¹ lg-le 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja väidab, et on kogunud ja analüüsinud kostja majanduslikku seisundit puudutavat teavet
Hageja märgib, et enne lepingute sõlmimist koguti ja analüüsiti teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes mh laenutaotlustes esitatud andmetele, Maksu- ja Tolliameti andmetele ning maksehäireregistrite päringutele. Hageja väitel puudusid kostjal taotluste esitamise ajal maksehäired ning tema sissetulek ületas igakuised kohustused, mistõttu hinnati kostjat krediidivõimeliseks. Hageja märgib, et kehtiv õigus ei sätesta krediidiandjatele konkreetset sissetulekute ja kohustuste suhtarvu, mistõttu lähtuti põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui kohustused ning kliendile peab jääma piisav summa igapäevasteks kuludeks. Kostja viimase nelja kuu keskmine sissetulek oli 734,75 eurot ning lepinguga lisandus igakuine kohustus 111,08 eurot. Muud finantskohustused puudusid. Seega jäi kostjale pärast kohustuse täitmist kätte ligikaudu 85% tema sissetulekust. Hageja rõhutab, et krediidivõimelisuse hindamisel võib kasutatava teabe ulatus sõltuda krediidi suurusest ja iseloomust ning väiksema summa ja osamaksetega järelmaksulepingute puhul ei ole alati vajalik nõuda kontoväljavõtet. Samuti tugineb hageja Finantsinspektsiooni juhendile, mille kohaselt võib krediidiandja kohandada teabe kogumise ulatust vastavalt konkreetse laenusuhte asjaoludele. Lisaks leiab hageja, et krediidiandja võib eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning kui tarbija esitab teadvalt valeandmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja viitab seejuures tarbija kohustusele esitada tõesed andmed ning hea usu põhimõttele. 2
Kostja soetas lepingu nr L89008403031 alusel kauba maksumusega 5900 eurot ning tegi lepingu sõlmimisel sissemakse 1000 eurot. Tagasimakseid on kostja viidatud lepingu alusel esialgsele võlausaldajale teinud 3114,40 eurot. Ümberarvestuse kohaselt on kostja täies ulatuses tasunud 15.06.2022-15.05.2026 osamaksed ning osaliselt on tasutud ka 15.06.2026 osamakse. Hageja palub TsMS § 369 alusel kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed (põhiosa jääk 2235 eurot). Kostja on lepingu nr L89008403031 alusel teinud viimase tagasimakse 2024 septembris, seega pole lepingut täitnud rohkem kui 1,5 aastat. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Hageja viitab Riigikohtu 24.11.2023 määrusele tsiviilasjas nr 2-21-13098, mille kohaselt ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa kogu krediidilepingu tühisust, vaid üksnes kokkuleppelise intressi võimalikku osalist tühisust. Sellest tulenevalt peab hageja viivisekokkulepet kehtivaks. Hageja selgitab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on võlausaldajal õigus nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning kui lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepingujärgne intressimäär. Hageja tugineb seejuures
lg 1 regulatsioonile ning ringkonnakohtute praktikale, mille kohaselt võivad pooled lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes kokku leppida viivises, mis vastab lepingus kokkulepitud intressimäärale, või kohaldub selline määr ka kokkuleppe puudumisel seaduse alusel. Hageja rõhutab, et viivise nõudmine lepingujärgse intressimäära alusel ei ole vastuolus seadusega ega sõltu sellest, kas vastav tingimus sisaldub tüüptingimustes. Alternatiivselt, juhuks kui kohus leiab, et lepingujärgne viivisekokkulepe on tühine, palub hageja mõista välja viivise seadusjärgses määras
Tähtajatu krediidilepingu ümberarvestuse tegemisel tuleb lähtuda
Kostja on lepingu nr C85008483259 alusel kasutanud krediiti summas 7735,06 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud 6025,58 eurot. Hageja arvestab kõik laekumised põhiosa käteks. Viimane krediidi kasutusele võtt oli 27.07.2024, seega arvestab hageja esimeseks tagasimakse kuupäevaks 05.08.2024 ning viimase tagasimakse kuupäev on 05.07.2025. Kogu lepingust nr C85008483259 tulenev nõue on sissenõutavaks muutunud. Põhiosa jääk on 1709,48 eurot. Hageja taotleb kostjalt viivise välja mõistmist põhivõlalt alates 06.07.2025 kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses määras (18% aastas). Alternatiivselt mõista viivis välja
) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid 23.04 ja 02.05.2022 ja sõlmitud tarbijakrediidilepingud
Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (
Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (
), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (
7.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95%. Nimetatud näitaja avaldati 2021 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2022 kuni 30.06.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud 4
¹ lg-le 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja väidab, et on kogunud ja analüüsinud kostja majanduslikku seisundit puudutavat teavet
Hageja märgib, et enne lepingute sõlmimist koguti ja analüüsiti teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes mh laenutaotlustes esitatud andmetele, Maksu- ja Tolliameti andmetele ning maksehäireregistrite päringutele. Hageja väitel puudusid kostjal taotluste esitamise ajal maksehäired ning tema sissetulek ületas igakuised kohustused, mistõttu hinnati kostjat krediidivõimeliseks. Hageja märgib, et kehtiv õigus ei sätesta krediidiandjatele konkreetset sissetulekute ja kohustuste suhtarvu, mistõttu lähtuti põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui kohustused ning kliendile peab jääma piisav summa igapäevasteks kuludeks. Kostja viimase nelja kuu keskmine sissetulek oli 734,75 eurot ning lepinguga lisandus igakuine kohustus 111,08 eurot. Muud finantskohustused puudusid. Seega jäi kostjale pärast kohustuse täitmist kätte ligikaudu 85% tema sissetulekust. Hageja rõhutab, et krediidivõimelisuse hindamisel võib kasutatava teabe ulatus sõltuda krediidi suurusest ja iseloomust ning väiksema summa ja osamaksetega järelmaksulepingute puhul ei ole alati vajalik nõuda kontoväljavõtet. Samuti tugineb hageja Finantsinspektsiooni juhendile, mille kohaselt võib krediidiandja kohandada teabe kogumise ulatust vastavalt konkreetse laenusuhte asjaoludele. Lisaks leiab hageja, et krediidiandja võib eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning kui tarbija esitab teadvalt valeandmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku 5
¹ lg-st 1 ning § 403⁴ lg-test 2–4 tulenevat kohustust koguda ja kontrollida piisavat ning usaldusväärset teavet, mis võimaldab hinnata tarbija tegelikku maksevõimet. Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud andmetest, milliseid konkreetseid ja kontrollitavaid andmeid kasutati tarbija sissetulekute püsivuse, kohustuste mahu ning igakuise maksevõime hindamisel ega seda, millisel viisil kontrolliti tarbija esitatud andmete õigsust. Pelgalt tarbija enda esitatud andmetele tuginemine koos standardiseeritud otsustusmudeliga ei võimalda teha põhjendatud järeldust tarbija krediidivõimelisuse kohta. Hageja tugines sissetuleku hindamisel üksnes Maksu- ja Tolliameti nelja kuu andmetele (734,75 eurot kuus), esitamata andmeid sissetuleku allika, iseloomu ja püsivuse kohta. Samuti puuduvad andmed ja arvutused selle kohta, milliseid laenusaaja igapäevaseid kulutusi krediidiotsuse tegemisel arvesse võeti. Üldine viide „statistikapõhisele elatusmiinimumile“ ei võimalda kontrollida, kas ja kuidas hinnati laenusaaja tegelikke elamiskulusid ning toimetulekut. Hageja on viidanud maksehäireregistri päringute tegemisele, kuid vastavaid andmeid ega päringute tulemusi kohtule esitatud ei ole. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas sellised päringud tehti enne lepingute sõlmimist ning millistele andmetele krediidiotsuse tegemisel tegelikult tugineti. Pelgalt väide maksehäirete puudumise kohta ei ole tõend. Isegi maksehäirete puudumine ei tõenda laenusaaja krediidivõimelisust, vaid üksnes varasemate makseraskuste puudumist. Hageja väide, et krediidiandja võib eeldada laenusaaja esitatud andmete õigsust, ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Seadus paneb kontrollikohustuse krediidiandjale ning ei võimalda piirduda üksnes laenusaaja deklaratiivsete andmetega. Kohus peab oluliseks, et käesolevas asjas on sõlmitud kaks eraldiseisvat krediidilepingut (23.04 ja 02.05.2022). Iga krediidilepingu sõlmimisel on krediidiandjal kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust eraldi, arvestades lepingu sõlmimise hetkel olemasolevat teavet ning varasemast lepingust tulenevaid kohustusi. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et teise lepingu (02.05.2022) krediiditaotlus on sisuliselt puudulik - selles on märgitud üksnes laenutaotleja isikukood, igakuine sissetulek ning taotletav summa, kuid ülejäänud väljad, sealhulgas tööandja ning ülalpeetavate olemasolu, on täitmata. Selliste andmete puudumisel ei ole objektiivselt võimalik hinnata tarbija tegelikku majanduslikku olukorda ega maksevõimet. Ka ei nähtu hageja esitatud materjalidest, et 02.05.2022 lepingu sõlmimisel oleks arvesse võetud esimesest lepingust 6
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).
4 lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt
lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatudteavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks mõne olulise teabe krediidiandjale teadlikult esitamata jätnud. Samuti ei tulene esitatud materjalidest alust väita, et krediidiandja krediidivõime hindamine oleks olnud ebaõige seetõttu, et kostja jättis edastamata teavet oma varasemate kohustuste või finantsraskuste kohta. 12.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 13. Kohus kohustas hagejat esitama ümberarvestuse puhuks, kui kohus peaks leidma, et laenuandmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on kostja täielikult tasunud maksegraafiku järgsed osamaksed alates 15.06.2022 kuni 15.05.2026 ning osaliselt tasunud 15.06.2026 osamakse. Seega ei olnud kostja ümberarvestuse kohaselt kolme osamaksega võlas ning ülesütlemine ei ole kehtiv. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud 7
MS § 369 alusel. Kohus on seisukohal, et ka alternatiivse nõude alusel ei kuulu hagi rahuldamisele. Hageja on TsMS § 369 kohaldamise alusena välja toonud, et kostja tegi viimase tagasimakse 2024 septembris ning pole lepingut täitnud 1,5 aastat. Samuti on mõistlik menetlusökonoomikast tulenevalt lahendada ühest lepingust tulenevad nõuded ühe tsiviilasja raames, mis hoiab kokku ka menetluskulusid. TsMS § 369 kohaselt tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, st siis, kui kostja peaks olema juba kohustuse täitnud, kuid ei ole seda teinud (võlgniku viivitus). See tähendab, et hageja saab kostja vastu üldjuhul esitada nõudeid, mis on sissenõutavad juba hagi esitamise ajal. See tuleneb mh sellest, et hagejal on üldjuhul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud õiguse kaitseks ning kohus ei tohiks menetleda põhjendamatuid ja alusetuid nõudeid. Enamasti võiks nõude esitamist pidada alusetuks, kui hageja nõuab kostjalt sooritust olukorras, kus nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, st olukorras, kus kostjal ei ole veel kohustust nõuet täita, kostja ei ole veel viivituses ning kostja tegevus soorituse täitmata jätmisel ei ole õigusvastane. Sellisel juhul ei saa rääkida kostja kohustuste rikkumisest ning hagejal ei ole üldjuhul alust kohtusse pöörduda. Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlausaldaja pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. See tähendab, et hagejal tuleb tõendada, millal muutub hagetav nõue sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta eeldus, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada väited, mille alusel saab kohus jõuda järeldusele, et kostja tõenäoliselt hagetavat kohustust õigel ajal ei täida. Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista. Käesoleval juhul ei ole hageja alternatiivse nõude raames esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid järeldada TsMS § 369 kohaldamise eelduste olemasolu. Hageja on viidanud üksnes sellele, et kostja ei ole lepingut täitnud alates 2024. aasta septembrist, kuid selline üldine väide ei ole piisav järeldamaks, et kostja ei täida oma kohustusi ka edaspidi kokkulepitud tähtaegadel. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjale oleks kätte toimetatud uus maksegraafik ega seda, et kostja oleks keeldunud selle alusel makseid tegemast. Kohtule ei ole teada ka muid asjaolusid, mis annaksid alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi olukorras, kus tema kohustuste suurus on vastavalt seadusele ümber arvestatud. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei ole tasunud varasemaid, õigusvastaselt kõrgeid osamakseid, ei võimalda järeldada, et kostja jätaks täitmata ka seadusele vastavad kohustused nende sissenõutavaks muutumisel. 8
¹ lg 4, mille kohaselt loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediit on antud üheks aastaks ning makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse osamaksena. Hageja on sellest tulenevalt arvestanud, et viimane krediidi kasutamine toimus 27.07.2024, ümberarvestuse esimene tagasimakse kuupäev on 05.08.2024 ja viimane 05.07.2025 ning viivist tuleb arvestada alates 06.07.2025. Kohus märgib, et
¹ lg 4 reguleerib krediidi kulukuse määra arvutamist ega anna alust muuta lepingujärgset tagasimaksete korda olukorras, kus lepingus on tagasimaksed kokku lepitud. Nimetatud säte on kohaldatav eeskätt olukorras, kus lepingus ei ole määratud tagasimaksete perioodi ega igakuiseid makseid. Käesoleval juhul on hageja ise selgitanud, et lepingu tingimuste kohaselt on minimaalse tagasimakse määr IN Pay Standard kaardi puhul 3% kasutusse võetud krediidist. Hageja ei ole küll otsesõnu välja toonud, milline kaart oli kostjal, kuid lepingu ülesütlemise teates 26.11.2024 (dtl 46) on märgitud võlgnevus summas 2368,22 eurot, millest kasutatud krediidilimiit on 2197,91 eurot. Sellest nähtub, et tegemist ei olnud kaardiga, mille puhul põhiosa tagasimakse kohustus puudub. Sama järeldus on kooskõlas hageja esitatud laenutaotlusega, milles tootena on märgitud Credit Card Standard. 9
⁴ lg 7 alusel ümberarvestuse tegemine ei muuda nimetatud lepingutingimust tühiseks, vaid puudutab üksnes intressi. Hagejal tuli tagasimaksed määrata vastavalt lepingule, mitte
Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitanud asjaolusid ega arvestust, mille alusel saaks järeldada, et kogu tagastamata laenusumma on muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole hageja esitanud alternatiivset nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete kohta ega arvestust, mille alusel olnuks võimalik tuvastada kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksed. Seega jääb hageja põhivõla nõue ning sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded rahuldamata. Vastutustundliku laenamise kohustuse ning krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamise korral ei võlgne tarbija ka muid tasusid, nt lepingutasu. Võla sissenõudmiskulusid saab aga nõuda üksnes juhul, kui on tuvastatud, et kostja oli võlgu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas riigilõiv. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.