KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2026. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 4-26-1803 Kohtunik Markus Kärner Vaidlustatud kohtulahend Harju

) § 192 lg-st 1¹ ja

§ 193

lg-st 1 tulenevalt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Menetlusalune isik saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
2. aprilli
3. a kiirmenetluse otsusega asjas nr 2315,26,003277 trahviti Juri Aboltõnit liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi 600 euroga.
4. J. Aboltõn esitas
5. mail 2026 Harju Maakohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele. Ennistamise taotluse kohaselt lõppes kaebetähtaeg
6. aprillil
7. Kaebetähtaja möödalaskmine oli tingitud J. Aboltõni emotsionaalsest ja raskest olukorrast, mis tulenes tema lastest. Nimelt toimus
8. aprillil
9. a XXX koolis juhtum, mis puudutas J. Aboltõni lapsi, s.o lapsed olid lasteaiast kadunud, kuid leiti hiljem. Väärteomenetlusega seotud kohustustele pööras J. Aboltõn tähelepanu alles
10. mail 2026, kui ta sai e-kirja PPA-lt. Pärast selle e-kirja saamist asus J. Aboltõn viivitamatult tegutsema. Kaebuses kohtuvälise menetleja väärteootsusele taotleb J. Aboltõn karistuse kergendamist või asja saatmist PPA-le tagasi uueks otsustamiseks. 4-26-1803 Maakohtu määrus
11. Harju Maakohus jättis
12. mai
13. a määrusega

§ 117lg 1 p 2, § 118 lg 2 p 1 alusel J.

Aboltõni taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et J. Aboltõn ei järginud

§ 114lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega ning alus kaebetähtaja ennistamiseks puudub.

Määruse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 4.

§ 114

lg 3 kohaselt esitatakse kaebus kiirmenetluses tehtud otsusele maakohtule 15 päeva jooksul, alates menetlusaluse isiku poolt kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisest.

§ 57

lg 3 järgi koostatakse kiirmenetluse otsus kahes identses eksemplaris, millest esimene antakse kohe pärast otsuse allakirjutamist menetlusalusele isikule allkirja vastu otsuse teisel eksemplaril. Kiirmenetluse otsus tehti J. Aboltõni suhtes

1. aprillil 2026 ning tulenevalt otsusest sai kaebaja selle samal päeval kätte. Kaebusest nähtuvalt ei eita J. Aboltõn otsuse kättesaamist. Seega pidi J. Aboltõn olema teadlik, et kaebuse esitamise viimane päev on
2. aprillil
3. J. Aboltõn on märkinud, et kaebetähtaja möödalaskmise tingis
4. aprillil 2026 XXX lasteaias toimunud intsident, mistõttu keskendus ta laste turvalisuse, juhtunu asjaolude väljaselgitamise ning olukorra lahendamisega seotud tegevustele. Kaebaja lisatud lasteaia protokolli kohaselt tegeleti juhtumi asjaolude tuvastamisega ja lahenduste leidmistega juba sama päeva pealelõunal toimunud ümarlaual. Muuhulgas sõlmiti koosolekul kokkulepe tegevusteks, mis aitaksid edaspidi vältida taoliste olukordade kordumist. Vanemate osa oli kokkuleppe kohaselt selgitus- ja teavitustöö, mis ei takistanu ülemääraselt igapäevaelu tegevusi. Kaebajal oli võimalik kaebus esitada järgnevate päevade jooksul.
5. aprillil 2026 lasteaias toimunud juhtum ei takistanud kaebuse õigeaegset esitamist. Seega ei anna J. Aboltõni kaebuses esitatu alust kaebetähtaja ennistamiseks. Määruskaebus
6. Samal päeval, s.o
7. mail 2026 esitas J. Aboltõn maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb kohtumääruse tühistamist, kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ning kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse sisulist läbivaatamist. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
8. Kohus leidis, et
9. aprillil 2026 lasteaias toimunu ei takistanud kaebuse õigeaegset esitamist ning vanemate roll piirdus selgitus- ja teavitustööga. J. Aboltõni hinnangul hindas kohus asjaolusid liialt kitsalt.
10. aprillil 2026 lasteaias toimunu puudutas otseselt J. Aboltõni laste turvalisust. Olukord ei lõppenud
11. aprilli 2026 ümarlauaga. Lisaks arutati psühholoogi kaasamist, pakuti kohtumist. Lisaks oli üks J. Aboltõni lastest lasteaiast eemal alates
12. aprillist
13. Toimus kohtumine lastekaitsega. Kaebetähtaja möödalaskmine ei olnud tahtlik. Pärast PPA-lt e-kirja saamist
14. mail 2026 reageeris J. Aboltõn viivitamata ja esitas kaebuse. J. Aboltõn märgib veel, et ta ei vaidlusta, et kiirmenetluse otsus vormistati
15. aprillil 2026 ja menetlus toimus samal päeval. J. Aboltõn märgib, et tal pole otsuse koopia säilinud. J. Aboltõn ei mäleta, mis tema otsuse koopiaga juhtus. J. Aboltõn märgib, et ta ei vaidlusta väärteootsuse kättesaamist, vaid selgitab, miks ta kaebetähtaja jooksul ei reageerinud. J. Aboltõn palub hinnata asjaolusid terviklikult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus jätab J. Aboltõni määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. 8.

§ 38

lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetlustähtaegade arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) sätteid.

§ 118lg 2 p 1, § 38 lg 1 ja Kr

MS § 172 kohaselt saab maakohus vaadata kohtuvälise menetleja otsusele esitatud mittetähtaegse kaebuse sisuliselt läbi üksnes siis, kui kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist ning 2

§ 114lg 3 kohaselt tuli J. Aboltõnil esitada kaebus alates sellest 15 päeva jooksul maakohtule. Kr

MS § 171 lg 1 teise lause kohaselt oli kaebuse esitamise viimane, s.o

1. päev, seega
2. aprill
3. J. Aboltõn esitas kaebuse ning ennistamise taotluse maakohtule peaaegu kuu hiljem, s.o
4. mail
5. Tutvudes J. Aboltõni ennistamise taotluse ja määruskaebuse väidetega, ei ole ringkonnakohtul võimalik konkreetselt tuvastada, millal langes J. Aboltõni väidetav takistus, mis ei võimaldanud tal tähtaegselt kaebust esitada, ära. Ennistamise taotluses ja määruskaebuses on kirjeldatud eeskätt 2026 aprillis toimunud sündmusi. Määruskaebuses selgitab J. Aboltõn, et lisaks
6. aprillil 2026 toimunud sündmustele, leidsid hiljem veel aset laste toetamisega seotud tegevused, psühholoogi kaasamise arutelud, kohtumine lastekaitsega. Kõige viimane J. Aboltõni poolt takistusena kirjeldatud sündmus võis, nähtuvalt J. Aboltõni poolt kirjeldatud asjaoludest, toimuda
7. mail 2026, s.o kohtumine lasteaia ja lastekaitsega. See tähendab, et kaebetähtaja ennistamiseks ettenähtud 14-päevane tähtaeg pidi lõppema
8. mail
9. Püüdes määratleda J. Aboltõni kirjeldatud takistusi, on tõenäoline, et ta esitas ka ennistamise taotluse hilinenult. Sel juhul pidanuks maakohus jätma lisaks kaebusele J. Aboltõni ennistamise taotluse läbi vaatamata, s.o KrMS § 172 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödalaskmise tõttu. Ühest küljest on J. Aboltõni kirjeldatud takistuste raskuskese
10. aprillil
11. Samas toonitab ta määruskaebuses, et sel päeval toimunu ei anna takistustest tervikpilti. Nii pole ringkonnakohtul iseenesest määruskaebusmenetluses võimalik tuvastadagi takistuse äralangemise aega KrMS § 172 lg 3 tähenduses. Arvestades kaebuse argumentatsiooni, on tõenäoline, et J. Aboltõni poolt kirjeldatud lasteaiaga seotud tegevused jätkusid ka mais. Seetõttu ei loe ringkonnakohus seda maakohtu poolt tuvastamata jäetud asjaolu oluliseks menetluslikuks minetuseks.
12. Riigikohtu praktika kohaselt mõistetakse kaebetähtaja ennistamisel mõjuva põhjusena sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud ‒ loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (vt nt RKKK 02.03.2022 1-21-5924/9, p 8). J. Aboltõn on kirjeldanud ennistamise taotluses kokkuvõtlikult olukorda, kus tema 2 last lahkusid loata lasteaia territooriumilt. Taotluse juurde lisatud XXX lasteaia koostatud protokollist nähtuvalt leiti lapsed samal päeval, s.o
13. aprillil
14. Veel selgub samast protokollist, et kool ja lapsevanemad leppisid kokku rida tegevusi, mis olid suunatud tulevikus samalaadsete olukordade vältimisele. Ennekõike kujutasid need endast selgitavaid, teavitavaid tegevusi. Ringkonnakohus möönab, et inimlikult on arusaadav
15. aprilli 2026 sündmusest saadud ehmatus oma laste pärast. Samas oli J. Aboltõnil piisavalt aega ehmatusest ülesaamiseks. Ta ei pidanud esitama kaebust samal päeval, vaid sobiva aja leidmiseks oli 15 päeva. Vanemlik selgitustöö ja hoolitsus kuulub lapsevanema rolli juurde ega kujuta endast muud elutegevust halvavat objektiivset takistust. Nii oli J. Aboltõnil võimalik leida nende kohustuste kõrvalt kaebetähtaja jooksul mõni tund kaebuse koostamiseks ja esitamiseks. Pigem unustas J. Aboltõn lastega seotud sündmuste tõttu trahvi olemasolu vahepealsel ajal üleüldse. Võrreldes laste heaolu tagamise vajalikkusega on seegi inimlikult mõistetav. Seetõttu meenus liiklustrahv J. Aboltõnile alles siis, kui politsei talle e-kirjaga selle tasumise vajadust meelde tuletas. Ent ka unustamine ei kujuta endast mõjuvat põhjust. Kokkuvõtlikult ei kujuta J. Aboltõni poolt kohtutele kirjeldatud olukord endast kohtupraktika pinnalt mõjuvat põhjust, mis võiks anda alust kaebetähtaja ennistamiseks. 3

§ 118

lg 2 p 1 sätestab, et maakohtunik teeb kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, kui kaebus on esitatud pärast

§ 114

lõigetes 3 sätestatud tähtaja möödumist ning tähtaja ennistamise taotlus jäi rahuldamata. Nõnda maakohus tegi, s.o maakohtu on määrus seaduslik ja põhjendatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21. mai 2026 määruse

§ 147lg 1 p 1, § 194 lg 3 ja § 196 lg 2 alusel muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4