← Eesti

4-24-2844/16

Obsah (12)§ 2§ 29§ 134§ 204§ 23§ 155§ 123§ 133§ 87§ 69§ 150§ 4

4-24-2844 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Väärteoasi Kohtuvälise menetleja esindajad Pärnu Maakohus 3. oktoober 2024, Pärnu, kirjalikus m

§ 2, § 120 lg 1, § 132 p 2 ja 3, § 133-135 kohus otsustas: 1.

Rahuldada I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule 30.08.2024 kaebus. 1.1. Lõpetada väärteomenetlus LS § 234 lg 1 järgi etteheidetavas väärteos I.P suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1.2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide menetlusgrupi uurija Ragne Tõntsu 06.08.2024 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2630,24,002615, mille järgi I.P pani toime LS § 227 lg 4 ja LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod ning millega karistati I.P KarS § 63 lg 1, KarS § 56 lg 1, KarS § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks, osaliselt, s.o menetlusalusele isikule mõistetud karistuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 (kakssada) trahviühikut, s.o 800 (kaheksasada) eurot, ja tühistada määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks.

§ 134lg 1, § 111 p 5 ning KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata rahatrahvi, s.o 800 eurot, tasumine ositi 6 (kuues) osas, kohustades I.P tasuma alates kohtuotsuse 1

(14)4-24-2844 jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt iga kuu viimaseks kuupäevaks esimesel viiel kuul 133 eurot ja viimasel kuuendal kuul 135 eurot Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas või a/ a-le EE701700017001577198 Luminor pangas, viitenumber 4100081886. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse.

§ 204

lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi ositi tasumise tähtaegu, saadetakse vastavalt

§-le 202 lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 2. Rahuldada I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ning

§ 23

alusel välja mõista Eesti Vabariigilt valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu ja kulud I.P kasuks summas 483,12 eurot. Valitud kaitsjale makstud tasu ja kulud summas 614,88 eurot jätta I.P kanda. 3. Kohtuotsuse lõpposa saata kaebuse esitajale ja tema kaitsjale ning kohtuvälisele menetlejale, jõustumisel Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord Käesolevale otsusele on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kättesaamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 24.10.

  1. Asjaolud ja menetluskäik
  2. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide menetlusgrupi 06.08.2024 otsusega (kohtutoimik tl 1-3) väärteoasjas nr 2630,24,002615 karistati I.P liiklusseaduse karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg 1 ja § 63 lg 1 ning (edaspidi LS) § 227 lg 4 (lubatud sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h) alusel kahe väärteo – LS § 227 lg 4 ja LS § 234 lg 1 (peatamise märguande eiramine), mis on toime pandud ühe teoga, juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks. Otsuse kohaselt on kaebuse esitamise viimane päev 30.08.
  3. Otsuse aluseks on 16.07.2024 väärteoprotokoll AB1639365 (kohtutoimik tl 66), mille kohaselt juhtis I.P 14.07.2024 kell 00.25 asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, täpsemalt X x x x x x kiirusega 134 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 80 km/h. Samuti eiras I.P politsei poolt töötavate sinise ja punase vilkuriga antud peatumise märguannet. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud menetlusaluse isiku ütluste, kahe väärteomenetleja ütlustega ning HM kiirusmõõturi kasutamise protokolliga kombineeritult. Otsuse kohaselt on menetlusalune isik toime pannud nimetatud väärteod tahtlikult, kergendava asjaoluna on puhtsüdamlik kahetsus.
  4. 30.08.2024 registreeriti Pärnu Maakohtus I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule kaebus (kohtutoimik tl 52-59) kohtuvälise menetleja 06.08.2024 otsuse peale väärteoasjas nr 2

(14)4-24-2844 2630,24,002615. Kaebusele on lisatud ka lisadena karistusregister, eksperthinnang, x kinnitus ja raviarved (kohtutoimik tl 5-50). Lisaks edastas kaitsja I.P x XX allkirjastatud nõusoleku terviseandmete avaldamiseks antud väärteoasjas (kohtutoimik tl 69-70). Kaebaja palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.2024 koostatud väärteootsus väärteoasjas nr 2630,24,002615 osaliselt, s.o osas, millega tuvastati ja I.P karistati liiklusseaduse § 234 lg 1 järgi, ning tühistatud osas teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus liiklusseaduse § 234 lg 1 järgi etteheidetavas teos I.P suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel ehk väärteo toimepanemise tuvastamatuse osas.

Lisaks palub kaebaja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.2024 koostatud väärteootsus väärteoasjas nr 2630,24,002615 osaliselt, s.o LS § 227 lg 4 järgi määratud karistuste osas, ning tühistatud osas teha uus otsus, millega karistada I.P LS § 227 lg 4 järgi rahatrahviga ja määrata KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi igakuiselt kuue kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, või alternatiivselt vähendada I.P-le LS § 227 lg 4 järgi määratud karistust. Kaebaja soovis asja arutamist kirjalikus menetluses. 3. Kohtuväline menetleja vaidleb kirjalikus vastuses (kohtutoimik tl 96-99) kaebusele vastu osas, mis puudutab LS § 227 lg 4 alusel mõistetud karistust, leides, et otsuses on piisavalt karistuseliiki ja -suurust põhjendanud ning menetlusalune isik on jätkanud ka pärast käesolevat otsust samalaadsete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. Mis puudutab LS § 234 lg 1 osa, tõdeb kohtuväline menetleja kirjalikus vastuses, et tõepoolest ei kajastu väärteootsuses täpne aeg ja koht, kus I.P-le peatumismärguanne anti, mistõttu palub kohtuväline menetleja selles osas menetlus lõpetada

§ 29

lg 1 p 1 alusel, kuid leiab, et see ei ole selline osa süüdistuses, mis tooks kaasa karistuse proportsionaalse vähendamise, kuna karistuse määramisel on kohaldatud KarS § 63 lg-t 1 ning seda arvestades on karistus määratud LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise kui raskeima karistusega teo eest ja LS 227 lg 4 annab võimaluse juhtimisõiguse äravõtmiseks. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha esitatud kaebuse osas, soovis asja arutamist kirjalikus menetluses ning edastas kohtule väärteoasja toimiku ja neli videosalvestust.

  1. Kohus andis menetlusalusele isikule võimaluse esitada kohtuvälise menetleja vastuse peale seisukoht. I.P kaitsja Kristjan Tuul esitas 30.09.2024 kirjaliku vastuse, kus jäi esitatud kaebuse juurde, märkides, et kohtuväline menetleja keskendub üksnes üldistele ja abstraktsetele asjaoludele, arvestamata konkreetse, I.P poolt toime pandud teo tehiolusid, tema isikut ja karistuse mõistmise aluseid. Samuti leiab kaebaja, et kohtuväline menetleja on põiminud oma vastusesse uusi asjaolusid, millega üritatakse tagantjärele õigustada määratud karistust. Lisaks taotles kaebaja menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda. Pärnu Maakohtu seisukoht
  2. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide menetlusgrupi otsus väärteoasjas 2630,24,002615, mille järgi I.P pani toime LS § 234 lg 1 ja § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritavad väärteod ning millega karistati I.P KarS § 56 lg 1, KarS § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, s.t lõpetada menetlus LS § 234 lg 1 järgi etteheidetava väärteo toimepanemise osas

§ 29

lg 1 p 1 alusel ning tühistada LS § 227 lg 4 väärteo eest menetlusalusele isikule mõistetud karistus, tehes uus otsusus, millega määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot, mida võimaldada I.P-l tasuda ositi 6 kuu jooksul. 6.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud 3

(14)4-24-2844 faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning sellele järgnevalt lahendama

§ 133loetletud küsimused.

Riigikohus on rõhutanud (3-1-1-2-16), et kui kohus ei tuvasta mõnd

§ 29

lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavat asjaolu, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik

§ 133

p-des 2–7 loetletud küsimused (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14).

§ 133

kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud ning kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ja kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. 7. Kuigi LS § 234 lg 1 alusel I.P-le etteheidetava väärteo toimepanemises on nõustunud kohtuväline menetleja kaebajaga, et kuivõrd väärteootsuses ei kajastu täpne aeg ja koht, kus I.P-le peatumismärguanne anti, tuleks selles osas väärteomenetlus

§ 29

lg 1 p 1 alusel lõpetada, s.t selles osas vaidlust ei ole, analüüsib ka kohus, kas väärteomenetluse lõpetamine selle osateo suhtes on õigustatud. LS § 234 lg 1 näeb ette, et sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Väärteoprotokollis (kohtutoimik tl 66) on menetlusalune isik I.P andnud järgnevad ütlused, kus tunnistab, et ületas kiirus omast rumalusest ja otsest põhjust selleks ei olnud, kuid patrullisõiduki vastutulekul märkas vaid selle siniseid vilkureid, s.t mitte sinist-punast vilkurit.

  1. Kaebuses toob I.P kaitsja Kristjan Tuul välja, et I.P ei ole eiranud sõiduki peatamise märguannet ning seda eelkõige põhjusel, et I.P-l ei olnud võimalik peatamise märguannet märgata. Menetlusaluse isiku seisukohta kinnitab objektiivselt kogutud tõend, s.o alarmsõiduki pardakaamera salvestis (FILE240713-232623), millelt on näha, et alarmsõidukil töötavad 13.07 ajavahemikus kell 23:26:23 kuni 23:26:27 üksnes sinised vilkurid ning alates 23:26:28 on esmakordselt näha punast vilkurit. Sel hetkel on sõiduautod kohakuti ning sama sekundi sees (aeg 23:26:28) sõiduautod mööduvad, vastutulevat sõiduautot ei ole enam näha ja alarmsõiduki esiosa on suunaga vastupidises suunas vastu liikunud sõiduautoga (kaitsja on kaebusele lisanud väljavõtted nimetatud salvestisest). Kaitsja hinnangul on oluline mõista eelviidatud lühikest ajahetke, mil I.P esimest ja ainukest korda politseisõidukit märkas. Kaitsja on seisukohal, et I.P ei taibanud ega näinud peatumismärguannet, s.o punast märgutuld. Kaitsja ei eita, et politsei punast märgutuld hiljem kasutas, samas on eluliselt usutav, et I.P seda ei märganud, kuivõrd isikud ei ole alati võimelised koheselt reageerima, mida ilmestab ka politseiametnike käitumine, kes lülitasid punase märgutule sisse ligemale 2 sekundit peale sõiduauto vaatevälja ilmumist; ehk ka politseiametnikud ei tuvastanud koheselt sõiduautot, keda nad püüdsid tabada. Lisaks toob kaitsja välja, et vähemoluline ei ole asjaolu, et LS § 234 sätestatud teo puhul ei ole väärteootsuses tuvastatud toimepanemise aega ega koht, s.t otsuses on märgitud toimepanemise ajaks 14.07.2024 00:25, milline kuupäev ja kellaaeg vastab kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud ajaga, ning ka toimepanemise koht otsuses on sama, mis kiirusmõõturi kasutamise protokollis, s.o x x x, x x, x x, x. Kaitsja toob välja, et seejuures tunnistajate T. Pelt ja M. Okas ütlustest tulenevalt kiirusemõõturi kasutamisel ühtegi peatumismärguannet I.P-le ei antud. Kaitsja on seisukohal, et ükski asjas kogutud tõend ei kinnita, et I.P oleks peatumismärguannet eiranud 14.07.2024 kell 00:
  2. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt on

§ 87

alusel maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (RKKKo nr 3-1-152-16, p 10.1; 3-1-1-90-14, p 29, 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-80-06, p 6.3). Selliselt ei ole kaitsja 4

(14)4-24-2844 hinnangul võimalik ka maakohtul tuvastada väidetavat sõidukile peatumise märguande andmise ja eiramise ajahetke ega kohta ning samuti ei ole võimalik aru saada, millist momenti isikule ette heidetakse ja esitada sellele vastuväiteid. Riigikohtu kinnitusel peab süüteo toimepanemise koht olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et isikul oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (RKKKo 4-17-3969/37, p 7.2. Vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 10), ning võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-37-16, p 9). Kaitsja hinnangul on

§ 69

lg 2 p 1 nõuete rikkumine käsitletav käesoleval juhul väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 150

lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-119-12, p 6; 3-1-1-23-15, p 49), kuivõrd selles asjas koostatud väärteoprotokolli ja otsuse puudused ei võimalda tuvastada, millal ja kus anti I.P-le sõiduki peatumise märguanne ning millal toimus viidatud kohustus rikkumine I.P poolt, mistõttu taotleb kaitsja LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuse puudumisega.

Nagu eelpool mainitud, nõustus sellega ka kohtuväline menetleja. 9. Kohus leiab, et kaitsja argumendid ja viited kohtupraktikale on asjakohased ning ka käesolevas asjas kohaldatavad. Kohus tuvastas videotelt, et punase peatumismärguande vilkur pandi tööle sel ajahetkel, kui I.P sõiduk patrullsõidukiga oli peaaegu vastamisi, ning eluliselt on usutav, et seda, s.o et peatumismärguanne anti just menetlusalusele isikule, I.P ei pruukinud näha. Kohus märgib aga, et kõige olulisem rikkumine, mis käesolevas asjas tingib LS § 234 lg 1 alusel etteheidetava väärteo osas menetluse lõpetamise, on seotud asjaoluga, et väärteoprotokollis puudub peatumismärguande andmise aeg ja koht.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas mh teo toimepanemise aeg ja koht. LS § 227 lg 4 etteheidetava väärteo toimepanemise aeg ja koht on olemas, kuid LS § 234 lg 1 väärteo osas mitte. Kohus nõustub, et tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 150lg 2 alusel.

Riigikohus on eelnevalt leidnud (nt vt RKKKo 4-17-3969 p 7.1): „Kuigi

§ 150

lg 1 kohaselt ei ole

§ 69

lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 150lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7.

detsembri

  1. a otsus asjas nr 31-1-119-12, p 6;
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9).“ Käesolevas asjas märgib maakohus, et väärteoprotokollis LS § 234 lg 1 väärteo toimepanemise aeg ja koht puuduvad, seda oleks saanud kohtuväline menetleja kõrvaldada, täiendades väärteoprotokolli või koostades uue väärteoprotokolli, mida aga tehtud ei ole. Maakohus ei tohi väljuda väärteoprotokolli piiridest, vastasel juhul rikuks maakohus väärteomenetlusõigust oluliselt

§ 150lg 2 alusel (RKKKo 3-1-1-16-09 p 10).

Eeltoodud põhjustel on I.P suhtes LS § 234 lg 1 alusel etteheidetava väärteo osas väärteomenetluse lõpetamine

§ 29lg 1 p 1 alusel põhjendatud.

  1. Samuti heidetakse I.P-le ette LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, mille kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
  2. Käesolevas asjas poolte vahel vaidlust selle üle, et I.P ületas lubatud sõidukiirust 14.07.2024 kell 00.25 asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, s.o sõitis X x 5

(14)4-24-2844 x x x x kiirusega 134 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 80 km/h, ei esine. Kirjeldatu on tõendatud ka kohtuvälises menetluses kogutud järgmiste tõenditega. 12. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (kohtutoimik tl 7), mille kohaselt 14.07.2024 teostati liiklusjärelevalvet kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS004108 (testitud 13.07.2024 kell 19.10, kus kinnitati seadme töökorras olemist), mõõtmise teeolu oli kuiv, teekate oli kattega tee, valgustus oli pime aeg koos tehisvalgusega, nähtavus oli hea, koht asulasisene tee, ilmastik sademeteta, sõidutee oli kahesuunaline, sõiduradasid 1+2, sh sõiduk sõitis üksinda, kiirust mõõtis PPA Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna patrullpolitseinik Taavi Pelt, kiirusmõõturit käes hoides ja paigal seistes, ning kiirusmõõturiga tuvastati, et 14.07.2024 kell 00.25 I.P poolt juhitud mootorsõiduki x (registreerimismärk
  1. x)sõidukiiruseks oli 130 km/h (kiirusmõõturi tulem 134 km/h +/- 4 km/h). Sellel teelõigul – x, x x x x x – ehk asulasisesel teel on lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, mistõttu ületas I.P kiirust mitte vähem kui 80 km/h. Menetlusalune isik on väärteoprotokolli (kohtutoimik tl 66) kohaselt omakäeliselt avaldanud, et ületas kiirust oma rumalusest, otsest põhjust polnud, tunnistades seega rikkumist ning ei ole selle kohta õigustusi esitanud. 13. Patrullpolitseiniku Taavi Pelt 14.07.2024 tunnistajana antud ütlustest (kohtutoimik tl 68) nähtub, et 14.07.2024 sõitis x x suunast politseibussist mööda x värvi x, mis liikus väga kiiresti ja mille mootor tegi väga valjut häält, teise politseipatrulli patrullpolitseinik ütles, et seda sõidukit on nähtud täna juba korduvalt x linna vahel kihutamas, tegemist on x (reg märk
  2. x)ning seda sõidukit on kõikidel kordadel juhtinud I.P ja ta on viibinud kõikidel kordadel sõidukis üksinda. Seejärel kuulis tunnistaja nende suunas lähenemas mööda x tänavat valjut mootorimüra, mistõttu võttis tunnistaja kiirusmõõturi Stalker II MDR, ning kell 00.25 sõitis y tn x, x linn parklast mööda eelpool mainitud x värvi x ja x x x x linn maja juures oli sõiduki liikumiskiirus 134 km/h +/- 4 km/h. Seejärel sõitis tunnistaja koos kahe teise abipolitseinikuga sõidukile järele siniste vilkuritega, kell 00.27 tuli sama sõiduk neile vastu s tn x maja juures ning patrull andis sõidukile punase tulega peatumismärguande, kuid sõiduk kiirendas agressiivselt nende patrullsõiduki eest mööda ja nad kaotasid nimetatud sõiduki silmist y tn x, x linn maja juurest. 14. Abipolitseinik Marit Okas 14.07.2024 tunnistajana antud ütlustest (kohtutoimik 69) nähtub, et y tn x, x linn parklas olles kuulis tunnistaja valjut mootorimüra, märkas x värvi x-d neist mööda kihutamas, x ületas silmnähtavalt lubatud sõidukiirust ning teise politseipatrulli patrullpolitseinik ütles, et see sõiduk x (reg märk
  3. x)on terve tänase päeva x linna vahel kihutanud ja kiirendanud ning seda sõidukit on kõikidel kordadel juhtinud I.P , kes on iga kord sõidukis olnud üksinda. Mõni hetk hiljem kuulis tunnistaja, kuidas nende poole läheneb väga tugev mootorimüra, patrullpolitseinik Taavi Pelt võttis kiirusmõõturi Stalker II MDR ja ütles, et proovib sõidukikiirust fikseerida. Kell 00.25 sõitis sama x värvi x y tänaval neist mööda ja liikus väga suurel kiirusel x x suunas. Patrullpolitseinik Taavi Pelt mõõtis tagant x liikumiskiiruseks 134 km/h +/- 4 km/h x liikus üksinda. Seejärel läksid tunnistaja koos teise abipolitseiniku ja patrullpolitseinikuga kohe x-le järele siniste vilkuritega ning s tn s, s linn maja juures tuli sama registreerimisnumbriga s (
  4. s)neile vastu. Teine abipolitseinik Janno Murumaa andis sõidukile punaste vilkuritega peatumismärguande, kuid s juht peatumise asemel kiirendas intensiivselt ja kadus neil silmist. 15. Taatlustunnistus nr TTRS-24/00063 (kohtutoimik tl 71-72), mille kohaselt on mõõtevahendkiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS004108 taadeldud 05.04.2024 ja taatluskehtivuse lõppkuupäev on 30.04.2024. 16. Kohtuväline menetleja on edastanud neli 18.09.2024_13_47_47_69394_FILE240713-232523; 6
(14)politseisõiduki pardakaamera videot: 4-24-2844 18.09.2024_13_48_38_45478_FILE240713-232623; 18.09.2024_13_50_04_58579_20240703_215042_F; 18.09.2024_13_49_30_44431_FILE240713-
  1. Esimeselt videolt (13.07.2024) on näha, kuidas kaugelt lähenen x värvi sõiduauto, mis möödub kell 23.25.
  2. Politsei hakkab autole järele sõitma, kuid x värvi sõidukit politsei vaateväljas enam ei ole. Kui politsei sinised vilkurid tööle rakendab (kell 23.26.12), siis on nende ees üks tumedat värvi sõiduk (s.o mitte menetlusalune isik). x värvi sõidukit videolt näha ei ole. Teiselt videolt (13.07.2024) on näha, et politseisõiduk paneb punase vilkuri tööle alles siis, kui neile vastutulev x sõiduauto on politseisõidukiga kohakuti, s.o kell 23.26.28 Kolmandal videol on näha, et 07.03.2024 kella 21.51 oli I.P sama sõidukiga teelt kraavi välja sõitnud. Ka neljandalt videolt (13.07.2024) ei ole näha politsei vaateväljas sama x värvi sõidukit ning kell 23.27.30 võtab politseisõiduk vilkurid maha.
  3. Seega käesoleva otsuse punktides 12-16 analüüsitud tõenditest nähtuvaga on tuvastatud, et I.P ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel, kus lubatud sõidukiirus on 50 km/h, x x, x x, x x 1 LS § 227 lg 4 määras, s.o üle 60 km/h, ehk sõitis kiirusega lubatud vea arvestamisel 130 km/h, ületades kiirust vähemalt 80 km/h. Kohtu hinnangul on I.P nimetatud väärteo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, teades, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, s.o ületab sõidukiirust lubatud piirmäärast suures ulatuses ning vähemalt möönas seda.
  4. Keskne vaidlusküsimus puudutab kohtuvälise menetleja poolt isikule määratud karistust. Kaitsja leiab, et karistus on ebaproportsionaalne ega haaku süü suurusega. Kaebaja põhiväide keskendub sellele, et karistuse määramisel tuleb arvesse võtta menetlusalust isikut ennast, viidates Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-6-17 p-le 16, kus Riigikohus on leidnud, et üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust, on korduvrikkumiste hulk: viidatud lahendis oli tegemist isikuga, keda oli varem korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteo korras, karistusregistri andmete kohaselt oli kaks kriminaalkaristust seotud mootorsõiduki joobes juhtimisega (KarS § 424) ning arvukaid väärteokaristusi oli määratud erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumise ees. Kaitsja toob välja, et I.P karistusregistri väljavõtte kohaselt puuduvad tal kehtivad karistused ning samuti ei ole I.P-l minevikust ühtegi kiiruseületamist ette heidetud, seega, kuna õiguserikkumine ei ole I.P puhul süsteemne, vaid esmakordne, ei ole alust järeldada, et menetlusalune isik kujutaks endast jätkuvalt liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele, mistõttu tuleks teda liiklusest kõrvaldada, et tagada õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemine. Lisaks toob kaitsja välja, et sündmus toimus hilisõhtusel ajal, kedagi ei ohustatud ega tekitatud kahju, I.P ei osalenud tihedas liikluses ning tuleb arvestada ka üldpreventiivsete kaalutlustega, mille kohaselt ei saa isikule mõista liiga ranget karistust, sest vastasel juhul võib see olla isiku jaoks hoopis negatiivse mõjuga, s.t isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, ning kaotab usalduse õiguskorra vastu. Samuti mõjutab kaitsja hinnangul määratud karistus mitte ainult I.P , vaid kogu tema perekonda (x): I.P x XXl on tuvastatud mh mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja x ei ole töövõimeline, I.P x on kinnitanud, et vajab x abi arstil käimiseks ja visiidid toimuvad Tartus Tartu Ülikooli kliinikumis, mida kinnitavad ka XX raviarved. Kaitsja toob välja, et I.P ei kavatse ta asuda seadust uuesti rikkuma, kuivõrd sellega ta ainult kahjustaks nii enda kui ka oma perekonna olukorda. Samuti toob kaitsja välja, et I.P on süü omaks võtnud, tunnistab seaduserikkumist ning kahetseb seda. Kaitsja leiab, et kuivõrd menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad väärteokaristused, ei ole põhjendatud normi rikkumisele rangemalt reageerimine, et kinnitada isikus keelunormi kehtivust, ning üksnes rahatrahvi kohaldamine liiklusalase väärteo toimepanemise eest avaldab isikule mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Varasemate samaliigiliste väärteokaristuste puudumine on isikut positiivselt iseloomustav teave, mida ei saa arvestada karistuse otsustamisel tema kahjuks (RKKKm 11.06.2018 nr 1-17-11610, 13), ning kaaluda tuleks esmalt rahatrahvi kohaldamist ja 7
(14)4-24-2844 kuna seda varasemalt kohaldatud ei ole, ei saa asuda ka seisukohale, et rahaline karistus ei täida eripreventiivset eesmärki. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuväline menetleja näidanud karistuse mõistmisel, millistele asjaoludele tuginevalt ta samalaadsete süütegude toimepanemise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kaitsja viitab Riigikohtu on otsusele nr 4-23-1826, kus on toodud välja, et rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ning sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13). Kaitsja hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja otsuses ühtegi I.P-st tulenevat põhjendust, vaid lähtutud on üksnes üldistest ja abstraktsetest asjaoludest: otsuses antakse ülevaade liiklusõnnetuse põhjustest ja tehakse järeldus, et selliste rikkumiste puhul suhtub politsei karistamisel keskmisest karmimalt, ning kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ja kohaldada karistusena juhtimisõiguse äravõtmine. Kaitsja leiab, et üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas sõidukit juhtima või võib panna toime liiklusõnnetusi, ei ole karistuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistuse aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve (RKKKo 3-1-1-122-13, p 9 ja 11). g isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja aga karistuse mõistmisel lähtunud üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest ning jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku. 19. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele ei nõustu kaebajaga, leides, et otsuses on piisava põhjalikkusega märgitud, miks menetleja on just sellise karistusliigi valinud. Vaidlusaluse otsuse kohaselt tugineb karistusena juhtimisõiguse äravõtmise määramine tuginenud teo asjaoludel: rikkumise ulatus ja seega ohtlikkus, rikkumise teadlikkus ja ohtlikkus. Süü konkreetset suurust, sõnaliselt otsesõnu välja ei ole toodud, kuid põhistustest tuletab kohus asjaolu, et süüd peetakse kohtuvälise menetleja hinnangul suureks. Otsuses on kohtuväline menetleja viidanud menetlusaluse isiku kahetsuskirjale ning asjaolule, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuleb karistuse määramisel arvesse võtta. Otsuses on välja toodud, et I.P kahetseb, aga kas nimetatud asjaolu ka karistuse määramisel arvesse võeti, kohus otsusest ei tuvasta. Kohtuvälise menetleja vastuse kohaselt (mis osaliselt kordab otsuse seisukohti, kinnitades nende juurde jäämist) on seadusandja liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada ning menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse, on teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest, mistõttu on tal ka võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kohtuväline menetleja leiab, et sõidukiiruse ületamine 80 km/h võrra ei ole juhuslik ning seda sõidukijuht spidomeetrit jälgides mõistab ja peab mõistma arvestades liikleja kohustusi (LS § 16 lg 2). Kohtuväline menetleja märgib, et juhtimisõiguse puhul ei ole tegemist isiku n-ö sünnipärase kaasaantud võõrandamatu õigusega, vaid tegemist on teatava õigusliku privileegiga ja eriõigusega, mida isikul on võimalik endale taotleda ning teatud tingimustel järgides ka saada. Samuti on võimalik seda teatud tingimuste 8
(14)4-24-2844 esinemisel karistuse eesmärkide täideviimiseks ära võtta. Juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventiivset iseloomu – juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et kohustused seoses töö- ja elukorraldusega olid menetlusalusele isikule teada enne rikkumise toimepanemist. Kaebuses välja toodud põhjustele, mis tingiksid elukorralduslikult juhtimisõiguse äravõtmisel keerulise olukorra, avaldab kohtuväline menetleja oma vastuses, et I.P x on B-kategooria juhtimisõigus, lisaks on 12.06.2024 omistatud temale A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning XX osaleb liikluses sõidukijuhina, mida tõendab ka karistusregistri väljavõte kehtiva karistuse kohta seoses lubatud sõidukiiruse ületamisega, mis on toime pandud 09.05.2024 x. Nimetatud teavet kohus asja lahendamisel arvesse võtta ei saa, kuivõrd sellekohaseid tõendeid, lisaks vastuses avaldatule, kohtule esitatud ei ole. Siiski otsuse p 25 analüüsitu kohaselt on kohus välistanud KarS § 481 sätestatud olukorra esinemise ja sellest tulenevalt ei arvesta kohus karistuse mõistmisel asjaolu, et juhtimisõiguse allesjätmist tingiks vajadus x sõidutada. Kohtuväline menetleja märgib, et menetlusalune isik pani lubatud sõidukiiruse ületamise toime suvisel ajal pühapäeva öösel x kesklinnas, kus on mitmeid ülekäiguradasid ning inimesi liigub seoses nädalavahetusega tavapärasest rohkem. Samuti on kohtuväline menetleja arvestes tegemist I.P käitumist liikluses iseloomustava juhtumiga, millest oli juttu menetlusaluse isikuga ka väärteoprotokolli koostamisel. Nimelt on registreeritud politseiandmebaasis juhtum nr 2630,24,0002756 selle kohta, et 03.07.2024 kella 21.51 ajal sõiduk x (reg nr x), mida juhtis ja kus viibis I.P üksinda, kiirendas, sattus ülejuhitavusse ja sõitis vasakule teelt välja. c tee kergliiklusteel liikus samal ajal ka jalakäija. Juhiga vesteldes väitis juht, et tee oli libe, kuid sõiduki teelt väljasõitmise kohas oli asfalt kuiv (selle kohta edastas kohtuväline menetleja ka politseisõiduki pardakaamera salvestuse). Kohtuvälise menetleja hinnangul iseloomustab see juhtub I.P käitumist liikluses, kus ta pani reaalselt ohtu kaasliiklejad. Selles juhtumis piirduti suulise hoiatusega. Samuti toob kohtuväline menetleja välja, et I.P ei ole oma käitumist liikluses tänaseks muutnud ning jätkab samalaadsete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. Nimelt koostati I.P-le 13.09.2024 kiirmenetluse otsus liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest, s.t kaks kuud pärast vaidlusaluse väärteo toimepanemist, kus menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 28 km/h. I.P on kiiruse ületamise omaks võtnud. 20. Kohtuvälise menetleja vastusele esitas I.P kaitsja Kristjan Tuul seisukoha. Kaitsja toob välja, et kohtuväline menetleja keskendub üksnes üldistele ja abstraktsetele asjaoludele ega arvesta konkreetse, I.P poolt toime pandud teo tehiolusid, tema isikut ja karistuse mõistmise aluseid. Samas on kohtuväline menetleja põiminud oma vastusesse uusi asjaolusid, millega üritatakse tagantjärele õigustada määratud karistust. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole esitanud oma väite kinnituseks ühtegi tõendit (v.a videosalvestis), mis juhul ei saa kohtuvälise menetleja poolt viidatud teabele tugineda. Seejuures ei ole tehtud ka ühtegi viidet õigusnormile, mis annaks kohtuvälisele menetlejale õiguse esitada kohtumenetluses täiendavat teavet lisaks väärteotoimikus sisalduvale. Samuti viidatud materjali ei ole väärteotoimikus ning vastuses viidatud informatsioonile ei ole väärteootsuse tegemisel tuginetud (juhtum nr 2630,24,0002756). Kaitsja toob välja, et mis puudutab I.P x seonduvat, ei ole kaitsja väitnud, et x ei ole võimeline mootorsõidukit juhtima, vaid x on üksnes kinnitanud, et vajab x abi arstil käimiseks ning visiidid toimuvad Tartus. Kaitsja hinnangul juhtumitele nr 2630,24,0002756 ja 13.09.2023 kiirmenetluse otsus ei saa tugineda, kuna karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni ning erandid eeltoodud üldreeglist on sätestatud sama sätte lg-s 2, seega viidatud loetelus ei ole sätestatud erandit, mis lubaks isikule 9
(14)4-24-2844 karistuse mõistmisel tema varasema karistatuse tuvastada kustunud karistusandmetele toetudes. Kaitsja toetub Riigikohtu praktikale, kus on leitud, et isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (väärteoasjades nt RKKKo nr 3-1-1-6-17 p 13 ja otsus asjas nr 3-1-1-9-17 p 9; kriminaalasjades nt otsus asjas nr 3-1-1-79-03 p 14 ja otsus asjas nr 3-1-1-70-16 p 9), ning lisaks on kohtupraktikas sedastatud, et maakohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes (RKKKo 4-17-5471 p 27). Juhtum nr 2630,24,0002756 aga ei ole I.P karistusregistrisse märgitud. Selliselt ei oma antud juhtum ka õigusliku tähendust ning tuleb jätta arvestamata. Samal põhjusel tuleb arvesse võtmata jätta 13.09 kiirmenetluse otsus. Kokkuvõttes on menetlusalune isik seisukohal, et puudub alus väitmaks, et kiiruse ületamine on kujunenud menetlusalusele isikule harjumussüüteoks, s.t karistusena juhtimisõiguse äravõtmine pole vajalik; vastupidi, juhtimisõiguse äravõtmise negatiivne mõju menetlusalusele isikule oleks erakordselt suur. Kohtuväline menetleja ei ole kordagi selgitanud, miks just juhtimisõiguse äravõtmine ja seda neljaks kuuks on proportsionaalne, vajalik ja sobiv karistus. Kaitsja hinnangul tuleb enam pöörata tähelepanu sellele, et nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses oleks kasutusel karistus- ja mõjutusmeetmed, mis vähendaks senistest meetmetest paremini korduvkuritegevuse riski, mille puhul karistused on paremini proportsioonis teo raskusega ning mille puhul oleks menetluskoormus optimaalne, võimaldades kergemate ja esmakordsete rikkumiste puhul kohtumenetlust vältida. 21.

§ 133

p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

  1. LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et karistust tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada ka seda, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga) ning üldpreventiivsetel kaalutlustel ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1817, p 13). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud
  5. detsembri
  6. aasta otsuse nr 3-11-122-13 punktis 11, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Eeltoodut on Riigikohus kohaldanud küll lisakaristuse osas juhtimisõiguse äravõtmisel, kuid maakohtu hinnangul saab ja peabki nimetatud põhimõtteid arvestada ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel. 10

(14)4-24-2844
  1. Süü suuruse hindamisel on kohtu hinnangul olulise kaaluga piirkiiruse ületamine I.P poolt väga suures määras – üle 80 km/h, normi kohaldamisala algab kiiruse ületamisest alates 60 km/h. Sellele reageerisid patrullpolitseinikud. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26). I.P tegu on toime pandud asulasisesel teel laupäeva öösel vastu pühapäeva, s.o 14.07.2024 kell 00.25, x kesklinnas. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et süü suuruse hindamisel on oluline ka asjaolu, et sõitmise kohas oli mitmeid ülekäiguradasid, suvisest ajast võis liikuda ka rohkem inimesi, kuid viimast fakti esitatud tõenditest kohus ei tuvastanud. Tähendust omavad ka teeolud, mis kiirusemõõtmise protokolli kohaselt olid kuivad, kattega tee, pimedal ajal koos tehisvalgustusega, nähtavus hea. I.P tegu ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Süü suurus on kohtu hinnangul keskmisest suurem, kuid mitte I.P elustiili ja liikluskäitumist defineeriv. Tulenevalt karistusregistri andmetest, võttes lisaks arvesse küll 03.07.2024 juhtunu andmeid, ei ole kohus tuvastanud, et käesolevas asjas etteheidetud väärteo toimepanemise ajal oleks I.P-le olnud omistatav harjumussüütegude toimepanemine kiiruse ületamiste näol. Karistusregistri andmete kohaselt ei ole I.P-l ühtegi kehtivat karistust. Arhiveeritud väärteokaristused, iseloomustava teabena, ei kajasta varasemaid lubatava sõidukiiruse ületamisega seotud rikkumisi. Kohtule esitatud teave PPA kontaktist I.P-ga 03.07.2024 seoses kiirendamisega, sellele järgnenud manöövri ja teelt väljasõiduga ilmestab laiemalt küll I.P liikluskäitumist, millele politsei sekkumine suulise hoiatuse näol oli kohane, kuid ei kinnita kohtule, et I.P harjumuspäraselt kiirust ületaks. Eelpool tõendatuks loetud kiiruse ületamine oli väärteo toimepanemise ajal seega juhusesüütegu. Kohtuväline menetleja on oma otsuses ning kohtule esitatud seisukohtades avaldanud muuhulgas, et I.P-le etteheidetava väärteo puhul on riik andnud väärteomenetluse seadustikus selge suunise rikkumise eest rangelt karistamise vajadusele. Kohtus nõustub, et karistus peab sõltuma isiku süüst, kuid seadusandja, ka karmima sanktsiooni kehtestamise soovil (LS § 227 lg 4 eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine), ei ole ainsa karistusliigina määratlenud juhtimisõiguse äravõtmist, vaid on alternatiivselt võimaldanud karistusena kohaldada nii rahatrahvi kui ka aresti. Karistused peavad minema ajas raskemaks ning käesoleval juhul ei ole juhtimisõiguse äravõtmine n-ö viimne meede, mida oleks põhjendatud ja proportsionaalne kohaldada selleks, et I.P enam samalaadseid rikkumisi toime ei paneks.
  2. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mida isik on avaldanud. I.P kahetsuskiri 16.07.2024 (kohtutoimik tl 70), mille kohaselt I.P tunnistab, et ületas oma autoga (registreerimisnumber x) kiirust s tänaval, liikus kesklinna suunas ja seal keeras tagasi s tänava suunas, kus märkas vilkuritega autot ja jätkas teekonda. I.P toob välja, et kiirus oli aleviku sisesel teel väga suur, ta saab aru oma teo ohtlikkusest – tegu oli väga ohtlik ja mõtlematu, millega pani ohtu teiste inimeste, k.a enda, elu ja tervise. I.P sõnul ei ole teol mingisugust õigustust ja ta kahetseb tehtut väga, märkides, et seekord lõppes kõik õnnelikult, aga nii ei pruugi järgmine kord minna. I.P sõnul on ta aru saanud, mida ta tegi valesti ja millega riskis ning lubab oma käitumist liikluses muuta, et kõik jõuaks tervelt koju. I.P palub kahetsuskirjas, et juhtimisõigust ei võetaks ära, kuna tal on lube vaja tööl käimiseks ja oma pere toetamiseks (tema x on osaliselt invaliid ja töövõimetu ning tema q mõnda aega tagasi võitis võitluse vähiga, kuid ta ei jõua kõiki koduseid töid omal jõul ära teha, mistõttu tuleb I.P-l temal abiks käimiseks võtta ette 80-kilomeetrine autosõit, kuna q elab maal. Samuti soovib I.P trahvi 11
(14)4-24-2844 maksta mitmes osas. Teo osas ei ole õigustusi esitanud ka vahetult väärteoprotokollis kajastatud ütlustes. Kohtul puudub alus kahelda kahetsuse siiruses. Kaebaja on kohtule avaldanud täiendavat personaalset teavet seoses oma x aitamisega, mis ilmestab ühelt poolt elukorraldust, millele juhtimisõiguse äravõtmine mõju avaldada võib, aga ka isiku suhtumist toime pandud rikkumisse ja kahetsuse reaalsust. Põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise äravõtmist reguleerib KarS § 481, mille lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on korduvalt praktikas (viimati lahendis 4-202705) lahendis toonitanud, et erand, mille puhul on juhtimisõiguse äravõtmine karistusena välistatud, käsitleb olukorda, kui isik kasutab mootorsõidukit seoses liikumispuudega, s.o isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Kohtu hinnangul I.P põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta x sõidutamiseks ei välista iseenesest karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd täidetud ei ole KarS § 481 lg 2 tingimused. 26. Lisaks isiku süü suurusele ning kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele on karistuse mõistmisel oluline hinnata ka karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ei saa karistus olla väiksem, kui süü, isegi kui tegemist on karistusregistri järgi esmakordse juhtumiga.

§ 123

lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus möönab, et

§ 87

järgi arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mistõttu tuleb hinnata, kas kohtuväline menetleja oma vastuses esitanud sellist täiendavat teavet, mis väljub käesolevast väärteoprotokollist. Kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tagama, et kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab. Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. (Riigikohtu otsus 3-1-1-43-14, p 12) Kohtu hinnangul seega lisatud tõendusteave, et isik pani toime pärast vaidlusalust väärtegu uue samalaadse rikkumise, ei muuda küll väärteokirjeldust, vaid on iseloomustavaks tõendiks, mis aga ei muuda kohtu põhistusi selle kohta, et 14.07.2024 rikkumise puhul oli teo toimepanemise ajal tegemist juhusesüüteoga (kohtuotsuse p 24). Kuivõrd juhtumi nr 2630,24,0002756 näol on tegemist hoiatusmenetlusega ning I.P on 13.09.2024 kiirmenetluse otsuse edasi kaevanud, s.t ei ole vastav kiirmenetluse otsus jõustunud, tuleb lähtuda

§ 4

järgi süütuse presumptsioonist, s.o kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Kohus nõustub, et teatud juhtudel on ka jõustumata karistusotsust võimalik isiku iseloomustamisel arvesse võtta (viidates Pärnu Maakohtu otsus nr 4-23-x, samuti Tallinna Ringkonnakohtu otsus samas asjas), kuid käesoleval juhul ei ole nimetatud lahendites toodud seisukohad üle kantavad, kuivõrd Pärnu Maakohtu otsuses oli isikul samalaadse väärteo eest kehtiv väärteokaristus ning kohus võttis arvesse sellise jõustumata väärteootsuse samalaadse rikkumise eest, mis oli toime pandud enne vaidlusalust väärteoasja, mitte hilisemat. Eeltoodud põhjustel ei ole kohtu hinnangul lubatav arvesse võtta rikkumist (mis on ka jõustumata ega ole karistusregistrisse kantud), mis pandi toime pärast vaidlusalust tegu, s.o pärast 14.07.2024. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja järeldusega karistusliigi osas. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur, I.P käitumine liiklusreeglitesse on olnud 12

(14)4-24-2844 ükskõikne ja üleolev, mistõttu tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtu hinnangul ei ole juhtimisõiguse äravõtmine karistusena esmakordsel teo toimepanemise eest sobiv ega proportsionaalne meede. Lisaks tuleb märkida, nagu ka kaitsja välja tõi, et ei ole kindel asjaolu, kas rahatrahv ei ole piisavalt mõjus meede hoidmaks ära isiku poolt uute (just liiklusalaste) õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub, et kohtuvälise menetleja põhjendused karistuse määramisel, miks just juhtimisõiguse äravõtmine on ainuõige, põhjendatud ning miks ei ole rahatrahv piisavaks meetmeks, on puudulikud ja paljasõnalised. Ei tulene kuskilt, et selline liikluskäitumine on I.P puhul teda iseloomustavaks. Seadusandja on lubanud ka teiste karistusliikide kohaldamist. Käesoleval juhul puuduvad argumendid selle kohta, et I.P-le määratud rahatrahvi kohaldamine on end ammendanud ega ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Kohus nõustub aga kohtuvälise menetlejaga selles osas, et juhtimisõigus on eriõigus. Juhtimisõiguse võtmata jätmist ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et menetlusaluse isiku pereliikmed vajavad menetlusaluse isiku abi liikumisel, mille osas kohus on eelpool välja toodud põhistustes jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole argumendiga, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmist.
  1. Kohus märgib siinkohal, et juhtimisõigust ei saa karistusena ära võtta pelgalt üldpreventiivsetel kaalutlustel. Üldpreventiivselt on juhtimisõiguse äravõtmine selliste tegude puhul põhjendatud ja eelduslikult ühiskonna ootus, kuid lähtudes eripreventsioonist, sh isiku võimest ja valmisolekust karistusejärgselt ühiskonnas edasitegutsemaks ning uute süütegude toimepanemisest hoidumiseks, on I.P-le omistatava juhusesüüteo puhul kohtu hinnangul rahaline karistus piisav mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus ei ole käesoleva väärteoasja raames järeldusele jõudnud, et I.P on teistele liiklejatele sedavõrd ohtlik, et ta tuleb tingimata liiklusest kõrvaldada. Eripreventiivselt ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid tingimata I.P-lt juhtimisõiguse äravõtmist, vaid kohaldada saab kergemaliigilist karistust – rahatrahvi – vastavalt süü suurusele.
  2. Kohus hindas I.P süü keskmisest suuremaks, lisaks tuleb arvestada kergendava asjaoluna I.P kahetsust. Kohus selgitab, et määratav karistus peab lisaks eeltoodut arvestades olema ka selline, mis ei ole mugav ning otsustus- ja kaalutlusõigus karistuse määramisel on seaduse kohaselt siiski menetlejal, mitte rikkumise toime pannud menetlusalusel isikul. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Arvestades tuvastatud asjaolusid kogumina leiab kohus, et rahatrahv on põhjendatud määrata keskmisest määrast suuremas määras, s.o 200 trahviühiku ehk 800 euro ulatuses.
  3. Kohus tuvastas, et karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja ning väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteomenetlus LS § 227 lg 4 etteheidetava teo toimepanemises

§ 29ja 30 sätestatud alustel lõpetamisele ei kuulu.

  1. Arvestades kokkuvõtvalt teo toimepanemise asjaolusid, I.P süü suurust, kergendava asjaolu esinemist, toimepanija isikut ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on kohtu hinnangul põhjendatud ja otstarbekas isikule määrata rahatrahv ning tühistada kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks.
  2. Siiski peab kohus vajalikuks I.P-le selgitada, et kui menetlusalune isik käesolevast karistusest enda jaoks järeldusi ei tee, tingib järgmine samalaadne rikkumine tulenevalt eripreventiivsetest kaalutlustest juba suure tõenäosusega rangema karistuse. Kohtu hinnangul sellisel juhul ei mõista isik tegelikult enda poolt toimepandud liiklusalaste süütegude ohtlikkust, ei saa aru kiiruspiirangute olemasolu vajadusest ega sobi sõidukijuhina liiklusesse, kiiruseületamine on teda iseloomustav, rahatrahvide määramine ei ole enam otstarbekas ja on ammendunud ning juhtimisõiguse äravõtmine on ainus meede, mis aitab isiku õiguskuulekale teele tagasi. 13

(14)4-24-2844 32. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus I.P kaebuse ning teeb uue otsuse, millega määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot, mida võimaldada I.P-l tasuda 6 osas, kohustades I.P tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest järgnevast kuust igakuiselt iga kuu viimaseks kuupäevaks esimesel viiel kuul 133 eurot ja viimasel kuuendal kuul 135 eurot, ning tühistab määratud karistuse juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Lisaks määrab kohus lõpetada väärteomenetlus LS § 234 lg 1 järgi etteheidetavas väärteos I.P suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel.

33. Maakohus rahuldab I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ning

§ 23

alusel välja mõista Eesti Vabariigilt valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu ja kulud I.P kasuks summas 483,12 eurot. Valitud kaitsjale makstud tasu ja kulud summas 614,88 eurot jätta I.P kanda. Menetluskulude osas lähtus kohus otsusest nr 4-22-3337/12, kus on kirjeldatud menetluskulude väljamõistmist karistuse muutmisel. Kohus leiab, et 483,12 euro suurune osa on seostatav etteheidetud väärteoga LS § 234 lg 1 järgi, mille osas lõpetatakse väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Seega on põhjendatud kaebuse koostamise 2,2h osas ehk summas 483,12 eurot jätta riigi kanda, kuivõrd menetlusaluse isiku suhtes menetluse lõpetamine

§ 29

lg 1 p 1 alusel on vaid LS § 234 lg 1 etteheidetava väärteo osas ning ülejäänud toimingud – väärteotoimiku taotlemine, materjalidega ja kohtupraktikaga tutvumine – ei ole lõpptulemust mõjutanud, s.t tinginud LS § 234 lg 1 alusel kvalifitseeritud väärteomenetluse lõpetamise

§ 29lg 1 p 1. (allkirjastatud digitaalselt) Liisa Reinfeldt Kohtunik 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.