← Eesti

2-26-2995/9

Obsah (9)§ 230§ 173§ 162§ 174§ 177§ 138§ 144§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-26-2995 Tsiviilasi X hagi Y vastu kinkelepinguga saadud

) § 403 lg

  2. Hageja on kohtusse pöördunud kinkelepinguga saadud korteriomandi tagastamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudega. Hageja ja kostja sõlmisid vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg-le 1 kinkelepingu 17.03.2025 (dtl 10-16). Kinkelepingu alusel sai kostja endale korteriomandi aadressil KKK, Tallinn, omanikuna kanti kostja kinnistusraamatusse 19.03.2025 (dtl 5455). Hageja on seisukohal, et kostja käitumine hilisem näitab hageja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Seetõttu pöördus hageja 06.01.2026 notari poole, kes tõestas kinkelepingust taganemise 6 2-26-2995 avalduse hageja ja kostja vahel (dtl 23-24).
  3. Käesoleva asja õigeks lahendamiseks peab kohus andma hinnangu poolte vaidlusele selles, kas hageja on kehtivalt taganenud hageja ja kostja vahel 17.03.2025 sõlmitud kinkelepingust. Lepingust taganemise kui kujundusõiguse efektiivse kasutamise eelduseks on, et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleksid ka taganemise formaalsed nõuded. Vastasel juhul ei too taganemine kaasa sellega taotletud tagajärge. Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus ja sisulise (materiaalse) eeldusena peab lepingust taganemiseks olema seda õigustav põhjus (taganemise alus), eelkõige oluline lepingurikkumine võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 mõttes. VÕS § 118 lg 1 on sätestatud, et taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama.
  4. Erisätted kehtivad kinkelepingust taganemise osas. VÕS § 268 lg 1 on sätestatud, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. Hageja tugineb käesoleval juhul kinkelepingust taganemise alusena kostja jämedale tänamatusele. VÕS § 267 p 1 kohaselt on kinkijal õigus lepingust taganemiseks, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et jämeda tänamatuse all võib mõista füüsilise vägivalla kasutamist, ähvardamist, seaduses ettenähtud kohustuse või õigustamata koormise täitmata jätmist (VÕS komm. vlj. II

(2019), § 267, p 3.3.1). Nagu kostja õigesti märgib, ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oleks hagejat ähvardanud, alandanud, vägivaldselt kohelnud või korterist omavoliliselt välja tõstnud.
  1. Riigikohus on oma praktikas märkinud, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12905, p-d 26-27). Riigikohus on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu 22.02.
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12).
  5. Hageja on esitanud kostjale kinkelepingust taganemise avalduse 06.01.2026 (dtl 23-24). Vastavalt VÕS § 270 lg-le 1 võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Seega on hageja taganemisavaldus esitanud tähtaegselt. Formaalseks eelduseks on vastavasisuline teade kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest (§ 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1) - käesoleval juhul puudub vaidlus, et kostja on kinkelepingust taganemise teate kätte saanud.
  6. Hageja sisustab kostja jämedat tänamatust sellega, et hageja sõlmis kostjaga 22.03.2022 laenulepingu 12 750 euro laenamiseks, et aidata kostjal soetada MMM korter. Hageja tugineb sellele, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping M tn korteri ostmiseks (maksekorraldus dtl 6-7). Kohus on seisukohal, et võimaliku laenulepingu sõlmimine käesoleva asja lahendamist ei mõjuta, kuivõrd laenuleping ei ole seotud vaidlusaluse kinkelepinguga. Kui hageja ja kostja vahel on sõlmitud 7 2-26-2995 laenuleping, siis sellest tulenevad võimalikud nõuded tuleb lahendada eraldi hagiasjas. Kuivõrd hageja on pöördunud kohtusse kinkelepingust taganemise alusel korteriomandi tagastamise nõudega, siis ei mõjuta käesoleva asja lahendamist muud võimalikud pooltevahelised lepingud.
  7. Hageja tugineb jämeda tänamatuse sisustamisel lisaks sellele, et kostja jättis hageja elukohata, kui kostja ei lase hagejal jätkata elamist M tn korteris. Kohus nõustub kostjaga, et kostja soov saada enda omandis olev korter enda kasutusse või vajaduse korral korter võõrandada oma majandusliku olukorra parandamiseks ei tõenda iseenesest jämedat tänamatust hageja suhtes VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kostja toob esile, et hagejal on kinnisvara Tallinnas Linnamäe teel (dtl 50), Tallinnas K. Kärberi tänaval (dtl 51-52) ja Maardus Orumetsa tänaval (dtl 53). Seega on tõendatud, et hagejal on muud kinnisvara ja hageja pole sellele ka vastu vaielnud. Hageja selgitas, et kõik korterid on välja üüritud ja nendel lasub hüpoteek, mille tasumiseks on tal vaja korterid välja üürida. Asjas esitatud tõendite alusel ei ole aga tuvastatav VÕS § 267 p 2 olukord (kinkija ei ole võimeline ennast mõistlikult ülal pidama) ja hageja ei ole sellele ka tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole hageja varaline seis ja elukorraldus ei käesoleva vaidluse ese, kuivõrd hageja nõudeks on kinkelepingust taganemise alusel korteriomandi tagastamine kingisaaja jämeda tänamatuse tõttu.
  8. Kohus leiab, et hageja ei olnud õigustatud kinkelepingust taganema ka VÕS § 267 p 3 sätestatud eeldusel, nagu oleks kostja kingisaajana jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Hageja tugineb sellele, et poolte vahel olevat 17.03.2025 sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt on hagejal võimalik elada kostja M tänava korteris kuni
  9. aasta jaanuarini. Hageja arvates rikkus kostja seda kokkulepet ning nõudis hagejalt korteri vabastamist ühe aasta jooksul alates 22.12.2025 (dtl 18-22). Kohus märgib, et pooltevahelises 17.03.2025 kinkelepingus (dtl 10-16) puuduvad koormised või tingimused seoses M tänava korteriga. 36.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lisaks enda väidetele ei ole hageja M tänava korteris elamise kokkuleppe osas mingeid tõendeid esitanud ning kohtu hinnangul olemasolevad tõendid sellise lepingu või kokkuleppe olemasolu ei kinnita. Kohtule on esitatud sõnumivahetus, kus hageja kirjutas kostjale 24.12.2025, et poolte vahel olevat sõlmitud kokkulepe, et hageja ostab kolmetoalise korteri, kostja elab seal, aga hageja elab M tn korteris ja maksab laenu K tn korteri eest. Kostja vastas sellele, et eluaegset lepingut või juriidilist kokkulepet hageja M tn korteris elamise kohta ei ole (dtl 67-70). Seejuures ei ole hageja väited viidatud kokkuleppe vormistamata jätmise põhjuste kohta usaldusväärsed. Hageja väitel ei saanud tema M tn elamise õiguse kokkulepet notariaalsesse kinkelepingusse märkida mh põhjusel, et rase kostja olevat ennast 17.03.2025 notari juures halvasti tundnud ning kinnitanud notari juuresolekul, et ta ei jäta oma ema koduta, mistõttu pooled ei hakanud tehingut edasi lükkama. Kohus märgib, et kostja esitas tõendi enda lapse sünni kohta, mille kohaselt laps sündis xx.xx.xxxx (dtl 56), seega ei saanud kostja olla kaks kuud hiljem rase. Hagi asjaolude kohaselt pole hagejal olnud teist rasedust ja teist last. Lähtudes eeltoodust puudub kohtul alus tuvastada, et kostja kui kingisaaja oleks jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse VÕS § 267 p 3 mõttes.

  1. Hinnates käesolevas asjas esitatud tõendeid ja konkreetse juhtumi asjaolusid, on kohus kokkuvõttes seisukohal, et hageja käitumine kostja suhtes ei ületanud seda eetilist piiri, mida võiks käsitleda jämeda tänamatusena. Samuti ei leidnud asjas tuvastamist muud asjaolud, mis andnuks hagejale õiguse kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267 ja § 268 alusel. Esitatud tõenditest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis viitaks hageja jämedale tänamatusele kostja suhtes. Asjaolud, mida kostja käsitleb kui hageja jämedat tänamatust, on tegelikult seotud eelkõige hageja ja kostja erimeelsustega kinnisvara ning muude varaliste hüvede jagamisel. Ainuüksi poolte erimeelsused omavaheliste kokkulepete ja nende täitmise üle ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel aga piisavad tuvastamaks kostja jämedat tänamatust kinkelepingust taganemise kontekstis. „Jämedat tänamatust“ ei saa sisustada selliselt, et kingi saaja peaks edaspidi kõiges kinkijaga nõustuma või tingimusteta loobuma mistahes 8 2-26-2995 seaduslikest viisidest oma õiguste ja huvide kaitseks. Samuti ei ole jämeda tänamatusena vaadeldav hageja poolt väidetud kostja „mittetänulik käitumine oma ema, õe ja venna suhtes“ ega kostja väidetav soov „elada probleemideta ja mitte osaleda oma sugulaste eluprobleemide lahendamises.“ Kohtu hinnangul on seadusandja õiguskindluse huvides seadnud teadlikult kõrge standardi kinkelepingust taganemiseks. Hageja poolt subjektiivselt tajutav kostja ebapiisav tänulikkus võib olla küll kahetsusväärne, kuid see ei ületa „jämeda tänamatuse“ piiri. Samuti ei saa kostjale jämeda tänamatuse kontekstis ette heita soovi elada probleemideta ja mitte osaleda sugulaste eluprobleemide lahendamises. Soov elada probleemideta on üldjuhul täiesti normaalne käitumine ning samuti ei ole kostjale vähemasti õiguslikult etteheidetav see, kui kostja ei soovi osaleda sugulaste eluprobleemide lahendamises.
  2. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja ei ole pooltevahelisest kinkelepingust kehtivalt taganenud, sest taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Hageja poolne kinkelepingust taganemine on tagajärjetu (toimetu) ning hageja taganemisavalduse alusel leping ei lõppenud. Seega ei ole võimalik rahuldada ka hageja nõuet kostja vastu korteriomandi tagastamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudes, sest hageja nõuded põhinevad ekslikule eeldusele kinkelepingust kehtiva taganemise osas. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas.
  3. Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt

§ 162lgst 1 menetluskulud hageja kanda.

Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal.

  1. Kostja 30.04.2026 menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud kuludest kostjatele osutatud õigusabi eest summas 1710 eurot. Kostja kinnitab, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-26-
  2. Menetluskulude nimekirja kohaselt on Buldakovide Juriidilise Büroo OÜ jurist Vladimir Buldakov on osutanud kostjale õigusabi 11,4 töötunni ulatuses summas 1710 eurot (11,4 tundi x 150 eurot). Aeg on kulunud kostja esindaja poolt näidatuna järgnevalt: 1) hagiavalduse ja asja materjalide analüüs ning nõupidamine kostjaga seoses hagiga 1,5 tundi; 2) vastuse koostamine 3,3 tundi; 3) tutvumine hageja 23.03.2026 arvamusega, arvamuse analüüs ning nõupidamine kostjaga seoses arvamusega 1,5 tundi; 4) tutvumine kohtu 30.03.2026 kirjaga 0,1 tund; 5) tutvumine hageja 22.04.2026 lõplike seisukohtadega, seisukohtade analüüs ning nõupidamine kostjaga seoses seisukohtadega 1 tund; 6) kostja 29.04.2026 lõpliku seisukoha koostamine 3,5 tundi; 7) menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi. Buldakovide Juriidilise Büroo OÜ osutab teenust 150 eur/h. Kostja palub märkida vastavalt

§ 177

lg 4 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma kostjale alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei ole kostja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. 41. Tulenevalt

§ 138lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144

p 1).

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9 2-26-2995 üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56). 42. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabi tunnitasu määr 150 eurot/h on käesolevas vaidluses aktsepteeritav. Kostja lepingulise esindaja ajakulu osas peab kohus põhjendatuks ajakulu kokku 10 h. Seega kokkuvõttes määrab kohus kostja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks summa 1500 eurot (10 x 150) ja mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Menetluskulud kuuluvad kostjale hüvitamisele ilma käibemaksuta. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus

§ 177

lõike 4 alusel, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1500 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. 43. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 178

lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.