2-25-17232/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Heli Käpp Kohtujurist Irja Koikson Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23. aprill 2026, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-17232 Tsiviilasi B2 Impact OÜ hagi H-H.J. väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 3279,80 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ, (registrikood: 11542046), lepinguline esindaja:

Marie Tsine (e-post: marie.tsine@šb2-impact.com) vastu võlgnevuse Kostja: H-H.J. (isikukood: XXX , e-post: XXX) Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus kohtu määramisel (TsMS § 405 lg 1 p 7) RESOLTUSIOON 1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi H-H.J.-i vastu osaliselt.

2.Välja mõista H-H.J.-ilt B2 Impact OÜ kasuks kostja ja Multitude Bank p.l.c vahel 13.12.2023 sõlmitud krediidilepingust tulenev põhivõlg 1537,58 eurot.

3.Välja mõista H-H.J.-ilt B2 Impact OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivis 129,77 eurot, arvestatuna perioodi 17.04.2025 kuni 06.02.2026 eest põhinõudelt (1537,58 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi H-H.J. vastu intressi 22,63 eurot ja viivise 554,24 eurot väljamõistmiseks.

5.Jätta hageja menetluskulud 50,84% ulatuses kostja kanda ja 49,16% hageja kanda, kostja menetluskulud jäävad täies ulatuses tema enda kanda.

Määrata hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 420 eurot (hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõista H-H.J.-ilt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulu katteks välja 213,53 eurot.

8.Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb H-H.J.-il tasuda B2 Impact OÜ-le kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas.

Kohtuotsuse tegemise seisuga on viivise määr 10,15% aastas.) Edasikaebamise kord 2-25-17232 Toimetada otsus menetlusosalistele kätte. Kohtuotsuses edasikaebekorra selgitamine ei ole käsitatav edasikaebamiseks loa andmisena TsMS § 442 lg 10 tähenduses, kohus ei anna luba apellatsioonkaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg

21).

Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate kulude suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja kulude suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu menetluses on B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ) 14.10.2025 esitatud hagi H-H.J.-i vastu Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel 13.12.2023 sõlmitud krediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2702,93 euro, intressi 22,63 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 554,24 euro väljamõistmiseks.

2.Hagiavalduse kohaselt võimaldas laenuandja kostjale 23.12.2023 sõlmitud lepinguga limiiti kuni 3000 eurot. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 3000 eurot.

Kostja on krediidilepingu raames teinud tagasimakseid kokku 1268,62 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 138,27 eurot, kulude katteks 112,43 eurot ja intressi katteks 1017,92 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlg hageja ees hagi esitamise seisuga 2702,93 eurot.

Lepingu krediidi kulukuse määraks on 50,16% aastas, intressimäär 41,35% aastas ehk 0,1132800% päevas.

Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress perioodi 06.12.2024 kuni 12.12.2024 eest 22,63 eurot.

Lepingu eritingimuste punkti J. kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o 41,35% aastas ehk 0,1132800% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis lepingujärgses viivisemääras perioodi 17.04.2025-14.10.2025 summas 554,24 eurot.

Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, olles maksetega viivituses 13.09.2024, 13.10.2024 ja 13.11.2024 maksetega, ütles krediidiandja lepingu 12.12.2024 üles. Kostjat teavitati 02.01.2025 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t hagejale.

2.Kohtu nõudel hageja 06.02.2026 täpsustas hagi, esitades täiendavad selgitused ja nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul kostja on hagejale võlgu 1537,58 eurot (3000 eurot – 1268,62 eurot – 193,80 eurot), mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub viivis viimase makse järgnevast päevast, s.o 17.04.2025 kuni ümberarvestuse esitamiseni 06.02.2026 kokku 129,72 eurot.

2 (8) 2-25-17232 3. 10.02.2026 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Kohus hoiatas kostjat, et võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja hagile tähtaegselt ei vasta.

4.Kohus toimetas hagiavalduse lisadega, hagi täienduse ja 10.02.2026 menetlusse võtmise määruse kostjale kätte elektrooniliselt kättetoimetamisportaali kaudu 11.02.2026. Seega kostjale hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva lõppes 26.02.2026 kell 24.00. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 5. Kohus, hinnates tsiviilasjas esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

6.Hageja esitas varalise nõudega hagi. Hagihind ei ületa 3500 eurot ning kohus vastavalt TsMS §le 405 menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.

Hageja ei ole enda isiklikult ärakuulamist taotlenud. Kostja ei ole hagile kirjalikult vastanud.

Kohus ei pea vajalikuks määrata tsiviilasja lahendamiseks kohtuistungit, vaid TsMS § 405 lg 1 p 7 alusel lahendab asja kirjalikus menetluses.

TsMS § 444 lg 2 alusel kohus märgib otsuses üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

7.Kohtule esitatud andmete kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja Multitude Bank p.l.c vahel 13.12.2023 sõlmitud krediidileping, mille kohaselt võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot.

Leping oli sõlmitud määramata ajaks, kuid võidakse lõpetada kummagi poole poolt üldtingimuste kohaselt (dtl 13-26).

Multitude Bank p.l.c loovutanud kostja suhtes olemasoleva nõude OÜ-le B2 Impact koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (VÕS § 164 lg 1). Hagiavalduse p 1.24 kohaselt teavitati kostjat 02.01.2025 e-kirja teel nõude loovutamisest hagejale kui uuele võlausaldajale (dtl 5, 39). B2 Impact OÜ saatis võlgnikule teatise nõude loovutamisest, teatis saadeti kostjale lepingus märgitud aadressile (dtl 14,

39). Seega VÕS § 170 kohaselt on nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunud.

8.VÕS § 402 lg 1 kohaselt tuleneb hageja nõue tarbijakrediidilepingust: Multitude Bank p.l.c andis kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja sõlmis krediidilepingu tarbijana.

Kohus selgitas hagejale 27.01.2026 puuduste kõrvaldamise määruses (dtl 122-125), et tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul omal algatusel kontrollida lepingu tühisuse aluseid.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga veebilehe andmetel oli vaidlusaluse lepingu 13.12.2023 sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,72% aastas (kolmekordne määr 50,16%). Kostja sõlmitud tarbijakrediidilepingus oli intressimäär 41,35% aastas ja krediidi kulukuse määr 50,16% aastas. Seega krediidi kulukuse määr ei ületa VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatud määra ning leping ei ole tühine.

9.Kohus leiab aga, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1, 2-4, 6). VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks 3 (8) 2-25-17232 olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Selleks tuleb krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034).

Kohtule esitatud hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise eelselt kostja krediidivõimet piisavalt ei kontrollitud. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt krediidiandja on krediidilepingut sõlmides kontrollinud rahvastikuregistri andmete põhjal kostja isikusamasust (dtl 8), tuginenud kostja poolt laenutaotluses avaldatule (dtl 13, 45), maksehäireregistri andmetele (dtl 113-114) ja kostja konto väljavõtte alusel laenuandja infosüsteemi poolt genereeritud raportile (dtl 46-111).

10.Hageja on hagis esile toonud, et kostja märkis laenutaotlusesse regulaarseteks sissetulekuteks 1000 eurot, igakuised kulutused 500 eurot, ülalpeetavaid üks. Lisaks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist analüüsinud laenusaaja finantsolukorda ja hinnanud krediidivõimelisust kliendi pangakonto väljavõtte alusel. Krediidiandja tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline, krediidiandja sai põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Antud olukorras krediidivõimelisuse hindamiseks olid piisavad kostja esitatud andmed, pangakonto väljavõte, aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse (dtl 8-9).

11.Hagiavalduses ja 06.02.2026 täienduses puudub arvutuskäik ja selgitused, kuidas täpsemalt krediidiandaja hindas 13.12.2023 sõlmitud lepingu eelselt kostja krediidivõimelisust.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403⁴ lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2)tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4);

3)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

4)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse 4 (8) 2-25-17232 võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

12.Kohus ei nõustu hageja väitega, et krediidiandja on kogunud ja hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja kontrollinud kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta ning on hinnanud kostja krediidivõimet pangakonto väljavõtte alusel.

Krediidiandja on küll enne 13.12.2023 lepingu sõlmimist küsinud kostja konto väljavõtet, kuid kohtule esitatud selgitustest ei nähtu, milliseid andmeid krediidiandja sealt kogus ning milliseid andmeid arvesse võttes jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja oli krediidivõimeline.

Hageja on esitanud kostja pangakonto väljavõtte alusel tehtud raporti, kus tehinguid on analüüsinud infosüsteem, jagades tehingud automaatselt sissetulekuteks-väljaminekuteks, tegelikku sisu arvestamata (dtl 46-111).

27.01.2026 andis kohus hagejale tähtaja esitada konto väljavõtted kostja poolt krediidiandjale esitatud kujul. Hageja selgitas 06.02.2026 vastuses, et kostja pangakonto väljavõtte näol on tegemist kontoväljavõtte analüüsiteenuse tulemusel genereeritud dokumendiga ning mõnes muus vormis ei ole seda hagejal võimalik seda esitada (dtl 132). Hageja ei ole ka selgitanud, mida krediidiandja kostja pangakonto väljavõtte analüüsil tuvastas ning milliseid kostja maksevõimelisust mõjutavaid asjaolusid ta hindas.

Esitatud raportist nähtub, et kostja sissetulekuks on peretoetus 80 eurot ja vanemahüvitis 921,60 eurot, viimase maksmine on ajaliselt piiratud ega ole tõenäoline sissetulek pikas perspektiivis.

Samuti nähtub, et kostjal on laenukohustusi mitmete teiste krediidiasutuste ees: näiteks detsembris 2023 on kostja tasunud laenukohustusteks kokku 292,59 eurot; 2023 novembris on kostja tasunud laenukohustusteks 274,11 eurot. Lisaks on novembris tasunud üüri 250 eurot, Tele 2 arve 103,53 eurot ehk kokku 627,64 eurot, seega enda ja lapse igapäevaseks ülalpidamiseks (toit, esmatarbekaubad (nt lapse mähkmed), transpordikuludeks jm) jäi kostjal alla 400 euro. 2023 oktoobris on kostja tasunud laenukohustusteks 275,47 eurot. Seejuures on süsteem liigitanud kostja toidukuluks näiteks Bondorale 06.10.2023 makstud 173,50 eurot (dtl 60), 08.09.2023 makstud 383 eurot (dtl 66), 08.08.2023 makstud 300 eurot (dtl 71). Kostja sissetulekuks on süsteem arvestanud ka tema kontole laekunud teistelt krediidiandjatelt võetud laenud (vt nt 27.11.2023 Creditea krediidikontolt laekunud 30 eurot, dtl 51) ning väljamakseid kostja enda hoiukontolt (vt nt 26.09.2023 makse, dtl 63). Kostjale on muudelt isikutelt (maksja andmeid raportist ei nähtu) laekunud erinevas suuruses summasid näiteks selgitusega „maksekingitus“ (dtl 723 -74) ja „linna peale laiama“ (dtl 79-80, 85, 89), mida ei saa lugeda kostja maksevõimet tõendavaks regulaarseks sissetulekuks, vaid mis pigem lubavad järeldada, et kostja vajas toimetulekuks teiste isikute abi.

Hagiavaldusest ei selgu, kui suureks on krediidiandja lugenud kostja regulaarse sissetuleku ühes kuus ning millise summa arvestanud kostja olemasolevate laenukohustuste ja püsivate kulude (majapidamiskulud, eluasemekulud) tasumiseks vajalikuks summaks ühes kuus.

5 (8) 2-25-17232 13. Õige on küll hageja osundus, et tarbijal tuleb esitada laenu taotlemisel õigeid andmeid, kuid see ei vabasta krediidiandjat esitatud andmete kontrollimiseks vajaliku teabe kogumisest, kogutud andmete analüüsimisest ja hindamisest.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja automaatne analüüs ei ole käsitatav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe kogumise ja tarbija krediidivõime nõuetekohase hoolsusega hindamisena.

14.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Tallinna Ringkonnakohus oma praktikas on selgitanud, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude tasude ja kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRnKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24).

15.Lepingus on pooled kokku leppinud intressimäära 41,35% aastas. Hagiavalduse kohaselt hageja nõuab kostjalt intressimaksete võlga alates 06.12.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 12.12.2024 kokku 22,63 eurot, sest kostja sellel perioodil intressi ei tasunud.

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli 13.12.2023 lepingu sõlmimise ajal (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar), mis on kokkulepitud intressist madalam.

4% Kohus ei nõutu hagejaga, et kostjal on intressivõlgnevuse alates 06.12.2024. Hageja on 06.02.2026 vastuses esitanud kostja laekumised tabelina, millest nähtub, et kostja on teinud tagasimakse 105,03 eurot, millest 100,03 eurot on arvestatud intressi katteks ja 5 eurot kulude katteks. Hageja ei ole kohtule esitanud ümberarvestustes intressinõuet seadusjärgse määraga, s.o 4% aastas, mistõttu kohus jätab hageja intressinõude rahuldamata.

16.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hageja esitas 06.02.2026 menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 131).

Ümberarvutustes on hageja arvestanud kõik kostja poolt teostatud maksed põhiosa makseteks ning ümberarvestuse kohaselt võlgneb kostja sellisel juhul hagejale 1537,58 eurot (3000 eurot – 1268,62 eurot – 193,80 eurot), mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub alates 17.04.2025 kuni 06.02.2026 sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras, kokku 129,72 eurot (dtl 131-132).

17.Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel oli kostjal tasumata 2024.a augustikuu osamakse 155,35 eurot, maksetähtaeg 13.09.2024; septembrikuu osamakse 155,46 eurot, maksetähtaeg 13.10.2024; oktoobrikuu osamakse 155,43 eurot, maksetähtaeg 13.11.2024; novembrikuu osamakse 152,84 eurot, maksetähtaeg 13.12.2024 (dtl 5, 33-36). Krediidiandja tegi kostjale viimase väljamakse 1611 eurot 30. detsembril 2023 (dtl 3, 31).

Lepingu järgi laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 14). Seega algas tagasimakse periood 6 (8) 2-25-17232 30. jaanuaril 2024 ning viimane tähtpäev krediidi tagastamiseks oleks olnud 30. jaanuar 2025.

Hagiavalduse kohaselt tegi kostja viimase tagasimakse 06.12.2024 ning inkassomenetluses tasus kostja perioodil 14.01.2025 – 16.04.2025 kokku veel 193,80 eurot (dtl 6).

Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ümberarvestatud osamakseid arvestades ei olnud kostja enne lepingu 12.12.2024 ülesütlemist viivituses kolme järjestikuse osamaksega, lepingu ülesütlemine on vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st laenulimiidi leping ei ole kehtivalt üles öeldud. See tähendab, et lepingu 12.12.2024 ülesütlemisega ei muutunud sissenõutavaks kogu põhivõla jääk, vaid krediidiandjal tulnuks võimaldada kostjal jätkata osamaksetena tasumist. Kuna viimane osamakse tuli kostjal teha 30.01.2025, on leping lõppenud tähtpäeva saabumisega, ning hageja nõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks 30.01.2025.

18.Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Lepingu kohaselt tuli kostjal saadud krediit tagastada 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 14). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtub, et viimane väljamakse tehti kostjale 30.12.2023 summas 1611 eurot (dtl 3, 31), seega saabus viimase osamakse tasumise tähtpäev 30.01.2025.

Kostja sai krediiti kokku 3000 eurot, tagasimakseid tegi kokku 1462,42 eurot. Kuna kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1537,58 eurot.

19.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51).

Hagejal on õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on saadud krediidi tagastamise kohustust rikkunud, on hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras viivist. Hageja ümberarvestuses arvestab ja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt 1537,58 eurolt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse määraga alates kostja poolt tehtud viimasele maksele järgnevast päevast (alates 17.04.2025) kuni 06.02.2026 kokku 129,72 eurot (dtl 132). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

20.Kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud 21. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

22.TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei 7 (8) 2-25-17232 jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 3279,80 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude 1667,30 euro ulatuses ehk esitatud nõudest 50,84%. Kohus leiab, et kuna kostja menetluses ei osalenud, on põhjendatud jaotada hageja menetluskulud hagi rahuldamise proportsiooni järgi: hageja menetluskuludest 50,84% jääb kostja kanda ja 49,16% ulatuses hageja enda kanda.

23.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 420 eurot, tasumine nähtub kohtute infosüsteemist. Riigilõivu tasumine on kohtusse pöördumise vältimatu eeldus ning vaieldamatult põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hagejale hüvitada tasutud riigilõivust 50,84% ehk 213,53 eurot.

24.Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib kohtulahendis, et kostjal tuleb hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Heli Käpp kohtunik 8 (8)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.