← Eesti

3-22-915/31

Obsah (10)§ 230§ 124§ 46§ 71§ 49§ 153§ 155§ 152§ 109§ 108

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 71 lg 1 alusel ennistada. Halduskohtule kaebuse esitamisega viivitamine oli tingitud korralduses sisaldunud eksitavast vaidlustamisviitest ja vastustaja poolt vaidemenetluse läbiviimisest. Ka kohtud on pidanud kaebust seni tähtaegseks.

  1. Keskkonnaamet esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse menetlused on kaks eraldi haldusmenetlust, millel on erinevad eesmärgid. Uuringuloa menetlust ei saa pidada ebaefektiivseks või eesmärgipäratuks vaid seetõttu, et KOV-i hinnangul ei ole äriühingu jaoks uuringutulemustel väärtust, kui nende alusel ei ole võimalik saada kaevandamisluba. Ükski uuringutulemus ei anna õigustatud ootust kaevandamisloa saamiseks. Olukorras, kus veel ei hinnata kaevandamise mõjusid, peab olema ilmselge, et kaevandamisloa andmine on konkreetses asukohas välistatud, et selle argumendi alusel keelduda uuringuloale nõusoleku andmisest. Näiteks võiks see kõne alla tulla olukorras, kus uuringuala asub looduskaitsealal ja kaitse-eeskirja kohaselt on kaitsealal loodusvarade kasutamine, sh ka kaevandamine, keelatud. Käesolevas asjas ei ole vastustaja toonud välja asjaolusid, millest järelduks, et kaevandamisloa andmine on ilmselgelt välistatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (

§ 230lg 1).

Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta jõusse, kuid arvestades, et kaebaja loobus liitkaebuse ühest nõudest, tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi (

§ 230lg 5 p-d 4 ja 6). 5

(10)3-22-915 12. Kolleegium lahendab esmalt kaebaja taotlused (I), hindab seejärel geoloogilise uuringu loa andmisega mittenõustumise õiguspärasust (II) ning viimaks lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III). I 13.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebetähtaega võib kontrollida ka pärast eelmenetluse lõppu, kui menetluse käigus ilmnevad asjaolud, mis seavad kaebuse tähtaegsuse kahtluse alla (vrd RKHKo 3-3-1-73-16, p 44). Kaebaja juhtis vastuses kassatsioonkaebusele tähelepanu, et kohustamisnõue ei pruugi olla tähtaegne, ning esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse. 14. Kolleegium on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse poolt geoloogilise uuringu loa taotluse kohta arvamuse esitamine MaaPS § 27 lg 7 alusel on menetlustoiming, mille peale ei näe õigusaktid ette vaide esitamise õigust (RKHKm 3-22-2296/13). Seega tulnuks kaebajal

§ 46

lg 2 kohaselt esitada nõue Tartu valla kohustamiseks uuringuloa taotlusele arvamuse esitamist uuesti otsustama otse halduskohtule 30 päeva jooksul pärast korralduse nr 1257 teatavakstegemist ehk hiljemalt

  1. jaanuaril
  2. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles
  3. aprillil 2022, kuna enne seda vaidlustas ta menetlustoimingut vaidemenetluse käigus vastavalt korralduses märgitud vaidlustamisviitele. Järelikult oli kohustamisnõue esitatud kohtule hilinenult. 15.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus kaebetähtaja, kui menetlusosaline lasi menetlustähtaja mööda mõjuval põhjusel. Kolleegium nõustub kaebajaga, et käesolevas asjas esineb mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Sarnaselt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määruses asjas nr 3-22-2296/13 kirjeldatud olukorraga viibis ka siin asjas kaebuse esitamine korralduse eksitava vaidlustamisviite ja vaidemenetluse läbiviimise tõttu. Vaidemenetlus viidi läbi enne eelviidatud Riigikohtu määruse tegemist. Ka kaks eelnevat kohtuastet ei tuvastanud käesolevas asjas kaebetähtaja ületamist. Seetõttu on usutav, et vastustaja tegevus viis kaebaja vaidlustamise korra osas eksimusse sõltumata sellest, et kaebajat esindas vaidemenetluses ja kohtumenetluses professionaalne esindaja. Kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse Riigikohtule õigeaegselt, kuna juhtis kaebetähtaja probleemile tähelepanu esimesena ning tegi seda kassatsioonimenetluses kirjalike seisukohtade esitamise tähtaja jooksul oma esimeses kohtule esitatud avalduses. Kolleegium ennistab kaebaja kohustamisnõude kaebetähtaja.
  3. Kaebaja on vastuses kassatsioonkaebusele märkinud, et juhul, kui Riigikohus kaebetähtaja ennistab, soovib kaebaja loobuda taotlusest
  4. märtsi
  5. a vaideotsuse nr 269 tühistamiseks. Tulenevalt

§ 49

lg-st 4 kohaldatakse liitkaebusest mõne nõude väljajätmisele kaebusest loobumise sätteid.

§ 153

lg 1 kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kolleegium võtab nõudest loobumise vastu

§ 155

lg 4 esimese lause alusel ning lõpetab vastavas osas asja menetluse

§ 152lg 1 p 3 kohaselt. II 17. Geoloogilise uuringu loa annab Keskkonnaamet (Maa

PS § 26). Keskkonnaamet saadab uuringuloa taotluse arvamuse saamiseks taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates (MaaPS § 27 lg 7). Uuringuloale nõusoleku andmisest keeldumine on menetlustoiming (RKHKm 3-3-1-38-10, p 14). Uuringuloa taotluse kohta arvamuse esitamisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum. Kolleegium on selgitanud, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muu 6

(10)3-22-915 hulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (RKHKo 3-3-1-37-15, p 20).
  1. Vastustaja keeldus uuringuloale nõusoleku andmisest peamiselt seetõttu, et valla ja kohalike elanike huvidega oleks vastuolus veel ühe karjääri lisandumine piirkonda. Kikivere II uuringuruumi läheduses tegutseb juba mitu karjääri, milles ei suudeta varusid kaevandamisloa kehtivuse tähtaja jooksul ammendada ning ala korrastada. Valla ja elanike huvi on, et enne uute karjääride lisamist ammendataks olemasolevates karjäärides olevad varud, et kohalikud elanikud ei peaks elama keset tööstusmaastikku. Kuna kaebaja on äriühing, kelle eesmärk on kaevandamisega tulu teenida, aga Kikivere II uuringuruumis ei ole kaevandamine lähiajal võimalik, on ausa ja tõhusa haldusmenetluse põhimõttega kooskõlas uuringuloale nõusoleku andmisest keelduda. Täiendava argumendina on vastustaja viidanud ka maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu sätetele ning vastuolule riigi huvidega.
  2. Eelnevast tulenevalt on käesolevas asjas keskne küsimus, kas kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda uuringuloale nõusoleku andmisest, kui ta leiab, et hilisem kaevandamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohtu otsus, millega jäeti korraldus jõusse, on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-3-1-37-15, milles selgitati, et geoloogilise uuringu loa kooskõlastamise aluseks ei saa olla kaevandamist käsitlevad kaalutlused. Kolleegium peab selguse huvides vajalikuks täpsustada viidatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohta.
  3. Otsuse nr 3-3-1-37-15 p-s 14 selgitas kolleegium, et „kui asjaoludest tulenevalt on ebatõenäoline, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine tulevikus võimalikuks osutub, on see üks kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada. Kui kohalik omavalitsus otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, saab ta oma seisukohta, et kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks, kooskõlastamisel väljendada“. Sellega kinnitas Riigikohus, et hilisema kaevandamise perspektiiv on kaalutlus, millele kohalik omavalitsus võib geoloogilise uuringu loa taotlusele arvamuse esitamisel tugineda. Viidatud lahendist ei tulene seejuures, et lisaks hilisemale kaevandamise võimatusele peab kohalikul omavalitsusel olema uuringuloa andmisega mittenõustumiseks veel argumente. Kolleegium on seisukohal, et kui juba uuringuloa menetluses on kohalikule omavalitsusele ilmne, et hilisem kaevandamine ei ole võimalik, võimaldab uuringuloa andmisega mittenõustumine vältida edaspidi eesmärgipäratu haldusmenetluse läbiviimist ja seeläbi taotlejale üleliigsete kulutuste ja ebameeldivuste tekitamist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 mõistes (vrd RKHKo 3-22-871/22, p 17).
  4. Seejuures peab uuringuloa taotlusele arvamuse esitamisel kui menetlustoimingu tegemisel arvestama haldusmenetluse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsusega (HMS § 3 lg 2). Proportsionaalseks ei saa pidada uuringuloa andmisega mittenõustumist viitega kaevandamise perspektiivitusele, kui kaevandamise võimalus on küll vähene, kuid siiski olemas. Juhul, kui kohalik omavalitsus tugineb uuringuloa andmisega mittenõustumisel üksnes kaevandamise võimatusele, peab kaevandamise võimatus olema ilmne. Kaevandamisloa andmise perspektiivi oskab kõige paremini hinnata loa andja ehk Keskkonnaamet, kelle pädevuses on kontrollida kaevandamisloa andmisest keeldumise aluste esinemist (MaaPS § 55 lg 2). Kohalikul omavalitsusel on siiski võimalik hinnata kaevandamise perspektiivi tulenevalt sellest, kas ta peab võimalikuks ise kaevandamisloa andmisega nõustumist (MaaPS § 49 lg 6 ja § 55 lg 2 p 11). Kaevandamisloa andmisega mittenõustumine ja sellest tingitud kaevandamise võimatus võib olla ilmne näiteks olukorras, kus kaevandamine konkreetses piirkonnas on keelatud planeeringuga või vastuolus omavalitsusüksuse ja kogukonna huvidega sõltumata kaevandamisel kasutatavast tehnoloogiast, leevendusmeetmetest ja keskkonnamõju täpsest ulatusest. 7
(10)3-22-915
  1. Olukorras, kus kaevandamise võimatus ei ole ilmne, oleks uuringuloa andmisega mittenõustumine üksnes kaevandamise perspektiiviga seotud põhjendustel ebaproportsionaalne. Ettevõtjal on õigus ise otsustada võetava äririski suuruse üle ja teha kaevandamise ettevalmistamiseks investeeringuid ka siis, kui kaevandamine on vähetõenäoline, kuid mitte võimatu. Sellises olukorras tuleks kohalikul omavalitsusel uuringuloa andmisega nõustuda, märkides seejuures, et tema hinnangul on hilisem kaevandamine ebatõenäoline. Kohaliku omavalitsuse põhjendamine kannab ka informatiivset eesmärki, kuna taotlejal on võimalik teha teadlikum otsus, kas uuringu tegemisest loobuda või seda siiski teha ja planeerida oma tegevust selliselt, et see arvestaks kohalike huvidega. Kaevandamisloa saamist võib pidada ebatõenäoliseks näiteks olukorras, kus kaevandamine toob kaasa negatiivse keskkonnamõju, mille täpne ulatus sõltub kaevandamise mahust, tehnoloogiast ja leevendusmeetmetest, mille kohta uuringuloa menetluse etapis veel info puudub, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas see takistab planeeringus seatud eesmärkide saavutamist või on vastuolus omavalitsusüksuse ja kogukonna huvidega. Kolleegium rõhutab, et taotlejal ei teki õigust kaevandamiseks ka juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole geoloogilise uuringu loa taotlusele arvamuse esitamisel kaevandamise vähesele perspektiivile tähelepanu juhtinud (RKHKo 3-3-1-37-15, p 16).
  2. Käesoleval juhul põhjendas vastustaja kaevandamise võimatust sellega, et kaevandamine oleks vastuolus valla ja selle elanike huviga, et enne uute karjääride avamist ammendataks piirkonnas juba tegutsevate karjääride varud. Kolleegium on varem selgitanud, et asjakohaseks argumendiks kaevandamisloa andmisega mittenõustumise korral on see, et veel ühe kaevanduse lisandumisel võib piirkond muutuda ühekülgseks mäetööstuspiirkonnaks (RKHKo 3-21-2602/43, p 23). Sarnaselt võib ka käesolevas asjas lugeda huvi mitte suurendada piirkonnas tegutsevate karjääride arvu lubatavaks kaalutluseks. Vastustaja argument ei ole kolleegiumi hinnangul jäänud ka üldsõnaliseks. Halduskohus tuvastas, et Kikivere II uuringuruumist ca 1 km kaugusel asub juba viis tegutsevat karjääri. Kohalikke elanikke ühendav Kobratu Küla Seltsing ja kaks füüsilist isikut on esitanud Kikivere II geoloogilise uuringu loa menetluses vastustajale avaldused, milles kurdavad, et kaevanduste kontsentreerumine ühte piirkonda toob kaasa loodusliku mitmekesisuse ja ilusate maastikuvaadete hävimise ja kohaliku kinnisvara väärtuse vähenemise. Kuna Keskkonnaameti poolt samal aastal koostatud analüüs Kobratu IX uuringuruumi geoloogilise uuringu loa menetluses kinnitas, et täiteliiva ja ehitusliiva osas on varustuskindlus piirkonnas tagatud vastavalt 27 ja 43 aastaks, järeldas vastustaja, et kõnealuste maavarade pakkumine ületab nõudlust ning neid ei ole võimalik ega otstarbekas lähiajal realiseerida. Seetõttu puudub kindlus, et piirkonna karjäärid lähiajal korrastatud saaksid. Kolleegiumi hinnangul on tegemist põhjendatud ja kaaluka argumendiga. Uute kaevanduste avamise piiramisel ei oma seejuures tähendust ka kaevandamisel kasutatav tehnoloogia, keskkonnamõju täpne ulatus või muud sellised asjaolud, mille väljaselgitamine saaks toimuda alles kaevandamisloa menetluses.
  3. Kaevandamise võimatusele tuginev uuringuloa andmisega mittenõustumine on võimalik siiski ainult juhul, kui taotlejal ei ole huvi geoloogilise uuringu läbiviimise vastu mõnel muul kui vahetult kaevandamisega seotud eesmärgil. Kui taotleja eesmärk on geoloogilise uuringu tegemine mõnel muul, nt teaduslikul eesmärgil või kinnisasja väärtuse hindamiseks olukorras, kus taotleja omandiõigus ulatub uuritavale maavarale (MaaPS § 11), ei ole hilisema kaevandamise perspektiiviga arvestamine põhjendatud. Käesolevas asjas on kaebaja äriühing, kelle põhitegevusala on kruusa ja liiva kaevandamine ning kes on uuringuloa taotluses märkinud uuringu lähteülesandeks maavara lasumistingimuste uurimise, et taotleda uuringuruumi teenindusalal kaevandamisluba. Kaebaja ei ole ka uuringuruumi teenindusalale jääva kinnistu omanik. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluse käigus toonud välja, et tal oleks huvi geoloogilise uuringu tegemise vastu ka juhul, kui on ilmne, et talle lähiajal kaevandamisluba ei väljastata. Kuigi geoloogilise uuringu tulemusel saadav teave võib omada iseseisvat väärtust avalikkuse jaoks, võimaldades kasutada teavet uute planeeringute ja arengukavade koostamisel (vt RKHKo 3-3-1-37-15, p 13), on see kaebaja enda jaoks üksnes vahend 8
(10)3-22-915 põhieesmärgi saavutamiseks. Seetõttu oli geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmisest keeldumine kaevandamise võimatusele tuginedes lubatav.
  1. Lisaargumendina on vastustaja viidanud korralduses ka maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu tingimustele, mis käsitlevad uute karjääride ning maardlate kasutuselevõttu. Vastustaja ei ole korralduses selgitanud, kas ja miks on geoloogilise uuringu läbiviimine või kaevandamine viidatud planeeringu tingimustega vastuolus. Kuigi menetlustoimingu motiveerimisele ei kohaldu HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded, tuleb haldusmenetluse üldpõhimõtteid arvestades põhjendada uuringuloale nõusoleku andmisest keeldumist ulatuses, mis võimaldaks isikutel oma õigusi kaitsta (vrd RKHKo 3-3-1-62-08, p 10).
  2. Korralduses viidatud ÜP tingimuse kohaselt tuleb uute ulatuslike elamualade ja tootmisalade, maardlate, karjääride, freesturbaalade või prügilate rajamist ja kaevandamislubade väljastamist rohelise võrgustiku aladele igal juhul vältida (ÜP seletuskirja lk 17). Viidatud tingimus kehtib ÜP kohaselt rohevõrgustiku konfliktialadel. Rohevõrgustiku konfliktialasid määratleb ÜP kui piirkondi, kus maakasutuslik iseloom takistab või võib tulevikus takistada rohelise võrgustiku pidevuse säilimist ja üldist toimimist. Sellisteks probleemseteks kohtadeks on ÜP kohaselt eelkõige suure liikluskoormusega teed, kasutuses olevad karjäärid ja maardlad, asustus- ja tööstuspiirkonnad ning nende võimalikud laienemisalad. Rohevõrgustiku konfliktiala mõiste on võetud ÜP-sse üle
  3. juunil
  4. a kehtestatud Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (TP), kus neid on määratletud nii ruumiliselt kaardil kui ka nimeliselt seletuskirjas. Lisaks sätestab TP, et uute ulatuslike maardlate, karjääride, freesturbaalade ja olulise ruumilise mõjuga objektide rajamist rohevõrgustiku alale tuleb vältida. Igal juhul tuleb asukoha valikul läbi viia keskkonnamõju hindamine ja kavandada rajatise tegutsemisaegne kompensatsiooniala (TP seletuskirja lk 22).
  5. Uus-Lulli katastriüksus, kus asub Kikivere II uuringuruum, ei ole TP kaardil ega seletuskirjas konfliktialana märgitud. Kolleegiumi hinnangul jätavad TP ja sellest tulenevalt ka ÜP tingimused hindamisruumi, kas kaevandamist rohevõrgustiku alal lubada või mitte, tulenevalt sellest, kui ulatuslikult see toimub ja kuidas see mõjutab rohevõrgustiku toimimist. Praegusel juhul puudub aga kohalikul omavalitsusel piisav teave, mille põhjal saaks veenduda, et tulevane kaevandamine rohevõrgustiku toimimist takistaks. Seda eriti olukorras, kus Uus-Lulli katastriüksus, kus asub Kikivere II uuringuruum, jääb enamikus osas rohevõrgustiku alalt välja ning taotlejal oleks võimalik planeerida oma tegevust nii, et kaevandamine toimuks väljaspool rohevõrgustiku ala.
  6. Vastustaja on põhjendanud uuringuloa andmisega mittenõustumist ka sellega, et ÜP-s ei ole uuringuala reserveeritud mäetööstusmaaks. ÜP kohaselt tähistab mäetööstusmaa kaevandatavaid alasid, karjääride ja turbatootmise alla jäävaid alasid (ÜP seletuskiri lk 37). Kolleegium nõustub kaebajaga, et ÜP ei nõua, et juba geoloogilise uuringu läbiviimiseks peaks ala olema reserveeritud mäetööstusmaaks. Lisaks ei välista uuringualal mäetööstusmaa juhtotstarbe puudumine ÜP seletuskirja kohaselt selgelt ja ühemõtteliselt ka kaevandamist. ÜP seletuskiri näeb ette mäetööstusmaa arendamistingimused, mille kohaselt registreeritud maardlates (kantud maakasutuskaardile) mäetööstusmaa arendamise puhul tuleb koostada keskkonnamõju hindamine. Samas näeb ÜP ette, et uute mäetööstusmaade arendamise puhul peab eelistama väljaspool rohevõrgustikku paiknevaid alasid (ÜP seletuskiri lk 38). Eelnevast võib järeldada, et uusi kaevandusi võib põhimõtteliselt avada ka väljaspool ÜP maakasutuskaardil mäetööstusalana määratletud alasid. Seejuures on vastustaja varasemas praktikas ka ise nõustunud ÜP-s väljaspoole mäetööstusmaad asuvale Kikivere liivakarjäärile kaevandamisloa andmisega. 9
(10)3-22-915
  1. Vastustaja on märkinud, et Kikivere II uuringuruum asub suures osas Tartu maakonnaplaneeringu 2030+ rohelise võrgustiku toimimise tagamise alal, kus tuleb karjääride rajamisel hinnata kaasnevat mõju rohelise võrgustiku toimimisele ja negatiivse mõju ilmnemise korral kavandada leevendusmeetmeid. Kohtumenetluse käigus on vastustaja täiendavalt märkinud, et uuringuruum asub ka väärtuslike maastike alal ja väärtusliku põllumajandusmaa-alal, kus tuleb maa üldjuhul säilitada põllumajanduslikuks tegevuseks. Kolleegium on seisukohal, et reeglina ei pruugi maakonnaplaneeringu üldistusaste olla selline, et ilma täpsemate selgitusteta saaks väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Uuringuloa andmisega mittenõustumiseks ei piisa üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt RKHKo 3-3-1-35-12, p 17; 3-3-2-37-15, p 17). Praegusel juhul ei ole vastustaja selgitanud, kuidas mõjutaks kaevandamine maakonnaplaneeringu tasandil määratletud rohevõrgustiku toimimist või miks ei ole tegemist lubatava erandiga väärtuslike põllumaade põllumajanduslikuks tegevuseks säilitamise põhimõttest. Kolleegiumi hinnangul on viidatud maakonnaplaneeringu tingimused sedavõrd suure üldistusmääraga, et ilma kaevandamise ulatust ja kaasnevaid keskkonnamõjusid teadmata ei ole võimalik veenduda, kas kaevandamine takistaks rohevõrgustiku eesmärkide saavutamist.
  2. Seoses kaebaja väidetega varustuskindlusele tuginemise lubamatuse, ebavõrdse kohtlemise ja oluliste asjaoludega arvestamise kohta nõustub kolleegium halduskohtuga ega pea vajalikuks neid korrata.
  3. Kokkuvõttes oli vastustaja peamine kaalutlus ehk hilisema kaevandamise võimatus lubatav ja kaalukas argument uuringuloa andmisega mittenõustumisel. Kolleegiumi hinnangul saab ainuüksi sellele kaalutlusele tuginedes uuringuloa andmisega nõustumata jätmist lugeda õiguspäraseks. Lisaks tugines vastustaja korralduse andmisel ka vastuolule planeeringutega, mida kolleegium ei pidanud asjakohaseks. Samas oli vastuolu planeeringutega esitatud üksnes toetava argumendina, mis ei moodustanud korraldusest olulist osa. Eelnevast tulenevalt saab geoloogilise uuringu loa taotlusele esitatud arvamust lugeda õiguspäraseks (vrd RKHKo 3-15-2221/33, p 12). Kuna esitatud arvamus on õiguspärane, puudub alus vastustaja kohustamiseks arvamuse andmist uuesti otsustama (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). III
  4. Arvestades eeltoodut, tuleb vastustaja kassatsioonkaebus rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tervikuna tühistada. Kuna kaebaja loobus vaideotsuse tühistamise nõudest tuleb Tartu Halduskohtu
  7. mai
  8. a otsus tühistada osas, milles halduskohus vaatas läbi Tartu Vallavalitsuse
  9. märtsi
  10. a vaideotsuse tühistamise nõude (

§ 155lg 3 esimene lause ja lg 4 esimene lause).

Ülejäänud osas jätab kolleegium jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes käesoleva otsuse põhjendustest (

§ 230lg 5 p-d 4 ja 6).

33. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (

§ 109lg 4).

Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud kulud samuti tema enda kanda (

§ 109lg 1 neljas lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.