Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 14.06.2025 kostjaga sõlmitud lepingu üles ning edastas kostjale lepingu ülesütlemise teate kostja e-posti aadressile. Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks (dtl 106). Hageja selgitas, et krediidiandja väljastas kostjale krediiti 8700 eurot (krediidiandja väljamaksed kostjale 25.07.2022–01.11.2023 olid kokku 8693 eurot 74 senti (dtl 25–99). Kostja on lepingu kehtivuse ajal tasunud krediidiandjale 8328 eurot 80 senti, millest arvestati: 4820 eurot 19 senti põhivõla katteks, 2915 eurot 1 sent intresside katteks 548 eurot 60 senti kiire väljavõtutasu katteks 15 eurot lepingu muudatustasude katteks 30 eurot meeldetuletustasude katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 3879 eurot 81 senti, intress 547 eurot 12 senti, võla sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 89 eurot 9 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 15.04.2024–03.09.2025, edasiulatuv
lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (3879 eurot 81 senti) alates 04.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja selgitas, et eeltoodut ja kostja tagasimakseid arvestades on põhivõlg 3879 eurot 81 senti, intress 547 eurot 12 senti ja viivis 89 eurot 9 senti. Hageja ei ole tasunud 06.02.2025– 14.06.2025 osamaksete eest intressi, see on arvutatud iga makse kohta eraldi intressimääraga 39,9% aastas, viivis on arvutatud perioodi 15.04.2025–03.09.2025 eest (dtl 5–7) ehk alates 2 lepingu ülesütlemisest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 560 eurot riigilõivult. Hageja palus asja lahendamist kirjalikus menetluses ning juhul, kui kostja ei vasta hagile, asja lahendamist tagaseljaotsusega, kuid ei välista asja lahendamist kompromissiga (dtl 8).
lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel
kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I 6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (
lg 7) või lepingu tervikuna (
6.
Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 6.3. Krediidiandja pidi
lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima
3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on 3 rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib
lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 7. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus andis 03.03.2026 hagejale tähtaja seitse päeva, et täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, esitada tõendid ning
7.
ei näe ette ega anna alust järelduseks, et laenuandjal tekiks lepingu ülesütlemise järel kohustus sõlmida uus maksegraafik või restruktureerida leping kohtuliku ettekirjutuse alusel. Tagasimaksete „uuesti määramine“ saab kõne alla tulla üksnes kehtiva lepingu täitmise kontekstis, mitte olukorras, kus lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning sissenõutavaks on muutunud kogu võlgnevus. Hageja jääb seisukohale, et lepingu ülesütlemine toimus seaduslikul alusel ning kostja kohustuste rikkumise tõttu. 7.3. Kohus märgib, et hagejale oli seega eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad ning kohtute nn väljakujunenud praktika selge ja teada, kuid hageja ei soovinud hagi täpsustada. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei soovinud täiendavaid tõendeid esitada ega hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada, tuleb asuda seisukohale, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja
lg-te 1–3 mõttes kostja krediidivõimelisuse nõuetekohaselt hindamata, kui lähtus üksnes kostja esitatud andmetest finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta (dtl 3), päringuid kõigisse asjakohastesse andmekogudesse ei teinud ega küsinud kostjalt arvelduskont väljavõtet. Hageja ei soovinud ka vastupidiselt Riigikohtu praktikale esitada tõendeid selle kohta, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et
lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, et kostjalt saab
Muid tasusid (sh lepingutasu) kostja ei võlgne. Kohus hindab järgnevalt lepingu ülesütlemise eeldusi. II 8. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles ning sellega muutus kogu põhivõlg sissenõutavaks. Kohus märgib, et hagejal oli õigus 4 pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused
mõttes: hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust. 8.
lg 7 kohane nõude ümberarvutus, nagu kohus hagejale põhjalikult ka selgitas koos näidistabeliga, mille palus hagejal ära täita (dtl 125–131). Hageja ümberarvutust ei teinud, seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja lepingu ülesütlemine 14.06.2025 oleks olnud kehtiv ka ümberarvutust arvestades, sest ümberarvutustega maksegraafikuta ei ole võimalik öelda, millel kostja oleks ümberarvutusi arvestava vähenenud maksetega maksegraafiku järgi kolme järjestikuse maksega viivitusse jäänud. 8.3. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud
lg 1 mõttes kolme järjestikust makset, millega viivituses oldi, ei ole hageja tõendanud, et leping öeldi kehtivalt üles. Eeltoodut arvestades on leping kehtiv ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ning hageja ei ole väitnud, et tegemist olnuks tähtajalise lepinguga, mis on lõppenud ega palunud hagi rahuldada alternatiivselt täitmisnõude alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksetena. Lisada võib, et kohtul ei oleks ka sel juhul võimalik hagi mingis osas rahuldada, sest ümberarvutused puuduvad, põhivõla, seadusjärgse intressi ja lepingutingimustele vastava vähendatud nõude kohta
MS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.