← Eesti

2-20-6673/169

Obsah (8)§ 651§ 456§ 652§ 436§ 9§ 442§ 173§ 53

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Geidi Sile ja Janek Väli Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-20-6673 Koht

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus ei saa hagi ise rahuldada, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 7.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Osas, millega maakohus jättis hagi läbi vaatamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ja selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud.

Ringkonnakohtu menetluses on seega hagejate nõue mõista kostjalt hageja II kasuks välja kindlustushüvitis 353 764,24 eurot seoses FSM-le esitatud kolme arve tasumata jätmisest tekkinud kahjuga. Ringkonnakohus võtab kaebuse lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud (vt p 3.1 ülal), mille üle pooled ei vaidle (

§ 652lg 1 p 1).

Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ja ringkonnakohus saab neist asja lahendamisel lähtuda. 8. Maakohus leidis, et kostja vabanes hagejate ees kõikidest krediidikindlustuse lepingust tulenevatest kohustustest, kuna ütles kindlustuslepingu 28.12.2018 üles. Maakohus tugines selle järelduse tegemisel kostja lühiajaliste tehingute krediidikindlustuse üldtingimuste p-le 3.1.6, mis näeb ette järgmist: Kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustuspreemia makset tähtaegselt ning ei tee seda ka kindlustusandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda. Ülesütlemisega vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingust tulenevatest kohustusest (kd I tl 11–16). Maakohus jättis p-i 3.1.6 kohaldamisel aga tähelepanuta, et see kohaldub üksnes olukorras, kus kindlustusandja on öelnud kindlustuslepingu üles. Maakohus ei ole aga kostja 28.12.2018 ülesütlemise avalduse kehtivust kontrollinud ja on seetõttu jätnud vastamata ka hagejate väidetele selle kohta, et kindlustuslepingu ülesütlemise eeldused ei olnud nõuetekohaselt täidetud. Maakohus kohaldas seeläbi ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkus ka menetlusõiguse norme, eelkõige kohtulahendi põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja kontrollib üldtingimuste p-i 3.1.6 kohaldumise eeldusi.

  1. Lepingu ülesütlemisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed vaid siis, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kindlustuslepingu ülesütlemist olukorras, kus kindlustusvõtja hilineb teise või järgneva kindlustusmakse tasumisega, reguleerib VÕS § 458, mille lg-te 1 ja 3 kohaselt, kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset tähtaegselt, võib kindlustusandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis määrata kindlustusvõtjale maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, ehitise kindlustamise korral vähemalt ühekuulise tähtaja. Teates tuleb märkida tähtaja möödumise õiguslikud tagajärjed. Kui kindlustusandja on määranud tasumiseks eelnimetatud tähtaja ning kindlustusvõtja ei ole selle tähtaja jooksul kindlustusmakset tasunud, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda. Sisuliselt sama sätestab kindlustuslepingu üldtingimuste p 3.1.6 (vt p 8 5 2-20-6673 ülal). Seega pidid kindlustuslepingu ülesütlemiseks olema täidetud järgmised eeldused: kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset tähtaegselt (materiaalne eeldus), kindlustusandja on andnud kindlustusvõtjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, hoiatades teates tähtaja möödumise õiguslikest tagajärgedest (formaalsed eeldused). 9.
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud, s.t et lepingujärgne (teine või järgnev) kindlustusmakse oli tasumata (vt 29.04.2026 istungi protokoll, ajamärge 00.49.07 jj). Õige on hagejate seisukoht, et 28.12.2018 lepingu ülesütlemise ajal olid täitmata lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. 9.
  3. Kostja saatis hagejatele kindlustuslepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise kohta 17.12.2018 (kd I tl 69–71). Kiri saadeti kindlustuslepingus märgitud e-posti aadressile ja hagejad ei ole väitnud, et kindlustusvõtja ei oleks seda kätte saanud. Kostja selgitas kirjas, et hoiatuse saatmise seisuga võlgnes kindlustusvõtja kostjale kolmanda kindlustuspreemia osamakse ja krediidilimiidi tasud. Kostja andis võlgnikule kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks täiendava tähtaja kuni 20.12.2028 ja selgitas, et võla tasumata jätmise korral ütleb kostja kindlustuslepingu üles. Õige on hagejate seisukoht, et nimetatud kiri ei vasta VÕS § 458 lg-st 1 tulenevatele nõuetele. Nimelt tuleneb VÕS § 458 lg-st 1, et kindlustusvõtjale tuleb kindlustusmakse tasumiseks määrata vähemalt kahenädalane tähtaeg. Kostja määras aga üksnes kolm päeva. 9.
  4. Ekslik on kostja seisukoht, nagu tuleks kohustuse täitmiseks anda mõistlik aeg VÕS § 114 lg 1 tähenduses, mis on nädal aega või isegi kolm päeva. Kindlustuslepingute puhul reguleerib mõistliku täiendava tähtaja pikkust seadus, nimelt VÕS § 458 lg 1, mis näeb ette, et täiendav tähtaeg peab olema vähemalt kaks nädalat. Olukorras, kus mõistliku aja pikkust reguleerib seadus, ei saa selle mõistlikkust määrata diskretsiooniotsusega teisiti, nagu soovib kostja. Seda ei muuda asjaolu, et tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud krediidikindlustuslepinguga, mille korral VÕS § 427 lg-st 1 tulenevad lepinguvabaduse piirangud ei kehti (VÕS § 427 lg 2 p 5). Pooltevaheline leping ega selle üldtingimused etteteatamistähtaja pikkust seaduses sätestatust erinevalt ei reguleeri (vt ka 29.04.2026 istungi protokoll, ajamärge 00.44.18). Seega tuleb lähtuda seaduses sätestatud tähtajast. Eeltoodu tõttu ei vastanud 17.12.2018 esitatud teade seaduses sätestatud sisunõuetele. Sellises olukorras ei loeta täiendavat tähtaega määratuks ja kindlustusandjal ei tekkinud lepingu ülesütlemise õigust (vt ka VÕS III komm

(2021), § 458, p 3.1). Enamgi veel, isegi kui pikendada kostja poolt määratud ebamõistlikku tähtaega VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause alusel seadusest tuleneva tähtajani, ei olnuks see tähtaeg kostja poolt lepingu ülesütlemise ajaks möödunud. Kostjal ei olnud seega 28.12.2018 seisuga lepingu ülesütlemiseks alust. 9.
  1. Eeltoodud järeldust ei muuda kostja viide, et hagejatele anti võimalus kohustus täita juba varem. Nimelt saadeti kostja raamatupidamissüsteemist 05.12.2018 ja 12.12.2018 teated selle kohta, et kindlustusvõtjal on tasumata arveid ja need palutakse tasuda esimesel võimalusel. Tasumata arve oli lisatud e-kirjade manusesse (kd I tl 90–93). Ka need teated ei vasta seaduses sätestatud sisunõuetele. 05.12.2018 ega 12.12.2018 kirjas ei ole määratud kindlustusvõtjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega ega hoiatatud teda kohustuse täitmata jätmise tagajärgede eest, nagu nõuab VÕS § 458 lg
  2. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kui täiendavat tähtaega märgitud ei ole, saab selleks lugeda mõistliku tähtaja VÕS § 114 lg 1 järgi. Iseenesest on õige, et juhuks, kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, sätestab VÕS § 114 lg 1 teine lause reegli, mille järgi eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Siinsel juhul see säte aga ei kohaldu. Nimelt 6 2-20-6673 sätestab VÕS § 458 lg 1 erisuse üldnormiks olevast § 114 lg-st 1 ja kohustab kindlustusandjat määrama kohustuse täitmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt kahenädalase tähtaja ning hoiatama tähtaja mööda laskmise õiguslikest tagajärgedest. Kindlustuslepingutele sätestatud erisuse eesmärk on tagada, et võlgnikule on kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise teatest selgelt aru saada, et talle antakse viimane võimalus kohustus täita ja mis on tähtaja järgimata jätmise tagajärg. Kuna kostja ei ole 05.12.2018 ega 12.12.2018 teadetes peale maksekohustuse meeldetuletamise ühtegi tähtaega, selgitust ega hoiatust andnud, on teatele seaduses sätestatud sisunõudeid rikutud. Nagu ülal märgitud, ei loeta sellises olukorras täiendavat tähtaega määratuks ja kindlustusandjal ei teki lepingu ülesütlemise õigust. 9.
  3. Kostja väide, nagu oleks lepingu ülesütlemise eest hoiatamise kord reguleeritud siinsel juhul lepinguga seaduses sätestatust erinevalt, ei ole õige. Kindlustusleping ega selle üldtingimused täiendava tähtaja määramise sisu ega vorminõudeid ei reguleeri. Seega kohaldub VÕS §
  4. 9.
  5. Eeltoodu tõttu ei vastanud 05.12.2018, 12.12.2018 ega 17.12.2018 teated seadusest tulenevatele sisunõuetele ja kostja ei saa neile lepingu ülesütlemise alusena tugineda. Lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused ei olnud seega täidetud ja lepingu 28.12.2018 ülesütlemise avaldus on toimetu. Sellises olukorras ei kohaldu ka üldtingimuste p 3.1.6 teine lause ja kostja ei saa ka sellele kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel tugineda. Maakohtu järeldus, nagu oleks kostja vabanenud kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest lepingu ülesütlemise tõttu üldtingimuste p 3.1.6 alusel, ei ole seega õige.
  6. Kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumisel ka VÕS § 458 lg-le 2, mis näeb ette, et kui kindlustusandja on määranud kindlustusmakse tasumiseks täiendava tähtaja ning kindlustusjuhtum toimub pärast selle tähtaja möödumist, ilma et kindlustusvõtja oleks kindlustusjuhtumi toimumise ajaks kindlustusmakset tasunud, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui kindlustusmakse tasumata jätmine toimus kindlustusvõtjast mittetuleneva asjaolu tõttu. Kolleegium tuvastas ülal, et kostja 05.12.2018, 12.12.2018 ega 17.12.2018 ülesütlemise teated ei vastanud VÕS § 458 lg-s 1 sätestatud sisunõuetele. Seejuures ei määratud 05.12.2018 ja 12.12.2018 teadetes üldse tähtaega. Isegi kui lähtuda 17.12.2018 määratud nõuetele mittevastavast tähtajast, ei olnud see kindlustusjuhtumi toimumise ajaks möödunud. Selle üle, et kindlustusjuhtum toimus 19.12.2018 pooled ei vaidle (vt ka 29.04.2026 istungi protokoll, ajamärge 00.06.19– 00.07.00). Eeltoodu tõttu ei saa kostja kohustusest täitmisest keeldumisel tugineda ka VÕS § 458 lg-le
  8. Ringkonnakohus märgib vastuseks poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidetele veel järgmist. Kolleegium ei nõustu kostja ja maakohtuga, nagu tuleneks üldtingimuste p 3.1.6 teisest lausest kindlustusandjale selgelt õigus keelduda pärast lepingu ülesütlemist kõikidest kindlustuslepingust tulenevatest, sh enne lepingu ülesütlemist tekkinud ja sissenõutavaks muutunud kohustustest. Lepingu sõnastusest see ei tulene. Kolleegium pöörab tähelepanu asjaolule, et ülesütlemine on eritermin, mis on defineeritud võlaõigusseaduse üldosas (eelkõige § 195) ning seda on täpsustatud õiguskirjanduses ja kohtupraktikas. VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Lepingu ülesütlemine ei ole seega võimalik tagasiulatuvalt ja sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed saavad tekkida üksnes edasiulatuvalt pärast avalduse vastaspoolele kättetoimetamist või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumist (vt nt RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-71-16 ja seal viidatud praktika). Seejuures on ekslik ka maakohtu seisukoht, nagu ei kohalduks võlaõigusseaduse üldosa sätted eriosas reguleeritud 7 2-20-6673 kindlustuslepingutele. Võlaõigusseaduse üldosa sätted laienevad kõikidele võlasuhetele niivõrd, kuivõrd erisätetes ei ole ette nähtud teisiti. Kindlustuslepingut reguleerivad sätted ei sisusta ülesütlemise mõistet VÕS § 195 sätestatust erinevalt. Kuna siinsel juhul ei nähtu kindlustuslepingust ega selle üldtingimustest, et pooled oleksid defineerinud ülesütlemise mõiste selle seaduses sätestatud tähendusest erinevalt, ei tõusetu küsimust ka sellise võimaliku tüüptingimuse kehtivusest. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et lepingusse ei ole seaduse teksti tervikuna ümber kirjutatud.
  9. Eeltoodust tulenevalt on ekslik maakohtu järeldus, nagu oleks kostja vabanenud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisest üldtingimuste p 3.1.6 alusel. Samuti ei ole kostja vabanenud kohustustest VÕS § 458 lg 2 alusel. Maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada. Kuna maakohus hindas üksnes kostja väidet kindlustushüvitise maksmisest keeldumise õiguse kohta ega hinnanud poolte muid väiteid ja vastuväiteid selle kohta, kas hagejatel on kostja vastu kindlustuslepingust tulenev kindlustushüvitise tasumise nõue, tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 9

lg 3 kohaselt ei saa kõrgema astme kohus lahendada asja sisuliselt enne, kui seda on teinud vahetult madalama astme kohus. Apellatsioonkaebus rahuldatakse seetõttu osaliselt. 13. Kolleegium pöörab maakohtu tähelepanu ka asjaolule, et maakohus ei ole oma otsuse resolutsioonis lahendanud hagejate põhinõudelt arvestatud viivisenõuet. Maakohtu otsus on seega vastuolus ka

§ 442

lg-ga 5, mille kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada selgelt ja ühemõtteliselt kõik poolte nõuded. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht ka hagejate viivisenõude osas. 14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel (

§ 173lg 3 teine lause).

15. Hagejad esitasid

§ 53

lg 2 esimese lause alusel taotluse parandada ringkonnakohtu 29.04.2026 istungi protokolli ajamärkel 00.47.04 kohtu järgmine küsimus: Kas leping lõppes või ei lõppenud 08.12?. Hagejad juhtisid tähelepanu sellele, et lepingu ülesütlemise avaldus esitati 28.12, mitte 08.

  1. Kostja taotlusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus nõustub hagejatega. Protokollis on ilmne ebatäpsus, mis tuleb parandada selliselt, et viidatud ajamärkel loetakse 08.12 asemel õigeks kohtu poolt tegelikult silmas peetud kuupäev 28.
  2. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.