Obsah (5)

§ 180§ 38§ 66§ 175§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg, koht 3. märts 2026, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-26-69 Kohtukoosseis kohtunik Sandra Kallas Kohtuistungi sekretär J

) §dest 306, 309 lg 3, 311 - 313, kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Henno Hermann KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust.
2. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud 1 aasta 3 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega kriminaalasjas nr 1-25-4630 mõistetud ärakandmata 1 aasta 1 kuu vangistuse võrra ja mõista kohtuotsuste kogumis Henno Hermannile liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust.
5. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Henno Hermanni karistuse kandmise algusajaks
6. oktoober 2025, s.o tema kinnipidamisest.
7. Tühistada Henno Hermannile kohaldatud tõkend vahistamine kohtuotsuse jõustumisel. 5.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Henno Hermannilt riigituludesse menetluskuluna pool sundrahast 664 eurot 50 senti. 6.

§ 180

lg 3 alusel jätta menetluskuludest Eesti Vabariigi kanda pool sundrahast 664 eurot 50 senti ja määratud kaitsjale makstud tasu 1800 eurot 48 senti. 7.

§ 180

lg 3 alusel määrata väljamõistetud menetluskulu 664 euro 50 sendi tasumine osade kaupa 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE522200221013264447 Swedbank AS või EE401700017002872300 Luminor Bank AS või EE957700771001523585 LHV Pank AS, märkides ära viitenumbri ning selgituse “Henno Hermann, otsus nr 1-26-69, menetluskulud“. Menetluskulude tasumisel tuleb märkida viitenumber, mis on 99926700007650. Menetluskulude tähtajaks tasumata jätmisel suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 38

lg 5 p-de 2 ja 4 alusel soovib kannatanu M.Z , et teda teavitataks Henno Hermanni ennetähtaegsest vabanemisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, juhul kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest esitab teate apellatsiooni esitamise soovi kohta, on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav kohtu kantseleis hiljemalt

1. aprillil
2. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA 2 Süüdistus
3. Henno Hermanni süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on karistatud Tartu Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega kriminaalasjas nr 125-4630 KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning milline karistus on kehtiv, kasutas
6. ja
7. oktoobril 2025 füüsilist vägivalda xxxx xxxxxxxxxx M.Z suhtes järgmiselt: 1.
9. oktoobri 2025 õhtul tuvastamata kellaajal XXX asuva korteri köögis lõi H. Hermann enda elukaaslast M. Z rusikaga näopiirkonda. Sellise tegevusega põhjustas H. Hermann kannatanule füüsilist valu; 1.
11. oktoobril 2025 ajavahemikul kell 14.20 kuni 17.25 XXX asuvas XXX bussipeatuses viskas H. Hermann pingil istuvale xxxxxxxx M. Z koti näkku, lükkas kannatanut ühel korral vasaku käega kehapiirkonda, lõi kannatanut ühel korral parema jala põlvega ja kahel korral parema käega kõhupiirkonda, lõi kannatanut parema ja vasaku käega vähemalt 32-l korral näopiirkonda, samuti hoidis enda parema käega kolmel korral kannatanu näopiirkonnast kinni, võttis ühel korral parema käega kannatanu kõri haardesse ning hoidis ühel korral enda mõlema käega kannatanu kaelapiirkonnast kinni ning seejärel, hoides vasaku käega kaelapiirkonnast kinni, võttis teise käega maast koti ja viskas selle kannatanule näkku. Sellise tegevusega põhjustas H. Hermann kannatanu M. Zle füüsilist valu ning paistetuse ja vigastuse huulel, samuti hematoomi ülahuule piirkonnas. Kohtu seisukoht
12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu M.Z ja süüdistatav H. Hermann on xxxxxxxxxx ning nemad elasid süüdistuses etteheidetaval ajal koos XXX-i asuvas korteris. Vaidlust ei ole selleski, et mõlemad tarvitavad alkoholi (seda isegi liiga palju), tegid seda ka sündmuste toimumise ajal.
13. Kohus toob välja tõenditest olulisema ning ei pea vajalikuks üksikasjalikult lahti kirjutada dokumentaalseid tõendeid ega ka kannatanu, tunnistajate või süüdistatava ütlusi. Nimelt sisaldavad need ka selliseid asjaolusid, mis ei tõenda süütegude toimepanemist ega lükka neid ümber, andes vaid üldise pildi kannatanu ja süüdistatava ühisest elust ning suhetest kas lähedaste või samas majas elavate teiste inimestega.
14. Siinkohal märgib kohus ära sellegi, et ei tuvastanud, et M.Z oleks asunud H. Hermanni süüstama tunnistajate U.F või M.H üleskutsel. M. Sepa ütlused ei kajasta kogu (isegi valdavat enamust) süüdistuses märgitud vägivalla kasutamist H. Hermanni poolt, kuigi M.Z on näinud samuti videot tema suhtes vägivalla kasutamisest. M.Z andis ütlusi usaldusväärselt ning kinnitas ka ise, et ei oleks avaldust teinud, kuid teised kutsusid politsei. Seega puudus tal soov H. Hermanni ilmaasjata süüstada.
15. Kuigi H. Hermanni sõnul soovivad majaelanikud, sh tunnistaja U.F (kes tõesti kinnitas, et lähevad valla vastu kohtusse seoses M. Z ja H. Hermanni majutamisega xxxxxxxxx), et M.Z ja H. Hermann sealt korterist ära läheksid ning sellepärast valetab, ei ole see kohtu hinnangul selline asjaolu, millest tingituna tunnistaja U.F või ka M.H (kes samuti selles majas elab) on H. Hermanni vastu süüstavaid ütlusi andnud. Esiteks ei näinud kumbki tunnistaja vägivalla kasutamist ei
16. ega ka
17. oktoobril 2025 pealt. Nimetatud tunnistajate ütlused vaid kinnitavad M. Z vigastusi (ja tõenäolist vägivalla kasutamist)
18. oktoobril
19. Teiseks märkis tunnistaja U.F, et kui H. Hermann üksinda elas, s.o enne M. Zga kokku 3 kolimist, oli kõik rahulik, mis näitab, et A. T ei ole tegelikult põhjust H. Hermanni süüstada, sest probleem ei seisne süüdistatavas. Samuti ei ole usutav, et olukorras, kus H. Hermanni poolne vägivalla kasutamine on tõendatud usaldusväärselt videosalvestisega, on M.Z asunud nt
20. oktoobri 2025 osas vägivalla kasutamist välja mõtlema. Nimelt oleks eesmärk täidetud ju juba
21. oktoobri 2025 teoga. Seda enam, et süüdistatava ristküsitluse käigus möönis H. Hermann, et võis ka
22. oktoobril 2025 vägivalda kasutada (küll teistsugust kui süüdistuses märgitud).
23. Esmalt hindab kohus H. Hermannile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuse põhjendatust (I) ning võtab seisukoha mõistetava karistuse osas (II). Viimaks otsustab kohus menetluskulude hüvitamise (III). (I)
24. oktoobri
25. a tegu
26. Süüdistuse järgi heidetakse H. Hermannile ette, et tema lõi
27. oktoobri 2025 õhtul nende ühises elukohas M. Z rusikaga näopiirkonda, millega põhjustas M. Zle füüsilist valu.
28. M.Z andis ütlusi selle kohta, et H. Hermann on tema suhtes vägivalda tarvitanud ka varem, s.o enne
29. oktoobrit
30. See oli löömine köögis. M.Z keetis hakklihasuppi, potil oli kaas peal ja hakkas üle ajama, kohe hakkas alarm piiksuma. Henno pani alarmi kinni ja lõi teda rusikaga näkku ja vastu õlga. Sel päeval olid nad alkoholi tarvitanud. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka politsei vormikaamera salvestis, milles M.Z selgitab, et H. Hermann lõi teda köögis rusikaga vastu paremat põske. Nimetatu näitab, et M.Z mäletab ka löömist köögis ja seda olenemata asjaolust, et vahetult enne seda oli H. Hermann teda korduvalt löönud.
31. Kohus möönab, et vormikaamera salvestises nähtuvad vigastused ja vestlus M. Zaga toimus
32. oktoobril 2025 ja seda ajal, mil H. Hermann oli toime pannud
33. oktoobri 2025 vägivallateod. Seega on vigastused saadud tõenäoliselt siiski samal päeval toimunu tagajärjel. Küll on tõenäoline ja usutav, et M.Z, kes tarvitab suhteliselt palju alkoholi ja seda selliste sündmuste toimumise ajal, ajab mõned päevad/sündmused segamini. Seda enam, et
34. oktoobril 2025 täpselt sellist vägivalla kasutamist (löömist köögis) ei toimunud nagu M.Z seda räägib. Lisaks tunnistas ka H. Hermann põhimõtteliselt M. Z löömist, küll mitte süüdistuses kirjeldatud viisil.
35. H. Hermann esialgu eitas M. Z suhtes vägivalla kasutamist, seejärel märkis, et võis M.Za lükata
36. oktoobril 2025, kuid lõpuks selgitas, et võis M. Zale „puuka anda“. Täiendavalt vastas küsimusele: „Mingi vägivaldne tegevus teie poolt oli?“, et „panin vaba käega vastu perset“. Seda sündmust ei seostanud ta aga supi keetmisega, vaid sellega, et tema ei salli, kui keeratakse plotskit, see on ehtne parmu tunnus, väljas võib suitsu teha. Löömist seostas ta suitsuanduri tööle panemisega ja sündmus sellega ka lõppes.
37. Seega kattuvad nii M. Z kui ka H. Hermanni ütlused selles osas, et konflikt tekkis seoses suitsuanduri tööle minekuga ja selles osas, et H. Hermann siiski M.Za lõi. Kuigi tegemist on sisuliselt sõna-sõna vastu olukorraga, loeb kohus siiski usutavamaks kannatanu 4 M. Z ütlused. Ja seda põhjusel, et H. Hermanni ütlused muutusid ristküsitluse ajal korduvalt ning ka
38. oktoobri 2025 tegusid üritas ta oluliselt pisendada. Kohtu hinnangul ei ole tegelikult oluline, kas suitsuandur läks tööle suitsetamise või supi keetmise tõttu, vaid oluline on see, et on tõendatud, et H. Hermann siiski M.Za rusikaga näo piirkonda lõi. Tegemist on sellise vägivalla kasutamisega, mille järel tunneks ka nn keskmine inimene valu.
39. H. Hermann pani
40. oktoobril 2025 vägivalla kasutamise toime otsese tahtlusega. H. Hermann on teadlik, et teise inimese löömine on kuritegu. Teda on selle eest ka karistatud ning istungil möönis ta samuti, et vägivalla kasutamine on/oli vale. Kohtu hinnangul näitab M. Z löömine põhjusel, et H. Hermannile midagi ei meeldinud kannatanu käitumises (pani suitsuanduri tööle), et H. Hermann tahtis M. Zle valu tekitada, seda karistuseks.
41. Kõike eelnevat arvestades on tõendatud, et H. Hermann
42. oktoobri 2025 õhtul XXX asuva korteri köögis (s.o nende elukohas) lõi H. Hermann xxxxxx xxxxxxxxx M. Z rusikaga näopiirkonda, millega tekitas viimasele valu.
43. H. Hermanni tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
44. oktoobri
45. a tegu
46. Süüdistuse järgi heidetakse H. Hermannile ette, et tema kasutas
47. oktoobril 2025 Nõo bussipeatustes mitme tunni vältel (küll ajaliste vahedega) vägivalda kannatanu M. Z suhtes, lüües teda erinevatel viisidel pea- ja keha piirkonda ja kasutades muud vägivalda.
48. Vaidlust ei ole selles, et
49. oktoobril 2025 käisid M.Z ja H. Hermann ZZZ, millise päeva käigus kasutas H. Hermann M. Z suhtes vägivalda, mida H. Hermann ise samuti ei eita (küll pisendades seda oluliselt).
50. Süüdistuses märgitud tegu tõendab esmalt
51. novembri
52. a asitõendi vaatlusprotokoll (tl 37-51) koos sellele lisatud videosalvestisega (tl 52). Kohus vaatas ära video ja tegi kindlaks need ajahetked, mil H. Hermann M. Z suhtes vägivaldne oli. Järgnevalt toob kohus välja videol oleva kellaaja ja selle, kuidas täpselt H. Hermann vägivaldne oli: o Kell 14:20.27 lööb H. Hermann M.Za lahtise käega vastu nägu ning on näha, et M. Zl on valus, tegemist on tugeva löögiga; o Kell 15:31.07 kuni 15:31.42 viskab H. Hermann koti M. Zle näkku, lükkab M.Za, tõuseb ja lööb M.Za parema käega näo piirkonda (pea liigub ja M.Z viib käe näo juurde), võtab käega M. Z näo-kaelapiirkonnast kinni ja viimaks lööb parema põlvega M.Za keha piirkonda, mille järel kannatanu keha liigub; o Kell 15:33.16 võtab H. Hermann M. Z kaela haardesse ja teeb kaks löögiliigutust näo piirkonda; o Kell 15:35.36 lööb H. Hermann parema käega ühe korra M. Z näo piirkonda, mille järel tõstab M.Z käe näo juurde; o Kell 15:35.39 lööb H. Hermann M.Za kõhu piirkonda, mille järel M. Z kõht liigub; o Kell 15:40.03 lööb H. Hermann kolm korda parema käega M.Za näo piirkonda; 5 o Kell 15:40.20 lööb H. Hermann üks kord parema käega M.Za näo piirkonda; o Kell 15: 40.28 võtab H. Hermann käega M. Z kaelapiirkonnast, hoiab (surub) ja laseb lahti; o Kell 15:40.55 teeb H. Hermann kolm löögiliigutust M. Z suunas, M.Z lükkab eemale; o Kell 15:44.26 teeb H. Hermann viis-kuus löögiliigutust M. Z näopiirkonda, M.Z paneb käe näo ette kaitseks; o Kell 15:45.00 võtab H. Hermann M. Z kaelapiirkonnast kinni, võtab maast koti ja lööb sellega vastu M. Z nägu ning siis lahtise käega vastu M. Z nägu ja pead neli korda; o Kell 15:51.14 lööb H. Hermann parema ja vasaku käega vastu M. Z nägu kuus korda, mille järel M. Z pea liigub, mille järel kell 15:52.02 on näha, et M. Z käsi on verine (punane); o Kell 15:53.30 võtab H. Hermann parema käega M. Z lõua piirkonnast kinni; o Kell 15:57.00 hoiab M.Z käsi näo ees ja H. Hermann lööb teda käega kõhtu; o Kell 16:26.07 lööb H. Hermann parema käega (telefon käes) vastu M. Z põske üks kord ning M.Z asetab käe löögi kohta; o Kell 17:25.26 lööb H. Hermann M.Za kolm korda näo piirkonda.
53. Lisaks on videolt näha, kuidas H. Hermann ja M.Z liiguvad kaadrist välja, tulevad tagasi, liiguvad kahe bussipeatuse vahel ning viimaks, kuidas M.Z istub autosse ja sõidab minema.
54. Kohus tuvastas, et H. Hermann lõi M.Za kokku vähemalt 33-34-l korral pea-, näo ja kehapiirkonda, lõi parema põlvega M.Za kõhupiirkonda, lõi üks kord kotiga vastu M. Z nägu, viskas üks kord koti M. Zle näkku, võttis käe või kätega kokku kolmel korral M. Z kaelapiirkonnast kinni, sh üks kord hoidis/surus, ning lükkas üks kord M.Za.
55. Kannatanu M.Z sündmusi nii täpselt, nagu videolt näha, ei mäleta. Ta küll suutis meenutada, et H. Hermann tema suhtes vägivaldne oli – lõi kaks korda põlvega näkku ja raputas teda –, kuid tema mälupilt sellise vägivalla kasutamist ei toeta. Kuivõrd M.Z oli tol päeval alkoholi tarvitanud, tarvitas seda ka sündmuste ajal, on tõenäoline, et M.Z ei mäletagi kogu seda sündmust. See aga ei takista kohtul tuvastamast H. Hermanni poolset vägivalla kasutamist, kuivõrd ülal märgitud video annab sündmustest tervikliku pildi. Lisaks kinnitavad alljärgnevad tunnistajate ütlused, et M. Z suhtes kas kasutati vägivalda või oli näha, et tema suhtes oli kasutatud vägivalda.
56. Tunnistajana andis ütlusi P.U, kes selgitas, et on külavahel näinud nii H. Hermanni kui M.Za ning tunneb nemad ära.
57. oktoobri 2025 sündmuste kohta oskas öelda seda, et umbes kella 15:30 paiku sõitis koos isaga Coopist koju ja tee peale jäi XXX bussipeatus, kus M.Z ja H. Hermann olid. Tema nägi, kuidas H. Hermann lõi M.Za rusikaga näkku. Kui nad edasi sõitsid, vaatas ta ikka taha ja nägi, kuidas H. Hermann tõstis uuesti käe, kuid löömist ei näinud. Õhtul, kui ta Coopis käis, siis nägi M.Za, kellel oli ninast verd jooksnud ja suu ümber oli verine. Kohtu hinnangul kattuvad P.U ütlused nii videosalvestiselt nähtuga – nii tarvitas H. Hermann tõesti ka kella 15:30 ajal M. Z suhtes vägivalda – kui ka M. Zl esinenud vigastustega. 6
58. M.H ütluste kohaselt läks tema koos U.F-iga (A. T) XXX bussijaama, kui oli kuulnud, et M.Z-i on nähtud verisena. M.Z istus Tartu poole minevas bussipeatuses (hoonega) ja Henno istus teisel pool bussipeatuses. Suu oli temal verine ja paistes, särk oli eest verine. M.Z noogutas peaga Henno poole, et viimane lõi. Lisaks rääkis M.Z autos, et Henno lõi teda näkku. M.Z oli purjus ning Mil kõndis M.Z garaaži juurde pingile istuma. Kuna M.Z hakkas räuskama, kutsus K (M. Z tütar) politsei välja. Sarnaselt kirjeldab sündmusi ka tunnistaja U.F, kelle sõnul sai tema xxxxxx kõne, et M.Z oli Coopi juures, nägu oli verine. Ta läks koos M.Hga ning Nõo bussijaamas istus M.Z, kellel oli nägu verine, huul katki ja paistes. Teisel pool bussijaamas istus H. Hermann. Ta küsis, mis juhtus ning M.Z ütles, et Henno peksis jälle. Nad võtsid M. Z auto peale ja viisid koju. Kuna M. Zal ei olnud võtit, ei saanud ta tuppa. K.M (M. Z tütar) kutsus politsei.
59. Politseiametnik N.A ütluste kohaselt sai d nemad koos L.Li ja A.Jiga väljakutse
60. oktoobril 2025 kella 18:50 ajal, et naine on saanud peksa xxxxxxx käest. Nad läksid XXX , kui puukuuri kõrval pingil istus naine (M.Z), kes nuttis. Naisel oli nägu verine paremalt poolt. Naise sõnul oli xxxxxxx teda löönud korduvalt ja Nõos. Alguses ütles, et oli löönud jalaga. Paremal pool oli nägu verine nii huule kui ka põse juures, samuti tundus turses. Lisaks rääkis, et ka varasemalt on xxxxxxxxx teda löönud. Nii naine kui ka H. Hermann olid alkoholi tarvitanud.
61. A. T, M.H ja N.A ütlused selle kohta, et H. Hermann M. Z suhtes vägivalda kasutas, on käsitletavad iseseisva tõendina

§ 66

lg 2 1 p 2 mõttes, kuivõrd tunnistajate ütluste sisuks on teiselt isikult (s.o kannatanu M. Zlt) kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Arvestades seda, et H. Hermann kasutas mitme tunni vältel M. Z suhtes vägivalda, tekitas temale valu ja ka nähtavaid vigastusi, ning viimasest löögist (kell 17:25.26) ei olnud möödas eriti pikk aEG (M.Z istus autosse kell 18:44.20 ning kella 18:50 ajal sai politsei väljakutse), on põhjust arvata, et M.Z oli veel tajutu mõju all. Samuti ei ole alust arvata, et ta moonutas tõde (seda kinnitab mh ka videosalvestis).

1. Häirekeskuse kõne salvestis koos häirekeskuse kõne vaatlusprotokolliga (tl 21-22) aga kinnitab sündmuse toimumise aega ja seda, et politsei kutsuti seoses M. Zaga.
2. H. Hermann ei eita, et ta M.Za lõi, kuid oli seda enda sõnul teinud vaikselt ja lahtise labakäega ning selleks, et viimane ärkvel püsiks ja nad saaksid koju bussiga sõita. Põlvega ja kotiga löömist eitab – jalg on haige ja ei saanud seda teha ning koti tahtis pingile visata.
3. Kohtu hinnangul on tõendatud seegi, et H. Hermann tekitas M. Zle valu ja põhjustas etteheidetud tervisekahjustuse, s.o paistetuse ja vigastuse huulel. Kuigi H. Hermanni sõnul üritas ta M.Za üleval hoida ning lõi vaikselt lahtise labakäega ja viskas ka ühe korra kotiga (tahtis väidetavalt sülle visata), möönis ta, et oli ärritunud (läks marru), kuna neid bussi peale ei võetud. Kokkuvõtvalt jäi süüdistatav seisukohale, et kui M.Z tundis valus, siis nii võis olla.
4. Kannatanu M.Z mäletab, et H. Hermann lõi teda kaks korda põlvega näkku, see oli valus ja tuli ka verd, huul oli paistes. Kohtu hinnangul pidi M.Z tundma valu kõikidel kordadel, mil H. Hermann teda lõi või kasutas muud vägivallaviisi (nt hoidis käega kaelapiirkonnast kinni), arvestades videosalvestiselt näha olevat vägivalla intensiivsust. 7 Asjaolu, et M.Z seda kõike ei mäleta (ei saa välistada, et ei soovi ka sellest rääkida), ei tähenda, et süüteo koosseisutunnust – valu – tuvastada võimalik ei ole. Vastupidine tekitaks olukorra, kus objektiivsetel põhjustel (nt joobes või teadvusetu olek) valu mitte tundmine välistaks vägivalla tarvitaja vastutusele võtmise. Nii see aga olla ei saa.
5. Videosalvestiselt (millel XXX bussipeatused) on näha, et M.Z mitmel korral kas pärast lööki või löökide eest kaitseks tõstab käe löökide piirkonda, tema pea või keha liigub. Samuti on näha (seda tema kehakeelest), et ta on selgelt häiritud, tal on ebameeldiv ning seda seetõttu, et suure tõenäosusega tunneb ta löökide tagajärjel valu. Ühel korral on näha ka verd, mis veelgi kinnitab, et vähemalt osad löögid olid isegi nii tugevad, et tekitasid M. Zle tervisekahjustuse. Nii kotiga löömine kui ka koti viskamine olid mõlemad üsna intensiivsed ja arusaadavalt valu tekitavad tegevused. Samuti on usutav, et kaelapiirkonnast kinni hoidmine ja surumine tekitab valu. Põlvega tugevalt keha piirkonda löömine tekitab samuti tavapäraselt valu. Seda enam, et H. Hermann lõi seistes istuvat M.Za ning on näha, et löök on tugev. Kuigi tuvastatav on seegi, et löögid erinesid – mõned olid tugevamad, teised nõrgemad – on tegemist siiski sellise vägivalla kasutamisega, mis tekitaks valu ka nn keskmisele inimesele.
6. M. Zle tekitatud tervisekahjustust – paistetus ja vigastus huulel – on tõendatud nii M. Z ütluste, vormikaamera salvestise ja selle vaatlusprotokolli ning M. Zst
7. oktoobril ja
8. novembril 2025 tehtud fotodega. Fotodelt ja vormikaamera salvestiselt on näha, et M. Z huul on paremalt alt katki ning sündmuse toimumise päeval oli see verine, M. Z huul on veidi paistes. Vigastusi kinnitasid ka kõigi tunnistajate ütlused. Seega täitis H. Hermann vägivalla kasutamisega ära kaks teo alternatiivi – nii valu tekitamise kui tervise kahjustamise.
9. Viimaks märgib kohus, et kell 15:31.12 M. Z lükkamine ei ole selline tegevus, mis võiks minna KarS § 121 koosseisu alla. Tegemist ei ole intensiivse vägivalla kasutamisega, tõenäoliselt ei tundnud M.Z sellest valu, mistõttu ei ole selles osas KarS § 121 koosseis täidetud.
10. H. Hermann pani
11. oktoobril 2025 vägivalla kasutamise toime otsese tahtlusega. H. Hermann on teadlik, et teise inimese löömine on kuritegu. Teda on selle eest ka karistatud ning istungil möönis ta samuti, et vägivalla kasutamine on/oli vale. Kohtu hinnangul näitab selline järjepidev vägivalla kasutamine, et H. Hermann tahtis M. Zle valu tekitada ja möönis tervisekahjustuse, s.o paistetuse ja vigastuse tekitamist.
12. Kõike eelnevat arvestades on tõendatud, et H. Hermann
13. oktoobril 2025 ajavahemikul kell 14:20 kuni 17:25 XXX kasutas erineval viisil kannatanu M. Z suhtes füüsilist vägivalda. Nimetatud vägivald tekitas kannatanule valu ja tervisekahjustusi, s.o huule peal vigastuse ja paistetuse.
14. H. Hermanni tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kvalifikatsioon
15. Kohus tuvastas, et H. Hermann on M. Z suhtes vägivalda kasutanud korduvalt, s.o
16. ja
17. oktoobril 2025, ning teda on ka varasemalt, s.o Tartu Maakohtu
18. oktoobri
19. a otsusega kriminaalasjas nr 1-25-4630, karistatud korduvas vägivalla kasutamises. Samuti 8 nõustub kohus sellega, et tegemist on lähisuhtes vägivalla kasutamisega. H. Hermann ja M.Z kinnitasid mõlemad, et tegemist on xxxxxxxxx. Koos nad tõesti ka elasid, neil oli ühine majapidamine ja läbi käis ka see, et H. Hermann on muuhulgas ka armukadedust välja näidanud. Kumbki ei välistanud sedagi, et kui H. Hermann peaks vanglast välja saama, jätkatakse ühise eluga ka edaspidi. Seega vastab H. Hermanni tegevus KarS § 121 lg 2 p-dele 2 ja 3, s.o kehaline väärkohtlemine korduvalt ja lähisuhtes. (II)
20. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
21. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
22. H. Hermannile on võimalik mõista vaid vangistus, kuivõrd rahaline karistus ei täidaks karistuse mõistmise eesmärke. H. Hermannit on juba karistatud tingimisi vangistusega, kuid see ei mõjutanud mitte kuidagi tema käitumist. Nii jätkas ta samalaadsete kuritegude toimepanemist ca kaks nädalat pärast eelmise otsuse tegemist. Sealjuures oli ta samal ajal ka katseajal. Kui oht sattuda vanglasse (vangistuse täitmisele pööramisel) ei mõjuta inimese käitumist, on vähetõenäoline, et seda teeks rahaline karistus. Lisaks ei ole H. Hermanni majanduslik olukord selline, mis võimaldaks temal tasuda nii rahalist karistust, menetluskulusid kui ka ennast igapäevaselt üleval pidada. Tõenäoliselt ei tasuks H. Hermann rahalist karistust tähtaegselt, mistõttu suunatakse nõue täitemenetlusse. Kuivõrd H. Hermanni sissetulekuteks on peamiselt sotsiaaltoetused, on ilmne, et tema igapäevane hakkamasaamine kannataks oluliselt.
23. Kohus ei tuvastanud ei karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. Kuigi H. Hermanni kaitsja viitas puhtsüdamlikule kahetsusele, siis H. Hermann õigustas läbivalt oma teguviisi. Ta küll möönis, et vägivalla kasutamine on vale, kuid siiski pisendas oma tegusid. Sealjuures oli ta seisukohal, et tema üritas M.Za
24. oktoobril 2025 vaid äratada, s.o üleval hoida, ning
25. oktoobril 2025 võis teda lüüa, kuna ei salli, et ta suitsu teeb. Oma viimases sõnas, mil samuti oleks võinud H. Hermann kahetsust avaldada, märkis ta, et tahtis, et M.Z kuulaks tema sõna, tal olid halvad kombed, mis samuti viitab sellele, et H. Hermann õigustab oma vägivaldset käitumist. Seega ei näe kohus, et H. Hermann tegelikult oleks mõistnud, et ta tegi midagi valesti ja seda ka sellisel juhul kahetsenud.
26. H. Hermanni süüd saab hinnata keskmisest väiksemaks. M. Z suhtes korduvalt vägivalla kasutamine, sealjuures järjepidev mitme tunni vältel vägivalla kasutamine, suurendab H. Hermanni süüd. Lisaks näitasid H. Hermanni selgitused, et ta õigustab oma käitumist, mistõttu ei saa ta päriselt aru, et selline käitumine on vale. Samas ei ole kannatanule tekitatud valu ja tervisekahjustused rasked, suuremalt jaolt kannatanu sündmusi ka ei mäleta. Seetõttu on alus loota, et see ei tekitanud M. Zle püsivaid hingelisi kahjustusi. Kuigi H. Hermann täitis ka kaks kvalifitseerivat tunnust, on põhjendatud mõista temale karistus sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. Kohtu hinnangul vastab H. Hermanni süü suurusele 1 aasta 3 kuud vangistust. 9
27. Kuivõrd H. Hermann pani kuriteod toime katseajal, tuleb temale mõista liitkaristus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendab kohus mõistetud 1 aasta 3 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu
28. oktoobri
29. a otsusega kriminaalasjas nr 1-25-4630 mõistetud 1 aasta 1 kuu pikkuse vangistusega, mõistes kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust.
30. Mõistetud liitkaristust ei pea kohus võimalikuks üldkasuliku tööga asendada. Seda põhjusel, et KarS § 69 lg 1 võimaldab kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga, kuid H. Hermanni vangistuse pikkus on 2 aastat 4 kuud. Karistuse kandmiselt tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolli ja elektroonilise valvega kohtuistungil ei taotletud. Samuti ei ole teada, kas H. Hermann saaks naasta tagasi sotsiaalkorterisse või kas tema elukoht võiks vastata elektroonilise valve nõuetele. Küll märgib kohus, et isegi kui need eeldused oleksid täidetud, ei pea kohus põhjendatuks seda siiski. H. Hermanni käitumine näitab, et ta ei võta tõsiselt kohtuotsusega määratud karistust – kuritegude toimepanemise ajal oli tal juba katseaeg. Uued kuriteod on sarnased eelmistega, mis näitab, et vägivaldne käitumine on tema jaoks pigem normaalne. Või vähemalt üheks vahendiks – kas siis nn väidetavaks äratamiseks või selleks, et M.Z tema sõna kuulaks. Suurimaks probleemiks on alkoholi tarvitamine ning on äärmiselt ebatõenäoline, et väljaspool vanglat suudaks H. Hermann kainust säilitada ja täita kas üldkasuliku töö või tingimisi vangistusega kaasnevaid nõudeid. H. Hermanni kainusele aitab kaasa reaalne vangistus, mille käigus on tal võimalik selle probleemiga tegeleda.
31. H. Hermann peeti kahtlustatavana kinni
32. oktoobril
33. Tartu Maakohtu
34. novembri
35. a määrusega kohaldati tema suhtes tõkendit vahistamine. Tulenevalt KarS § 68 lg-st 1 loeb kohus H. Hermanni eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka. H. Hermanni karistuse kandmise algusajaks loeb kohus tema kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o
36. oktoobri
38. Kuna kohus mõistab H. Hermannile liitkaristuseks reaalse vangistuse, tuleb tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine kohtuotsuse jõustumisel tühistada. (III)
39. Vastavalt

§ 180lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

46. Süüdistatava menetluskuludeks on

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses 877,92 eurot ning määratud kaitsja tasu kohtumenetluses 922,56 eurot, kokku 1800,48 eurot.

§ 179

lg 1 p 2 alusel lisandub süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse tegemise ajal oli sundraha suuruseks 1329 eurot. Seega on H. Hermanni menetluskulud kokku 3129,48 eurot. 47.

§ 180

lg 3 alusel võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitab süüdimõistetu ositi. Kohtu arvates on põhjendatud võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud ositi kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. 10

1. H. Hermann on XXX ja ta elas enne vahistamist XXX. Maksukohuslaste registri väljavõtte andmetel puuduvad andmed, et
2. aastal oleks temale väljamakseid tehtud. Seda kinnitab ka teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta. H. Hermanni ütluste järgi on tema igakuiseks sissetulekuks XXX eurot ( xxx), 100 eurot võtab maha kohtutäitur ja 100 eurot maksis vallale. Lisaks anti neile toiduabi. Seega on tegemist majanduslikult vähem hakkamasaava inimesega – tal puudub nn isiklik vara, elatub peamiselt erinevatest toetustest. Kuigi H. Hermann siiski selgitas, et tegi ka juhutöid ning vabaduses sooviks jätkata töötamisega, on ilmne, et kõikide menetluskulude väljamõistmine temalt ei ole põhjendatud. Nii ei oleks ta võimeline tagama enda igapäevast hakkamasaamist, lisaks tasuks (tõenäoliselt kohtutäituri kaudu) ta menetluskulusid sisuliselt riigi ja/või omavalitsuse poolt saadavast rahast.
3. Eelnevast tulenevalt ja

§ 180

lg 3 alusel jätta menetluskuludest Eesti Vabariigi kanda pool sundrahast 664 eurot 50 senti ja määratud kaitsjale makstud tasu 1800 eurot 48 senti. 50.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Henno Hermannilt riigituludesse menetluskuluna pool sundrahast 664 eurot 50 senti. 51.

§ 180

lg 3 alusel määrata väljamõistetud menetluskulu 664 euro 50 sendi tasumine osade kaupa 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Arvestades siinkohal seda, et H. Hermann viibib vanglas, tal puuduvad igakuised sissetulekud ning arvestades temal esinevat xxxxxxxxx ei pruugi ta ka vanglas saada sissetulekuid (nt tööl käimisest). (allkirjastatud digitaalselt) 11