Obsah (4)

§ 111§ 79§ 80§ 81

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-1209 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30.04.2025, Tartu Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi Kaberland Tootmine OÜ

) § 79 lg 4 p-le 1, § 80 lg 2 p-le 1, § 81 lg-tele 3 ja 4 ning Kaberland Tootmine OÜ osas tehtud otsuse puhul ka

§ 111

lg-le 1, § 112 lg-tele 1–4 ja § 114 lg-le 1.

§ 79

lg 4 p 1 sätestas vaidlustatud otsuste tegemise ajal, et lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 59 lg-s 7 ja art-s 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti.

§ 80

lg 2 p 1 kohaselt tunnistatakse maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud. Kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse 9 3-22-1209 maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi, teeb PRIA toetuse maksmisest keeldumise otsuse ning tunnistab taotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks (

§ 81

lg-d 3 ja 4).

§ 111

lg 1 nägi ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

§-d 112 ja 114 reguleerivad toetusraha tagasimaksmist ja toetuse tagasimaksmisega viivitamise eest viivise maksmist.

1. Vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Nimetatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika kui ka tervikuna Euroopa Liidu toetusõiguse üldpõhimõte. Euroopa Kohtu praktikas on rõhutatud, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei tohi laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi. Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Lisaks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada Euroopa Liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu otsused asjas nr C176/20, p 68, ja asjas nr C-432/12; p-d 27 ja 29; Riigikohtu 17.12.
2. a otsus asjas nr 3-16567, p 10). Kohtupraktikas on selgitatud, et kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid. Oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu 19.12.
3. a otsus asjas 3-3-1-80-06, p 23).
4. Eeltoodud regulatsioonist kogumis tuleneb, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral tuleb PRIA-l keelduda väljamaksetaotluse rahuldamisest ja tühistada toetuse määramise otsus ehk PRIA-l ei ole eeltoodud rikkumise tuvastamise korral kaalumisruumi (vt nt ka Tartu Ringkonnakohtu 29.04.
5. a otsus asjas nr 3-19-1474, p-d 18–20).
6. Kohus nõustub PRIA-ga, et kuigi ettevõtted Kaberland Tootmine OÜ, OÜ FELLING ning osaühing Kaberland on eraldiseisvad juriidilised isikud, tuleb neid ettevõtteid siiski pidada nii isikuliselt, asukohaliselt kui ka äriliselt seotud ettevõteteks, kes tegutsevad ühisest majanduslikust huvist kantuna. Tegemist on olukorraga, mida on silmas peetud VKE soovituse lisa art 3 lg 3 neljandas lõigus ning seda tõlgendavas Euroopa Kohtu praktikas (vt 07.06.
7. a otsus asjas nr C-8/2005, p-d 48, 49; 27.02.
8. a otsus asjas nr C-110/13, p-d 34, 35, 37). Viimati viidatud Euroopa Kohtu otsuse p-s 34 on kohus leidnud, et VKE soovituse lisa art 3 lg 3 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjaid, kellel formaalselt puuduvad VKE soovituse lisa art 3 lg 3 esimese lõigu punktides a–d nimetatud suhted, kuid kes sellest hoolimata kujutavad endast üht majandusüksust ühe füüsilise isiku või ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma tegevuse tõttu, peab samuti käsitama seotud ettevõtjatena selle sätte tähenduses, kui nende tegevus või osa tegevusest toimub samal asjaomasel turul või 10 3-22-1209 lähiturgudel. Veel leidis Euroopa Kohus samas otsuses, et VKE soovituse lisa art 3 lg 3 neljanda lõigu tähenduses käsitatakse ühiselt tegutseva rühmana füüsilisi isikuid, kes teevad koostööd selleks, et mõjutada asjaomaste ettevõtjate äriotsuseid. Selle tingimuse täitmine ei pea tingimata olema seotud nende isikute vaheliste lepinguliste suhetega ega nende kavatsusega ära kasutada mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust selle soovituse tähenduses.
9. Toomas Voolaid ja Mati Voolaid (VKE soovituse lisa art 3 lg 3 tähenduses isikute rühm), kes on lähisugulased, omavad ja/või juhivad kõiki kõne all olevaid ettevõtteid. OÜ FELLING ainuosanik on Mati Voolaid ning juhatuse liikmeks on tema poeg Toomas Voolaid. Ettevõttel Kaberland Tootmine OÜ oli vaidlustatud otsuste tegemise ajal kaks osanikku, kelleks oli 50% ulatuses Lembit Uueda ja 50% ulatuses Toomas Voolaid. Osaühingu Kaberland osanikeks olid vaidlustatud otsuste tegemise ajal samuti 50% ulatuses Lembit Uueda ja 50% ulatuses Toomas Voolaid. Kõikide nimetatud ettevõtete äriregistrijärgsed tegevuskohad ja kontaktaadressid kattuvad. PRIA-le haldusmenetluste käigus esitatud selgitustest (dtl 427, 428, 769) ning ostu- ja müügiarvetest (dtl 504–545, 547–550, 669–677, 682, 687, 691–768) nähtub ka äriühingute vaheline tihe majanduslik seotus. Nimelt ostavad kaebajad nende põhitegevusalaga tegelemiseks, s.o küttepuude tootmiseks vajaliku ümarmaterjali sisse osaühingult Kaberland ning müüvad toodanguna kaminapuid samuti osaühingule Kaberland – Kaberland Tootmine OÜ müügi- ja ostutehingute teiseks pooleks on olnud valdavas osas osaühing Kaberland ning OÜ FELLING ostutehingute teiseks pooleks on olnud valdavas osas osaühing Kaberland ja müügitehingute teiseks pooleks täies ulatuses osaühing Kaberland. Kõigi kolme ettevõtte majandusaasta aruanded on allkirjastanud Toomas Voolaid. Samuti on Toomas Voolaid esitanud nii OÜ FELLING kui ka Kaberland Tootmine OÜ toetustaotlused PRIA-le. Kohus nõustub PRIA-ga, et eeltoodu annab piisavalt alust asuda seisukohale, et hoolimata formaalselt VKE soovituse lisa art 3 lg 3 esimeses lõigus nimetatud suhete puudumisest, saab neid ettevõtteid käsitada ühe majandusüksusena ühiselt tegutsevate ja sugulussidemetega seotud isikute tegevuse tõttu. Kaberland Tootmine OÜ ja OÜ FELLING tegevus toimub ka samal asjaomasel turul (küttepuude tootmine, EMTAK kood 02202). Osaühingu Kaberland tegevus, mis seisneb kaminapuude ekspordis, ostus ja müügis, asub aga tootmisahelas vahetult küttepuude tootmise järel.
10. Kohtu hinnangul on seega vaidluse asjaolude pinnalt selge, et kaebajad vastasid toetuse saamise tingimustele (määruse nr 25 § 2 lg 1 p 2, VKE soovituse lisa art 2 lg 3) üksnes kunstlikult ning tegelikkuses ei saa neid pidada enda äritegevuses autonoomseteks mikroettevõteteks, kelle toetamiseks olid kõnealused toetused ette nähtud. Kohtu hinnangul ei oma eelkirjeldatud kunstlikkuse hindamisel tähtsust see, millal on erinevad äriühingud registreeritud. Kaebajad heidavad küll PRIA-le ette, et neilt ei ole haldusmenetlustes omavahelise seotuse kohta midagi küsitud, kuid ei ole seejuures ka kohtumenetluses esitanud ühtegi sellist väidet või tõendeid, mille pinnalt saaks pidada Kaberland Tootmine OÜ-d, OÜ-d FELLING ja osaühingut Kaberland iseseisvalt tegutsevateks äriühinguteks ning omavahelist ärilist ja isikulist seotust mitteomavaks. Selle üle, et kaebajate ning osaühingu Kaberland majandusnäitajate koos arvestamisel ei vasta kõnealune ühine majandusüksus VKE soovituse lisa art 2 lg 3 nõuetele, poolte vahel vaidlus puudub. Sellest aga, et PRIA oli varem kaebajate sarnased toetustaotlused rahuldanud, ei saanud tekkida kaebajatele õiguspärast ootust ning PRIA-le kohustust kaebajate toetustaotluste rahuldamiseks ka tulevikus.
11. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud PRIA otsused ja vaideotsused on õiguspärased ning kaebuste rahuldamiseks puuduvad alused. Seetõttu jätab kohus Kaberland Tootmine OÜ ja OÜ FELLING kaebused täies ulatuses rahuldamata. 11 3-22-1209
12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad on tasunud kumbki kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot (maksekorralduse kviitungid dtl 24 ja 139). Kaberland Tootmine OÜ on kandnud lisaks riigilõivule menetluskulusid seoses õigusteenuse osutamisega 864 euro ulatuses (arve dtl 880). Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad need menetluskulud kaebajate endi kanda. Kuivõrd PRIA ei ole esitanud kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad ka PRIA võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).
13. Vastavalt HKMS § 253 lg-le 4 tühistab kohus Tartu Halduskohtu 10.09.
14. a määrusega asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse. (allkirjastatud digitaalselt) 12