RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-26-5 30

) § 44 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel kinni XX-i. 5-26-5

2. novembril 2025 kuulutas Pärnu Maakohus samas väärteoasjas kohtuotsuse lõpposa, millega ta karistas menetlusalust isikut liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi arestiga 15 päevaks ja karistusseadustiku (KarS) § 275 lg 1 järgi arestiga 10 päevaks. Kohus määras, et kohtuotsus pööratakse täitmisele viivitamatult ja aresti algust arvestatakse menetlusaluse isiku kinnipidamisest.
4. novembril 2025 allkirjastas menetlusalune isik apellatsiooniteate (

§ 137lg 1), mis jõudis maakohtusse 13.

novembril

3. novembril 2025 esitas menetlusalune isik maakohtu otsuse peale apellatsiooni, ehkki maakohus ei olnud veel koostanud kohtuotsuse tervikteksti. Apellant taotles aresti lühendamist.
5. novembril 2025 koostas maakohus otsuse tervikteksti, mis toimetati arestimajas viibivale menetlusalusele isikule kätte
6. novembril.
8. detsembril 2025 menetlusalune isik vabastati, sest talle mõistetud 25 päeva aresti sai kantud.
10. detsembril 2025 täitus apellatsioonitähtaeg maakohtu otsuse vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsus
11. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas
12. veebruaril 2026 maakohtu
13. novembri
14. a otsuse õigusvastaseks osas, millega pöörati arest viivitamatult täitmisele. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 205

lg 1 osas, milles see näeb ette, et kui süüdlane oli kohtumenetluse ajaks kinni peetud ja kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud vastavalt

§-le 209, pööratakse kohtuotsus aresti mõistmise kohta täitmisele viivitamata pärast selle tegemist. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

1. Osas, mis puudutab karistuse mõistmist, on maakohtu otsus seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Apellatsioon, milles taotletakse aresti lühendamist, jääb rahuldamata.
2. Määrates aresti viivitamata täitmisele, järgis maakohus

§ 205lg-t 1.

Kuna see säte on aga põhiseadusega vastuolus ja tulnuks jätta kohaldamata, rikkus esimese astme kohus

§ 150

lg 2 mõttes oluliselt väärteomenetlusõigust, raskendades menetlusaluse isiku olukorda. Seetõttu ei ole ringkonnakohus

§ 146lg 2 kohaselt seotud apellatsiooni piiridega.

12.

§ 205

lg 1 esimene lause on menetletavas asjas asjassepuutuv norm PSJKS § 9 lg 1 mõttes.

§ 205lg 1 esimese lause järgi tuli maakohtul arest viivitamatult täitmisele pöörata.

Ka

§ 209lg 1 ei andnud alust aresti täitmisele pööramist edasi lükata.

See säte võimaldab aresti täitmise erandlikult edasi lükata näiteks menetlusaluse isiku terviseseisundi vmt asjaolude tõttu.

§ 209

lg-s 1 sätestatud asjaoludena ei ole aga võimalik käsitada üldist tõdemust, et aresti viivitamatu täitmisele pööramine oleks põhiseadusevastane, sest siis tõlgendataks

§ 205lg-s 1 ette nähtud reegel sisutühjaks.

Peale selle saab aresti täitmisele pööramist edasi lükata üksnes süüdlase taotlusel, mida menetlusalune isik praeguses asjas ei esitanud. Kohtumenetluse ajal ei teadnud menetlusalune isik, et kohus karistab teda arestiga, ja tõenäoliselt ei teadnud ta ka seda, et arest pööratakse viivitamata täitmisele.

§ 205

lg 1 esimese lause põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral tulnuks arest pöörata täitmisele alles pärast seda, kui kohtuotsus on lõplik. 13. Aresti täitmisele pööramine riivab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20 lg-s 1 sätestatud põhiõigust füüsilisele vabadusele ehk isikuvabadust. 2

§ 205lg 1 süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1).

Aresti viivitamatu täitmisele pööramise korral võetakse isikult vabadus tema arvatava süüteo tõttu enne, kui kohtuotsus tema süüdimõistmise kohta on jõustunud. Ehkki

§ 199

lg 3 kohaselt jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta selle tegemisest, ei ole see otsus jõustunud PS § 22 lg 1 mõttes, sest seda saab vaidlustada (

§ 136lg 1 ja § 155 lg 1 p 3).

Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 2 järgi kohaldub süütuse presumptsioon kogu süüteomenetlusele, sh apellatsioonimenetlusele pärast esimese astme kohtu süüdimõistvat otsust (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus (EIKo) 24.05.2011, 53466/07, Konstas vs. Kreeka, p 36). 15. Lisaks riivab

§ 205

lg 1 igaühe õigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata (PS § 24 lg 5).

§ 205

lg 1 tõttu tuleb karistus sisuliselt alati tervikuna ära kanda, hoolimata sellest, kas isik kasutab edasikaebeõigust ja kas maakohtu otsus osutub õigeks või valeks. Viimasel juhul saab kõrgema astme kohus üksnes tõdeda isiku õiguste rikkumist ning hüvitada talle tekitatud kahju. See ei ole aga samaväärne kohtu võimalusega hoida isiku õiguste rikkumine ära. Menetletavas asjas ei olnud ringkonnakohtul võimalik asuda menetlusaluse isiku apellatsiooni lahendama enne, kui tema karistus sai kantud, sest apellatsioonitähtaeg möödus alles pärast seda. Apellatsiooni esitamine ei peata aresti täitmist.

1. PS § 20 lg 2 p 1 järgi võib vabaduse võtta kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. Jõustumata kohtuotsuse täitmise legitiimne põhjus ei saa olla karistuse eesmärkide saavutamine, sest see rikuks süütuse presumptsiooni. Samas võib jõustumata otsusega mõistetud aresti viivitamatu täitmisele pööramise legitiimne eesmärk olla aresti täitmise tagamine, kui on alust karta, et isik võib karistusest kõrvale hoida. Senise kohtupraktika kohaselt on ka sel eesmärgil vabaduse võtmise põhiseaduslik alus PS § 20 lg 2 p
2. Lisaks saab

§ 205lg-st 1 tuleneva riive legitiimseks eesmärgiks pidada uue süüteo ärahoidmist.

Selleks annab aluse PS § 20 lg 2 p

2. Süüdimõistva otsuse täitmise tagamine ning uute õigusrikkumiste ärahoidmine õigustavad ka PS § 22 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste piiramist. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on põhiseaduslikku järku väärtus. Õigusrikkumiste ärahoidmine on riigi kohustus (PS § 14 lg 1) ning inimestel on ka õigus nõuda, et riik kaitseks neid ohtlike õigusrikkumiste eest (PS § 13).
3. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine on PS § 11 mõttes sobiv ja vajalik vahend, tagamaks, et arest saab täidetud. Samuti ei saa menetlusalune isik vähemasti aresti täitmise ajal panna toime uusi õigusrikkumisi. 19.

§ 205lg-st 1 tulenevad põhiõiguste riived ei ole aga mõõdukad.

See säte ei võimalda kohtul kaaluda, kas konkreetse menetlusaluse isiku puhul on oht, et ta hakkab karistusest kõrvale hoidma või paneb toime uusi õigusrikkumisi. Isikuvabaduse automaatne võtmine edasikaevatava karistusotsuse alusel ei ole mõõdukas abinõu, tõrjumaks abstraktset karistusest kõrvalehoidmise või uute süütegude ohtu. Väärteoasja materjalid ei võimalda järeldada, et menetlusaluse isiku puhul olnuks oht, et ta hakkab karistusest kõrvale hoidma. Ka ei olnud tema puhul nii suurt uute väärtegude riski, et seda pidanuks maandama 25-päevase aresti viivitamatu täitmisega. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine eeldab, et see küsimus oleks kohtumenetluse esemeks ja menetlusalune isik saaks end kaitsta. Kohtul peaks olema kaalutlusõigus ning vabaduse võtmine ei tohiks olla kohustuslik (EIKo 26.07.2001, 33877/96, Ilijkov vs. Bulgaaria, p 84). 20. Kuna

§ 205

lg 1 kohaselt pööratakse karistus viivitamata täitmisele konkreetsest ohust hoolimata, jääb vähemasti väliselt mulje, et isikult võetakse vabadus põhjusel, et ta on väärteos süüdi. See rikub süütuse presumptsiooni. 3

§ 205lg 1 ei ole asjassepuutuv säte ega ka vastuolus põhiseadusega.

Menetlusalune isik taotles apellatsioonis üksnes karistuse vähendamist, mida ringkonnakohus ei teinud. Kohtukolleegium väljus kaebuse piiridest ja tunnistas põhiseadusvastaseks sätte, mis ei kuulunud kohaldamisele. Täitmisele pööratakse jõustunud kohtulahend. Ringkonnakohtu leitud menetlusõiguse rikkumise korral võiks asjassepuutuv olla hoopis

§ 199

lg 3, mille kohaselt jõustub kohtulahend enne korralise edasikaebemenetluse lõppu.

§ 205

lg 1 on piisavalt paindlik, sest

§ 209lg 1 järgi võib kohus aresti täitmisele pööramise edasi lükata.

Järelikult võimaldab seadus välistada põhiõiguste ebaproportsionaalsed riived. Politsei- ja Piirivalveamet 23.

§ 205lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Aresti viivitamatu täitmisele pööramine on lubatud vaid juhtudel, mil rikkumine on olnud nii intensiivne, et toob kaasa isiku kinnipidamise. Menetlusalune isik saab kohtuotsuse vaidlustada ja nõuda kahju hüvitamist. Õiguskantsler 24.

§ 205

lg 1 on asjassepuutuv ning vastuolus PS §-ga 20, § 22 lg-ga 1, § 24 lg-ga 5 ja §-ga 12. 25. Säte on asjassepuutuv, sest kui maakohus jätnuks

§ 205

lg 1 põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata, siis ei oleks aresti viivitamatult täitmisele pööratud. Kuna ringkonnakohtu ülesanne on hinnata maakohtu otsuse õiguspärasust, siis oli

§ 205lg 1 asjassepuutuv ka apellatsioonimenetluses.

Praeguses asjas ei saanud maakohus aresti täitmisele pööramist

§ 209lg 1 alusel edasi lükata.

Osutatud säte lähtub eeldusest, et menetlusalune isik saab esmalt talle mõistetud arestist teada ning esitab siis taotluse selle täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Seadus ei näe aga ette, et menetlusalust isikut tuleks enne

§ 205

lg 1 kohaldamist teavitada

§ 209lg-s 1 nimetatud avalduse esitamise võimalusest.

Seega ei saaks

§ 209

lg 1 tingida

§ 205

lg 1 asjassepuutumatust isegi siis, kui asjaolud õigustaksid

§ 209lg 1 kohaldamist.

26.

§ 205

lg 1 alusel aresti täitmisele pööramine piirab PS §-ga 20 kaitstud põhiõigust isikuvabadusele. Selle riive põhiseaduslik alus ei saa olla PS § 20 lg 2 p 1. Osutatud norm lubab vabaduse võtta ainult siis, kui süüdimõistmine on jõustunud, mitte karistusotsuse täitmise tagamiseks. 4

§ 199

lg 3 kohaselt jõustunud kohtuotsus ei ole veel jõustunud põhiseaduse mõttes, sest selle otsuse peale saab edasi kaevata.

§ 205

lg 1 järgne vabaduse võtmise alus ei vasta ka PS § 20 lg 2 p-le 3, kuna ei näe aresti viivitamatu täitmisele pööramise eeldusena ette ühtegi põhiseaduse osutatud normis nimetatud tingimust, sh isiku pakkumineku ohtu. Põhiseadus ei luba piirata isikuvabadust selleks, et tulevikus jõustuvat kohtulahendit oleks lihtsam täitmisele pöörata. Legitiimse eesmärgi puudumise tõttu on

§ 205lg 1 vastuolus PS §-ga 20.

27. Vähemalt siis, kui küsimuse all on vabaduse võtmine, ei tohi riik PS § 20 lg 2 p-s 3 nimetamata juhtudel enne süüdimõistmise jõustumist eeldada, et inimene on teo toimepanemises süüdi. Kuna

§ 205

lg 1 ei näe ette, et aresti täitmisele pööramiseks peaks esinema mõni PS § 20 lg 2 p-s 3 nimetatud tingimus, siis on rikutud ka süütuse presumptsiooni. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine rikub lisaks PS § 24 lg-t 5, sest muudab edasikaebeõiguse kasutamise ebatõhusaks. 28.

§ 205lg 1 rikub ka üldist võrdsuspõhiõigust.

Selle sätte kohaselt pööratakse arest viivitamatult täitmisele, kui süüdlane on kohtumenetluse ajaks kinni peetud. Väärteomenetluses saab isikut kinni pidada kuni 48 tundi. Seega sõltub aresti täitmisele pööramine kohtumenetluse kiirusest, mis ei olene üksnes menetlusalusest isikust, vaid nt kohtu töökoormusest. Aresti täitmisele pööramise lihtsus riigi jaoks ei ole asjakohane põhjus kohelda inimesi erinevalt. Justiits- ja digiminister, kes esindab ka Vabariigi Valitsust 29.

§ 205lg 1 ei ole asjassepuutuv ega põhiseadusega vastuolus.

30. Menetlusalune isik taotles apellatsioonis karistuse kergendamist, kuid ei vaidlustanud aresti viivitamatut täitmisele pööramist. Ringkonnakohtul ei olnud

§ 146

lg 2 kohaselt alust väljuda aresti täitmisele pööramise õiguspärasuse hindamiseks apellatsiooni piiridest, sest tegemist polnud menetlusõiguse olulise rikkumisega. Ringkonnakohus luges menetlusaluse isiku kinnipidamise ja talle mõistetud aresti õiguspäraseks. Seega ei toonud aresti viivitamatu täitmisele pööramine kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mis on

§ 150lg 2 kohaselt menetlusõiguse olulise rikkumise eeldus.

Aresti viivitamatu täitmisele pööramine ei saagi ebaseadusliku kohtuotsuseni viia, sest kohtuotsus on aresti täitmisele pööramise ajaks juba tehtud. Järelikult ei oleks ringkonnakohus tohtinud aresti täitmisele pööramise õiguspärasust ega

§ 205lg 1 põhiseaduspärasust hinnata.

31.

§ 205lg 1 ei ole põhiseadusvastane.

Ringkonnakohus mõistis

§ 209

lg-s 1 sätestatud aresti täitmisele pööramise edasilükkamise aluseid liiga kitsalt. Aresti täitmisele pööramise saab edasi lükata ka põhjusel, et menetlusalune isik soovib esitada maakohtu otsuse peale apellatsiooni. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 32. Väärteomenetluse seadustiku § 205 lg 1: „§ 205. Aresti täitmisele pööramine

§ 205

lg 1 esimene lause kui ka lisaks

§ 199lg 3 (I).

Need sätted riivavad menetlusaluse isiku füüsilist vabadust (PS § 20 lg 1), süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1) ja edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5) (II). Tõlgendades

§ 209

lg-t 1 põhiseadusega kooskõlaliselt ja koosmõjus

§ 5

p-ga 1, jõuab kolleegium aga asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse küsimuses teise astme kohtust erinevale järeldusele (III). Seetõttu jäävad normid põhiseadusvastaseks tunnistamata (IV). (I) Asjassepuutuvus

1. Esimese või teise astme kohtu algatatud konkreetse normikontrolli menetluses võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimene lause). Üldjuhul on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; 15.03.2022, 5-19-29/38, p 49; 14.05.2025, 3-22-246/31, p 23). Teisisõnu peab põhikohtuasjas tehtava lahendi resolutsioon erinema sõltuvalt sellest, kas kohaldatav norm on põhiseadusega vastuolus või kooskõlas. Erandiks sellest reeglist on mõned menetlusnormid. (RKÜKo 19.12.2024, 5-24-3/23, p 32) Menetlusnormi asjassepuutuvuse hindamisel ei ole tavaliselt määrav see, kas normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid oluline on, kas konkreetses menetluses tuli seda normi kohtuotsuseni jõudmiseks rakendada (RKÜKm 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p 45 ja RKPJKo 02.11.2023, 5-23-34/9, p 33). Osutatud kriteeriumist lähtub kolleegium asjassepuutuvuse hindamisel ka praeguses asjas.
2. Ringkonnakohus jättis

§ 205

lg 1 esimese lause kohaldamata selleks, et tunnistada õigusvastaseks maakohtu otsustus pöörata menetlusalusele isikule mõistetud arest täitmisele viivitamatult. 36. Ekslik on osa menetlusosaliste arvamus, et

§ 205

lg 1 esimene lause ei ole asjassepuutuv, sest apellant aresti kandmise algusaega ei vaidlustanud ning ringkonnakohtul puudus seetõttu menetluslik alus hinnata selle otsustuse õiguspärasust. Justiits- ja digiminister, leides, et aresti viivitamatu täitmisele pööramine ei saa kunagi kaasa tuua kohtuotsuse ebaseaduslikkust, samastas vääralt aresti täitmisele pööramise kui täitetoimingu ja kohtu otsustuse karistusaja alguse kohta. 37. Aresti kandmise alguse aeg peab olema

§ 111p 4 kohaselt märgitud kohtuotsuse lõpposas.

Kohtuotsuses aresti kandmiseks vale algusaja määramine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 150lg 2 mõttes.

Õiguspärasest varasem karistusaja algus raskendab eelduslikult menetlusaluse isiku olukorda. Niisugusel juhul on ringkonnakohus

§ 146

lg 2 kohaselt menetluslikult pädev korrigeerima maakohtu otsust aresti algusaja kohta, sõltumata apellatsiooni piiridest. See ei ole välistatud ka pärast aresti ärakandmist, mil maakohtu kõnesoleva otsustuse toime on ammendunud. Sel juhul saab ringkonnakohus tuvastada maakohtu otsuse õigusvastasuse (RKKKm 15.06.2015, 3-1-1-52-15, p 39; 16.04.2020, 1-19-8262/17, p 29). Järelikult oli ringkonnakohtul põhikohtuasjas menetluslik pädevus hinnata maakohtu kindlaks määratud karistuse kandmise algusaja õiguspärasust, sh kontrollida selle otsustuse aluseks oleva seadusesätte põhiseaduspärasust. 38. Maakohus pidi põhikohtuasjas menetlusalusele isikule mõistetud aresti kandmise alguse aega kindlaks määrates kohaldama

§ 205lg 1 esimest lauset. See sätestab, et kui kohtuotsuse 6

§ 205

lg 1 esimese lause kehtetuse korral tuleks põhikohtuasjas aresti kandmise alguse aega kindlaks määrates juhinduda analoogia korras

§ 205lg 2 esimesest lausest.

Tegelikult kohalduks sellisel juhul

§ 201

lg 1 koosmõjus § 199 lg-ga 3.

§ 201

lg 1 järgi pööratakse kohtuotsus täitmisele, kui see on jõustunud ja kui täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud vastavalt sama seadustiku §-le 209.

§ 199

lg 3 näeb aga ette, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Viimati viidatud säte on erinorm

§ 199

lg 2 suhtes, mille kohaselt jõustub kohtuotsus siis, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. 40. Ka

§ 199

lg-st 3 koosmõjus § 201 lg-ga 1 tuleneb, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta pööratakse

§ 209

lg-s 1 nimetamata juhul täitmisele kohtuotsuse tegemisest.

§ 205

lg 1 esimene lause üksnes täpsustab

§ 201

lg-s 1 ja § 199 lg-s 3 sätestatut, mis aga ei näe samuti ette kohtuotsuse täitmisele pööramist alles pärast edasikaebeõiguse ammendumist. Aresti täitmisele pööramise seadusjärgne tähtaeg muutuks alles siis, kui kehtetu oleks nii

§ 205

lg 1 esimene lause kui ka

§ 199lg 3.

Sel juhul kohalduks

§ 201lg 1 koosmõjus § 199 lg-ga 2 (vt eelmine punkt).

Järelikult moodustavad

§ 205

lg 1 esimene lause ja

§ 199

lg 3 tervikliku regulatsiooni, mille kehtestamisel on lähtutud samast põhimõttest. Seetõttu loeb kolleegium lisaks

§ 205

lg 1 esimesele lausele asjassepuutuvaks ka

§ 199

lg 3 (vt ka RKÜKo 25.01.2018, 2-15-17249/49, p-d 61–63 ja RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p-d 30–32). (II) Põhiõiguste riive

1. Aresti kui vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramine riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele ehk isikuvabadust (vt ka RKÜKo 19.12.2024, 5-24-3/23, p 46).
2. Kord, mille kohaselt pööratakse kohtuotsus aresti mõistmise kohta

§ 209

lg-s 1 nimetamata juhul viivitamatult täitmisele, riivab ka menetlusaluse isiku õigust kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule (PS § 24 lg 5). Ehkki kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest (

§ 199

lg 3) ja pööratakse kinni peetud isiku suhtes täitmisele viivitamata (

§ 205lg 1 ja § 201 lg 1), ei ole see otsus lõplik.

Maakohtu otsuse peale saab esitada apellatsiooni (

§ 136

lg 1), samuti on ringkonnakohtu otsus aresti mõistmise või muutmata jätmise kohta võimalik vaidlustada kassatsioonis (

§ 155lg 1 p 3).

Edasikaebemenetluses võidakse kohtuotsus isiku karistamise kohta tühistada ja väärteomenetlus lõpetada või kergendada karistust, sh jätta arest mõistmata (

§ 151lg 1 ja § 174).

43. Apellatsiooni- või kassatsioonitähtaeg (

§-d 137 ja 156) koos edasikaebemenetluse eeldatava kestusega ületab aresti tähtaega, mis KarS § 48 kohaselt võib ulatuda kolmekümne päevani. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine toob järelikult kaasa olukorra, kus kõrgema astme kohus saab tuvastada vea, mis on viinud isiku eksliku süüditunnistamise või karistamiseni, alles pärast seda, kui arest on kantud. Seega ei võimalda apellatsiooni- ja kassatsiooniõigus isikul vältida seda, et ta peab ära kandma aresti, mille mõistmine on tingitud madalama astme kohtu materiaal- või menetlusõiguslikust eksimusest. Kõrgema astme kohus saab sel juhul tuvastada aresti õigusvastasuse üksnes tagantjärele. PS § 24 lõige 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille eesmärk on tagada kohtulahendite kontroll, et vältida neis esinevaid vigu (RKÜKo 14.04.2011, 3-2-1-60-10, p 45). Niisugust eesmärki silmas pidades mõjutab PS § 24 lg 5 kaitseala ebasoodsalt ka see, kui aresti 7

§ 205

lg 1 esimene lause ning

§ 199

lg 3 koosmõjus § 201 lg-ga 1 riivavad ka menetlusaluse isiku õigust süütuse presumptsioonile. PS § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Osutatud põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab üldjuhul ka väärtegusid (vt ka RKKKo 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p-d 9.3–9.10 ja

§ 4

). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu ja õiguskantsleriga, et PS § 22 lg 1 mõttes on jõustunud selline süüdimõistev kohtuotsus, mis on lõplik, s.o mida ei saa enam vaidlustada korralises edasikaebemenetluses (vt ka RKKKo 23.10.2002, 3-1-1-103-02, p 6.3; 03.03.2005, 3-1-1-142-04, p 12). Ka EIÕK art 6 lg 2 järgi saab süütuse presumptsiooni ümber lükata üksnes seadusega kooskõlas tehtud lõpliku süüdimõistva kohtuotsusega. Süütuse presumptsiooni toime ei lakka apellatsioonimenetluses pelgalt seetõttu, et süüdistatav mõisteti esimeses kohtuastmes süüdi. (EIKo 14.03.2019, Kangers vs. Läti, 35726/10, p 53). 45. Erinevalt õiguskantslerist ei leia kolleegium aga seda, et

§ 205

lg 1 kohtleb PS § 12 lg 1 mõttes ebasoodsamalt neid menetlusaluseid isikuid, kes on kohtumenetluse ajaks

§ 44lg 1 alusel kinni peetud.

Õiguskantsleri kirjeldatud erinev kohtlemine lähtub

§ 205

lg 2 ekslikust tõlgendusest, mille kohaselt pööratakse arest juhul, kui süüdlane ei olnud kohtumenetluse ajaks kinni peetud, täitmisele alles siis, kui kohtuotsust ei saa enam vaidlustada.

§ 205

lg 2 esimene lause sätestab, et kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud vastavalt sama seadustiku §-le 209 ja süüdlane ei olnud kohtumenetluse ajaks kinni peetud, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse arestimajja või vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.

§ 205

lg 2 täpsustab aresti täitmise korda, kuid ei näe ette erandit reeglist, et aresti mõistmise kohta tehtud kohtuotsus jõustub ja pööratakse täitmisele selle tegemisest, kui täitmisele pööramist ei ole

§ 209

kohaselt edasi lükatud (

§ 199lg 3 koos § 201 lg-ga 1).

Seega, seaduse kohaselt pööratakse arest

§ 209

lg-s 1 nimetamata juhtudel täitmisele enne edasikaebeõiguse ammendumist, olenemata sellest, kas menetlusalune isik on kohtumenetluse ajaks kinni peetud või mitte. (III) Riivete põhiseaduspärasus 46. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat, kuid sama mõjusat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15; 21.06.2019, 5-19-28/10, p 81 ja 23.03.2026, 5-25-79/15, p 46). (A) Riivete legitiimsed eesmärgid 47.

§ 205

lg 1 esimesest lausest ja § 199 lg-st 3 lähtuva isikuvabaduse riive põhiseaduspärane eesmärk saab olla üksnes vältida seda, et isik läheb edasikaebemenetluse või karistuse eest pakku või paneb enne karistuse kandmist toime uue süüteo. 48. PS § 20 lg-s 2 on toodud ammendav loetelu juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud, kusjuures seda sätet ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks (RKÜKo 21.06.2011, 8

§ 205

lg 1 esimesest lausest tuleneva isikuvabaduse riive legitiimne eesmärk hoida ära arestiga karistatud isiku pakkuminek või uus süütegu. 49. Niisuguse eesmärgi vastu ei räägi ka

§ 37

, mille kohaselt on väärteomenetluses keelatud kohaldada kriminaalmenetluses ettenähtud tõkendeid, kui väärteomenetluse seadustik ei sätesta teisiti.

§ 205

lg 1 järgne kohtuotsuse viivitamatu täitmine on väärteomenetluslik tagamisabinõu, mille kohaldamise alus ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust koosmõjus

§-ga 2.

§ 205

lg-t 1 kohaldatakse alles siis, kui vähemalt esimene kohtuaste on isiku süüküsimuse lahendanud, mitte eraldi menetluses, nagu see on võimalik kriminaalmenetluses (vt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-d 130–131). 50. Muud eesmärgid peale selle, et vältida isiku pakkuminekut või uut süütegu, ei ole

§ 205

lg-st 1 lähtuva isikuvabaduse riive põhjusena legitiimsed, sest need ei vasta PS § 20 lg-le

1. Näiteks aitab see, kui arest viiakse täide võimalikult ruttu pärast süütegu ja karistuse mõistmist, üldjuhul mõjusamalt saavutada karistuse eesmärke (KarS § 56 lg 1 ja VangS § 86 lg 1 koostoimes § 6 lg-ga 1). Sellega ei saa aga õigustada aresti täitmist enne korralise edasikaebetee lõppu, sest nii rikutaks süütuse presumptsiooni. Osas, milles PS § 20 lg 2 p 1 õigustab vabaduse võtmist väärteo toimepanemise eest ehk karistuse täideviimiseks (viidatud 3-4-1-16-10, p 81), eeldab see säte, et kohtuotsus väärteo ja karistuse kohta oleks lõplik. Niisamuti ei luba PS § 20 lg 2 seadusandjal kehtestada vabaduse võtmise alust selleks, et aresti kohta tehtud kohtuotsuse täitmisele pööramine oleks riigi seisukohalt ökonoomsem. Kolleegium ei näe käsitletaval isikuvabaduse riivel ka ühtegi muud eesmärki, mis vastaks PS § 20 lg-s 2 sätestatud alustele.
2. Lisaks isikuvabaduse piiramisele võib eesmärk vältida arestiga karistatud isiku pakkuminekut või uut süütegu õigustada ka süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1) ja edasikaebeõiguse (PS § 24 lg 5) riivet (vt ka eespool punkt 17). (B) Proportsionaalsus
3. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine on vaieldamatult sobiv abinõu, vältimaks seda, et isik läheb enne edasikaebetähtaja või -menetluse lõppu menetluse või karistuse eest pakku või paneb toime uue süüteo.
4. Hinnang abinõu vajalikkusele ja mõõdukusele oleneb aga sellest, kuidas mõista

§ 205

lg-s 1 sätestatud tingimust, mille kohaselt pööratakse kohtuotsus viivitamata täitmisele üksnes juhul, kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud vastavalt sama seadustiku §-le

1. Siinkohal meenutab kolleegium, et Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36 ja RKPJKo 12.12.2017, 5-17-12/9, p 32).
2. Kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva (

§ 209lg 1). Selle normi sõnastus ei piira nende asjaolude ringi, mis muudavad aresti 9

§ 209

lg-t 1 põhiseadusega kooskõlaliselt, leiab kolleegium, et see säte annab kohtule aluse lükata aresti täitmisele pööramine edasi mis tahes asjaoludel, mille tõttu oleks aresti viivitamatu täitmisele pööramine ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega peab arvestama mitte ainult seadusandja, vaid ka õiguse kohaldaja (RKKKm 20.02.2012, 3-1-1-1-12, p 16 ja 15.04.2020, 1-06-9135/67, p 17).

1. Kolleegiumi hinnangul on aresti viivitamatu täitmisele pööramine ebaproportsionaalne muu hulgas siis, kui puudub usutav alus arvata, et isik võib edasisest menetlusest või karistuse kandmisest kõrvale hoida või panna enne aresti kandmist toime uue süüteo. Sel juhul riivataks karistatu isikuvabadust, edasikaebeõigust ja õigust süütuse presumptsioonile ilma põhiseaduspärase põhjuseta, s.o õigusvastaselt. Otsustamaks, kas konkreetsel juhul saab rääkida aresti viivitamatut täitmisele pööramist õigustavast ohust, et isik läheb pakku või paneb enne karistuse kandmist toime uue süüteo, tuleb kohtul lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu vahistamisaluse tuvastamisel kriminaalmenetluses (RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12.2).
2. Kui puuduvad asjaolud, mis muudaksid isiku pakkumineku või uue süüteo toimepanemise ohu usutavaks, väheneb kohtu kaalutlusõigus

§ 209lg 1 kohaldamisel nullini.

Sel juhul tuleb aresti täitmisele pööramine isiku taotlusel edasi lükata vähemalt kuni kohtuotsuse vaidlustamise tähtaja möödumiseni või kaebuse esitamise korral edasikaebemenetluse lõpuni. Samamoodi peab toimima siis, kui kohus sedastab küll isiku pakkumineku või tema uue süüteo ohu, kuid see ei kaalu aresti viivitamatu täitmisega kaasnevat põhiõiguste riivet üles. 57.

§ 209

lg 1 kohaselt võib kohus aresti täitmisele pööramise edasi lükata üksnes süüdlase avalduse alusel. Aresti viivitamatu täitmisele pööramine

§ 205

lg 1 esimese lause alusel eeldab seda, et menetlusalune isik oleks kohtumenetluse ajaks kinni peetud. Arvestades

§ 44

lg-s 1 sätestatud kinnipidamise aluseid, on sellise isiku puhul eelduslikult tegemist tavapärasest suurema tõenäosusega, et ta võib edasisest menetlusest või karistuse kandmisest kõrvale hoida või panna toime uue süüteo. Teisalt, arvestades aresti tähtaega, mis jääb vahemikku ühest kuni kolmekümne päevani (KarS § 48 ja § 67 lg 2), võib inimene eelistada aresti kohe ära kanda, mitte oodata sellega kaebetähtaja või edasikaebemenetluse lõpuni. Seepärast nõuabki seadus, et isik, kes ei soovi asuda aresti kandma enne edasikaebeõiguse ammendumist, esitaks kohtule avalduse aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks. 58.

§ 83

kohaselt on vajadus otsustada aresti mõistmine üks põhjus, mis välistab isiku karistamise kohtuvälises menetluses ja eeldab väärteoasja arutamist väärteomenetluse seadustiku 11. peatükis ette nähtud korras maakohtus. Kui kohtuväline menetleja saadab väärteoasja aresti mõistmise otsustamiseks maakohtule, mitte ei karista menetlusalust isikut rahatrahvi (KarS § 47) või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega (KarS § 481), saab kohtumenetluses arvestada võimalusega, et kohus kohaldab aresti. 59.

§ 5

paneb kohtule kohustuse selgitada menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi (p 1), samuti tagada menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta (p 2). Väärteomenetluses, milles võidakse kohaldada aresti, tähendab märgitu ka kohtu kohustust selgitada menetlusalusele isikule, et juhul, kui teda karistatakse arestiga, pööratakse see täitmisele viivitamatult, kui isik ei esita kohtule avaldust aresti täitmise edasilükkamiseks. 60.

§ 209

lg-s 1 nimetatud avalduse võib isik esitada kas etteulatuvalt ja tingimuslikult väärteoasja arutamisel, sh kohtuvaidluses (

§ 104lg 1), või siis kohtuotsuse või selle lõpposa 10

§ 113). Oma tahet saab isik väljendada nii kirjalikult kui ka suuliselt.

Suulise avalduse peab kohus protokollima (

§ 105lg 2 p 7).

61. Aresti edasilükkamise avalduse saamisel peab kohus sõltumata selle põhjendustest hindama alati ka seda, kas menetlusaluse isiku puhul on usutav pakkumineku või uue süüteo toimepanemise oht. Nende puududes tuleb aresti täitmisele pööramine igal juhul edasi lükata (vt ka otsuse punktid 55–56). Kui isik taotleb talle mõistetava või mõistetud aresti täitmisele pööramise edasilükkamist mõnel muul põhjusel, näiteks terviseseisundi tõttu, on sellel

§ 209lg 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust eeskätt kahel juhul.

Esiteks võib olla tegemist olukorraga, kus kohus näeb küll mõningast riski, et isik võib vabaduses hakata menetlusest või karistusest kõrvale hoidma või panna toime uue süüteo, ent avalduses märgitud aresti edasilükkamise põhjus kaalub selle ohu üles. Teiseks võib avaldus anda alust lükata aresti täitmisele pööramine edasi kauemaks kui edasikaebeõiguse ammendumiseni. 62. Kohtu määrus (otsustus) aresti täitmisele pööramise edasilükkamise kohta võib sisalduda kas kohtuotsuses või olla vormistatud eraldi menetlusdokumendina. Kohaldades

§ 209

lg-t 1 kohtuotsust tehes, tuleb aresti täitmisele pööramise edasilükkamine märkida

§ 111p 4 kohaselt otsuse lõpposas.

Eeskätt juhul, kui isik esitab avalduse aresti edasilükkamiseks alles pärast kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamist, tuleb kohtul kõnesolev otsustus vormistada eraldi määrusena, mis muudab kohtuotsuses

§ 111p 4 alusel märgitud aresti kandmise alguse aega.

63. Kohus peab aresti täitmisele pööramist edasi lükates märkima ka edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Kolleegiumi hinnangul saab edasilükkamise lõpptähtpäeva kindlaks määrata ka sündmusega, milleks võib olla näiteks see, et aresti mõistmise kohta tehtud kohtuotsust ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. 64.

§ 209

lg 1 niisugune tõlgendus võimaldab asuda seisukohale, et

§ 205

lg 1 esimesest lausest ja

§ 199

lg-st 3 (koosmõjus § 201 lg-ga 1) tulenev isikuvabaduse, edasikaebeõiguse ja süütuse presumptsiooni riive on PS § 11 mõttes vajalik ja mõõdukas.

§ 209

, millele on otsesõnu viidatud nii

§ 205

lg-s 1 kui ka § 201 lg-s 1, välistab aresti viivitamatu täitmise, kui puuduvad PS § 20 lg 2 järgsed vabaduse võtmise alused, samuti siis, kui need alused ei kaalu isiku õiguste riivet üles ja isik taotleb aresti täitmise edasilükkamist. Ei ole ühtegi isikut vähem koormavat abinõu, mis takistaks isiku pakkuminekut või uut süütegu sama tõhusalt kui aresti viivitamatu täitmisele pööramine. Samas tagab

§ 209lg 1 järgne kohtu kaalutlusõigus vaidlusaluse korra mõõdukuse.

Seejuures tuleb ka arvestada, et kantava aresti tähtaeg ei saa ühelgi juhul ületada 30 päeva. See on oluliselt lühem näiteks kriminaalasja kohtueelses menetluses kehtivatest vahi all pidamise tähtaegadest (KrMS § 1311). 65. Kohtu kohustus loobuda inimese taotlusel tema aresti viivitamatust täitmisele pööramisest, kui puudub ülekaalukas vajadus takistada pakkuminekut või uue süüteo toimepanemist, eristab Eestis kehtivat korda nendest aresti täitmise juhtudest, mida käsitleti ringkonnakohtu viidatud EIK praktikas (vt käesoleva otsuse punkt 21).

§ 205

lg 1 koosmõjus § 209 lg-ga 1 võimaldab loobuda aresti viivitamatust täitmisele pööramisest ka selliste kaalutluste tõttu, mis puudutavad viivitamatu täitmise üldreeglit, ja siduda aresti algusaja edasikaebeõiguse ammendumisega (vrd viidatud Martynyuk vs. Venemaa, p 41). Samuti tuleb aresti viivitamatu täitmine Eestis kõne alla vaid selgelt piiritletud alustel. (IV) Kokkuvõte 66. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 6, jätab kolleegium

§ 205lg 1 esimese lause ning § 199 lg 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamata. 11

§ 199lg 2) laiendamist ka aresti mõistmise kohta tehtud kohtuotsustele. (allkirjastatud digitaalselt) 12