Obsah (5)

§ 5621§ 331§ 173§ 162§ 172

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Piret Mõistlik

) § 5621 lg 1 kohaselt, kohus määrab lapsega suhtlemist korraldavas kohtumääruses sunnivahendid, mida saab rakendada kohtumääruse rikkumise korral, ja selgitab täitemenetluse seadustiku § 179 lõigetes 2 ja 2 2 kehtestatud sunnimeetmete rakendamise korda. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 alusel laste vanemate hooldusõiguse ulatuse määramise osas ei ole tegemist lapsega suhtlemise määramisega ning tulenevalt

§ 5621

lg 1 ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse tsiviilasjas XXX resolutsiooni p 11.9 kohaselt ei ole määruse resolutsiooni punkt 11.6 sundtäidetav. Kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks ja avalduses on esile toodud Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse tsiviilasjas XXX rikkumisena, et hageja ei ole esitanud kostjale teavet laste asukoha kohta vastavalt kohtumääruse punktile 11.

1. Ka vastuses hagile on kostja esitanud suhtlemiskorra rikkumisena seda, et hageja ei teavitanud kostjat 15.04.-17.04.2025, 01.05.2025 ja 13.05.2025 laste asukoha kohta vastavalt kohtumääruse punktile 11.
2. Harju Maakohus on 03.10.2025 määruses tsiviilasjas nr XXX (Tallinna kohtutäituri E. V. ettepanek kohustatud isiku M. K. trahvimiseks täiteasjas nr XXX) asunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse punkti 11.6 rikkumise osas perioodil 16.18.04.2025 ja 02.05.2025 seisukohale, et ühele vanemale viibimiskoha määramise ainuõiguse andmisel ei ole teine vanem, kellel viibimiskoha määramise õigus puudub kohustatud enda suhtluskorra ajal pidevalt teavitama, kus ta lastega viibib. Viibimiskoha määramise õigus annab vanemale õiguse määrata laste elukoht nt rahvastikuregistris, reisida ilma teise vanema nõusolekuta, sh nõuda lapse väljaandmist PKS § 126 alusel. Näiteks PKS § 144 sätestab teabe andmise nõude ning isegi kui mõlemal vanemal on seadusest tulenev kohustus (PKS § 144) anda teisele vanemale teavet lapse isikuga seotud tähtsate asjaolude kohta (mh lapse tervis, enesetunne, tegevused jne), et ei tähenda see igapäevast üksikasjalikku aruandekohustust (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-2190, p 64). Ka Tallinna Ringkonnakohus on 05.03.2025 määruse põhjenduse punktis 70 selgitanud, et kuna emale jääb lapse viibimiskoha määramise õigus, tähendab see seda, et isal on vaja ema nõusolekut lastega välisriiki reisimiseks. Harju Maakohus ei tuvastanud tsiviilasjas nr XXX, et M. K. oleks rikkunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse punkti 11.6 perioodil 16.18.04.2025 ja 02.05.2025, kuivõrd M. K. ei ole kohustatud D. K.le teatama laste asukohta, kui lapsed on suhtluskorra järgi M. K.ga. 6 Kohus nõustub eelnimetatud seisukohaga ja märgib täiendavalt, et PKS § 145 alusel on vanemal, kelle juures laps viibib kohtulahendi alusel, otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju, seega ei ole teiselt vanemalt pidevalt teabe nõudmine asjakohane. III Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määrusega tsiviilasjas XXX on määratud laste C. D. K.e ja C. M. K.e vanematele lastega suhtlemiskord (määruse resolutsiooni punkt 11.3). Punkti 11.3.8 kohaselt, ajal, mil laps viibib ühe vanema juures, on teisel vanemal õigus lapsega suhelda kaugkommunikatsioonivahendi (telefoni või Skype, Messenger vms rakenduste) teel iga päeva õhtul algusega kell 17.00, arvestades ka laste päevakava. Vanem, kellega lapsed viibivad, toetab lapsi teise vanemaga suhtlemisel ning abistab neid igati, et suhtlus saaks tehniliselt toimuda. Vanem ei ignoreeri teise vanema kõnet, et lapsed ja eemal viibiv vanem ei saaks omavahel suhelda. Kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks ja avalduses on esile toodud Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse tsiviilasjas XXX rikkumisena järgmised kuupäevad, mil hageja on rikkunud lastega suhtlemiskorda ja ei ole võimaldanud kostjal lastega suhelda: 31.03–6.04.2025 oli kostja telefoninumber täielikult blokeeritud; 30.04, 12.05, 13.05, 16.05, 18.05, 26.05, 27.05, 28.05, 29.05, 30.05, 31.05, 01.
3. Vastuses hagile on kostja esile toonud, et hageja ei ole võimaldanud kostjal lastega suhelda 18.04.2025, 30.04.2025, 01.05.2025, 12.05.2025, 13.05.2025, 16.05.2025, 18.05.2025, 26.05.2025, 27.05.2025, 28.05.2025, 29.05.2025, 31.05.2025, 01.06.2025, 11.06.2025, 15.06.2025, 24.06.2025, 25.06.2025, 26.06.2025, 08.07.2025, 09.07.2025, 12.07.2025, 13.07.2025, 22.07.2025, 23.07.2025, 08.08.2025, 09.08.
4. Hagiavalduse lisana esitanud tõendina väljavõtte telefonikõnedest D. K.ga nähtub, et isa nädalal, mis algas 31.03.2025, ei ole ema ise püüdnud isale helistada, kuid isa on ise alates 05.04.2025 helistanud emale; 18.04.2025 alates kell 20:50 rääkis ema lastega 20 minutit 56 sekundit; Harju Maakohus on 03.10.2025 määruses tsiviilasjas nr XXX (Tallinna kohtutäituri E. V. ettepanek kohustatud isiku M. K. trahvimiseks täiteasjas nr XXX) analüüsinud osaliselt samadel kuupäevadel lastega telefoni teel suhtlemist ja on tuvastanud, et: 30.04.2025 helistas D. K. kell 19.14 ning kell 20.50, mil lapsed olid hõivatud. M. K. helistas D. K.le tagasi järgmise päeva hommikul kell 10.26 ning D. K. sai lastega rääkida 20 min ja 23 sekundit; 12.05.2025 helistas D. K. kell 21.27, kuid lastel oli siis juba uneaeg; 13.05.2025 helistas D. K. kell 19.38, kell 20.49, kell 20.52, kell 20.56, mil lapsed olid sellel ajal spaas ja ei saanud rääkida; 16.05.2025 helistas D. K. kell 19.29, mil lapsed olid sellel ajal spaas ja ei saanud rääkida; 18.05.2025 helistas M. K. ise D. K.le kell 17.21 ning D. K. sai lastega rääkida 1 minut ja 28 sekundit; 26.05.2025 helistas D. K. esimest korda kell 19.34, kuid lapsed olid hõivatud. M. K. helistas D. K.le tagasi kell 20.58, kuid D. K. ei vastanud. D. K. helistas uuesti kell 21.39, kuid lastel oli siis juba uneaeg; 27.05.2025 suhtles D. K. lastega kell 20.24 ajaliselt 33 sekundit ning kell 20.26 ajaliselt 44 sekundit; 28.05.2025 helistas D. K. kell 19.12, kell 19.41 ning kell 20.30, kuid lapsed olid hõivatud. M. K. helistas tagasi kell 20.57, kuid D. K. ei võtnud vastu; 7 29.05.2025 helistas D. K. ajavahemikul kell 17.02 kuni kell 17.12 kolmel korral, M. K. helistas kell 17.20 tagasi ning D. K. sai lastega rääkida 3 minutit ja 49 sekundit; 30.05.2025 helistas D. K. kell 17.10, kuid lapsed olid hõivatud. M. K. helistas tagasi kell 17.47, kuid D. K. ei võtnud vastu. Kell 19.57 helistas M. K. uuesti ning D. K. rääkis lastega 3 minutit ja 45 sekundit; 31.05.2025 helistas D. K. kell 16.58, kell 17.06 ning kell 19.18, kuid lapsed olid hõivatud hilisõhtuni ning ei saanud rääkida; 01.06.2025 D. K. rääkis lastega kell 18.07 ajaliselt 15 sekundit, kell 18.08 ajaliselt 13 sekundit ning hiljem veel 1 min ja 10 sekundit. Samuti on tsiviilasjas nr XXX tuvastatud, et võimalik punkti 11.3.8 rikkumine võis esineda 29.05.2025, 30.05.2025 31.05.
5. Samas nähtub kohtu ette toodud asjaoludest, et 29.05.2025 helistas M. K. kell 17.20 tagasi ning D. K. sai lastega rääkida 3 minutit ja 49 sekundit. 30.05.2025 helistas M. K. tagasi kell 17.47, kuid D. K. ei võtnud vastu, ja kell 19.57 ja D. K. rääkis lastega 3 minutit ja 45 sekundit. Üksnes 31.05.2025 ei ole D. K. ka hiljem lastega rääkida saanud. Seega tuvastatud on, et M. K. on rikkunud perioodil 01.05.2025, 13.14.05.2025, 16.05.2025, 18.05.2025, 27.-28.05.2025, 30.31.05.2025 ja 01.-03.06.2025 Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse puntki 11.3.8 31.05.
6. Kohus selgitas M. K.le, et M. K. kohustus on hoolitseda selle eest, et lapsed ei oleks kell 17.00 hõivatud ja tagama kõne toimumise määratud ajal. Kohus asus tsiviilasjas nr XXX seisukohale, et vanematel on erinev arusaam, millisel kellaajal on eemalviibival vanemal õigus lastega Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 punkti 11.3.8 järgi suhelda. Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse punkti 11.3.8 sõnastusest, siis tuleneb sellest selgelt, et eemalviibival vanemal on õigus suhelda lastega alates kell 17.
7. Sõna „alates“ viitab selgelt sellele, et kui pooled teistsuguses ajas kokku ei lepi, siis kaugkommunikatsioonivahendi (telefoni või Skype, Messenger vms rakenduste) teel lastega kontakti võtmine peaks toimima kella 17.00 ajal, mitte 18.00, 19.00 või veelgi hiljem. Juhul, kui tõlgendada kontakti võtmise ajalist määratlust selliselt, et eemalviibiva vanema suhtlus lastega toimub alates kella 17.00 kuni määratlemata kellaajani, siis see tähendaks, et vanem, kelle juures lapsed suhtluskorra järgi viibivad, peaks olema terve nädala jooksul pärast 17.00 valmis kõik sissetulevad kõned vastu võtma ning praktiliselt tähendaks see kogu aeg nn „telefoni juures istumist“. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 05.03.2025 määruse punktis 69.3 märkinud „Küll tuleb selguse ja täidetavuse huvides kindlaks määrata suhtlemise algusaeg. Laste iganädalast orienteeruvat päevakava arvestades on mõistlik määrata, et lapsed suhtlevad eemalviibiva vanemaga iga päeva õhtul kell 17.00, kui vanemad ei lepi kokku teisiti, ning selleks helistab eemalviibiv vanem lastega koosolevale vanemale, kes võimaldab lastel eemalviibiva vanemaga kaugkommunikatsioonivahendi teel suhelda ja tagab laste valmisoleku“. Kohus nõustub tsiviilasjas nr XXX tehtud järeldustega. Kohus leiab, et ka teistel kostja poolt esile toodud kuupäevadel 2025.a juunis – juulis – augustis lastega toimumata jäänud telefonisuhtlus on põhjustatud vanemate erinevast arusaamast kellaaja osas ja ka käesolevast kohtumenetlusest ning tsiviilasja nr XXX kohtumenetluse ajal vanemate vahel tekkinud täiendavatest pingetest. Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse tsiviilasjas XXX resolutsiooni punkti 11.3.8 kohaselt peab lastega kaugkommunikatsioonivahendi (telefoni või Skype, Messenger vms rakenduste) teel suhtlemisel arvestama ka laste päevakava. Kohus selgitab, et laste päevakava 8 peavad arvestama mõlemad vanemad. Käeolevaks ajaks on laste jaoks tore tegevus – suhtlemine oma emaga – kujunenud laste vanemate järjekordseks võitlustandriks oma õiguste eest kohtutäituri valvsa silma all, milline pingeline olukord ei ole kindlasti laste huvides. Arvestades seda, et täitemenetluse nr XXX algatamise aluseks olevad probleemid on alguse saanud sellest, et laste vanemad on Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määrusest erinevalt aru saanud ja sellest tulenevalt on vanemate vahel konfliktiolukord suhtlemiskorra täitmisel järjest süvenenud, kuid samas lastega telefoni teel suhtlemine siiski toimub, seega täidab hageja lastega suhtlemiskorda vabatahtlikult, ei pea kohus täiteasjas nr XXX sundtäitmist põhjendatuks. Kohus on tsiviilasjas nr XXX ja ka käesolevas asjas lastega suhtlemiskorra täitmist puudutavat täiendavalt selgitanud ja pooltel on võimalik kohtu selgitusi arvestada edasisel lastega suhtlemise korraldamisel. Kohus selgitab samuti, et kui vanemad ei suuda kohtumäärusega määratud lastega suhtlemiskorda ka edaspidi rahumeelselt ja tõrgeteta täita, siis võib Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2025 määruse tsiviilasjas XXX resolutsiooni p-de 11.3 (11.3.1–11.3.8) ja 11.8 (11.8.1-11.8.7) rikkumise korral selle täitmiseks läbi viia uue täitemenetluse. Tuginedes kõigele eelnenule kohus leiab, et M. K. hagi D. K. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXX on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning kohus tunnistab lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr XXX. IV Kohus jätab vastu võtmata kostja 28.04.2025 esitatud täiendava tõendi, milleks on kohtutäituri e-kiri. Kohus teatas pooltele 16.03.2026 e-kirjaga, et asjas lõppeb eelmenetlus 30.03.2026 ja lubas esitada kirjaliku lõppseisukoha (teesid) kuni 13.04.
8. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhjendused lepingulise esindaja väidetava hooletuse tõttu tõendi esitamisega viivitamise kohta asjakohased ja neid ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks.

§ 331

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus on määranud otsuse kuulutamise aja ja leiab, et tõendi vastu võtmine põhjustaks menetluse lahendamise viibimise. V

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 kohaselt, kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 172

lg 1 teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leiab, et arvestades käesolevas asjas esitatud nõuet, on põhjendatud

§ 162

lg 4 ja analoogia korras

§ 172lg 1 kohaselt jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Hagi esemeks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine täiteasjas, mille aluseks on alaealiste lastega määratud suhtlemiskorra täitmine. Arvestades asjaolusid oleks kohtu hinnangul hageja menetluskulude kostjalt väljamõistmine kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning põhjendatud 9 on kõrvale kalduda menetluskulude jaotamise üldreeglist ning seega jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik 10