Obsah (8)

§ 178§ 407§ 468§ 173§ 174§ 162§ 138§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. mai 2026 Tsiviilasja nr 2-25-6764 Tsiviilasi Swedbank AS hag

§ 178

). Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD

1. Swedbank AS (hageja) esitas
2. mail 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Z.F-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. (kostja) Hageja palus mõista kostjalt välja kokku 8282 eurot 45 senti, s.o põhivõlg 6995 eurot 90 senti, intress 742 eurot 5 senti, kindlustusvõlgnevus 115 eurot 33 senti ja viivis 429 eurot 17 senti, ja tulevikus sissenõutava viivise võlaõigusseaduse (VÕS) 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3. Hageja nõuete aluseks on hageja ja kostja vahel
4. aprillil 2019 sõlmitud krediitkaardi kasutamise leping nr 19-033184-RK, mille alusel hageja andis kostja kasutusse krediitkaardi krediidilimiidiga 2850 eurot intressimääraga 18% aastas. Lepingu sõlmimisel oli krediidi kulukuse määr 24,930% aastas. Hageja ja kostja leppisid kokku krediidilimiidi suurendamises kolmel korral: -
5. juulil 2019 4000 eurole, intressimäär ja igakuise tagasimakse kuupäev jäid samaks, krediidi kulukuse määr 23,130% aastas; 2 -
6. augustil 2019 4850 eurole intressimäär ja igakuise tagasimakse kuupäev jäid samaks, krediidi kulukuse määr 22,800% aastas; -
7. jaanuaril 2020 7000 eurole, igakuise tagasimakse kuupäev jäi samaks, kuid lepiti kokku uues intressimääras 17% aastas, krediidi kulukuse määr 20,440% aastas. Lisaks sõlmisid hageja ja kostja
8. aprillil 2019 krediitkaardi kindlustusleppe nr NK0000204904, mille alusel tasus hageja kindlustusandjale kindlustusmakseid, mille kostja hagejale hüvitas igakuiste maksetena, kindlustusmakse määr oli 0,55%. Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja
9. septembril 2024 kostjale postiga ning e-postiga lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja tagasimakseid täiendava tähtaja jooksul ei teinud, ütles hageja lepingu
10. oktoobril 2024 üles. Lepingu lõppedes oli kostja kasutanud krediiti summas 6995 eurot 90 senti ning kostjal olid tasumata intressimaksed perioodil
11. aprill 2024 kuni
12. oktoober
14. Kostja sai hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse
15. juunil 2025 kätte. Kostja hagile vastanud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ning kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele (

§ 407lg 1).

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale e-postiga kätte toimetatud

1. juunil
2. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud.
3. Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Hageja ja kostja sõlmisid
4. aprillil 2019 lepingu nr 19-033184-RK seega kehtis selle sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,01%. Kuivõrd lepingu nr 19-033184-RK krediidi kulukuse määr oli 24,930% aastas, siis ei ületanud see VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
5. juulil 2019 ja
6. augustil 2019 krediidilimiidi suurendamise kokkulepete sõlmimise ajal kehtis Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37% ja
7. jaanuaril 2020 sõlmitud krediidilimiidi suurendamise kokkuleppe sõlmimise ajal 20,61%. Kuivõrd
8. juulil 2019 sõlmitud kokkuleppe alusel oli krediidi kulukuse määr 23,130% aastas,
9. augustil 2019 sõlmitud kokkuleppe alusel 22,800% aastas ja
10. jaanuaril 2020 sõlmitud kokkuleppe alusel 22,800% aastas, siis ei ületanud krediidi kulukuse määr ka krediidilimiidi suurendamise kokkulepete sõlmimisel VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
11. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtted. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise 3 põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. VÕS § 4034 lg 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1– 3 ja lg-s 7 sätestatust. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.
12. a, nr 2-21-13098, p 18). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva 4 sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.
13. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.
14. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.
15. a, nr 2-21-13098, p 19–22).
16. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt tegi hageja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks konto väljavõtte alusel kindlaks, et kostja kuue kuu keskmine sissetulek oli 2900 eurot 18 senti ning kostjal puudusid varasemad kohustused. Majapidamiskulude osas ei lähtunud hageja konto väljavõtte andmetest, sest hageja väidete kohaselt ei nähtunud sellelt kõiki vältimatuid majapidamiskulusid, selle asemel arvestas hageja kostja majapidamiskuludeks 393 eurot kuus. Samuti väidab hageja, et tegi kindlaks, et kostja kohta pole avaldatud Creditinfo maksehäireid. Hageja kontrollis uuesti kostja krediidivõimelisust enne krediidilimiidi suurendamise kokkulepete sõlmimist. Esimest korda suurendati krediidilimiiti
17. juulil 2019 ning hageja tegi konto väljavõtte alusel kindlaks, et kostja viimase kuue kuu keskmine sissetulek oli 3987 eurot 23 senti ning maksimaalselt oli kostjal finantskohustusi 349 eurot 43 senti kuus, majapidamiskohustusteks arvestas hageja 393 eurot kuus.
18. augustil 2019 suurendati uuesti krediidilimiiti ning hageja leidis konto väljavõtte alusel, et kostja viimase kuu keskmine sissetulek oli 2759 eurot 81 senti, maksimaalselt kohustusi kokku 361 eurot 83 senti ning majapidamiskohutusteks arvestas hageja 393 eurot kuus. Viimane krediidilimiidi suurendamine toimus
19. jaanuaril 2020 ning konto väljavõtte alusel oli kostja sissetulekuks 2657 eurot 45 senti, igakuiseid kohustusi oli kostjal maksimaalselt summas 393 eurot 45 senti ning majapidamiskohustusteks arvestas 393 eurot kuus. Lisaks kontrollis hageja enne iga krediidilimiidi suurendamise kokkuleppe sõlmimist ega kostja kohta pole avaldatud maksehäireid. Kohus leiab, et hageja on kostja krediidivõimelisust hinnanud piisava hoolsusega, hageja on konto väljavõtete alusel nii lepingu sõlmimisel, kui ka hiljem krediidilimiidi suurendamisel teinud kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ja finantskohustused. Majapidamiskohustusi hageja konto väljavõtte alusel eraldi kindlaks ei teinud, kuid lähtus üldkohaldatavatest määradest, mis on kooskõlas KAVS § 49 lg 1 p-ga
20. Hageja arvestas piisavalt suure summaga majapidamiskuludeks (393 eurot). Hageja poolt tuvastatud sissetulekud ja kohustused on kooskõlas kostja pangakontolt nähtuva infoga. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Seetõttu rahuldab kohus hagi.
21. Hageja nõuab põhivõlgnevuselt 6995 eurot 90 senti ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
22. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 5 Kohus mõistab viivise kooskõlas

§-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga. Alates

1. maist 2025 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o
2. maini 2026 on lisanduv viivis kokku 746 eurot 68 senti. Kokku on käesolevaotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 1175 eurot 85 senti. Eelpoolöeldust tulenevalt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6995 eurot 90 senti, intressi 742 eurot 5 senti, kindlustusvõlgnevuse 115 eurot 33 senti,
3. mai
4. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1175 eurot 85 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates
5. maist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.
6. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10.

§ 173

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 11. Hageja on taotlenud hagiavalduses menetluskuludena riigilõivu 770 eurot väljamõistmist kostjalt. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtu hinnangul on riigilõiv summas 770 eurot menetluskuludena põhjendatud ja vajalik (

§ 174lg 1).

Seega kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 770 eurot. 12. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 6