← Eesti

3-25-1827/6

Obsah (7)§ 19§ 13§ 81§ 82§ 12§ 66§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 22.05.2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-1827 Haldusasi F.A kaebus Eesti Vabariigi Suursaa

) seletuskiri 1 toob välja, et oma olemuselt on välismaalastega seotud erimenetlused (st ka viisamenetlused) ennetava iseloomuga – haldusorgani tegevuse eesmärk on võimaliku välismaalasest tuleneva ohu ärahoidmine, võimaldades samas riiki elama asuda neil välismaalastel, kelle riiki saabumine on avalikes huvides vastavalt erinevatele poliitikatele. Viisa andmisel hinnatakse viisamenetluses ilmnenud asjaolusid kogumis. Eestisse saabumise menetlustes on välismaalane kohustatud tõendama Eestis ajutise viibimise seadusliku aluse andmisel tähtsust omavaid asjaolusid, mis tähendab mh ka isiku poolt tõendite esitamise kohustust (

§ 19

). Kohtupraktika kohaselt peavad viisa andmist otsustav konsul ja kooskõlastusi andvad asutused lähtuma mitte üksikasjaoludest, vaid tervikpildist, mille kujunemise aluseks on kõik asjaolud kogumis ning asjaomaste asutuste varasem kogemus sarnaste viisataotlejatega. Seega ei oma tähtsust see, et viisataotleja tegevuses kahtlust äratanud asjaolud isoleeritult hinnates võivad leida selgituse või õigustuse – oluline on hinnata asjaolusid kogumis (TlnRnKo 3-211903, p 14). Kaebajal ei ole subjektiivset õigust viisale. Põhiseaduse kaitse ei laiene isikutele, kellel puudub Eestiga igasugune seos. Viisamenetluses hinnatakse asjaolusid kogumis ning ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui see ei ole välistatud. 2) Viisa andmisest on õiguspäraselt keeldutud. Viisamenetluse eesmärk on tagada avalik kord ja julgeolek (

§ 13lg 1).

3) Keeldumise otsus on vormistatud ja põhjendatud nõuetekohaselt. Kaebajat on teavitatud viisa andmisest keeldumise alustest. Viisa andmisest keeldumise põhjust ei avaldata ning otsust ei põhjendata. Haldusakti põhjendamise nõuded ei kohaldu. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb hea halduse tava rikkumine. 4) Kaebajalt ei küsitud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, sest viisamenetleja ei pidanud asjaolusid kogumis kaaludes täiendavate kirjalike tõendite esitamist tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks vajalikuks, vaid viis läbi intervjuu kaebajaga suuliste tõendite kogumiseks vastavalt

§ 19lg-le 2.

Intervjuu käigus ei suutnud kaebaja tekkinud kahtlusi kõrvaldada. 5) Viisamenetluses järgiti menetlusnõudeid. Praegusel juhul on viisa taotluse menetluses viisa taotlus asjaomase asutusega kooskõlastatud ja menetluse läbiviimisel teatavaks saanud asjaolusid arvesse võetud viisa andmisest keeldumisel. Viisa andmisest keeldumise otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ning sellega seonduv teave on esitatud vastuse juurdepääsupiiranguga lisades 6–12. 6) Viisa andmisest keeldumise kohtulik kontroll on avara kaalutlusruumi tõttu piiratud. Kuigi pikaajalise ja lühiajalise viisa menetluse alused on erinevad, põhistab ka Euroopa Kohtu praktika lühiajalise viisa menetluse puhul riigiasutuste ulatuslikku kaalutlusruumi viisaeeskirjas ette nähtud keeldumispõhjuste kohaldamise tingimuste ja asjasse puutuvate asjaolude hindamise küsimuses (vt 19.12.2013 kohtuotsus Koushkaki, C-84/12, p 60, ning 13.12.2017 kohtuotsus El Hassani, C-403/16, p 36). Kohtulik kontroll sellise kaalutlusruumi üle piirdub kontrolliga, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel ning tuleb veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu (vt analoogia alusel 04.04.2017 kohtuotsus Fahimian, C-544/15, p-d 45 ja 46, ning 24.11.2020 kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken, C-225/19 ja C-226/19, p 49). Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks. Minister van Buitenlandse Zaken kohtusasjas selgitas ka kohtujurist P. Pikamäe, et kuna viisataotlejal on piiratud õigused (üksnes menetluslikud) ja seetõttu suhteliselt nõrk positsioon, mõjutab see ka liikmesriigi ametiasutuste kaalutlus- ja hindamisruumi ulatust ning piirab vastavalt ka kohtuliku kontrolli 1 Välismaalaste seadus 537 SE. Seletuskiri „Välismaalaste seaduse“ eelnõu juurde. 3

(6)3-25-1827 ulatust (p 88). Kohtuasjas Koushkaki tehtud otsusest ilmneb, et viisataotleja individuaalse olukorra hindamine, tegemaks kindlaks, kas tema taotlust ei takista rahuldamast mõni keeldumispõhjus, eeldab keerukaid hindamisi, mis on keskendatud eelkõige selle taotleja isikule, tema integratsioonile oma elukohariigis, selle riigi poliitilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale ning võimalikule ohule, mida kujutab endast selle taotleja riiki sisenemine mõne riigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele. Euroopa Kohtu sõnul sisaldab selline keeruline hindamine taotleja eeldatava käitumise prognoosimist ja peab põhinema eelkõige põhjalikel teadmistel tema elukohariigist ning erinevate selliste dokumentide analüüsil, mille sisu ehtsust ja õigsust tuleb kontrollida, samuti taotleja avaldustel, mille usaldusväärsust tuleb hinnata, nagu on ette nähtud viisaeeskirja art 21 lõikes 7 (p 66). Liikmesriikide konstitutsiooniline kord annab täidesaatvale võimule eesõigused välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Viisaasjades tehtud otsuse kohtulik kontroll peaks seetõttu olema piiratum (p-d 94-96). Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Selline kontroll eeldab oma definitsiooni poolest, et haldusotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on seatud üsna kõrge lävi. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et haldusotsus on meelevaldne, kui see on tehtud ilma, et esineks ühtegi faktilist asjaolu, mis seda õigustaks (p 99). Keeldumisotsuse sisu kohtuliku kontrolli puhul peab olema ette nähtud kohtu võimalus kontrollida, ega haldusasutuse kaalutlusruumi piire selle kindlaks tegemisel, kas taotlejale võib viisa anda, ei ole ületatud. Seejuures peab kohus analüüsima, kas olulised tingimused, millest kaalutlusõiguse kasutamine sõltub, on täidetud. Kui haldusasutus pole ilmset hindamisviga teinud, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane (p 102). 7) Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Nii Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsuses 3-22-1150 (p 6) kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsuses haldusasjas 3-21-1903 (p-d 9, 12, 13) on selgitatud, et viisaasjades piirdub kohtulik kontroll riigiasutuse kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu. Kui haldusasutus pole ilmset hindamisviga teinud, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED 3. Kohus leiab, et kaebajale keelduti viisa andmisest õiguspäraselt ning vaidlustatud saatkonna ja Välisministeeriumi otsuste tühistamiseks ei ole alust. 4. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et halduskohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning kas järgitud on menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendatud. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p-d 9-13; Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2025 määrus nr 3-23-2200, p 16). Viisamenetluses hinnatakse tulevikku suunatult kaebaja ajutise Eestis viibimise lubatavust viisataotluses märgitud eesmärgil ja ajavahemikul (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2025 otsus nr 3-22-1954, p 24). 5. Viisa andmisest keeldumiseks ei pea seega esinema väga kaalukaid põhjusi ning sisuliselt piirdub viisamenetluses kohtulik kontroll menetluslike normide järgimise kontrolliga ja meelevaldsete otsuste välistamisega. 4
(6)3-25-1827
  1. Kaebaja leiab kokkuvõttes, et vastustaja oleks pidanud viisa andmisest keeldumist põhjendama ning et viisa andmisest keeldumisel on tehtud kaalumisviga.
  2. Viisa andmise või andmisest keeldumise Eesti välisesinduses otsustab konsulaarametnik (

§ 81

), kellel tuleb viisa andmine kooskõlastada valdkonna eest vastutava ministri määratud Siseministeeriumi valitsemisala asutusega (

§ 82lg 1, siseministri 04.12.2015 määruse nr 69 § 2 lg 1).

Kui valdkonna eest vastutava ministri määratud asutus ei kooskõlasta viisa andmist, peab konsulaarametnik viisa andmisel oma otsust viisaregistris põhjendama (

§ 82lg 2).

Viisamenetluses peab konsulaarametnik otsuse tegemisel seega arvestama ka kaasatud haldusorgani arvamusega, olemata sellega siiski seotud. Vastustaja vastusest nähtuvalt kooskõlastati kaebaja viisa taotlus asjaomase asutusega ja otsustamisel hinnati menetluse läbiviimisel teatavaks saanud asjaolusid. Seega arvestati vastavaid põhjendusi kaebajale viisa andmisest keeldumisel. 8. Tuleb arvestada, et

§ 12

lg 2 järgi ei kohaldata

-s sätestatud viisamenetlusele HMS sätteid, kui

ei sätesta teisiti. Seega ei pea viisamenetluse otsused vastama HMS-s sätestatud põhjendamise nõuetele. Otsuse põhjendamise kohustus on täpsemalt reguleeritud

§ 66

lg-tes 1 ja 2, mille kohaselt teavitatakse välismaalast viisa andmisest keeldumise korral üksnes keeldumise õiguslikust alusest ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet. 9. Eesti Vabariigi Suursaatkonna Abu Dhabis 06.02.2025 viisast keeldumise otsus on vormistatud ja põhjendatud

§-s 66 ettenähtud ulatuses. Siinsel juhul keelduti kaebajale pikaajalise viisa andmisest järgmistel alustel: 1) puuduvad piisavad elatusvahendid, arvestades Eestis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki või transiidiriiki naasmiseks vajalikud vahendid; 2) põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, avalduste usaldusväärsuses, taotleja lahkumise kavatsuses enne viisa kehtivusaja lõppu. Selliselt on otsuse põhjendused märgitud ka viisa andmisest keeldumise otsuse vormil. Viisa andmisest keeldumise õiguslikud alused (vastavalt

§ 65

lg 2 p-d 4 ja 7) on otsusest seega sisuliselt arusaadavad, kuigi nimetatud sätetele ei ole konkreetselt viidatud. Niisiis olid kaebajale teada viisa andmisest keeldumise konkreetsed alused. Kaebajale oli tagatud võimalus nende aluste osas soovi korral oma seisukoht esitada. Kaebaja on nende põhjenduste osas vaidlustamisel enda seisukoha ka esitanud.

  1. Kaebaja selgitas, et piisavad elatusvahendid on talle tagatud sõlmitud töölepingute kaudu (kaebaja on seejuures viidanud nii asutusega Intercontinental Fujairam Resort sõlmitud olemasolevale töölepingule kui ka Eesti Vabariigis Magadh Invest OÜ-ga sõlmitud töölepingust tulevikus saadavale töötasule). Siseministri 18.12.2015 määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord, tähtajad, piisavate rahaliste vahendite ja tervisekindlustuslepingu kindlustussumma määr ning pikaajalise viisa ja viibimisaja pikendamise taotlemise vormid“ § 15 lg 4 kohaselt, kui välismaalane taotleb viisat lühiajaliseks Eestis töötamiseks, on piisavate rahaliste vahendite määr kuuekordne sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 3 alusel kehtestatud toimetulekupiir (
  2. a seisuga 200 eurot kuus). Haldusmenetluses on kaebaja esitanud olemasoleva tööandja kinnituse igakuise töötasu (2100 Araabia Ühendemiraatide dirhamit, mis konverteerituna on alla 500 euro) maksmise kohta. Samas ei kinnita kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud pangakonto väljavõte piisavate elatusvahendite olemasolu (10.01.2025 seisuga esitatud väljavõttelt dtl-del 55-56 nähtub kontojääk 5.30 rahaühikut, eelduslikult on tegu Araabia Ühendemiraatide dirhemitega, seega oleks 5

(6)3-25-1827 summaks veidi üle 1 euro). Piisavate elatusvahendite olemasolu ei tõenda ka üksnes tulevasel töökohal edaspidi saadava töötasu suurus. Vastustaja poolt nendele asjaoludele tuginemine piisavate elatusvahendite hindamisel oli iseenesest põhjendatud. Küll aga sisaldub haldusmenetluse materjalide hulgas kaebaja tulevase tööandja kinnituskiri selle kohta, et kaebaja majutus ja selle eest tasumine on tulevase tööandja poolt tagatud (dtl 69). Viisa andmisest keeldumise kohtulik kontroll on avara kaalutlusruumi tõttu küll piiratud, kuid praegusel juhul ei nähtu kohtule, et elatusvahendite piisavuse hindamisel oleks tööandja vastavat kinnitust üldse arvesse võetud ja hinnatud, kas kavandatava viibimisega seonduvad kulud võivad olla seeläbi kaetud. Seega on vastustaja teinud

§ 65lg 2 p-le 4 tuginemisel hindamisvea.

11. Vaidlustatud otsuse ning vastustaja menetlusdokumentides esitatud selgituste põhjal nähtub, et kaebajale viisa andmisest keeldumise põhjendused seondusid eelnevale lisaks ka

§ 65

lg 2 p-s 7 nimetatud alusega – oli põhjendatud alus kahelda kaebaja esitatud dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses ning tema avalduste usaldusväärsuses. Kaebaja vaidlustab ka sellise kahtluse esinemise. Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole temalt kordagi kogu haldusmenetluse jooksul küsinud mingeid täiendavaid küsimusi või dokumente, et kaebajal oleks võimalik tekkinud kahtlused kõrvaldada, ei ole siiski põhjendatud. Vastustaja selgitab, et kaebajalt ei küsitud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, sest viisamenetleja ei pidanud asjaolusid kogumis kaaludes täiendavate kirjalike tõendite esitamist tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks vajalikuks, vaid viis kaebajaga läbi intervjuu vastavalt

§ 19lg-le 2, kuid intervjuu käigus ei suutnud kaebaja tekkinud kahtlusi kõrvaldada.

Arvestades dtl-l 137 esitatud viisaintervjuu kirjeldust, ei ole kohtu hinnangul meelevaldne vastustaja järeldus, et esines põhjendatud alus kahelda kaebaja esitatud dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses ning kaebaja avalduste usaldusväärsuses. Seega on vastustaja

§ 65

lg 2 p-le 7 tuginemisel arvestanud oluliste asjaoludega ning puudub alus tehtud otsust selles osas meelevaldseks pidada. Erinevalt kaebaja etteheitest ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks antud vastustaja poolt eksitavaid või väärasid juhendeid. 12. Kuna pikaajalise viisa andmisest keeldumiseks piisab vähemalt ühe

§ 65

lg-s 2 loetletud aluse esinemisest, on Eesti Vabariigi Suursaatkond Abu Dhabis 06.02.2025 viisast keeldumise otsus eelnevat arvestades kokkuvõttes õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuivõrd 22.03.2025 otsus nr 2025/ABU/28/35 ning Välisministeeriumi 16.05.2025 otsus nr 2025/TLN/28/65 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, pole alust ka nende tühistamiseks ega vastusaja kohustamiseks.

  1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
  2. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta kohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.