TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-23-2354 21. oktoober 2025 Maria Lõbus Y.Y. kaebus Viru Vang

) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

1. Vangistusseaduse (VangS) § 27 lõige 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Sama meede on ette nähtud ka VangS § 68 lõikes 3, mis sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud läbi otsida. Läbiotsimise üksikasjalik kord on sätestatud justiitsministri
2. septembri
3. a määruses nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44), mille § 31 lõige 1 kordab VangS § 68 lõikes 3 sätestatut ja annab 5 3-23-2354 vanglateenistuse ametnikule õiguse otsida vanglasse sisenev isik läbi. Läbiotsimise regulatsiooni pole alust pidada põhiseadusvastaseks. See teenib vangla julgeoleku tagamise eesmärki.
4. Vanglal on kaalumisruum selles osas, millisel viisil pikaajalisele kokkusaamisele saabunud inimese läbiotsimist teha. Läbiotsimise viisi valikul tuleb arvestada, et mida intensiivsem on isiku põhiõiguste piirang, seda kaalukamad ja enam põhjendatud peavad olema piirangut õigustavad asjaolud. Kui seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord, tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi erandlikuks, mis nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist. Pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid isikuid ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumise eest, seetõttu on neist lähtuv korrarikkumise oht tõenäoliselt väike. Võimalikku ohtu aitavad tõrjuda ka teised läbiotsimise viisid ja kinnipeetava läbiotsimine pärast pikaajalist kokkusaamist (määruse nr 44 § 32 punkt 2).
5. Eeltoodule tuginedes leiab kohus ka praeguses asjas, et pikaajalisele kokkusaamisele tulnud külastaja alasti läbiotsimine on iseenesest VangS § 27 alusel õiguslikult lubatav. Seda ei pea inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkuvaks ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 12350/04: Wainwright vs. Ühendkuningriik), kui järgitakse ettenähtud reegleid. Kuid sellega kaasneva eraelu puutumatuse (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26) riive intensiivsust arvestades peab selline läbiotsimise viis olema erandlik ja põhjendatud ning tuginema konkreetsele ohuhinnangule. Külastaja alasti läbiotsimine ei saa olla tavapärane ja igakordselt kasutatav praktika, sest vastasel korral muutuvad muud määruse nr 44 § 31 lõikes 5 sätestatud läbiotsimise täiendavad viisid mõttetuks. Nende täiendavate viiside reguleerimine näitab vastupidi, et läbiotsimine ei tähenda alati lahtiriietumisega läbiotsimist. Lahtiriietumisega läbiotsimisele tuleb reeglina eelistada teisi läbiotsimise viise. Külastaja ei ole kinnipeetav, kelle õiguste riivet saab õigustada vangistusega paratamatult kaasnevate tagajärgedega.
8. Praegusel juhul ei ole vangla ära näidanud, et kaebaja alasti läbiotsimine oli põhjendatud. Vastustaja selgitas kohtule, et kaebaja isa kannab karistust Viru Vangla tugevdatud järelevalvega üksuses narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupi poolt ning temalt on vanglas korduvalt leitud keelatud esemeid:
9. augustil 2019 leiti tema kambrist ümberehitatud teler, milles oli varjatud USB pesa, mälukaart ja USB adapter, ning
10. oktoobril 2019 leiti talle kuuluva veekeetja seest kolm mikro SD kaarti, kaks USB adapterit ja üks USB otsiku taoline ese. Vastustaja osutas, et ka eelmise vangistuse ajal leiti kaebaja isalt keelatud esemeid:
11. aprillil 2006 leiti temalt mobiiltelefon Motorola C-115 koos laadija ja SIM-kaardiga;
12. mail 2007 leiti tema suust EMT SIM-kaart;
13. aprillil 2008 karistati teda kinnipidamiskohas alkoholi tarvitamise eest;
14. detsembril 2008 saabus ta Rapla arestimajja koos 4GB USB mälupulgaga;
15. novembril 2010 leiti temalt sigarett ja tuletikud;
16. jaanuaril 2011 leiti temalt tuletikud, sigarett ja sigaretivalmistaja Rizzla. Kohtu hinnangul ei saa vastustaja õigustada kaebaja alasti läbiotsimise vajadust tema isa poolt aastatel 2006‒2011 toime pandud rikkumistega, sest neid ei ole võimalik kuidagi seostada kaebajaga, kes polnud nende sündmuste toimumise ajal veel sündinudki. Samuti pole vastustaja ära näidanud, et
17. augustil 2019 ja
18. oktoobril 2019 kaebaja isalt leitud keelatud esemete puhul oli põhjendatud alus arvata, et need toimetati vanglasse just kaebaja vahendusel. Lisaks oli nendest rikkumistest
19. detsembriks 2021 ja
20. juuliks 2022 möödas enam kui kaks aastat ning vangla pole väitnud, et kaebajalt oleks selle ajavahemikku sisse jäänud alasti läbiotsimiste (s.o
21. detsembril 2019 ja
22. juulil 2020 toimunud läbiotsimised) käigus leitud keelatud esemeid. Seega ei saa kohtu hinnangul
23. augustil 2019 ja
24. oktoobril 2019 kaebaja isalt keelatud esemete leidmisega õigustada 6 3-23-2354 kaebaja alasti läbiotsimist
25. detsembril 2021 ja
26. juulil
27. Vastustaja esitatud põhjendused selle kohta, et pikaajalisel kokkusaamisel esineb suurem risk keelatud ainete ja esemete vanglasse toomiseks, kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte aga konkreetsest kaebajast lähtuvat ohtu. Vastustaja ei ole väitnud, et tal oli eelteadmine selle kohta, et kaebaja võib vanglasse tulles tuua kaasa keelatud esemeid või aineid. Kinnipeetava kuriteod ei anna alust pidada ka teda külastavaid pereliikmeid õigusrikkujateks ja seetõttu vangla julgeolekut ohustavateks. Kuigi kohus möönab, et teised läbiotsimise viisid ei pruugi olla alati sama tõhusad kui alasti läbiotsimine, ei saa neid pidada ka selgelt ebapiisavateks. Alasti läbiotsimine saab olla põhjendatud juhul, kui muul viisil läbiotsimise (kehaskänneriga, teenistuskoeraga, kompimise teel, metallidetektoriga jms) käigus jääb vanglale põhjendatud kahtlus, et külastaja võib varjata keelatud esemeid. Keelatud esemete vanglasse sattumise riski aitab vähendada ka võimalus otsida kinnipeetav pärast kokkusaamist läbi või kasutada tema suhtes muid meetmeid (nt teha kinnipeetavale narkotest jms). Praeguses asjas ei ole vastustaja viidanud ühelegi konkreetsele kahtlusele, mis kaebaja alasti läbiotsimist põhjendanuks. Vastustaja on ise tunnistanud, et reegliks oli otsida alasti läbi kõik alaealised külastajad kuni
28. a augustini. Seega on ilmne, et vastustaja ei ole mingisugust kaalumist, kas kaebaja alasti läbiotsimine on vajalik ja põhjendatud, tegelikult sisuliselt läbi viinud. Selline käitumismudel ei ole aga põhiõiguste riive seisukohalt aktsepteeritav. Kohtu arvates ei toeta kõigi külastajate igakordne alasti läbiotsimine ka kinnipeetavate sotsiaalsete suhete soodustamise eesmärki (VangS § 23), vaid mõjub pärssivalt, sest kinnipeetavaga kokkusaamist hakkavad vältima need isikud, kelle jaoks ei ole alasti läbiotsimine vastuvõetav.
29. Kuna vastustaja ei ole teostanud kaebaja alasti läbiotsimisel mingit kaalumist ja alasti läbiotsimiseks puudusid konkreetsed põhjused, on tegemist kaalumisveaga ja valitud meede tuleb lugeda ebaproportsionaalseks ning seetõttu õigusvastaseks.
30. Isiku keha, mis on tema privaatsfäär, kuulub eraelu esemelisse kaitsealasse ja seda riivatakse, kui avalik võim nõuab selle vaatamist. Õigusvastane läbiotsimine vaidlusalusel viisil rikkus kaebaja eraelu ja alandas tema väärikust

§ 9lõike 1 mõttes ning tekitas mittevaralist kahju.

Eeldada võib, et vaidlusalusel viisil õigusvastane läbiotsimine põhjustas kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja pidi kahel korral laskma võõral inimesel vaadata oma paljast keha ning tegema alasti olekus võõra inimese ees küki.

1. Samas ei ole kaebaja tõendanud, et
2. detsembril 2021 ja
3. juulil 2022 toimunud alasti läbiotsimised oleksid tema vaimset tervist kahjustanud. Kaebaja taotlusel kohtuasjast nr 1-16-7572 praeguse asja juurde võetud kaebaja vaimse tervise seisundit kajastavatest dokumentidest ei nähtu, et kaebaja vaimne seisund oleks alasti läbiotsimiste tõttu halvenenud.
4. oktoobri
5. a dokumendist on näha, et kaebaja on kliinilise psühholoogiga avatult suhelnud. Muu hulgas rääkis kaebaja sellest, et tema bioloogiline isa viibib kinnipidamisasutuses ning omavahel suheldakse enamasti telefoni teel, aga kaebaja on isa ka külastanud (dtl 254). Kaebaja ei osutanud oma vanglas viibiva isa külastamisest rääkides alasti läbiotsimistele. Võttes arvesse, kui julgelt on kaebaja oma erinevaid muresid kliinilisele psühholoogile usaldanud, võib järeldada, et kui vanglas tehtud alasti läbiotsimised oleksid kaebajat tõepoolest pikemas plaanis negatiivselt mõjutanud, oleks kaebaja nendest kindlasti kliinilisele psühholoogile rääkinud, kui jutuks tuli tema vanglas viibiva isa külastamine. Kuna kaebaja pole aga alasti läbiotsimisi maininud, võib sellest järeldada, et need ei ole tema vaimsele tervisele pikemaajaliselt täiendavat kahju põhjustanud. Asja juurde võetud kaebaja vaimse tervise seisundit kirjeldavatest dokumentidest ilmneb, et kaebaja vaimse tervise probleemid on põhjustatud aktiivsus- ja tähelepanuhäirest ning sellest tingitud emotsionaalsest häiritusest. 7 3-23-2354 14.

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kogu kahju ära hoidnud. Isiku läbivaatus otsustatakse ja teostatakse vahetult enne pikaajalist kokkusaamist. Tõenäoliselt poleks vangla rahuldanud kaebaja taotlust viia läbivaatus läbi ilma, et ta oleks pidanud ennast alasti võtma. Siinkohal tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebaja võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajale ette heita seda, et ta ei asunud vastustajaga vaidlema, mingisuguseid taotlusi esitama ning näiteks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusega kohtusse pöörduma, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ära jäämise. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast äärmiselt oluline sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle sündmuse ära jäämise hirmus kannatab külastaja õigusvastase läbiotsimise lihtsalt ära. See ei anna aga alust eitada kahju tekkimist ega välista selle hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitamist ei saa seega välistada esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega (

§ 7lõige 1).

Samuti tuleb arvestada sellega, et

§-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole

§ 7

lõikes 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 14).
3. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise eelduseks on ka vastustaja süü (

§ 9lõige 1).

Konkreetsel juhul läbiotsimise viisi valikul kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt raske hooletusega (

§ 7lõige 4 ja võlaõigusseaduse § 104 lõige 4).

Läbiotsimist võimaldav norm ei nõudnud seda, et läbiotsimine teostatakse just viisil, et isik peab ennast alasti võtma. Eeldada võib, et ametnikud pidid sellest oma ülesannete täitmisel teadlikud olema. Samas ei viita ükski asjaolu sellele, et vastustaja ametnikud oleksid tahtnud tekitada läbiotsimisega kaebajale hingelist valu ja kannatusi.

1. Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos: kui vastustaja poleks kaebajat mitmel korral vaidlusalusel viisil läbi otsinud, poleks kaebaja pidanud hingelist valu ja kannatusi kannatama, kohtule ei ole tõendatud, et kui kaalumisviga poleks esinenud, oleks kaebaja jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed.
2. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (

§ 9lõige 2, § 13).

Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. Õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks tuleb vaadata ka samasisulistes asjades välja mõistetud hüvitiste suurusi. Alaealiste laste puhul on kohtupraktikas rõhutatud, et neid peab õiguskord eriliselt kaitsma ning nende hingeline üleelamine võib olla kordades suurem kui täiskasvanul. Alaealistele lastele on ühe õigusvastase läbiotsimise eest mõistetud hüvitisi valdavalt suurusjärgus 300 eurot (vt haldusasjad nr 3-23-2441, 3-24-10 ja 3-24-1382). Kaebaja vanus jäi läbiotsimiste ajal vahemikku 9‒10 aastat. Kaebajale tehtud läbiotsimised ei olnud muus osas õigusvastased. Läbiotsimised viis läbi kaebajaga samast soost isik. Läbiotsimine viidi läbi privaatselt eraldi ruumis ning kaebajal oli võimalik end paljastada poole keha kaupa, st ta ei pidanud end korraga täiesti paljaks võtma. Alastiolek oli lühiajaline. Kohus arvestab ka kaebaja suhtes toimunud rikkumiste korduvust: kaebaja otsiti õigusvastaselt alasti läbi kahel korral. 8 3-23-2354 Eeltoodut arvestades peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohaseks hüvitiseks 600 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

1. HKMS § 108 lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus oli tervisekahju puudutavas osas riigilõivuvaba (riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkt 12). Ülejäänud kaebuse osas maksis kaebaja nõutava hüvitise suuruse 2000 eurot järgi riigilõivu 60 eurot (RLS § 60 lõige 2). Tervisekahju puudutavas osas ei näinud kohus alust hüvitise väljamõistmiseks, kuid ülejäänud kaebuse osas mõistis kohus kaebajale välja hüvitise 600 eurot, mis moodustab nõutud 2000-eurosest hüvitisest 30%. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 30% tasutud 60-eurosest riigilõivust, s.o 18 eurot.
2. Kohus asendab kaebaja taotlusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 9