. Menetlusaluse isiku poolt esitatud juhiloal on kirjeldus maksimaalse massi (26 001 lbs, so naela) ja lubatud reisijate arvu (kuni 15 reisijat) kohta. Kuid sama sätte lõikest 7 tulenevalt ei kehti

§ 99

lg 2 ja 3 nimetatud juhiluba, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa esmakordse saamise või täiendava juhtimisõiguse kategooria saamise ajal elas alaliselt Eestis. 12.

§ 100

lg 2 selgitab, mis on alaline elukoht Eestis just liiklusseaduse mõttes (ehk mõiste laieneb kogu liiklusseadusele) ning seostab alalise elukoha mõistet rahvastikuregistri andmetega. Rahvastikuregistri andmete väljatrüki kohaselt

1. augusti 2024 seisuga on M.X-i alaline elukoht alates
2. jaanuarist 2000 Eesti Vabariik, XXX. Sama aadressi on M.X nimetanud oma elukohana kohtuvälisele menetlejale ka väärteoprotokolli ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koostamisel.

§ 100

lg 2 tulenevalt on alaline elukoht

tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või 4 / 20 4-24-3070 enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub.

1. M.X on kohtuvälisele menetlejale esitatud dokumendid (arved) 2019 aprill kuni oktoober, kuid need ei oma tõendusteavet tema alalise elukoha kohta sel perioodil, mistõttu on kohtuväline menetleja põhjendatult jätnud need ka otsuse tegemisel tähelepanuta. Dokumendid, millede ehtsust ei ole kohtuvälisel menetlejal võimalik kontrollida, ei ole käsitletavad usaldusväärsete tõenditena. Ka ei oma asjas mingit tähtsust kaitsja poolt esitatud fakt menetlusaluse isiku vanuse kohta rahvastikuregistrisse elukohakande tegemise ajal, sest alates aastast 2011 on M.X täisealine ja ise vastutav oma andmete õigsuse eest sh ka rahvastikuregistris. Rahvastikuregistri andmetel on menetlusaluse isiku elukoht ka täisealisena olnud ainult Eesti Vabariigis, seega on tema isiklikud sidemed Eestis. Esitades kaitseversiooni, mille kohaselt M.X vaatamata rahvastikuregistri kandele ei elanud juhiloa saamise ajal alaliselt Eestis, on kaitsja asunud aktiivsele kaitsele, sellises olukorras ei ole tegemist selgitamisega.
2. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1112-99 ja nr 3-1-1-104-05). Lisaks on Riigikohus on oma lahendites (nt nr 3-1-1-8-10) märkinud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab asjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (nr 3-1-1-77-15). Tulenevalt VTMS § 2 sätestatust kohalduvad viidatud põhimõtted väärteomenetluses menetlusalusele isikule.
3. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd

tähenduses tõendavad isiku alalist elukohta rahvastikuregistri andmed ning M.X-i elukoht on stabiilselt olnud registreeritud Eestis ja seda oli ka Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi juhtimisõiguse saamise ajal

1. aprill 2019, siis ei kehti temale Ameerika Ühendriikides väljastatud juhtimisõigus Eesti Vabariigis. Kaitsja viide RRS § 69 lg 4 on asjakohatu. Kokkuvõtvalt on tõendamist leidnud M.X-i poolt
2. augustil 2024 mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 1 järgi.

16. Samuti on kohtuväline menetleja seisukohal, et M.X-i süüline käitumine

§ 205

järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise osas on tõendamist leidnud ja seda tunnistajate ütluste, vaatlusprotokolli ja fotodega. 5 / 20 4-24-3070

1. Määruse number 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 14 lg 1 sätte kohaselt väljastab registreerimismärgi ainult Transpordiamet sõiduki registreerimisel ja vajadusel registriandmete muutmisel. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt on lubatud sõidukil kasutada ainult Majandus-ja kommunikatsiooniministri
2. juunil 2011 vastuvõetud määruse number 49 kohaselt Transpordiameti tellimusel valmistatud registreerimismärki. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu

§ 76

lg 1 sätestatule, mille kohaselt peavad mootorsõidukil olema riiklikud registreerimismärgid. Sama paragrahvi lõige 13 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus ja kommunikatsiooniministri

1. juuni 2011 vastu võetud määruse number 49 § 5 lg 1 kohaselt valmistatakse registreerimismärgid ilmastikukindlast eritöödeldus lehtalumiiniumist, mille vähim paksus on 1 mm. Sama sätte lõike 3 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema turvaelemendina kihi virtuaalne turvaniit, mis koosneb kahest horisontaalselt liikuvast ning kattuvast lainest, millest üks näib hõljuvat valgust peegeldava kile tasapinnal ning teine, mille faas on hilisem näib hõljuvat selle kohal.
2. Kaebuse esitaja
3. augustil 2024 juhitud mootorsõidukile olid paigaldatud registreerimismärki imiteerivad kleebised, need olid silmnähtavalt väiksemas formaadis riiklikud registreerimismärgid, need ei olnud valmistatud lehtmetallist ja neil puudus turvaelement. Selliseid registreerimismärke Transpordiamet väljastada ei saa. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et suvalisest materjalist plaadile joonistatud, trükitud või pressitud tähised ei muutu numbri või tähekombinatsiooni kattuvuse puhul veel riiklikuks registreerimismärgiks. Seega on tõendamist leidnud süüteo objektiivne koosseis, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja juhtis mootorsõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid sõiduki esi- ja tagaosal. Menetlusalusel isikul oli ainuüksi visuaalse vaatlusega võimalik tuvastada, et registreerimismärgid, mis sõidukile on paigaldatud ei vasta nõuetele ega ole riiklikud. Liiklusseadus kehtib kõikidele adressaatidele ühtemoodi, mis tähendab seda, et juhtimisõigust omav isik peab teadma liiklusseaduses sätestatud õigusnorme ja neid järgima. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et liikluses kasutatavad mootorsõidukid peavad olema identifitseeritavad ning nendel peab olema nõuetele vastav varustus, kaasa arvatud riiklikud registreerimismärgid, mis on olulised ka selleks, et oleks tagatud registreerimismärgi vastupidavus ilmastikule, õige loetavus ja ka identifitseerimine automaatse järelevalve jaoks.
4. Kaitsja märgib kaebuses, et kuivõrd M.X sõitis Ferrariga ning ta ei ole selle sõiduki igapäevane kasutaja, siis ta ei olnud kursis kõikide seadmetega, mis selles sõidukis võivad olla. Kohtuväline menetleja kaitsja sellist väidet usutavaks ei pea. Väärteoasja materjalidest nähtub, et M.X oli seda sõidukit ka varasemalt liikluses kasutanud. Liiklusseaduse § 73 lg 8 kohaselt mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Väärteotoimikus olevatelt fotodelt, videosalvestistelt ning uurimiseksperimendi protokollilt nähtub, et kiirusmõõteseadme tööd avastada ning häirida võimaldav seade oli nähtaval kohal, töökorras, kuivõrd see reageeris liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadmele, ning selle juhtpult peidetud juhitooli alla. Kohtuväline menetleja märgib, et juhil lasub vastutus juba ka siis, kui selline seade on autos ning seda ei kasutata.
5. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-22-14 p 12.1 on leitud, et

§ 73

lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Keelu eiramise eest sätestab vastutuse

§ 228

. Edasi asub kriminaalkolleegium

§-de 73 lg 8 ja 228 grammatilise tõlgendamise põhjal 6 / 20 4-24-3070 seisukohale, et neis sisalduv sõna „võimaldav“ viitab seadme potentsiaalile, mitte selle aktiivsusele. See tähendab, et

§-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas. Seega tuleb asuda seisukohale, et M.X-i käitumises on olemas

§ 228

sätestatud väärteo objektiivne koosseis, kuivõrd ta hoidis sõidukis seadet, mis võimaldab avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.

1. KarS § 426 lg 1 järgi kvalifitseeritud õigusrikkumise osas märgib kaitsja, et nimetatud säte eeldab koosseisu realiseerimiseks tahtlust KarS § 16 või ettevaatamatust KarS § 18 mõttes. M.X sõitis sõidukiga tööandja korraldusel ning heli- ja valgussignaale andvad võimalused ei olnud talle teada. M.X ei oleks ka tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral saanud ette näha, et sõidukil võivad olla heli ja valgussignaale andvad võimalused, mis on omased alarmsõidukile.
2. Väärteotoimikus olevalt videosalvestiselt 1_E1231655_E1231653_BCU_P17784_202408-05_170232000_-98287582.MP4 nähtub sõiduki tagatuledes ja esiosa iluvõrel valgustusseade, millel sähvib sinine ja punane valgusmuster. Sõiduki kindalaekast ulatub välja juhtpult, mille nupule vajutamisega aktiveerub alarmsõiduki sireeni meenutav heli. Helija valgusmuster/-efekt sarnaneb visuaalselt politsei alarmsõidukitel (iseäranis eravärvides alarmsõidukitel) kasutatava märgutulega. Lisaks on nimetatud asjaolud leidnud tõendamist tunnistajate ütluste, vaatlusprotokolli II ja fotodega. KarS § 426 kohaselt on mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigaldamise või selliselt tähistatud mootorsõiduki juhtimine karistatav rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga (seega on tegu väärteoga). 23.

§ 17

lg 2 kohaselt peab liikleja andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või ilma, ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma.

§ 200

lg 1 p 4 kohaselt annab liiklusjärelevalve teostaja ees sõitva sõiduki juhile peatamise märguande tsiviilvärvides alarmsõidukist sisselülitatud punase ja sinise vilkuriga või sisselülitatud sinise ja punase märgutulega. Seega kvalifitseerub (ees sõitvale juhile nähtav) sinise ja punase märgutule olemasolu, aga ka ainult sinise märgutule olemasolu liiklusseaduse tähenduses erisignaalseadmeks, kuivõrd nende (tahavaatepeeglist) nägemine tähendab juhile vastavalt peatumise (sinine ja punane) või tee andmise (sinine) kohustust. Seda ka juhul, kui märgutuli lähtub tsiviilvärvides sõidukist.

§ 38

kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on antud kehtestatud korras märguanne politseiametniku või muu pädeva isiku poolt. Sõidukile paigaldatud erisignaalseadme sisustamisel tuleb lähtuda seadme ja selle poolt edastatava signaali tähendusest (kaasnevatest kohustustest) tavaliikleja jaoks, s.o. kohustusest anda teed või peatuda. Vastava signaalseadme poolt edastatud märguanne loob kaasliiklejatele kohustusi, sh sundides neid tegema liikluses planeerimatuid, ootamatuid, olenevalt olukorrast ka ohtlikke manöövreid (viivitamatu peatumine, tee andmiseks sõidurea vahetamine jms). Seepärast on alarmsõidukile iseloomulike heli- või valgussignaalide edastamine/kasutamine lubatav ainult kiireloomulise ameti- või tööülesande täitmisel. 24.

§ 73

lg 1 kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. juuni 2011 määruse nr 7 / 20 4-24-3070 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisast 1 („Nõuded alates
2. jaanuarist 1997 liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne
3. jaanuari 1984 valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid“, edaspidi lisa) tuleneb järgmist: lisa kood 201 kohaselt on sõidukile lubatud paigaldada ainult lisa koodides 202–224, 226 ja 1002 käsitletud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid. Viidatud lisas ammendavalt loetletud s.o lubatud valgustusseadmete hulgas ei ole menetlusaluse isiku juhitud sõidukile paigaldatud valgustusseadet nimetatud. Vastupidi: lisa koodis 225 on sätestatud, et 25 m kauguselt ei tohi olla nähtav mitte ükski punane tuli, v.a alarmsõiduki vilkur ja märgutuli. Vabariigi Valitsuse
4. juuni 2011 määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ § 6 sätestab alarmsõiduki märgutule paiknemise. Määruse § 6 lg 8 kohaselt võib PPA alarmsõidukile paigaldada täiendavalt (so lisaks sinistele märgutuledele) vähemalt ühe punase filtriga märgutule alarmsõiduki esiosale.

§ 33lg 2 p 1 kohaselt peab juht enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus.

Väärteoasja kontekstis tähendab see seda, et M.X pidi 5. augustil 2024 enne sõidu alustamist veenduma, et tema juhitud mootorsõiduk ei loo kaasliiklejatele tema sõidukist muljet kui alarmsõidukist ega tekita signaale, mis loovad teistele liiklejatele kohustusi. Kaitsja väide M.X-i vähene kokkupuude antud sõidukiga ei ole küll ümberlükatav, kuid õigusrikkumine oleks olnud M.X-i poolt ennetatav

§ 33lg 2 p 1 sätestatud kohustuse õigeaegsel täitmisel. M.X on toime pannud Kar

S § 426 järgi kvalifitseeritava väärteo s.o alarmsõiduki erisignaalseadmega tähistatud sõiduki juhtimise. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav ka ettevaatamatu tegu.

1. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et M.X juhiloa omajana ja päevast päeva liikluses osaleva kodanikuna peab olema teadlik liiklusalase eriregulatsiooni olemasolust Eesti Vabariigis. Mistõttu on iseenesest mõistetav enne mootorsõidukit juhtima asumist tuleb tutvuda liiklusseadusega, et vältida seaduserikkumisi. Siinjuures ei ole vahet kus riigis on isiku püsiv elukoht. Kodanik ei saa olla ükskõikne selle riigi seadusandluse vastu, kus ta hetkel viibib vaid peab soovima käituda õiguspäraselt ja rakendama selleks nõutavat hoolt. Põhjendatud huvi teha endale selgeks kehtivad liiklusreeglid enne mootorsõidukiga liiklusesse asumist oleks pidanud tekkima ka menetlusalusel isikul. KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tegemist eksimusega teo keelatuses KarS § 39 lg 1 tähenduses.
2. Kohtuväline menetleja ei ole karistuse kohaldamisel eksinud. Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Arvestades, et käesoleval juhul, tuleb sanktsiooni keskmiseks määraks võtta KarS 426 lg 1 järgi rahatrahv 150 trahviühikut, siis kohtupraktikas kehtiva arusaama kohaselt peab ka kohtuväline menetleja just selle karistuse määra karistuse määramisel nö aluseks võtma. Karistust kergendavaid ja raskendavad asjaolud puuduvad, isiku süü on keskmisest suurem (toime pandud 4 erinevat väärtegu), karistusregistri andmetel M.X-il kehtivaid karistusi ei ole, seega on põhjendatud rahatrahvi kohaldamine sanktsiooni keskmises määras.
3. Kokkuvõtlikult leidis kohtuväline menetleja, et väärteoasja menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust, mistõttu tuleb M.X-i kaitsja poolt esitatud kaebus jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 8 / 20 4-24-3070
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri 2024 kohtumäärusega nr 4-24-3070 jättis kohus kaitsja taotluse rahuldamata, kuivõrd kaitsja taotletud andmed sisalduvad juba väärteotoimikus, mis on ka kaitsjale nähtavaks tehtud. Kohus määras asja arutamisele kirjalikus menetluses ning andis pooltele täiendava tähtaja seisukohtade esitamiseks. M.X-i kaitsja esitas
6. oktoobril 2024 kohtule taotluse, milles palus pikendada seisukohtade esitamise aega kuni
7. november
9. oktoobril rahuldas kohus kaitsja taotlus ning pikendas täiendavate seisukohtade esitamise tähtaega kuni
10. november
11. Kohtuväline menetleja täiendavate seisukohtade tähtajaks määras kohus
12. detsember
14. M.X-i kaitsja esitas
15. novembril 2024 kohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles kaitsja leiab, et põhiline vaidlusalune küsimus on selles, kas Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiloaga mootorsõidukit juhtides saab panna toime

§ 201rikkumise.

1. Riigikohus on
2. novembri 2024 kohtuasjas 4-24-1323 käsitlenud

§ 201

kohaldamist analoogses olukorras käesoleva kohtuasjaga ning asus otsuse p-s 7 järgmisele seisukohale: „Juhtimisõiguse mõiste määratleb

§ 94lg 1.

Selle kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.“ Seega kui menetlusaluse isiku juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud ning teda ei ole ka juhtimiselt kõrvaldatud, siis ei ole ta

§ 94lg 1 ja § 201 lg 1 tähenduses juhtimisõiguseta.

Menetlusaluse isiku juhtumisõigus ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud ning teda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. M.X-il on Ameerika Ühendriikides väljastatud juhiluba, mis annab mootorsõiduki juhtimisõiguse. Riigikohus on asjas 4-24-1323 p-s 9 leidnud, et kaebaja juhiloa registrist puudumine ei võimalda järeldada menetlusaluse isiku juhtimisõiguse puudumist. 31. Kaitsja märgib, et Riigikohus on asjas 4-20-758 p-s 16 asunud järgmisele seisukohale: „

§ 99

lg 61 teine kuni viies lause reguleerivad kolleegiumi hinnangul Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamise korda, mitte aga juhtimisõiguse kehtivust.“ Kaitsja leiab, et

§ 99

lg 11 reguleerib juhiloa ümbervahetamise korda, mitte juhtimisõiguse kehtivust, sest

§ 99

sõnastus ei ole antud osas muutunud võrreldes Riigikohtu seisukohaga asjas 4-20-

1. Ameerika Ühendriigid on
2. aasta Genfi teeliikluse konventsiooni liige. Kuivõrd M.X-il oli Ameerika Ühendriikides väljastatud kehtiv juhiluba, siis M.X-il oli juhtimisõigus olemas. M.X-ile on väljastatud juhiluba
3. juuni 2009.

§ 99lg 11 kohaselt Eestisse alaliselt elama asunud isiku Genfi 1949.

aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigi juhiluba kehtib 12 kuud alates isiku alaliselt Eestisse elama asumisest. Antud asjas ei ole tõendatud, et M.X oleks asunud alaliselt Eestisse elama. Eestisse alaliselt elama asumine on olulises osas erinev mõiste rahvastikuregistri kandest, mida PPA on põhjendamatult samastanud. 32. Märkimisväärne on ka see, et

§ 99

lg 11 kohaselt on Genfi 1949 teeliikluse konventsiooni osalisriigi juhiluba kehtiv juhul, kui lisaks juhiloale esitatakse konventsiooni nõuetele vastav rahvusvaheline juhiluba. M.X on rahvusvahelise juhiloa esitanud kohtule oma kaebuse lisas. Kaitsja selgitab, et M.X on elanud alaliselt Ameerika Ühendriikides ning talle on väljastatud sotsiaal kindlustuse number. Sotsiaalkindlustusamet (Social Security Administration, SSA) on Ameerika Ühendriikide föderaalne ametiasutus, mis haldab sotsiaalkindlustus. Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti annab sotsiaalkindlustusnumbri mittekodanikele juhul, kui nad alalised elanikud. M.X-ile ei väljastataks Sotsiaalkindlustusnumbrit juhul, kui ta ei oleks Ameerika Ühendriikide alaline elanik. XXX OÜ ja M.X vahel sõlmitud töölepingu p 3.

1. kohaselt võis M.X 9 / 20 4-24-3070 oma töökohustusi täita enda kodustes ruumides. M.X tööks on olla xxx ning ta täidabki oma töökohustusi enda asukohas sh Ameerika Ühendriikides, sest M.X-i kodu on Ameerika Ühendriikides. M.X esitas PPA-le oma Eesti aadressi ja on seda kasutanud ka töölepingus, sest M.X-i tööandja on registreeritud Eestis äriregistris ning PPA-l on oluliselt lihtsam saata kirju Eestisse kui tema elukohta Ameerika Ühendriikides.
2. Seoses töötamisregistri väljavõttega märgib kaitsja, et esimene töötamine, mis on sinna kantud on perioodi
3. juuli 2014 kuni
4. august 2014 ehk pärast juhiloa väljastamist Ameerika Ühendriikides, mis tehti
5. juuni
6. Kaitsja hinnangul on oluline pöörata tähelapanu ka sellele, et PPA hinnangul oli tähtis M.X-i elukoht
7. aprilli 2019 seisuga ning sellel ajal ei ole kehtivaid kandeid, millest nähtuks nagu M.X oleks sellel ajal töötanud Eestis. M.X selgitab kohtule, et tema teised töötamiseregistri kanded on valdavalt lühiajalised töötamised ning osalise koormusega töötamine, mida oli võimalik samuti teha kaugtööna. YYYs oli ta tööl 0,3 tööaja määraga. Kaitsja leiab, et ainuüksi ebaõigest rahvastikuregistrikandest tulenevalt ei ole võimalik isiku alaliseks elukohaks määrata aadressi, kus isik ei ela. M.X alaline elukoht on Ameerika Ühendriikides, mida mh tõendavad tema juhiload, sotsiaalkindlustuse numbri andmise otsus ja maksudeklaratsioonid.
8. Kaitsja märgib, et kohtuväline menetleja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et M.X-il ei ole väljastatud Eestis juhiluba, mistõttu ta ei ole teadlik kõikidest numbrimärkidele kohalduvatest nõuetest. On üldteada asjaolu, et isegi Euroopa Liidus kasutavad riigid erinevate suurustega numbrimärke. Ilmselgelt ei tunne M.X kõiki numbrimärkidele kohalduvaid nõudeid, sest ta ei ole sõiduki omanik ega läbinud Eestis autokooli. Sõiduki omanik ja kasutaja on soomlane ning autot kasutatakse Hispaanias. Kohtuväline menetleja on oma vastuses jätnud tähelepanuta asjaolu, et M.X ei ole sõiduki kasutaja, vaid tegi seda oma tööandja palvel ühekordselt.
9. Seoses kohtuvälise menetleja argumendiga, et M.X on varasemalt samuti antud sõidukit kasutanud ja seega pidi olema kursis autos olnud seadmetega. Kaitsja hinnangul on oluline arvesse võtta seda, et M.X sõitis autoga teist korda elus. M.X ei ole sõiduki omanik ega kasutaja. Sõidukit kasutatakse Dubais ja Hispaanias. Sõiduk on Ferrari, mida kasutatakse reklaamitegevuses ja mida katavad kleebised ning autos asub mitmeid erinevaid seadmeid. Autot ei kasutata tavapärasel sõitmisel, mistõttu tegemist ei ole tavapärase sõiduautoga. M.X-i kinnipidamisel ei olnud mitte ükski seade aktiivses kasutuses, mis kinnitab, et M.X ei teadnud nende olemasolust ega funktsioonidest; sõiduki omanik on tuvastatud ning ta on kinnitanud soovi sõidukilt eemaldada seadmed.
10. Kaitsja rõhutab, et kohtuväline menetleja ei avalda seisukohta, millal ja kus on M.X antud sõidukit varem liikluses kasutanud. M.X viis kinnipidamise ajal sõidukit tehnoülevaatusele sõidukiomaniku palvel ning M.X ei ole sõiduki kasutaja. M.X on andnud ütlusi kohtueelses menetluses, et käis sõidukil Soomes järgi
11. augustil 2024 kell 07.30 ning sõitis samal päeval Sõle tn 27 asuvasse tehnoülevaatus punkti. Kohtuväline menetleja avastas vilkurid sõidukil alles pärast põhjalikku uurimist ning seda kinnitavad M.X poolt antud ütlused antud asjas. Väärteomenetluses koostatud vaatlusprotokolli nr 2 kohaselt läks PPA-l üle ühe tunni, et tuvastada seadmed ning kinnipidamisest oli selleks ajaks möödunud juba enam kui 2 tundi. Seega on ilmne, et need ei olnud lihtsasti leitavad ja koheselt tuvastatavad sõiduki kasutamisel. Märkimisväärne on ka see, et X on kinnitanud, et tema vastutab sõiduki eest. 10 / 20 4-24-3070
12. Lisaks sellele märgib kaitsja, et sõiduk on kaetud reklaamimaterjalidega, mida tõendavad PPA poolt tehtud fotod sõidukist. Asjaolu, et sõidukil olnud kiirusemõõtmist segav seade oli väljalülitatud, kinnitab seda, et M.X ei olnud sellisest seadmest teadlik. Kohtuvälise menetleja väited, et seade lülitakse välja enne kontrolli on asjakohatud. Kaitsja selgitab, et seadme mittetöötamine koos sellega, et M.X ei ole sõiduki kasutaja ning sõiduki eripära – reklaamitegevuses kasutatav Ferrari, kinnitavadki seda, M.X ei olnud sellest seadmest teadlik. Oluline on see, et seade ei töötanud ajal, mil M.X peeti kinni ning puuduvad mistahes andmed, et ta oleks seda kunagi sõidukit juhtides kasutanud. Kuigi PPA on oma vastuses rõhutanud, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust, on antud asja lahendamisel oluline see, kas isik oli teadlik üldse selliste seadmete olemasolust enne sõidu alustamist. Antud juhul ei ole tõendatud, et M.X oleks olnud teadlik sellistest asjaoludest. Juhul, kui kohus peaks otsustama M.X-i karistada mõne väärteo eest, siis kaitsja palub võtta arvesse seda, et liiklusrikkumistega ei ohustatud mitte ühtegi isikut. Menetlusalusel isikul on pikaajaline juhtimiskogemus ning tema tegevuse tulemusena ei sattunud mitte ükski isik ohtu.
13. Kohtuväline menetleja täiendavat seisukohta ei esitanud ning kohtumenetluse pooled olid pärast täiendavate tõendite esitamist jätkuvalt nõus kirjaliku menetlusega. Kohtu seisukoht
14. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelöeldu tähendab mh, et kohus ei ole seotud kohtumenetluse poolte õiguslike avaldustega.
15. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ja väärteotoimikuga, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb osaliselt tühistada, kuid seda vaid konfiskeerimiseotsustuse osas.
16. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vaidlust ei ole selles, et M.X juhtis
17. augustil 2024 kella 18.06 ajal mootorsõidukit Ferrari F142 Tallinnas Sõle tn 5, kui ta PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku poolt liiklusjärelevalve käigus peatati. Seda kinnitab väärteotoimikus olev väärteoprotokoll nr AB618459, sõiduki juhtimise
18. augusti 2024 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll,
19. augusti 2024 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kui ka
20. augusti 2024 tunnistaja patrullpolitseinik Y ülekuulamise protokoll. Seega loeb kohus kohtuotsuses läbivalt tuvastatuks, et M.X juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal mootorsõidukit.
21. Teiseks peab kohus märkima, et väärteotoimikusse on lisatud M.X-i poolt esitatud ingliskeelsed dokumendid ja arved (alates toimiku lk 37 kuni 54), millel puudub eesti keelne tõlge. VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist väärteotoimikusse taotletakse, olema eesti keeles või tõlgitud eesti keelde (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (Riigikohtu lahend asjas nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole. Kuivõrd antud juhul on KrMS § 10 lg 3 nõuet rikutud, jätab kohus kõik väärteotoimikusse lisatud võõrkeelsed materjalid otsuse tegemisel kõrvale. Samuti on M.X-i kaitsja esitanud kohtule
22. septembril 2024 kaebuse lisadena (lisad 1 kuni 7 ja lisa 10) ja
23. novembri 2024 kirjaliku seisukoha lisadena (lisad 1, 3 ja 5) dokumendid, mis 11 / 20 4-24-3070 on inglise keeles. Kuigi koos inglise keelsete materjalidega on lisatud ka eesti keelsed tõlked, siis tõlgetel puudub informatsioon, kes on olnud tõlkijaks. Kohtul ei ole võimalik tugineda dokumentidele ja nende tõlgetele, kui kohtul puudub võimalus kontrollida tõlgete usaldusväärsust. Samuti ei ole võimalik kohtul selle alusel välistada, et menetlusosaline ei ole neid tõlkeid koostanud (KrMS § 161 lg 2). Kohtul puudub seega alus ka kaitsja poolt esitatud tõendite toimikusse lisamiseks ja nendele otsuse tegemisel tuginemiseks. Kaitsja poolt
24. septembril 2024 kaebuse lisadena esitatud eestikeelsed dokumendid (lisad 8 ja 9) võtab kohus kohtuasja materjalide juurde. Ülejäänud väärteotoimiku materjalid loeb kohus lubatavaks.

201 lg 1 43.

§ 201

lg 1 objektiivse koosseisu moodustab mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt.

§ 90

lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

§ 96

lg 2 kohaselt tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete alusel või § 96 lg 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel (so kehtiv juhiluba, esmane juhiluba, ajutine juhiluba, piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument).

§ 94

lg 1 sätestab, et mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. 44. Väärteoprotokolli nr AB618459 kohaselt esitas M.X patrullpolitseinikule juhtimisõigust tõendava dokumendina Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi juhiloa, mis

§ 99

lg 7 kohaselt ei kehti, kuna M.X elas alaliselt juhiloa saamise ajal rahavastikuregistri andmete kohaselt Eestis.

1. Vaidlust ei ole ka faktis, et M.X-ile on Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi poolt väljastatud juhiluba nr XXXXXXXX (välja antud
2. jaanuar 2024 ning kehtiv kuni
3. aprill 2024) ehk Genfi 1949 teeliikluse konventsiooni osalisriigis (konventsioonis Ameerika Ühendriigid) väljastatud juhiluba, mis kehtib üldjuhul ka Eestis. Nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud väärteoprotokolliga nr AB618459, patrullpolitseiniku Y tunnistajana ülekuulamise protokolli kui ka menetlusaluse isiku M.X-i ülekuulamise protokolliga. Samuti on M.X-i juhiloast tehtud koopiad lisatud väärteotoimikusse.
4. Tunnistaja Y ülekuulamise protokolli kohaselt nähtub lisaks väärteoprotokollis märgitule, et juhiloa tagumisel poolel oli number xxxxxxxx ning M.X esitas koos juhiloaga veel Ameerika Ühendriikide elamisloa nr XXXXXXXX, kehtivusega kuni
5. september 2032 ja Eesti Vabariigi isikutunnistuse XXXXXXX, mis välja antud
6. september 2019 ja kehtiv kuni
7. september
8. Tunnistaja ütluste kohaselt selgus dokumentide kontrollimisel, et M.X-il puudus rahvusvaheline juhiluba, mis annaks isikule aluse liigelda B-kategooria mootorsõidukiga ja M.X kõrvaldati juhtimiselt kell 18.
10. Kuigi M.X-il on kehtiv Ameerika Ühendriikide Colorado osariigis väljastatud juhiluba, ei kehti need Eesti Vabariigis piiranguteta.

§ 99

lg 1 sätestab, et Eestis kehtib Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni juhiluba ning muu riigi ning lõikes 15 nimetatud õigusaktis loetletud üksuse või territoriaalvalitsuse

lg 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastav juhiluba.

§ 99

lg 7 sätestab, et lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhiluba ei kehti, kui see on väljaantud isikule, kes juhiloa esmakordse saamise või täiendava juhtimisõiguse kategooria saamise ajal elas alaliselt Eestis. 12 / 20 4-24-3070

ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse 429 eelnõu seletuskirja kohaselt on sätte eesmärk välistada nö juhiloaturism, kus juhiluba võetakse riigist, kus selle andmisele on leebemad nõuded, kui Eestis. 48. Alalise elukoha määratlust on sisustatud

§ 100

lg 2, mille kohaselt on alaline elukoht liiklusseaduse tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis.

1. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on M.X-i elukoht alates
2. jaanuarist 2000 olnud Eestis XXX. Alates
3. juunist 2020 on rahavastikuregistri andmete kohaselt M.X-i lisa-aadressiks XXX. Väärteoprotokollis on M.X samuti märkinud enda elukoha aadressiks XXX. Viimati nimetatud aadressi on M.X nimetanud oma elukohana ka ülekuulamise protokolli koostamisel.
4. Nõustudes kaitsjaga möönab kohus, et rahvastikuregistri andmete põhjal ei saa automaatselt järeldada seda, et M.X-i alaline elukoht oli juhilubade väljastamise hetkel Eesti Vabariigis, küll aga tuleb siinkohal tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele. RRS §de 6 lg 1 ja 66 alusel eeldatakse rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ning lähtutakse rahvastikuregistri andmetest. RRS § 68 kohaselt on isikuid kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õiguse. Lisaks sätestab RRS § 65 lg 1, et isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt aga kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Nähtuvalt väärteotoimikus olevast rahvastikuregistri väljavõttest on M.X lisanud oma elukoha aadressile ka lisa-aadressi XXX. Samas ei ole M.X pidanud vajalikuks märkida oma väidetavat alalist elukohta Ameerika Ühendriikides, mis kohustus tuleneb RRS § 69 lg 1 ja
5. Seega on iga isiku enda kohustus hoida oma andmed rahvastikuregistris ajakohased ning alalise elukoha muutumisel neid kaasajastada. Alaealise puhul lasub rahvastikuregistri andmete ajakohastamise kohustus tema vanematel.
6. Kaitsja selgituste kohaselt on M.X-i tegelik elukoht hoopiski Ameerika Ühendriikides ning ta kasutas Eesti aadressi seetõttu, et kohtuvälisel menetlejal on lihtsam saata kirju Eesti Vabariigi aadressile kui tema elukohta Ameerika Ühendriikides. Kahetsusväärselt ei ole aga M.X ega tema kaitsja esitanud kohtule ühtegi lubatavat tõendit eelnimetatu kinnituseks. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et M.X ole ülekuulamise protokollis selgitanud, et tema „tegelik“ elukoht erineb tema poolt protokolli koostamise antud elukohast. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et kui inimene elab alaliselt Ameerika Ühendriikides, siis tal on lihtsam kirju vastu võtta Eesti Vabariigis asuvalt aadressilt.
7. Asjaolu, et M.X elab juba pikemat aega alaliselt Eesti Vabariigis kinnitab ka töötamise registri väljavõte. Väljavõttest nähtuvalt on M.X töötanud Eesti Vabariigis aastatel 2014, 2020, 2021, 2022 ja
8. Samuti omab Karin M.X hetkel kehtivat töösuhet 13 / 20 4-24-3070 äriühingus XXX OÜ, kus töötamise asukohaks on märgitud xxx. Töötamise registri väljavõtte kohaselt on M.X ajavahemikul
9. juuli 2014 kuni
10. august 2014 töötanud ST OÜ-s. Ajavahemikul
11. juuli 2020 kuni
12. juuli 2021 on M.X töötanud OÜ-s S xxxna. Töötamise asukohaks on määratud xxx. Ajavahemikul
13. juuli 2021 kuni
14. august 2021 on M.X töötanud xxxna samas äriühingus ja sama asukohaga. Ajavahemikul
15. oktoober 2021 kuni
16. aprill 2022 on M.X töötanud xxxna OÜ-s RM, mille asukohaks on samuti märgitud xxx nagu XXX OÜ-l. Ajavahemikul
17. mai 2022 kuni
18. jaanuar 2023 aga OÜ-s PO OÜ ning töötamise asukohaks on samuti märgitud xxx. YYYs on M.X töötanud ajavahemikul
19. juuli 2023 kuni
20. mai 2024 ning töötamise asukohaks on märgitud xxx. Kuigi kaitsja leidis, et M.X tegi kaugtööd, siis kohtu hinnangul ei ole see eluliselt usutav, et xxxna või xxxna, kuid ka xxxna on võimalik tööd teha välisriigist. Samuti on kohtu hinnangul selline väide ümber lükatud töötamisregistri andmetega töötamise asukoha kohta. Seega puuduvad igasugused argumendid, mis lükkaksid ümber M.X-i alalise elukoha asukoha juhiloa väljastamise hetkel.
21. Eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et M.X poolt esitatud juhiloa saamise ajal oli tema alaline elukoht rahvastikuregistri andmete kohaselt Eesti Vabariik ja seega ei ole M.X-i poolt esitatud Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi juhiluba kehiv juhtimisõigust tõendav dokument ning isik ei oma Eestis mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti kinnitab väärteotoimikus olev M.X-i detailandmete väljatrükk seda, et M.X välisriigi juhtimisõigus on Eesti Vabariigis registreeritud
22. aprill 2019 (tlk 22). Ka Riigikohus on oma lahendis väärteoasjas nr 4-20-758 p 16 märkinud, et kui Eestisse alaliselt elama asumisest on möödunud 12 kuud ja inimene ei ole selle aja jooksul saanud Eesti juhiluba, ei ole tal juhtimisõigust võimalik tõendada enam ka välisriigi juhiloaga, isegi kui selle kehtivusaeg pole veel lõppenud. Genfi konventsiooni osalisriigis omandatud juhtimisõigust enne juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamist tõendada vaid kehtiva välisriigi juhiloaga ja seda maksimaalselt 12 kuud alates isiku Eestisse alaliselt elama asumisest (p 18). Kuigi kaitsja tõi välja, et M.X-il on olemas rahvusvaheline juhiluba, siis M.X-i poolt kohtuvälisele menetlejale esitatud ja väärteotoimikusse lisatud rahvusvahelise juhiloast nr 1027096207 nähtub, et see on väljastatud
23. augustil 2024 kehtivusega kuni
24. august
25. Rahvusvahelisel juhiloale on märgitud kategooriad, mille juhtimisõigus M.X-il on. Samuti nähtub, et M.X-ile on esimene riiklik juhiluba väljastatud 2011 ning kehtiv siseriiklik juhiluba numbriga 09-169-0778 on väljastatud
26. jaanuaril
27. Seega on rahvusvaheline juhiluba välja antud alles kaks päev pärast M.X-i poolt mootorsõiduki juhtimist väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas.
28. Eeltoodut kokku võttes on kohtu hinnangul leidnud tõendamist M.X-i poolt

§ 90

lg 1 p 1 rikkumine ning tema käitumine

§ 201

lg 1 järgi on õigesti kvalifitseeritud.

§ 205

55.

§ 205

objektiivse koosseisu moodustab riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimine.

§ 76

lg 1 kohaselt peavad mootorsõiduk ja selle haagis olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sama paragrahvi lg 13 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 14 / 20 4-24-3070

1. Väärteoprotokollist nr AB618459 nähtub, et M.X-ile heidetakse ette seda, et ta juhtis
2. augustil 2024 kell 18.06 mootorsõidukit, millel ees ja taga puudus riiklik registreerimismärk.
3. Tunnistaja Y ülekuulamise protokollist nähtub, et M.X-i juhitava mootorsõiduki kontrollimisel selgus, et sõiduki ees ja taga puudus riiklik registreerimismärk ja selle asemel oli kleepkilest numbrimärgi imitatsioon, mis oli kleebitud sõiduki kerele ja millelt puudusid vastavad turvaelemendid. Registreerimismärk ei vastanud Majandus-ja kommunikatsiooniministri
4. juuni 2011 määruse nr 49 § 2 lg 1 nõuetele. Tunnistaja ütlusi kinnitab
5. augustil 2025 koostatud vaatlusprotokoll I koos fototabeliga, millelt nähtub sõidukile Ferrari F142 paigaldatud numbrimärkide imitatsioonid tähe- ja numbrikombinatsiooniga XXXXXX, mis on oma iseloomult kleebiste moodi ja tavapärasest liikluses kasutatavatest registreerimismärkidest oluliselt väiksemad. M.X-i ülekuulamise protokolli järgi kasutas M.X autot teist korda ning auto omanik elab ise välismaal.
6. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
7. märtsi 2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 14 lg 1 kohaselt väljastab registreerimismärgi ainult Transpordiamet sõiduki registreerimisel ja vajadusel registriandmete muutmisel. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt on lubatud sõidukil kasutada ainult Majandus-ja kommunikatsiooniministri
8. juuni 2011 määruse nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast Transpordiameti tellimusel ja

§ 191lg 2 nimetatud isiku poolt valmistatud registreerimismärki.

Sama määruse § 5 lg 1 kohaselt valmistatakse registreerimismärgid ilmastikukindlast eritöödeldud lehtalumiiniumist, mille vähim paksus on 1 mm. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema turvaelemendina kihi virtuaalne turvaniit, mis koosneb kahest horisontaalselt liikuvast ning kattuvast lainest, millest üks näib hõljuvat valgust peegeldava kile tasapinnal ning teine, mille faas on hilisem näib hõljuvat selle kohal.

1. Tunnistaja ütluste ning vaatlusprotokolli I fototabelist nähtub üheselt, et M.X-i poolt juhitud mootorsõidukile paigaldatud numbrimärkide imitatsioonid erinesid oluliselt nii suuruse kui valmistamisviisi poolest riiklikest registreerimismärkidest. M.X-i poolt juhitud mootorsõidukile paigaldatud registreerimismärgid ei vasta määruses nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et suvalisest materjalist plaadile või muule materjalile trükitud tähised ei muuda seda registreerimismärgiks, olenemata numbri või tähekombinatsiooni kattuvusest riikliku registreerimismärgiga.
2. Eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et M.X rikkus

§ 76

lg 1 nõudeid ning esinevad ka

§ 205

objektiivse koosseisu tunnused.

§ 228

61.

§ 228

objektiivse koosseisu moodustab mootorsõiduki juhtimine, milles asub kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade.

§ 73

lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. 15 / 20 4-24-3070

1. Väärteoprotokolli nr AB618459 kohaselt juhtis M.X mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastada võimaldav või selle tööd häirida võimaldav seade.
2. Tunnistaja Y ülekuulamise protokollist nähtub, et pärast esmaste menetlustoimingute tegemist selgitas M.X , et mootorsõidukiga sõidab edasi Q. Kui viimane kõrvalistuja kohalt välja astus ja tunnistaja lähemalt sõidukisse sisse vaatas, avastas ta, et sõidukis kõrvalistuja kohal asub pult, mis meenutas kiirusmõõturi seadme avastaja pulti. Tunnistaja ütlusi kinnitab
3. augustil 2024 Kolde pst 65, Tallinn koostatud vaatlusprotokoll II, mille lisaks on ka videosalvestised, mille fototabelist (Foto nr 7 ja nr 8) nähtub, et sõiduki avatud kindalaekas (bardatšokis) asub musta värvi pult. Samuti kinnitab tunnistaja ütluseid
4. augustil 2024 läbi viidud uurimiseksperimendi protokoll ja asitõendi vaatlusprotokoll, mille lisaks on videosalvestised.
6. augusti 2024 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt viidi läbi mootorsõiduki Ferrari (registreerimismärgiga XXXXXX) vaatlus. Sõiduki visuaalsel vaatlusel on näha sõiduki eesja taga osas mõlemas nurgas sõiduki keredetaili võre taga valgusseadmeid ja liiklusjärelevalve takistamisele omaseid antenne. Sõiduki salongis parem pool rooli taga on kinnitatud paneeli alus. Sõiduki juhiistme liigutamisel avastati juhiistme tagant nupupaneel, mis sobib sõiduki rooli kõrval olnud paneeli alusele. Sõiduki valdaja käivitas sõiduki ning salongis rooli alla paigutatud lüliti aktiveerimisel käivitus rooli kõrval asunud nupupaneel, mis kuvas käivitudes ekraanile kirja GENEVO. Vaadeldava sõiduki ees seisva patrullsõidukis olnud kiirusmõõteseadme käivitamisel tekkis sõidukis pulseeriv vali helisignaal ning rooli kõrval olev nupupaneel kuvas ekraanil sagedust ja selle tugevust. Lisaks kuvas ekraan noole kujulist märget, mis on suunatud suunda, kus kohas teostatakse liiklusjärelevalvet.
7. Uurimiseksperimendi protokolli kohaselt teostati
8. augustil 2024 eksperiment, mille eesmärgiks oli tuvastada, kas sõidukist Ferrari registreerimismärgiga XXXXXX leitud seade GENEVO PRO reageerib liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadmele. Uurimiseksperimendi käigus kontrolli leitud seadme GENEVO PRO reageerimist liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadmele Stalker Dual DSR 2X JLS
9. Kiirusemõõteseadme sisselülitamisel reageeris seade valju pulseeriva helisignaaliga ja seadme nupupaneel kuvas mõõdetava sageduse tugevust ja noole kujulist märget, mis oli suunatud patrullsõiduki poole (sõiduki Ferrari ees suunale), kus toimus kiirusmõõtmine. Kiirusmõõteseadme väljalülitamisel lakkas seade Genovo Pro signaalile reageerimast. Katse tulemusena tuvastati, et kiirusemõõteseadme sisselülitamisel reageeris seade pulseeriva helisignaaliga.
10. Väärteoasjas kogutud tõenditest on seega tuvastatav, et M.X-i poolt juhitud sõidukis asus kiirusemõõteseadet avastada või häirida võimaldav seade GENEVO PRO, mis reageeris liiklusjärelevalves kasutatavale kiirusmõõteseadmele. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et mittetöötava kiirusemõõteseadet avastava seadme olemasolu sõidukis ei ole karistatav. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea

§-s 228 toodud koosseisu täitmiseks kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1). 67. Seega on tuvastamist leidnud, et M.X rikkus

§ 73

lg 8 nõudeid ja ning esinevad ka

§ 228objektiivse koosseisu tunnused. 16 / 20 4-24-3070 Kar

S § 426 lg 1 68. KarS § 426 näeb ette vastutuse on mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigaldamise või selliselt tähistatud mootorsõiduki juhtimise eest. 69.

§ 73

lg 1 kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. juuni 2011 määruse nr 42 Lisast 1 („Nõuded alates
2. jaanuarist
3. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30-aastased ja vanemad sõidukid“, edaspidi Lisa) tuleneb järgmine: Lisa kood 201 kohaselt on sõidukile lubatud paigaldada ainult Lisa koodides 202–224, 226 ja 1002 käsitletud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks Lisas loetletud seadmete alaliike, mida peab või võib sõiduautole paigaldada, eraldi välja tuua ja piirdub tõdemusega, et Lisas ammendavalt loetletud (lubatud) valgustusseadmete hulgas ei ole M.X-i juhitud sõidukile paigaldatud valgustusseadet nimetatud. Samas reguleerib kood 220 alarmsõiduki vilkuri, märgutule ja lisamärgistust. Punkti 1 kohaselt peab vilkuri, märgutule ja lisamärgistuse paigaldus alarmsõidukile vastama

§ 84

lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõuetele aga alarmsõiduki vilkurit ja märgutuld või nende kombinatsioone ning lisamärgistust on keelatud kasutada teistel sõidukitel. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. juuni 2011 määruse nr 42 § 3 p 5 kohaselt on alarmsõiduk sõiduk, millega täidetakse kiireloomulisi ameti- või tööülesandeid või ülesannet, mille kestel on vaja hoiatada teisi liiklejaid sellise sõiduki kohalolust. Vabariigi Valituse
2. juuni 2011 määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ § 5 lg 1-3 kohaselt on alarmsõiduki eriseadmeteks valgusseadmed ja heliseadmed. Valgusseadmeteks on vilkur ja märgutuli ja heliseadmeteks vahelduva tooniga helisignaalseade ja valjuhääldi. 70.

§ 17

lg 2 kohaselt peab liikleja andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või ilma, ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma.

§ 200

lg 1 p 4 kohaselt annab liiklusjärelevalve teostaja ees sõitva sõiduki juhile peatamise märguande tsiviilvärvides alarmsõidukist sisselülitatud punase ja sinise vilkuriga või sisselülitatud sinise ja punase märgutulega. Seega kvalifitseerub (ees sõitvale juhile nähtav) sinise ja punase märgutule olemasolu, aga ka ainult sinise märgutule olemasolu liiklusseaduse tähenduses erisignaalseadmeks, kuivõrd nende (tahavaatepeeglist) nägemine tähendab juhile vastavalt peatumise (sinine ja punane) või tee andmise (sinine) kohustust. Seda ka juhul, kui märgutuli lähtub tsiviilvärvides sõidukist.

§ 38

kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on antud kehtestatud korras märguanne politseiametniku või muu pädeva isiku poolt.

ega ka KarS § 426 ei tulene võimalust tõlgendada „erisignaalseadet“ üksnes spetsiaalselt politsei (Päästeameti, kiirabi vms) alarmsõidukite tarbeks valmistatud, kuidagi eriliselt tähistatud või erilistele standarditele vastava seadmena. Kohtu hinnangul tuleb „erisignaalseadme“ sisustamisel lähtuda seadme ja selle poolt edastatava signaali tähendusest (kaasnevatest kohustustest) tavaliikleja jaoks, so kohustusest teed anda või peatuda, nähes enda taga sõitval (ka eravärvides) sõidukil sinist ja punast märgutuld. Lisaks ka alarmsõidukile omase helisignaali kuulmisel, mille eesmärk on kaasliiklejate tähelepanu juhtimine. Vastavate signaalseadmete poolt edastatud märguanded loovad kaasliiklejatele kohustusi, sh sundides neid tegema liikluses planeerimatuid, ootamatuid, olenevalt olukorrast ka ohtlikke manöövreid (viivitamatu peatumine, tee andmiseks sõidurea vahetamine jms). 17 / 20 4-24-3070 Seepärast on alarmsõidukile iseloomulike heli- või valgussignaalide edastamine/kasutamine on lubatav ainult kiireloomulise ameti- või tööülesande täitmisel.

1. Väärteoprotokolli nr AB618459 kohaselt juhtis M.X mootorsõidukit, millele olid ebaseaduslikult paigaldatud alarmsõiduki erisignaalseadmed (vahelduva tonaalsusega helisignaalseade ja sõiduki esi- ja tagaosale paigaldatud sinised ja punased vilkuvad märgutuled).
2. Tunnistaja Y ülekuulamise protokollist nähtub, et M.X-i poolt juhitud sõiduki lähemal uurimisel avastati, et sõiduki esiosal iluvõrede taga asusid kaheksa vilkureid meenutavad tuled. Samuti oli sõiduki taga ülemise iluvõrede taha paigaldatud neli vilkureid meenutavat tuld. Jaoskonda jõudes ja sõiduki lähemal uurimisel leiti juhi istme juurest rooli alt vasakult poolt lüliti, mille sisselülitamisel sõiduki sees olnud Target Blue Eye hakkas tööle ja sõiduki sees olev pult aktiveerus. Vajutades puldil oleva number 3 klahvi peale hakkas tööle ja sõiduki ees iluvõrede taga olevad vilkurid põlema. Sõidukil ees pool põles neli sinist vilkurit, kaks valget vilkurit ja kaks punast vilkurit. Vajutades puldil nuppu „Man“ tegi sõiduk alarmsõiduki sireeni meenutavat heli. Puldil asus ka „Horn“ nupp, mida vajutades aktiveerus sõidukil õhupasun. Vajutades nuppu „Siren“ aktiveerus alarmsõiduki sireeni meenutav heli. Vajutades puldi keskel asuvat musta nuppu hakkas sõiduki taga ülemiste iluvõrede taga olevad vilkurid põlema. Tagaosal põles kaks sinist vilkurit ja kaks punast vilkurit.
3. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka
4. augusti 2024 vaatlusprotokoll II koos fototabeliga (videosalvestis CD-plaadil). Vaatlusest nähtub, et sõiduki Ferrari F142 esiosal iluvõrede taga asuvad 4 sinist vilkurit, 2 valget vilkurit ja 2 punast vilkurit. Sõiduki salongi kindalaekas asub must pult, mille nuppude vajutamise peale lähevad vilkurid tööle ja hakkab töötama alarmsõiduki sireen ja töötama õhupasun. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt M.X kasutas autot teist korda ning ta ei olnud teadlik vilkurite olemasolust.
5. Kohtu hinnangul tõendavad väärteoasja materjalid üheselt, et M.X-i poolt juhitud sõidukile olid paigaldatud alarmsõiduki erisignaalseadmed (vahelduva tonaalsusega helisignaalseade ja sõiduki esi- ja tagaosale paigaldatud sinised ja punased vilkuvad märgutuled), mis loovad kaasliiklejatele sõidukist mulje kui alarmsõidukist, sest nende seadmetega on võimalik tekitada alarmsõidukile iseloomulike heli- või valgussignaale. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et M.X-i poolt juhitud auto ei olnud alarmsõiduk, seega ei ole tuvastamist leidnud ka asjaolu, et selliste seadmete paigaldamiseks oli olemas luba. Kuivõrd M.X-i poolt juhitud autos aga erisignaalseadmed olid, siis on tuvastamist leidnud, et M.X käitumises esinevad ka KarS § 426 objektiivse koosseisu tunnused.
6. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et M.X-i käitumises esinevad

§-de 201, 205, 228 ja KarS § 426 objektiivsete koosseisude tunnused.

§-de 201, 205, 228 ja KarS § 426 subjektiivsele koosseisule ei ole ette nähtud erinõudeid. Seega piisab nende tegude toimepanemiseks ettevaatamatusest KarS § 18 mõttes. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohtu hinnangul on M.X väärteod toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ei veendunud enne mootorsõiduki juhtima hakkamist, millised on

nõuded väliriigis omandatud juhiloa kasutamisel, samuti ei veendunud enne mootorsõiduki kasutama hakkamist selle vastavuses Eesti Vabariigis õigusaktides kehtivatele nõuetele. Kohtu hinnangul nähtub vaatlusprotokollide fototabelitest, et sõiduki salongis on erinevad seadmed, mis tavapärase sõiduki juurde ei kuulu. Kohus möönab, et väliselt vaatlusel (vt

1. augustil 18 / 20 4-24-3070 2024 vaatlusprotokoll koos fototabeliga) ei ole võimalik koheselt aru saada iluvõrede taga olevatest vilkuritest, kuid kuna sõiduki salongis on paigaldatud lisaseadmed, siis oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud tekkima küsimusi nende seadmete kohta. Samuti ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et M.X sõitis autoga lühiajaliselt. Nimelt on nähtub M.X-i ülekuulamise protokollist, et ta ei sõitnud selle autoga esimest korda ja
2. augustil 2024 sõitis ta selle autoga Soome Vabariigist Eesti Vabariiki, kus pidi veel edasi autoga sõitma ülevaatuspunkti. Samuti M.X-i kaitsja poolt välja toodud argument, mille järgi M.X ei olnud teadlik Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest jääb ainetuks, kuivõrd KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust.
3. Eeltoodut kokku on tuvastamist leidnud Karin M.X-i käitumises nelja väärteo tunnused ning need on õigesti kvalifitseeritud

§-de 201 lg 1, 205, 228 ja KarS § 426 lg 1 järgi. Seega puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 alusel. M.X on väärteod toime pannud ühe teoga. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei ilmnenud kaebuse lahendamisel menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei ole osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. 77. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati M.X-i KarS § 426 lg 1,

§-de 201 lg 1, 205 ja 228 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS §-de 426 ja 63 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses 600 euroga. Arvestades, et KarS § 426 lg 1 järgi on rahatrahvi maksimaalseks määraks 300 trahviühikut, siis on M.X-i karistatud santsiooni keskmises määras. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja kohaldatud karistuse määr põhjendatud ja vastab KarS § 56 lg 1 tingimustele. M.X-i süüd saab pidada keskmiseks, kuivõrd ta pani ühe teoga toime neli erinevat väärtegu. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes ei esine. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata. Kuigi M.X-i varem karistatud ei ole, siis arvestades süü suurust puudub aga alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (VTMS § 133 p 8). Kohtu hinnangul on M.X-ile määratud karistus põhjendatud, asjakohane ja mõistlikus määras , mille eesmärgiks on mõjutada M.X-i edaspidi liikluses hoolikamalt käituma. 78. VTMS § 74 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses konfiskeerimise otsustus, juhul kui konfiskeerimise otsustamine on kohtuvälise menetleja pädevuses. Väärteootsuses on märgitud, et

§ 263

lg 5 alusel tuleb konfiskeerida M.X-ilt ära võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade GENEVO PRO komplekt sh puldi, kõlari, 4 antenni, juhtploki ja juhtmega ning anda see riigi omandisse. Samuti on otsuses märgitud, et KarS § 83 lg 1 ja 6 alusel tuleb konfiskeerida M.X-i juhitud mootorsõidukilt demonteeritud erisignaalseade ehk sinised/punased märgutuled koos juhtpuldiga ning anda need riigi omandisse. 79.

§ 263

lg 5 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus konfiskeerib

§-des 215 ja 228 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. M.X on toime pannud

§ 228

sätestatud teo ning väärteomenetluses on ära võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade GENEVO PRO koos lisadega (sh puldi, kõlari, 4 antenni, juhtploki ja juhtmega). Seega on konfiskeerimise otsustamine olnud

§ 263lg 5 alusel seaduspärane.

Kohtu hinnangul võimaldab VTMS § 206 lg 3 alusel kehtestatud

1. juuli 2004 Vabariigi Valitsuse määrus nr 263 konfiskeeritud ja riigi omandisse antud kiirusmõõteseadet avastada 19 / 20 4-24-3070 võimaldav seade GENEVO PRO koos lisadega anda õppematerjaliks PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalitusele.
2. Samas peab kohus märkima järgmist. KarS § 83 lg 1 kohaselt võib kohus konfiskeerida vahendi, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. KarS § 83 lg 6 annab võimaluse väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib KarS § 83 lg 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida kohtuväline menetleja. Väärteotoimikus olevatest tõenditest on tuvastatav, et M.X oli sõiduki valdaja ning sõiduk kuulus Xle. Seega on X ka demonteeritud erisignaalseade (sinised/punased märgutuled koos juhtpuldiga) omanik. Kuna M.X ei ole selle seadme omanik, samuti ei ole ta pannud toime tahtlikku süütegu, siis ei ole võimalik M.X-ilt KarS § 83 lg 1 alusel seda seadet konfiskeerida. Seega ei ole konfiskeerimine demonteeritud erisignaalseadme osas olnud seaduspärane.
3. Eeltoodut arvestades pole seaduslikku alust demonteeritud erisignaalseadme konfiskeerimiseks ja kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustus tuleb tühistada. See ei välista võimalust, et kohtuväline menetleja kohaldab mõnd muu abinõu, kui selleks on seadusest tulenev alus. Senikaua, kuni sellist abinõud ei kohaldata, tuleb demonteeritud erisignaalseade Xle tagastada.
4. Väärteomenetluses ära võetud vähendatud suurusega kleebiskilest numbrimärkide imitatsioonid XXXXXX, kui asitõendid tuleb jätta väärteotoimikusse.
5. M.X-i kaitsja vandeadvokaat Kaspar Koppel esitas kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks 2684 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
6. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 p 1–3 ja 5– 6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
7. Kohus on tuvastanud, et M.X on toime pannud väärteod, mistõttu jätab PPA Põhja prefektuuri
8. septembri 2024 otsuse M.X-i karistamise kohta muutmata ning tühistab otsuse vaid konfiskeerimise osas. Arvestades, et kohus ei lõpetanud väärteomenetlust ühelgi VTMS §-s 23 toodud alusel, tuleb M.X-ile pingulise kaitsja taotlus menetluskulu ehk õigusabi kulu väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Seega jäävad menetluskulud M.X-i enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 20 / 20