KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Nele Teelahk Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2026, Jõhvi Tsiviilasja number 2-25-10568 Kohtuasi Aktiva Finance Group OÜ hagi Xi vastu

) § 404 lg-ga

1. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis krediidiandja
2. oktoobril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks.
3. oktoobril 2023 saatis krediidiandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Krediidiandja loovutas
4. oktoobril 2023 nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja esitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tõenditena laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid kostjal ei olnud. Kostja märkis enda igakuiseks sissetulekuks 900 eurot ning kohustused puuduvaks. Laenumaksetega said kostja kohustused olema 46,53 eurot kuus, st talle jäi kätte 853,47 eurot. Kostjal oli kohustus esitada tõeseid andmeid. Krediidiandja on teabe kogunud ja seda kontrollinud mõistlikus ulatuses. Krediidiandjal ei ole kohustust igal juhul nõuda pangakonto väljavõtet. Laenutoode oli selline, mis eeldab, et pank teeb kiireid otsuseid. Kostja sai kauba maksumusega 899 eurot. Kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Seega on tasumata põhivõlg 899 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. 2 Kostjal on intressivõlg alates esimesest osamaksest, s.o
5. juuli 2023 kuni lepingu ülesütlemiseni
6. oktoober
7. Intressivõlg on 56,58 eurot (13,68+13,42+12,93+12,03+4,52=56,58), mille hageja palub kostjalt välja mõista. Kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma haldustasu 0,90 eurot kuus.
8. oktoobri 2023 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata
9. juuli 2023 kuni
10. oktoobri 2023 osamaksete haldustasud, s.o 3,60 eurot (4 × 0,90). Krediidiandja ja hageja on kostjale saatnud korduvalt maksemeeldetuletusi. Hageja nõuab seetõttu kostjalt sissenõudmiskulude 40 eurot väljamõistmist

§ 113lg 2 ja hinnakirja alusel.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise põhivõlalt 899 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o

1. oktoobrist 2023 kuni
2. juulil 2025 lepingujärgses viivisemääras 9,9% aastas. Sissenõutavaks muutunud viivis on 149,72 eurot. Samuti palub hageja välja mõista edasiulatuva viivise alates
3. juulist 2025 kuni põhivõla tasumiseni TsMS § 367 alusel lepingujärgses määras. Hageja täpsustas
4. aprilli 2026 seisukohas, et kostja on hagejale kandnud 40 eurot. Seetõttu palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 859 eurot. Lepingu lõpptähtaeg saabus
5. juunil 2026, seega on lepingust tulenevad nõuded muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. Seega on hageja viivise kokkulepe kehtiv. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivisemäär või intressimäär (

§ 113

lg 1 esimene ja kolmas lause, vt ka Tallinna Ringkonnakohus 05.07.2024 asjas nr 2-23-10342 ja Tartu Ringkonnakohtu 16.05.2022 otsuse nr 2-21-109720 p-s 9). Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hagiavalduse seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 143,06 eurot. KOSTJA SEISUKOHT

1. Kostja hagile ei vastanud. KOHTU SEISUKOHT
2. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Kohus leiab hagiavalduse ja hagi materjalide põhjal, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust (

§ 402lg 1).

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul 3 alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). 5. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas lepingu sõlmimisel ja lepingu tingimuste muutmisel.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja ja krediidiandja sõlmisid

1. juunil 2023 järelmaksulepingu nr L89012567798 (dtl 18-19). Kostjal võimaldati tasuda kauba väärtusega 899 eurot eest osamaksetena. Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga
2. november 2022 15,31% (31.05.2023 määr avaldati 22.06.2023, s.o pärast lepingu sõlmimist) (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr on 45,93%. Lepingus on krediidi kulukuse määr 23,90% (dtl 18), st see ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määr on arvutatud võttes arvesse, et laenusummat (kauba maksumust) 899 eurot, intressimäära 9,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva
3. juuni 2025, osamaksete arvu

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 4

1. Hageja selgituste kohaselt analüüsis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte hindamiseks kostja taotluses märgitud teavet. Laenutaotlusest nähtub, et kostja on märkinud enda igakuisteks sissetulekuteks 900 eurot, kohustusteks 0 eurot. Lisaks tegi krediidiandja päringu maksehäireregistrisse (dtl 35).
2. Krediidiandja arvestas hagiavalduse kohaselt lepingu sõlmimisel järelikult vaid laenutaotluses märgitud sissetulekute suurusega. Hageja ei ole kohtule esitanud kostja pangakonto väljavõtet, millest järeldub, et krediidiandja ei ole kostja laenutaotluses esitatud andmeid kontrollinud. Samuti ei ole hageja esitanud muid tõendeid või selgitusi, millest nähtuks, et kostja esitatud sissetulekute suurust oleks kontrollitud. Laenutaotluses oli kostja enda kohustusteks märkinud 0 eurot. Krediidiandjal oli kohustus kostja esitatud teavet kontrollida. Ka seda oleks saanud teha küsides kostjalt pangakonto väljavõtte. Samuti ei ole hageja esitanud selgitusi kas ja kui jah, siis millisena ja kuidas tuvastas krediidiandja kostja majandamiskulud. Laenutaotluses ei ole kostjalt neid andmeid küsitud. Maksehäirete puudumine saab viidata asjaolule, et kostjal ei olnud tekkinud võlgnevusi, kuid see ei tähenda, et ta oleks võimeline täiendavaid kohustusi võtma. Lisaks on maksehäireregistri tõend loodud
3. juulil 2025 (dtl 35). Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis maksehäireregistrit ka laenu andmisel. Hagiavaldusest ei nähtu, kas krediidiandja kontrollis, kas kostjal olid laenulepingu sõlmimisel ülalpeetavad.
4. Eelnevaga on tuvastatud, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet jättes piisavalt kostja krediidivõimelisuse kohta teabe saamise kohustuse täitmata (välja ei ole selgitatud kostja majandamiskulude suurust ja võimalikke ülalpeetavaid) ja kostja esitatud teabe (kostja kohustuste ja majandamiskulude suurus) kontrollimata (KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja

§ 403

4 lg lg 3 esimene lause, lg 2 teine lause ning lg 4 teine lause).

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

1. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on kostjaga lepingu kehtivalt üles öelnud ka võla ümberarvestuse korral. Hageja on selgitanud
2. aprilli 2026 menetlusdokumendis, et nõude ümberarvestuse korral tuleb lugeda, et kogu nõue on muutunud sissenõutavaks, sest viimane lepingu järgne makse tuli teha
3. juunil 2025 (dtl 19). Kostja kohustus lepingutingimuste (dtl 18-19) järgi laenu tagastama 24 osamaksena ajavahemikul
4. juulist 2023 kuni
5. juunini
6. Kostja ei ole teinud lepingujärgset 5 ühtegi tagasimakset. Eelnevast tuleneb, et ülesütlemise alused olid täidetud ka ümberarvestuse korral.
7. Hageja on
8. aprilli 2026 menetlusdokumendis täpsustanud hagi põhinõuet seoses sellega, et kostja on hagejale tagastanud 40 eurot. Hageja on lugenud laekumise põhivõla makseks ning palub kostjalt välja mõista 899 euro asemel 859 eurot. Hagiavalduse ja lepingu järgi sai kostja järelmaksulepingu alusel laenu kauba väärtuses 899 eurot ostmiseks. Kõik põhiosa maksed on muutunud sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kostja on tagastanud 40 eurot. Seega on hageja täpsustatud põhivõla nõue 859 eurot põhjendatud ja kuulub lepingu alusel rahuldamisele.
9. Hageja palub hagis kostjalt välja mõista intressivõla lepingujärgses viivisemääras 9,9% aastas. Kuivõrd kohus tuvastas, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti lepingus kokku lepitud intressimäär, kuivõrd see kõrgem seadusjärgsest määrast. Kohus ei nõustu hagejaga, et tal on õigus nõuda lepingus kokkulepitud viivisemääras intressi tasumist

§ 113

lg 1 kolmanda lause ja

§ 415lg 1 alusel.

Hageja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuli 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-10342 p-s 12.2 ei ole kohaldatud intressimäärana lepingujärgset viivisemäära. Viidatud punktis on ringkonnakohus arvutanud viivist. Hageja viidatud Tartu Ringkonnakohtu
2. mai 2022 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-109720 ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni 2021 lahendis tsiviilasjas nr 2-20-117378 ei ole tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, mistõttu ei ole need hageja viited asjakohased. Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli

§ 94

järgne intressimäär ajavahemikel 05.07.2023-30.06.2023 2,5%, 01.07.2023-31.12.2023 4%, 01.01.202430.06.2024 4,5%, 01.07.2024-31.12.2024 4,25%, 01.01.2025-05.06.2025 3,15% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega on lepingus kokkulepitud intressimäär (aga ka viivisemäär) suurem, kui lepingu kehtivuse ajal kehtinud

§ 94järgsed intressimäärad.

Hageja on viidanud õigesti Riigikohtu 24. november 2023 lahendile tsiviilasjas nr 2-21-13098 (vt p 24), milles on selgitatud, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 33 (aga ka p 34) käsitlenud aga viivisemäära (mitte intressimäära). Kohus andis hagejale võimaluse ümberarvestuse esitamiseks vastavalt

§ 4034

lg-le 7, milles oleks lepingujärgne intressimäära asemel arvestatud intressi

§ 94määras.

Hageja ei ole seda teinud. Seega ei ole hageja intressinõue põhjendatud ning kohus jätab selle tervikuna rahuldamata. 14. Hageja nõuab nõude ümberarvestuses põhinõudelt viivist lepingujärgses määras. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on mh see, et väljamõistetava viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset määra. Viivis on sisult kahju hüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral ning seadusjärgset määra ületavana saab seda käsitleda muu tasuna

§ 4034 lg 7 mõttes.

Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras osas, milles see on väiksem kui lepingujärgne viivis 9,90% aastas. Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemise järgsest päevast

1. oktoober 2023 –
2. detsember 2023 15,38 eurot. Seadusjärgne intress oli sel perioodil 12%. 6 Hageja nõuab viivist alates
3. jaanuarist 2024 –
4. detsember 2024 100,42 eurot. Seadusjärgne viivisemäär oli sel perioodil 12,5 ja 12,25% aastas. Hageja nõuab viivist
5. jaanuar 2025 –
6. juuli 2025 143,06 eurot. Hageja viivisearvestus jääb ebaselgeks, sest viivisemääraga 9,9% aastas oleks sel perioodil viivis 42,06 eurot. Seadusjärgne viivisemäär oli sel perioodil 11,15% ja 10,15%. Kuivõrd lepingujärgne viivisenõue on väiksem kui seadusjärgne viivis, rahuldab kohus hageja viivisenõude mõistes kostjalt välja viivise lepingujärgses määras 9,9% aastas. Kuna hageja on eksinud viivise arvutamisel (perioodil
7. oktoober 2023 –
8. juuli 2025 on põhivõlalt 859 eurot viivis määraga 9,9% aastas 114,63 eurot), kuulub viivisenõue rahuldamisele osaliselt. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude põhivõlalt 859 eurot alates
9. oktoobrist 2026 kuni otsuse tegemiseni (
10. mai 2026) 216,68 eurot. Kohus rahuldab ka hageja taotluse mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 859 eurolt alates
11. maist 2026 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 9,9% aastas.
12. Kuivõrd hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu ja haldustasu kui muud tasu

§ 4034lg 7 tähenduses.

Seega saab hageja nõuda sissenõudmiskulu ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (

§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades

§ 1132lg-s 1 sätestatud ülempiiriga.

Hageja ei ole kahju tekkimist eraldiseisvalt põhjendanud ega tõendanud. Kohus jätab eelnevat arvestades haldustasu ja sissenõudmiskulude nõuded rahuldamata.

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 859 eurot ja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 216,68 eurot. Arvestades hageja nõudeid (hagi esitamise seisuga 1148,90 eurot) ja seda, et kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 913,63 (hagi esitamise seisuga) eurot, rahuldab kohus hagi ca 80% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).
2. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 54-55), mille juurde ta jäi
3. aprillil
4. Selle järgi koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 280 eurot ja esindajakuludest 507 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 280 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ning tuleb selles summas kindlaks määrata (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1).
5. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm 10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13). 7 Hagejat esindas kuni lepinguline esindaja Brittany Tuul tunnitasuga 169 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et esindajate tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).
6. Hageja esindaja osutas õigusabi järgmiste toimingutena: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule (3 tundi). Kohtu hinnangul oli tsiviilasi keskmisest väiksema keerukuse ja mahukusega, arvestades hageja nõude alust ning et kostja vastuväiteid ja tõendid puudusid. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on seda arvestades põhjendatud osaliselt. Arvestades esindaja võrdlemisi kõrget tunnitasu, võib oodata temalt ka tõhusamat ajakasutust.
7. aprilli 2026 seisukohas hageja kohtunõuet sisuliselt ei täitnud. Kohus leiab, et hageja põhjendatud esindajakulu on 2 tunni ulatuses, s.o 338 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku 618 eurot (280+338).
8. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 494,40 eurot (80% 618 eurost). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega

§ 113lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (Ts

MS § 177 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 8