2-25-3189 KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2026, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-3189 Tsiviilasi Aktsiaseltsi Ole

) mõttes tarbija. Kostja II on füüsiline isik ja temaga sõlmitud käendusleping on küll tarbijakäendusleping, aga see ei ole krediidileping, mistõttu tarbijakrediidilepingu tingimused ei kohaldu. Kostjaga II sõlmitud käendusleping vastab

§ 143lg-s 2 sätestatud nõuetele ja on kehtiv.

Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega selle kohta, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna hageja ei ole lepingut üles öelnud. Hageja on seisukohal, et lepingu raames tekkinud põhivõlgnevuse ning tasumata arvetelt viivisenõude esitamise eelduseks ei ole lepingu ülesütlemine. Hageja ning kostja I leppisid kliendikaardi lepingus kokku maksetähtaja ja maksetähtaja saabumisel muutusid arved sissenõutavaks. 1.3. Hageja oli kompromissi korras nõus vähendama viivise nõuet edasiulatuva viivise osas ja võimaldama kostjatel tasuma võlga osade kaupa pikema perioodi jooksul. 2

krediidilepingut reguleerivad sätted. Kostja I puhul on tegemist ettevõttega, kelle majanduslik olukord ja käive ei võimaldanud sellise lepingulise kohustuse täitmist. Hageja sõlmis kostjaga lepingu, ilma et ta oleks piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet või hinnanud tema finantsseisundit. Sellises olukorras tuleb lepingulise riski vastutus jätta hagejale kui professionaalsele teenusepakkujale. Hageja pidi hindama tehingu riske ja teise poole maksevõimet. Tegemist võib olla vastutuse ümberpööramisega, kus hageja üritab lepinguriskist tulenevad tagajärjed veeretada kostjale, kuigi see risk kuulus hageja tegevusvaldkonda (krediidi andmine, maksevõime hindamine jms). Hageja oma kohustust täitnud ei ole. Kostjaga II kui füüsilise isikuga sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. Hageja ei ole lepingutes märkinud krediidikulukuse määra ja käendusleping võib ka käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu olla vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kostjad leiavad ka, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest hageja ei ole kostjaga I sõlmitud lepingut üles öelnud. Kostjad toovad veel välja, et kostja II on 17.02.2025 sõlminud kostja I esindajaga, E. C.P-ga notariaalse kokkuleppe, mille alusel läksid kostja I ettevõttega seonduvad õigused ja kohustused üle E. C.P-le). Seega juhul, kui hageja nõue on põhjendatud, on kostja I valmis kandma hagi aluseks olevad kohustused ainuisikuliselt ja palub kostja II nendest kohustustest vabastada. 2.2. Kostjad avaldasid, et on nõus lõpetama menetluse kompromissiga ja tegid hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja I tasub hagejale põhivõla summas 15649,53 eurot 24 kuu jooksul ja poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hageja sellistel tingimustel kompromissi sõlmimisega ei nõustunud. KOHTU SEISUKOHT 3

§ 4034

) ja krediidikulukuse määra kohta teabe esitamata jätmisele (

§ 4031lg 1 p 9).

Kohus on seisukohal, et vastavad kostjate vastuväited on asjakohatud, sest poolte vahel ei ole sõlmitud tarbijakrediidilepingut, mistõttu tarbijakrediidilepingute kohta käivad seadusesätted ei kohaldu.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 järgi on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja I puhul on tegemist juriidilise isikuga, kes ei ole

§ 1lg 5 mõttes tarbija.

Kostjaga I sõlmitud lepingu esemeks ei ole ka krediidi andmine, sh ei ole ette nähtud abi kaupade eest tasumise finantseerimisel (nagu nt faktooringulepingute puhul) ega ka tasu maksetähtaja edasilükkamise eest. Kohtu hinnangul vastab hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping, mille kohaselt sai kostja I kliendikaardiga hageja tanklates osta kaupu või teenuseid ja pidi nende eest hiljem hageja esitatud arve alusel tasuma,

§ 208järgi müügilepingu tunnustele. 4

§ 208

lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt

§ 142

lg-le 1 on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping.

§ 143

lg 2 näeb ette, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Kostja II puhul on tegemist füüsilise isikuga ja seega on temaga sõlmitud käenduslepingu puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga. Vaidlust ei ole, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingus oli kokku lepitud kostja II kui käendaja vastutuse maksimumsumma (30 000 eurot). Seega

§ 143järgi tehingu tühisuse alust ei esine.

Kostjad tuginevad muu hulgas sellele, et kostjaga II sõlmitud käendusleping võib olla käendaja vastutus maksimumsumma suuruse tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710, p-d 47-49), et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma. Riigikohus selgitanud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine ja käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Riigikohus on leidnud, et käendusleping võib olla siiski vastuolus heade kommetega, sh ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on möönnud ka seda (vt nt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-66-12, p 13), et tulevaste nõuete tagamine ei ole alati heade kommete vastane ja sellised kokkulepped on lubatavad, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle ja see nähtub ka äriregistri andmetest, et lepingute sõlmimise ajal, s.o 22.03.2021 ja 16.12.2024, oli kostja II kostja I kui äriühingu ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Seega saab järeldada, et kostja II sõlmis hagejaga käenduslepingu kui tagatiskokkuleppe huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja I kui äriühingu ja põhivõlgniku käitumine oli kostja II kui osaniku ja juhatuse liikme kontrolli all. Käenduslepingus kokku lepitud kostja II vastutuse maksimumsumma on selgelt määratletav ja 5

§ 175

lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Antud juhul ei ole kostjad väitnud ega tõendanud, et kostja II käenduslepingust tulenevad kohustused oleks kolmandale isikule üle antud. Hageja võlausaldajana ei ole sellega ka nõustunud. 3.3.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 1 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.

§ 65

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjal I on kliendikaardi lepingu alusel ostetud kaupade eest hagejale tähtaegselt tasumata 15 649,53 eurot. Seega on kostja I lepingust tulenevat maksekohustust rikkunud ja kostja I kui põhivõlgnik ning kostja II kui käendaja vastutavad hageja kui võlausaldaja ees solidaarselt kohustuse täitmise ja ka kohustuse rikkumise tagajärgede, sh viivise maksmise eest ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt solidaarselt kohustuse täitmist ja lisaks viivist. Hageja nõue jääb kostjaga II sõlmitud käenduslepingus kokkulepitud kostja II vastutuse maksimumsumma piiresse. 3.4. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja põhivõla nõue summas 15 649,53 eurot on muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt kostjaga I sõlmitud lepingutest pidi kostja I tasuma hagejale ostetud kauba eest hageja esitatud arve alusel arvel näidatud maksetähtajaks. Vaidlust ei ole selle üle, et arve nr 505-11647157 alusel 4973,62 euro tasumise tähtaeg oli 6

§ 113

kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingute lisaks olevate üldtingimuste (dtl 810, 15-17), et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab viivist lepinguga ettenähtud määras. Lepingujärgne viivise määr 0,15% päevas on küll suurem kui

§ 113teises lauses sätestatud viivise määr (enne 1.

juulit 2021 8% aastas ja enne 1. juulit 2024 12,5 % aastas, s.o ca 0,02-0,03% päevas), aga kohtu hinnangul ei anna see alust hinnata viivise kokkulepet tühiseks. Vastavalt

§ 42

lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust hinnata, et viivise määra 0,15% päevas oleks ebamõistlikult suur või kostjat I kui lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Kostja I puhul on tegemist juriidilise isikuga, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses. Riigikohus on näiteks oma praktikas majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt nt RKTKo 18.12.

1. a nr 3-2-1-139-14, p 13). Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi eest alates 28.02.2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 10.04.2026 kujuneb 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt viivise suuruseks määras 0,15 % päevas 9554,04 eurot. Seega mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks 10.04.2026 seisuga viivise summas 10 779,35 eurot (1225,31 + 9554,04) ja edasiulatuvalt viivise protsendina põhivõlalt 0,15 % päevas kuni nõude täitmiseni. 3.
2. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 26 428,88 eurot, sh 15 649,53 eurot põhivõlg ja 10 779,35 eurot kohtuotsuse tegemise, s.o 10.04.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 11.04.2026 viivise 15 649,53 euro suuruselt põhivõlalt 0,15% päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni. 7