lg 6 alusel kehtestatud korra järgi, lähtudes 600-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest. Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe (22.01.2020) kohaselt kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 49,09% aastas ning krediidikulukuse määr oli 61,79% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati
lg 6 alusel kehtestatud korra järgi, lähtudes 2000-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest.
lg 5 kohaselt märgitakse muutuva intressi või määratlemata tasude korral lepingus krediidikulukuse esialgne määr, lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud eeldustest. Kuna laenulimiidi kasutamise maht ja tasud ei ole ette teada, saab krediidi kulukuse määra arvestada üksnes eelduslikult. Esialgne krediidi kulukuse määr arvutati vastavalt lepingutingimustele ja jäi seaduses sätestatud piiridesse. Ülemmäära ületamise korral vähendatakse intressi lepingu üldtingimuste alusel. Seetõttu ei ole leping
² lg 1 mõttes tühine, arvestades, et 08.03.2016 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi kulukuse määra ülempiir 64,95% ning 22.01.202 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi kulukuse määra ülempiir 61,83%. Lepingu hinnakirja järgi (08.03.2016) oli viivisemäär võrdne intressimääraga ehk 50,74% aastas ning lepingu muutmisel 22.01.2020 oli selleks määraks 49,09% aastas. Kostja pidi laenu tagastama igakuiste arvete alusel, mis edastati iseteeninduskeskkonnas ning sisaldasid muu hulgas miinimummakset, intressi, tasusid ja tähtaega. Miinimummakse oli 5% võlgnevusest või vähemalt 10 eurot. Ebapiisava makse korral jaotati laekumine esmalt sissenõudmiskulude katteks, seejärel põhiosale, intressile ning muudele tasudele ja viivistele. Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 18 035,81 eurot, millest 3643,99 eurot arvestati põhivõla, 235,18 eurot kulude ja 14 156,64 eurot intressi katteks. Kostja jäi järjestikku viivitusse mitme osamaksega (s.o jaanuar 2025, veebruar 2025, märts 2025 ja aprill 2025), mistõttu krediidiandja nõue muutus sissenõutavaks ning pärast täiendava tähtaja andmist edastas krediidiandja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta. Krediidiandja teatas kostjale, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja see lõpeb 15. kuupäeval, mille järel muutub kogu võlg sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud minimaalset tagasimakset, lõppes leping 08.05.2025 ning kogu võlgnevus muutus tasumisele kuuluvaks. Lepingu üldtingimuste kohaselt edastati teated ja arved kostjale elektrooniliselt iseteeninduskeskkonna kaudu. 2
Krediidiandja teostas lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kokku 8646 euro ulatuses ning kostja tasus põhivõla katteks 3643,99 eurot. Seetõttu oli kostja põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 5002,01 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.
Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress seadusjärgses määras summas 291,02 eurot alates lepingu ülesütlemisest 09.05.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 28.11.2025 summas 291,02 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni alates 29.11.2025 seadusjärgses viivisemääras ehk 10,15% aastas. Aastane viivise summa moodustab seega 507,70 eurot (5002,01 eurot × 10,15%). Hageja selgitab, et algne krediidiandja Multitude Bank (endise ärinimega Ferratum Bank) kogus enne krediidilepingu sõlmimist kostja kohta vajalikku teavet ning hindas kostja krediidivõimelisust
⁴, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse ning Finantsinspektsiooni juhiste kohaselt. Krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust Rahvastikuregistri andmete alusel, maksehäirete puudumist ning lähtus kostja esitatud andmetest ja registripäringutest, sh creditinfo.ee andmebaasi andmetest. Kostja märkis enda igakuiseks netosissetulekuks 1300 eurot, kuid ei esitanud andmeid igakuiste kohustuste kohta. Hageja märgib, et kostja kinnitas laenutaotluses ja lepingus esitatud andmete õigsust ja täielikkust ning kinnitas, et tal puuduvad maksehäired ja ta on teadlik laenulepingust tulenevatest kohustustest. Hageja hinnangul võimaldas kogutud teave põhjendatult järeldada, et kostja oli krediidivõimeline ning võimeline täitma krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-21-13098 ning märgib, et krediidivõimelisuse hindamisel ei ole alati vajalik tugineda pangakonto väljavõttele, kui muu kogutud teave võimaldab krediidivõimet piisavalt hinnata. Hageja leiab, et käesoleval juhul olid kostja esitatud andmed ning maksehäirete puudumine piisavad ning krediidiandjal ei olnud vajadust nõuda täiendavalt pangakonto väljavõtet. Hageja rõhutab, et krediidiandja võis tugineda kostja esitatud andmetele ega saanud arvesse võtta asjaolusid, mis ei olnud talle kättesaadavad või mida kostja ei avaldanud. Hageja hinnangul lasub ka krediidivõtjal kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave oma majandusliku olukorra kohta ning selle kohustuse rikkumise korral ei kohaldu
Samuti märgib hageja, et hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda automaatselt krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist ega krediidiandja hooletust. Hageja lisab, et krediidileping sõlmiti 2016. aastal ning krediidiandja tegevust tuleb hinnata lepingu sõlmimise ajal kehtinud nõuete ja sise-eeskirjade alusel. Hageja märgib veel, et tema ei ole algne krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel ning saab tugineda 3
) § 402 lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki
lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (
Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.
lg 1 kohaselt ei välista
Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.
lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu
6. Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (08.03.2016) p 3 kohaselt intressimäär 50,74% aastas ja krediidikulukuse määr 64,39% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 50,74% aastas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (22.01.2020) p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel 30.11.2015 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra näitaja 21,65%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 23.12.2015 ning oli tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.01.2016 kuni 30.06.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 5
lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest, et krediidilepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt võimaldati kostjale esialgu krediidilimiit 1200 euro ulatuses (08.03.2016). Samas nähtub menetlusmaterjalidest, et kostja esitas laenutaotlusi kokku 17 korral ning kasutas krediidilimiiti kokku summas 8646 eurot. Seega suurendati krediidilimiiti korduvalt ning tegemist ei olnud üksiku krediidiotsusega. Krediidilimiidi suurendamise korral tuleb krediidivõimelisust igakordselt uuesti hinnata. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu aga, et krediidiandja oleks iga täiendava krediidi väljastamise või limiidi suurendamise eel hinnanud kostja krediidivõimet sisuliselt ja terviklikult. Krediidivõimelisuse hindamisel on tuginetud kostja enda esitatud andmetele, ilma et oleks sisuliselt kontrollitud tema tegelikke sissetulekuid, püsikohustusi ning majanduslikku olukorda, näiteks pangakonto väljavõtte, olemasolevate krediidikohustuste või muude regulaarsete kulude kaudu. Ainuüksi maksehäirete registri kontroll ning kostja enda deklaratsioon ei ole piisav krediidiandja aktiivse hoolsuskohustuse täitmiseks. Samuti ei nähtu esitatud andmetest, et krediidiandja oleks hinnanud kostja maksevõimet terviklikult, sh tema tegelikku jääksissetulekut pärast tavapäraste elamis- ja finantskohustuste täitmist. Hageja väide, et pärast krediidikohustuse täitmist jäi kostjale alles majapidamiskulude määr, on üldsõnaline ning tõendamata. Lisaks ei vabasta tarbija poolt andmete õigsuse kinnitamine krediidiandjat kohustusest teha mõistlikke ja aktiivseid samme nende andmete kontrollimiseks.
⁴ eesmärk on kaitsta tarbijat ülemäärase laenukoormuse eest ning vastav kohustus lasub eelkõige krediidiandjal kui professionaalsel turuosalisel. Asjaolu, et kostjale väljastati krediiti korduvate väljamaksetena kokku 8646 euro ulatuses, viitab pikaajalisele ja ulatuslikule krediidisuhtest tulenevale koormusele, mis omakorda eeldanuks krediidiandjalt kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ning põhjalikumat krediidivõime hindamist. Seetõttu ei saa üksnes hageja üldiste väidete ning standardsete viidete alusel järeldada, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise nõudeid täitnud nõuetekohase hoolsusega. 6
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema muutunud sissenõutavaks (
Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.21 asjaolule, et leping kostjaga on 08.05.2025 üles öeldud (dtl 5). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja meeldetuletuse lepingu lõpetamisest (dtl 43). Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab nõuda seadusjärgset intressi. Lepingu sõlmimise ajal 2016. aastal oli seadusjärgne intress 0,05%. Vaadates kohtule esitatud arveid (dtl 39-42), siis viimasena, s.o 22.04.2025 esitatud arves (dtl 42) on märgitud, et laenujääk eelmisest perioodist on 5136,90 eurot, meeldetuletuskirjade väljastamine 10 eurot (5+5) ja intress 463,68 eurot. Minimaalne maksmisele kuuluv summa 280,53 eurot. Arvel on märgitud, et võlgnevus on 676,56 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset intressi ja seadusjärgne intress oli 0,05%, siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli võlgnevuses.
Lisaks nähtub kohtule esitatud maksete ajaloost, et kostjale väljastati krediidisuhte kestel kokku 8646 eurot. Hageja enda arvutuste kohaselt on kostja tagasimakseid teinud kokku 18 035,81 euro ulatuses, samas kui kohtule esitatud maksete väljavõttest nähtub maksete kogusummana 23 653,11 eurot. Seega esineb hageja esitatud andmetes vastuolu. Ka lähtudes hageja enda esitatud väiksemast summast on kostja tasunud tagasi oluliselt rohkem, kui talle krediidina tegelikult väljastati. Sellises olukorras ei ole põhjendatud lugeda tõendatuks, et kostjal eksisteeris hageja väidetud võlgnevus, eriti olukorras, kus hageja ei ole esitanud
⁴ lg 7 kohast ümberarvestust ega võimaldanud kontrollida nõude tegelikku suurust pärast lepingujärgse intressi asendamist seadusjärgse intressiga. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks
⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. 10. Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole esitanud
4 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.