Arvestades, et intress moodustab üksnes 1/5 põhivõla summast, ning põhivõlg ise ei olnud suur. Seega ei saa ka intressi pidada ebamõistlikult suureks. Lühiajalises ja riskantses olukorras on kõrgem intressimäär põhjendatud, kuid kahe kuu peale ei ole see ülemäärane ega kahjusta ühistu huve. Kostja on tunnistanud laenu võtmist majandusaasta aruandes. Seega leppis kostja kokku laenulepingu sõlmimisega ja sellest tulenevate kohustustega. Kostja väidab, et hageja on ühistu võlgnik ja kviitungid ei ole usaldusväärsed. Tegelikult on kõik dokumendid, sealhulgas raamatupidamine, uuele juhatusele üle antud. Seega on kostjal võimalik kontrollida hageja makseid. Hageja on esitanud kviitungid sularahamaksude kohta. Kui kostja väidab, et neid makseid ei ole tehtud, on tal kohustus esitada kohtule raamatupidamise väljavõtted, mis seda kinnitaksid. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja pole maksnud. Kostja väited seoses väidetava võlgnevusega on asjakohatud. Laenulepingu näol on tegemist eraldiseisva võlasuhtega ning hageja väidetav võlgnevus ei mõjuta võlasuhte kehtivust ega kostja kohustust laenusumma tagastada. Kui kostja leiab, et hagejal on võlgnevus KÜ ees, tuleb võla sissenõudmiseks esitada hagi kohtusse. Käesolev kohtuasi on antud väidete esitamiseks ebasobilik. Ühistu on aktsepteerinud teiste liikmete sularahamakseid ja nende suhtes pretensioone ei ole. Ainult hageja puhul väidetakse, et sularahamakseid ei saa lugeda kehtivaks, kuigi hageja esitas kviitungid. Selline käitumine on ebajärjekindel, diskrimineeriv ja rikub hea usu põhimõtet (TsÜS § 32) ning PS § 12 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Kostja seab kahtluse alla lepingu kuupäeva ja autentsuse. Leping sõlmiti 23.10.2024 ning allkirjastati samal päeval. Raha anti üle samal ajal. Hageja on esitanud maksekorralduse, kus on selgelt märgitud, et tegemist on laenuga 10% intressimääraga. Laenu võtmise seisuga oli Z. A. veel juhatuse liige. Nagu oli märgitud, ei pidanud KÜ juhatus kutsuma üldkoosolekut kokku, et otsustada laenu võtmine. Juhatuse liikme tagasikutsumine ei tähenda iseenesest seda, et uus juhatus otsustab nö tühistada tagasi kutsutud juhatuse liikme poolt varasemalt vastu võetud otsused. Z. A. tegutses ka kriitilises olukorras, kus tuli hoida ära vee ja kütte katkestus. Hageja esitatud laen summas 1300 eurot kajastub ka ühistu majandusaasta aruandes, mis on koostatud ja kinnitatud juba uue juhatuse poolt. See kinnitab üheselt, et laen on tegelikult olemas ja ühistu ise on seda ametlikult tunnistanud ning selle heaks kiitnud. Seega ei saa kostja väide lepingu autentsuse kohta olla usutav. Kõik tõendid (leping, maksekorraldus, majandusaasta aruanne) näitavad, et hageja räägib tõtt (dtl 49-52). Kostja vastuväited 3. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 23.10.2024 sõlmis toonane korteriühistu juhatuse liige Z. A. laenulepingu oma poja, hageja Z. A.iga summas 1300 eurot intressimääraga 10% kuus. Lepingu sõlmimise ajaks oli korteriühistu juba sattunud raskesse majanduslikku olukorda: vee- ja küttepakkujatele oli üle 17 000 euro suurune võlg ning ühistu pangakontol oli 3 eurot. Juba enne lepingu sõlmimist (15.10.2024) oli välja kuulutatud üldkoosolek, kus päevakorras oli Z. A.i tagasikutsumine juhatusest. 30.10.2024 otsustas üldkoosolek ta juhatusest tagasi kutsuda ja valida uued juhatuse liikmed. Hageja on ise korteriühistu ees pikaajaline võlgnik. Pangakontole ei ole laekunud tema makseid. Hageja on väitnud, et on tasunud sularahas ning on esitanud selle kohta mõned käsitsi koostatud kviitungid. Kostja ei pea neid kviitungeid usaldusväärseteks tõenditeks, kuna raamatupidamist ega sularahakassat ei ole endine juhatus uuele juhatusele üle andnud. Samuti ei kajastu ühtegi hageja makset ühistu ametlikul pangakontol. Oluline on märkida, et hageja ema L. A. oli ühistu raamatupidaja, kes koos juhatuse liikme Z. A.iga ei andnud üle raamatupidamise dokumentatsiooni ega sularahakassat. Nende tegevusetuse tõttu on praegu käimas eraldi kohtuvaidlus endise juhatuse ja raamatupidaja vastu. Sellises olukorras ei saa pidada usaldusväärseks hageja poolt esitatud käsitsi koostatud kviitungeid, mis väidetavalt tõendavad sularahamakseid. Kostja tugineb volituse puudumisele (TsÜS § 121, KrtS § 36) ja leiab, et korteriühistu juhatuse liige ei olnud õigustatud sõlmima ühistu nimel laenulepingut ilma üldkoosoleku otsuseta. Seetõttu ei ole leping ühistu suhtes siduv. Kostja leiab ka, et tegemist on huvide konfliktiga (ÄS § 187 lg 1) kuna leping sõlmiti juhatuse liikme ja tema poja vahel, kusjuures hageja ema oli samaaegselt ühistu raamatupidaja. Seega, tegemist on selge huvide konfliktiga ja tehinguga, mis kahjustab ühistu huve. Kostja leiab, et intress ja viivis on tühised (
) kuna intressimäär 10% kuus (120% aastas) ja viivis 0,1% päevas (36,5% aastas) on ülemäärased ja heade kommetega vastuolus. Kostja toob veelkord esile hageja enda võlgnevuse ühistule ja rõhutab, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid maksete kohta. Hageja poolt esitatud kviitungid ei vasta usaldusväärse raamatupidamise dokumentide nõuetele ning nende autentsus on vaieldav. Seetõttu arvestab kostja hagejat jätkuvalt ühistu võlgnikuna. Kostja vaidlustab ka laenulepingu kuupäeva ja selle autentsust. Kostja leiab, et laenuleping on koostatud käsitsi paberil ja allkirjastatud ilma digiallkirjata. Sellises vormis dokument ei võimalda kontrollida lepingu allkirjastamise täpset kuupäeva ega autentsust. Arvestades, et leping sõlmiti ajal, mil juba oli teada juhatuse liikme tagasikutsumise päevakorda võtmine, on alust kahelda, kas leping allkirjastati tegelikult 23.10.2024 või hiljem tagantjärele (dtl 27-28). Kohtuotsuse põhjendused
) § 396 lg 1 sätsetab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas (lg 4).
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kostja ei vaidlusta, et hageja nõude aluseks on 23.10.2024 laenuleping selles toodud tingimustel (dtl 8-9, sama dtl 153-154) ja laenusumma 1300 eurot on kantud kostja arvele 23.10.2024 (dtl 11-12, sama dtl 156-157, 71). Viidatud laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 2 kuuks intressiga 10% kuus ja kohustusega laen koos intressiga hiljemalt 23.12.2024 tagasi maksta. Pooled leppisid kokku, et laenu tagasimaksega viivitamisel tuleb tasuda viivist 0,1% päevas. Maksekorraldusest nähtuvalt on hageja selgitusse märkinud: „Laen 2 kuuks, iga kuu tagastatakse võrdses osas. Ühe kuu laenu intress on 10%.“ Kostja on vastuses hagile nõustunud sellega, et kostjal oli laenu andmise hetkel raske majanduslik olukord, kostjal olid võlad vee-ja küttepakkujatele ja avaldanud suuliselt istungil, et endine juhatuse liige maksis selle rahaga ära KÜ võla soojusenergia eest ja majja lülitati soojus tagasi (dtl 71). Seega on kostja nõustunud sellega, mida hageja on avaldanud, nimelt, et laenu eesmärk oli katta ühistu kohustusi teenusepakkujate ees, et vältida elutähtsate teenuste katkestamist. Vaatamata eeltoodule, leiab kostja, et KÜ endisel juhatuse liikmel Z. A.il ei olnud volitust korteriühistu nimel laenulepingut sõlmida, so laenu võtta. Ka leiab kostja, et tegemist oli huvide konfliktiga. Vaidlust ei ole selles, et Z. A. oli laenulepingu sõlmimise ajal KÜ juhatuse liige, kes võis korteriühistut üksi esindada. KrtS § 24 lg 1 kohaselt juhatus on korteriühistu juhtorgan, kes esindab ja juhib korteriühistut. Korteriühistu juhatusele kohaldatakse lisaks käesolevas seaduses sätestatule mittetulundusühingute seaduse § 26 lõikes 2 ning §-des 27–29 ja 32 mittetulundusühingu juhatuse kohta sätestatut. MTÜS § 27 lg 3 sätestab, et juhatuse liikmed on mittetulundusühingu nimel tehingute tegemisel kohustatud mittetulundusühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute kohta. Laenu andmise ajal kehtinud KÜ põhikirja p 6.2.6 kohaselt kuulub üldkoosoleku pädevusse laenu võtmise otsustamine (dtl 63, sama dtl 97). Seega saab asuda seisukohale, et kui kostja juhatuse liige otsustas laenu võtmise, kuigi selle eesmärk oli KÜ võla tasumine, siis tal selleks ilma üldkoosoleku otsuseta ehk volituseta õigust ei olnud. Samas ei muuda see laenulepingut tühiseks. Tegemist ei ole ka huvide konfliktis tehtud tehinguga. Tuvastatult, kajastab KÜ majandusaasta aruanne (dtl 78-86, sama dtl 112-120, korduv dtl 144-152) vaidlusalust laenukohustust 1300 eurot, so kostja 2024 majandusaasta aruande bilansis on lühiajaliste kohustiste all eraldi real kajastatud „laenukohustised 1 300“ (dtl 81, sama dtl 115). Kohus nõustub kostjaga selles, et majandusaasta aruanne kui dokument iseenesest ei tähenda laenu aktsepteerimist või hilisemat heakskiitmist, kuid kohtu hinnangul annab selleks aluse KÜ üldkoosoleku otsus, kus on viidatud majandusaasta aruanne kinnitatud (dtl 126-128, sama dtl 141-143). Kohus on seisukohal, et poolte vahel on
Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväitel laenulepingu autentsuse osas alust. Kostja ei ole oma väidet ka nõutekohaselt sisustanud ega tõendanud. Laenulepingust tulenev põhinõue muutus
Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja ei ole laenusummat 1300 eurot hagejale tähtaegselt, so 23.12.2024 tagastanud. Eeltoodust järelduvalt on hageja põhinõue 1300 eurot põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1300 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 2 kokku leppinud, et laenuvõtja kohustub maksma laenuandjale intressi laenusummalt 10% kuus (
lg 1 teine lause).
lg 3 teine lause sätestab, et kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Kostja kohustus laenu tagastama 23.12.2024 ja tasuma intressi 10% laenusummalt iga kuu. Seega tuli kostjal hagejale tasuda intressi 2 kuu eest kokku 260 eurot hiljemalt 23.12.2024. Kostja ei ole kohustust täitnud, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intressivõlgnevus 260 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et viivituse korral kohustub kostja hagejale tasuma viivist 0,1% päevas (
Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates 24.12.2024 kuni 05.08.2025 kokku 292,50 eurot (viivitatud päevi 225) ja edasiulatuva viivise väljamõistmist lepingujärgses määras, so 0,1% päevas alates 06.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni (TsMS § 367). Kostja leiab, et intress ja viivis on tühised (
) kuna intressimäär 10% kuus (120% aastas) ja viivis 0,1% päevas (36,5% aastas) on ülemäärased ja heade kommetega vastuolus. Kostja ei ole oma väidet sisustanud. Kohtu hinnangul on poolte lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt hagejal õigus lepingujärgset viivist ja intressi nõuda ning kostjalt tuleb hageja kasuks intress ja viivis välja mõista. Kostja on esitanud ka menetlusliku tasaarvestusavalduse, millega soovib tasaarvestada hageja nõude hageja võlgnevusega KÜ ees (dtl 163).
lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega tasaarvestamise eelduseks on selge nõude olemasolu.
lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on kostja avaldusele (nõudele) vastu vaielnud, ka ei ole kostja nõue selge. Seega, jätab kohus kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata. Kohus selgitab, et kuna kohus rahuldab hagi lepingu alusel, ei analüüsi kohus võimalikku nõudeõigust lepinguvälisel alusel. Eeltoodu alusel, kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1300 eurot, intressivõlgnevuse 260 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 292, 50 eurot ning edasiulatuva viivise alates 06.08.2025 põhinõudelt 1300 eurolt 0,1% päevas kuni põhinõude 1300 euro täitmiseni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.