KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. mai 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-24-12303

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest 3

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks

§ 404

lg 2 kohase sisuga tahteavalduse.

§ 408

lg 3 sätestab, et

§ 405

sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. 5.

1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud järelmaksulepingu nr L89014235785 (dtl 32–36). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 1239 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja lepingutasu 15 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 51,56 eurot, viimase osamakse suurus 51,19 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
2. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 05.12.2023 ja viimane osamakse 05.11.2026 (dtl 34). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Vastuses hagile tõi kostja välja, et tema rahakott varastati ja kostja ID-kaarti ning PIN-koode on kasutatud kostja teadmata ja nõusolekuta. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, p 10; RKTKo 16.12.2019, p 22). Kohus selgitas eeltoodut kostjale 05.04.2026 (dtl 99). Kohus määras kostjale tähtaja asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Kostjal tuli mh välja tuua järgmine: mis kuupäeval kostja rahakott koos ID-kaardi ja PIN-koodidega varastati; mis kuupäeval kostja Politsei- ja Piirivalveametisse ID-kaardi ja PIN-koodide vargusest teatas; et menetlus kriminaalasjas nr 24278050332 on algatatud ka Inbank Finance AS-i ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud lepingutega nr L89014235785 ja L89014236551 seonduvalt. Kostja asjaolusid välja ei toonud ja tõendeid kohtule ei esitanud. Kostja esitas kohtule teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta, kuid sellest ei nähtu, et menetlus kriminaalasjas nr 24278050332 on algatatud ka AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud lepingutega nr L89014235785 ja L89014236551 seonduvalt. Kohus on kostjale selgitanud ka võimalust taotleda riigi õigusabi (dtl 90). 5.
3. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud lepingu nr L89014236551, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga (dtl 37–38). Leping on allkirjastamata. 21.11.2024 vastuses selgitas hageja, et tegemist ei ole 4

§-de 401, 402 ja 405 järgi. Sellise lepingu puhul antakse kaup kohe üle, kuid tasumine toimub hiljem osamaksetena. Kostjale (tarbijale) võimaldati maksetähtpäeva edasilükkamist (ost kohe, tasumine hiljem). Ka intressita krediit on krediit. Kostja avaldas, et ta ei ole lepinguid sõlminud ja kaupa saanud (dtl 108). Kohus selgitas hagejale, et hagejal tuleb tõendada: millal, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse kostja lepingu nr L89014236551 sõlmimiseks tegi ning millal ja mis viisil krediidiandja tarbijale lepingudokumendid püsival andmekandjal esitas ja millal anti kostjale kaup üle. Hagejal tuli tõendada, et kostjale (kostjale isiklikult) anti kaup üle. Lepingu sõlmimise tõendamise koormis lasub võlausaldajal. Hageja selgitas, et müüjaks oli OÜ Rademar ja tellimus anti kullerfirmale Omniva üle 13.11.2023. Pakk toimetati Omniva Puhja Coop Konsumi pakiautomaati Elva vallas (dtl 111, 115–117). Hageja ei ole tõendanud, et kaup anti kostjale üle. Kauba pakiautomaati toimetamine ei tõenda kauba üleandmist konkreetsele isikule. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegi tahteavalduse lepingu nr L89014236551 sõlmimiseks. Kohus jätab lepingu nr L89014236551 alusel kostja vastu esitatud hageja nõuded rahuldamata. Krediidi kulukuse määr 6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus nr L89014235785 toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024 , p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023 , p-d 14-15). Lepingust nr L89014235785 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 32,68% aastas. Lepingutasu oli 15 eurot, intressimäär oli 16% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 36 osamaksega (dtl 33, 34). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 08.11.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 17,07%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr L89014235785 krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 7. Sõlmitud leping nr L89014235785 on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 5

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 23). 6

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014 , p 35). 8.2. Hageja leiab, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi kohta laenutaotluses esitatud andmete ning maksehäireregistri ja muude avalike andmebaaside (mh creditinfo.ee, taust.ee) päringute alusel. Kostja avaldas sissetulekuks 1200 eurot kuus ja muud finantskohustused 145 eurot kuus. Taotluse esitamise ajal kostjal maksehäireid ei tuvastatud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse (dtl 41) pinnalt. Hageja pole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku), sh kostja varaliste kohustuste ja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt

§ 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud taust.ee väljavõttest nähtub, et see on tehtud 25.09.2024, s.o hagi esitamise päeval, mitte enne lepingu sõlmimist (dtl 51). Krediidiandja ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija sissetulekute, kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija sissetulekute, kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste 7

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu nr L89014235785 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Lepingu nr L89014235785 ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 9.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 9.1. Hageja esitas ümberarvestuse (dtl 71, 72). Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1239 eurot. Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel tagasimakseid teinud ja pooled 8

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 72).

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja ümberarvestuse järgne viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1239 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 27.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. 11. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista kokku 1888,85 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 1239 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 649,85 euro ulatuses. Hageja intressinõue 108,66 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuded 99,12 eurot (leping nr L89014235785) ja 77,98 eurot (leping nr L89014236551) jäävad rahuldamata. Hageja lepingujärgne viivisenõue alates 26.09.2024 (16% aastas põhinõudelt 1239 eurot ja 24% aastas põhinõudelt 649,85 eurot) jääb rahuldamata. Rahuldatud on üksnes viivis alates 27.03.2024 põhinõudelt 1239 eurot

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 9

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 11