← Eesti

3-20-2368/66

Obsah (6)§ 229§ 230§ 213§ 49§ 108§ 109

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 230 lg-st 1 ja lg 5 p-st

  1. Kolleegium käsitleb käskkirja vastuolu Berni konventsiooniga (I) ja hundi soodsa kaitsestaatuse küsimust (II) ning lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  2. Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsioon (Berni konventsioon) ei välista selle lisades loetletud loomade küttimist. Art 7 (leebe kaitserežiim) lubab lisas III loetletud loomaliigi kasutamist tingimusel, et populatsioon ei sattu ohtu. „Kasutamine“ konventsiooni tähenduses hõlmab jahipidamist (Berni konventsiooni alalise komitee
  3. detsembri
  4. a täiendatud resolutsioon nr 2

(1993)Berni konventsiooni art-te 8 ja 9 kohaldamisala kohta, lisa p-d 2 ja 11a). Art 6 (range kaitserežiim) keelab lisas II loetletud looma tahtliku püüdmise ja tapmise (art 6 lg 1 punkt a), kuid art 6 keeldudest võib teha erandeid art-s 9 loetletud alustel ja järgmistel kumulatiivsetel tingimustel: puuduvad muud rahuldavad lahendused ning erand ei kahjusta populatsiooni säilimist. Muu hulgas võib teha erandi selleks, et vältida tõsist kahju kariloomadele ja muule omandivormile 6
(11)3-20-2368 (art 9 lg 1 p 2). Samuti on võimalik lubada range järelevalve tingimustes, valikuliselt ja piiratud ulatuses teatavate metsloomade vähesel arvul mõistlikku kasutust (art 9 lg 1 p 5). Konventsiooni osalised on vabad otsustama, võttes arvesse konventsiooni eesmärke, mis eesmärgil mõistlikku kasutust lubada (täiendatud resolutsioon nr 2
(1993), lisa p 7).
  1. Eesti ühines Berni konventsiooniga Vabariigi Valitsuse
  2. jaanuari
  3. a istungi protokollilise otsuse nr 3 alusel. Konventsioon jõustus Eesti suhtes
  4. detsembril 1992 (Välisministeeriumi
  5. märtsi
  6. a teadaanne, RT II, 08.03.2019, 1). Kuni
  7. märtsini 2025 kohustas konventsioon kaitsma hunti range režiimi järgi (art 6, lisa II). Erinevalt Lätist, Leedust ja Poolast ei teinud Eesti konventsiooniga liitumisel reservatsiooni art 6 kaitse kohaldamise suhtes huntidele. Kuni
  8. juulini 2025 oli hunt ühtlasi loetletud loodusdirektiivi IV lisas ja liigi kaitsele kohaldus loodusdirektiivi art 12 range kaitserežiim, v.a loetletud erandid. Eesti ühinemisel EL-ga tehti direktiivis erand muu hulgas hundi Balti populatsiooni EL jääva osa kohta. Erand seisnes Eesti hundi asurkonna nimetamises direktiivi lisas V, mistõttu võis Eesti hundi kaitsel lähtuda direktiivi leebemast kaitserežiimist (art 14). Berni konventsiooni ja loodusdirektiivi kaitserežiimid on põhimõtteliselt sama sisuga.
  9. Loodusdirektiiv võimaldas vaidlusaluse käskkirja kehtestamise ajal kaitsta Eestis hunti leebe kaitserežiimi järgi, kuid Berni konventsiooni järgi pidi Eesti kohaldama hundile ranget kaitserežiimi. Vaidlusaluses käskkirjas on lähtutud eeldusest, et hunti võib Eestis kaitsta leebema kaitserežiimi järgi. Käskkirja põhjenduste kohaselt võib loodusdirektiivi erandi tõttu küttida Eestis hunti tegevuskava põhiselt (käskkirja p 1.3). Vastustaja on kassatsioonimenetluses seisukohal, et konventsiooniga pole vastuolus direktiivi erandist lähtumine, sest direktiiv täpsustab konventsiooni. Kolleegium selle käsitusega ei nõustu. Konventsioon kohustab riiki otse, sõltumata loodusdirektiivist. Direktiiv pole eriregulatsiooniks konventsiooni suhtes. Direktiivis Eestile tehtud erand ei vabastanud Eestit kohustusest viia ellu konventsiooni nõudeid. Konventsiooni ja direktiivi oli võimalik ka samal ajal täita, sest EL õigus ei keela Eestil rakendada rangemaid looduskaitseabinõusid, kui näeb ette loodusdirektiiv (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 193).
  10. Kolleegiumi hinnangul võimaldas Eesti õigus vaidlusaluse käskkirja andmisel lähtuda konventsioonist tulenevast rangemast kaitserežiimist. 19.
  11. Kuigi õigusnormides on hunt määratletud ulukina, keda võib jahihooajal põhimõtteliselt küttida (JahiS § 4 lg 1 p 6, jahieeskirja § 5 lg 2), ei pea küttimist tingimata lubama. JahiS § 22 lg 2 järgi kehtestab hundi küttimismahu Keskkonnaamet igal jahiaastal, lähtudes jahindusnõukogu ettepanekust ja ulukiseire aruandest, sh selles sisalduvast küttimismahu soovitusest. Küttimismahu kehtestamine on kaalutlusotsus (JahiS § 22 lg-d 2 ja 4). Jahindusnõukogu ettepanekus ja ulukiseire aruandes sisalduvaid küttimismahu soovitusi tuleb Keskkonnaametil otsuse tegemisel arvestada, kuid need pole küttimismahu määramisel siduvad. 19.
  12. Vaidlusaluse käskkirja kehtestamise aegne suurkiskjate tegevuskava (2012–2021) piiritles vahemiku, milles huntide arvukus sooviti hoida. Soovitud arvukus oli määratud, arvestades nii ökoloogiliste, majanduslike kui ka sotsiaalsete aspektidega (lk 66). Keskkonnaagentuur on kohtumenetluses selgitanud, et arvukuse miinimum on kindlaks määratud eeskätt ökoloogilisest aspektist lähtudes, maksimummäär aga lähtuvalt sotsiaalsest taluvuspiirist. Vaidlusaluse käskkirja jahiaasta kohta prognoositi, et huntide arvukus ületab arvukuse ülempiiri. Kuigi tegevuskava järgi tuli hundi arvukust 2020/
  13. jahiaastal piirata, võis vastustaja tegevuskavast põhjendatud juhul kõrvale kalduda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et tegevuskava pole haldusakt, vaid mittesiduv arengukava (vt p 7.2). 7
(11)3-20-2368
  1. Vaidlusalune käskkiri anti kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse teostamisel jättis vastustaja aga arvestamata konventsioonist tuleneva riigi kohustuse kohaldada hundile ranget kaitserežiimi. Kolleegium ei saa olla veendunud, et vastustaja oleks andnud samasuguse käskkirja, kui ta oleks arvestanud konventsioonist tuleneva rahvusvahelise kohustusega. II
  2. Pooled vaidlevad asjas eeskätt selle üle, kas loodusdirektiivi leebem kaitserežiim (art 14) võimaldas vaidlusaluse käskkirja kehtestada. Tulenevalt veast Berni konventsiooni kohaldamisel on vaidlusalune käskkiri õigusvastane sõltumata selle kooskõlast loodusdirektiiviga. Pidades silmas, et praegu kohaldatakse Eesti hundi asurkonnale leebemat kaitserežiimi ka Berni konventsiooni järgi, peab kolleegium õiguspraktika suunamiseks vajalikuks märkida järgmist.
  3. Loodusdirektiivi ja konventsiooni järgi kohaldatakse hundile leebet kaitserežiimi, kuid riigil pole keelatud rakendada rangemaid looduskaitseabinõusid. Kaitseabinõude valikul tuleb lähtuda ka riigisisesest õigusest, eeskätt põhiseaduse §-dest 5 ja 53, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) põhimõtetest (§-d 8–12) ning liigikaitsenõuetest LKS-s. Looduskaitsehuvide kõrval tuleb arvesse võtta muid olulisi huve ning huve tasakaalustada.
  4. Konventsiooni ja direktiivi normide sõnastus pole sama, kuid need kattuvad suurel määral. Konventsiooni juhendmaterjalides ning alalise komitee resolutsioonides ja soovitustes tuginetakse sageli EL õigusele. Kolleegiumi hinnangul võib üldjuhul eeldada, et loodusdirektiivi art 14 elluviimisel on täidetud ka konventsiooni art-st 7 tulenev kohustus.
  5. Liikmesriikidel on loodusdirektiivi art 14 kohaldamisel ulatuslik otsustusruum, kuid liikmesriik on kohustatud liigi kasutust reguleerima, kui see on vajalik direktiivi eesmärgi saavutamiseks. Liigi kasutamise tingimused, sh nende rakendamisel aluseks võetav populatsiooni miinimumsuurus ei tohi takistada soodsa kaitsestaatuse saavutamist või põhjustada seisundi täiendavat halvenemist. (C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad, p-d 38–41 ja seal viidatud praktika). Loodusdirektiivi art 1 punkti i järgi on liigi kaitsestaatus soodne, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitama, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud ja tõenäoliselt püsib pikema aja jooksul. Teiseks ei tohi liigi looduslik levila olla vähenemas ega seista silmitsi vähenemise ohuga ka lähitulevikus. Kolmandaks peab liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks olema olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (EKo C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad, p 46 ja seal viidatud praktika).
  6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et soodne kaitsestaatus on komponentidena määratlemata õigusmõisteid sisaldav mõiste, mille sisustamist võib kohus kontrollida. Samas tuleb möönda, et kaitsestaatuse hindamise loodusteaduslik pool eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi, mis võib kohtuliku kontrolli standardit langetada, kui pädev haldusorgan on oma hinnanguid mõistlikult põhjendanud (vt kolleegiumi otsused nr 3-20-1198/58, p 14, nr 3-20-2474/11, p 20 ja nr 3-20-1548/31, p-d 17–18).
  7. Hundi kaitsestaatuse hindamisel tuleb eelkõige võtta arvesse uusimaid teaduslikke andmeid, mis on saadud loodusdirektiivi art-s 11 ette nähtud seire tulemusel. Analüüsida tuleb parimat kättesaadavat teaduslikku teavet, mille hulka võib kuuluda IUCN liigitamise aluseks olev teave. Kui see analüüs ei kõrvalda kahtlusi, tuleb juhinduda ettevaatuspõhimõttest (C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad, p-d 42 ja 51 ning seal viidatud praktika). Neist seisukohtadest tulenevalt ei või hundi soodsat kaitsestaatust eeldada üksnes seetõttu, et Eestile tehti EL-ga liitumisel hundi osas erand ning hundi arvukus on vahepeal oluliselt kasvanud (vrd EKo C-436/22 ASCEL, p 50). Hinnang hundi kaitsestaatusele peab 8
(11)3-20-2368 põhinema parima kättesaadava teadusliku teabe analüüsil ning peab olema selge, kuidas jõuti lõppjäreldusele.
  1. Keskkonnakaitse meetmed peavad tagama keskkonna kõrgetasemelise kaitse ja vastama kahjuliku tagajärje tõenäosusele ja raskusele. Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tule keskkonnakaitsel arvestada üksnes kindlaid tõendeid, vaid ka teaduslikust seisukohast usutavaid kahtlusi. Ettevaatusmeetmete rakendamiseks ei pea riskide olemasolu ja tõsidus olema kindel. Teisalt tuleb ettevaatusmeetmete proportsionaalsuse tagamiseks arvestada, mil määral on riski realiseerumine tõenäoline (KeÜS §-d 4, 5, 8, 10 ja 11; vrd EKo C-436/22 ASCEL, p-d 72-73 ja seal viidatud praktika).
  2. Hundi kaitsestaatuse hindamisel võib ettevaatusprintsiibile omane kahtlus tuleneda näiteks teaduslikust erimeelsusest küsimuses, mis viisil tuleb hinnata liigi pikaajalist püsimajäämist, või puudustest seireandmetes, mis ei võimalda kaitsestaatuse hindamisel jõuda usaldusväärse lõppjärelduseni. Ettevaatuspõhimõtte rakendamine võib seisneda ka selles, et ei lähtuta kõige optimistlikumatest loodusteaduslikest hinnangutest, nagu hinnang tüüpilise hundikarja suurusele. Berni konventsioon hundi kaitsestaatuse hindamise aruandes on osundatud, et konventsiooni osalised kasutavad väga erinevaid suhtarve, et tuletada seiratud karjade arvust asurkonna suurus. Sõltuvalt riigist varieerub see arv neljast kümneni. Kõige levinum on karjade arvu korrutamine kuue, seitsme või kaheksaga (Assessment of the conservation status of the Wolf (Canis Lupus) in Europe, Boitani et al, 2022, T-PVS/Inf
(2022)45, p 2.1). Vaidlusaluse käskkirja kehtestamise aegses tegevuskavas on lähtutud eeldusest, et alla aasta vanuste kutsikatega hundikarja tüüpiline suurus enne jahihooaega on 10 isendit (vt p 1). Eeldust ei ole põhjendatud. Kolleegium on seisukohal, et sellisest suhtarvust lähtumist tuleb põhjendada viidates parimale kättesaadavale teaduslikule teabele. Vastasel juhul võib ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt olla kohasem eeldada, et tüüpiline hundikari on väiksem (vrd the Situation of the Wolf (Canis Lupus) in the European Union, N2K Group, lk 29).
  1. Teisalt ei või Eesti hundiasurkonna ebasoodsat kaitsestaatust järeldada ainult sellest, et Eesti hundipopulatsioon on IUCN punases nimestikus liigitatud kategooriasse „ohualdis“. Huntide kaitsestaatuse hindamine loodusdirektiivis põhineb teistsugusel meetodil (C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad, p-d 49 ja 50). Euroopa Kohus ei täpsustanud asjakohast meetodit. Loodusdirektiivi art 17 kohustab liikmesriike esitama iga kuue aasta tagant direktiivi rakendamise aruande, milles antakse hinnang ka hundi kaitsestaatusele. Aruande järeldustest võib lähtuda, kui need põhinevad kõrgetasemelisel parima kättesaadava teadusliku teabe analüüsil (puuduvad teaduslikult veenvamad teadmised), sh soodsa võrdlusasurkonna suuruse määramisel (vrd EKo C-436/22 ASCEL, p-d 65 ja 74). Tuleb silmas pidada, et aruande koostamise juhendmaterjalid pole õiguslikult siduvad ning neis ei pruugi olla arvestatud värske kohtupraktikaga.
  2. Liikmesriik ei või art 14 elluviimisel hinnata liigi kaitsestaatust soodsaks üksnes põhjendusega, et soodsa kaitsestaatuse kriteeriumid on täidetud riigipiiride üleselt, vaid hindamine peab esmalt kindlasti toimuma kohalikul ja riigi tasemel (C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad, p-d 47–48). Hundi kaitsestaatuse hindamisel võib võtta arvesse väljaspool riiki asuvaid populatsioone tingimusel, et toimub isendite piiriülene liikumine (samas, p-d 52–53). EL liikmesriikide vahelist hundi püsivat piiriülest liikumist võib eeldada, eriti kui liikmesriikide vahel tehakse koostööd liigi kaitsel. Püsiv piiriülene liikumine ei ole kindel, kui teises riigis ei ole tagatud hundile vähemalt Berni konventsiooniga sarnane kaitse. Arvestada tuleb ka kõiki prognoositavaid muutusi piirüleses liikumises, nagu piiritarade ehitamisest tingitud piirülese liikumise tõenäoline vähenemine (samas, p-d 56–63).
  3. Loodusdirektiivi art 2 seab eesmärgiks säilitada või taastada hundi soodne kaitsestaatus EL piires. Eesti hundiasurkond on osa Balti alampopulatsioonist, mis paikneb ka Läti, Leedu, Poola, Venemaa, 9
(11)3-20-2368 Valgevene ja Ukraina territooriumil (Suurkiskjate 2022 tegevuskava, lk 12). Venemaa ja Valgevene pole Berni konventsiooni osalised. Eesti hundiasurkonna kaitsestaatust on asjakohane hinnata riigi tasandil, sest Eesti hundid moodustavad ühtse asurkonna (vrd C-674/17 Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, p-d 58–59). Mida ulatuslikum on Eesti koostöö teiste EL liikmesriikidega Balti alampopulatsiooni kaitsel, seda enam võib arvestada nende liikmesriikide territooriumil asuvate asurkondade positiivse mõjuga Eesti hundiasurkonna kaitsestaatusele. Eesti hundiasurkonna kaitsestaatuse hindamisel võib arvestada hundi liikumisega üle Venemaa piiri üksnes niivõrd, kui selline liikumine on tõendatud. Kuivõrd Venemaa pole Berni konventsiooni osaline, ei või liikumise püsimajäämist pikemas perspektiivis eeldada, kui pole tõendatud, et Venemaa tagab hundile vähemalt Berni konventsiooniga sarnase kaitse. Eesti hundiasurkonna kaitsestaatuse hindamisel tuleb selgelt esile tuua, kas ja mille alusel arvestati piiriülest liikumist ning eeldati selle püsivust ning kuidas see mõjutas hinnangut kaitsestaatusele.
  1. Liigi kaitsestaatuse hindamisel tuleb juhinduda üksnes art 1 punkti i teises lõigus sätestatud kolmest kumulatiivset tingimusest. Kui need tingimused pole täidetud, ei või liigi kaitsestaatust pidada soodsaks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste ning piirkondlike ja kohalike iseärasuste tõttu art 2 lg 3 tähenduses. Kaitsestaatuse tingimuste sisustamisel võib siiski olla asjakohane nende vajaduste ja iseärasuste arvestamine, sest need võivad pikas perspektiivis mõjutada liigi levikut ja arvukust (EKo C-629/23, MTÜ Eesti Suurkiskjad, p-d 67–71). Keskkonnaagentuur on kohtumenetluses selgitanud, et tegevuskava arvukuse miinimum on kindlaks määratud eeskätt ökoloogilisest aspektist lähtudes, maksimum aga eelkõige sotsiaalsest taluvuspiirist lähtudes. Uues tegevuskavas on suurendatud arvukuse miinimumi ja maksimumi sama palju ning vastustaja on suurendamist selgitanud peamiselt sotsiaalse taluvuspiiri kasvuga. Kolleegiumi hinnangul ei või tegevuskava huntide arvukuse miinimumi pidada sobivaks kriteeriumiks hundi soodsa kaitsestaatuse hindamisel, kui miinimum ei põhine üksnes direktiivi art 1 punkti i kriteeriumitel.
  2. Kokkuvõttes ei anna kohtumenetluses tuvastatud asjaolud alust veendumuseks, et huntide küttimisarv määrati vaidlustatud käskkirjas kindlaks kooskõlas loodusdirektiivi art-ga
  3. Kolleegium ei pea vajalikuks selles küsimuses täiendavate asjaolude selgitamist, sest vastustaja jättis kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata Berni konventsioonist tuleneva rahvusvahelise kohustustega kohaldada hundile ranget kaitserežiimi. III
  4. Kaebaja on kassatsiooniastmes enda seisukohtade kinnituseks esitanud lisadena eksperdiarvamusi ja muid dokumentaalseid tõendeid. Keskkonnaamet on taotlenud täiendavat aega seisukoha esitamiseks, kui Riigikohus asub kaebaja esitatud uusi tõendeid uurima. Kassatsioonikohus kontrollib, kas õigusnormide kohaldamisel on tehtud vigu, ega tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks (

§ 229lg 3).

Kolleegium teeb asjas uue otsuse materiaalõiguse normi valesti kohaldamise tõttu uusi tõendeid hindamata ja varem kogutud tõenditele apellatsiooniastmes antud hinnangut muutmata (

§ 230lg 5 p 5).

35. Kaebaja on Riigikohtus taotlenud riigi kohustamist korraldama sõltumatu teaduslik hindamine, mis hõlmab demograafilist modelleerimist ja geneetilist analüüsi, et teha kindlaks hundi asurkonna ökoloogiliselt jätkusuutlik suurus. Taotlus jääb rahuldamata. Kassatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud (

§ 213lg 2).

Praegusel juhul puudub kaebuse nõude muutmiseks mõjuv põhjus (

§ 49lg 2). 10

(11)3-20-2368

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ei taotlenud halduskohtus menetluskulude väljamõistmist. Ringkonnakohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist, kuid ei esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Riigikohtus taotles kaebaja kulude, sh eelotsuse menetlusega seostuvate kulude, väljamõistmist, kokku 10 455 eurot 20 senti. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 109lg 6).

Kaebaja kulusid ei või pidada põhjendatuks, sest kaebaja pole lisanud dokumente, mis tõendavad kulude kandmist või nende kandmise kohustust. Erandina on kolleegiumi praktika kohaselt põhjendatud mõista välja tasutud riigilõiv olukorras, kus kaebaja pole kuludokumente esitanud (RKÜKm 3-3-1-15-12, p 71 ja seal viidatud praktika). Kaebaja tasus kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot ja kassatsioonkaebuse esitamisel 50 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 95 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.