Obsah (12)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 403§ 416§ 4062§ 4034§ 94§ 411§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Alo Noormets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05.2026, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-122462 Tsiviilasi Eestihoius HLÜ väljamõistmi

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 29,76% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (03.11.2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kolmekordne määr seega 48,90%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 3 · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on 03.11.2024 esitatud hagiavalduse täienduses selgitanud, et liisinguandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline liisingulepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Ta hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline, lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja sissetulekuks oli taotluses märgitud 3000 eurot ja kohustuste suuruseks 750 eurot. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Kostja poolt esitatud andmed olid krediidilimiidi andja poolt üle kontrollitud. Kostja suhtes kontrolliti Ametlikud Teadaanded, mille tulemusena selgus, et teateid ei ole avaldatud. Liisinguandja tutvus kostja pangakonto väljavõttega ja teostas päringu maksehäireregistris, tegi päringu MTA-le, tegi mitteresidentsuse päringu ning kohtulahendite päringu. Nimetatud päringute kohaselt ei tuvastatud aktiivsed maksehäireid. Kostja sissetulekut ja selle päritoluallikat kontrolliti kostja panga väljavõtte alusel. Krediidiandja tuvastas väljavõtte alusel, et: 1) kostja keskmine sissetulek kuus on 2 512,00 eurot (palk ja päevaraha); 2) kostja olemasolevad kohustused kuus on 694,50 eurot; 3) laenuandja pakutav laenumakse kuus on 93,00 eurot. Tuvastatud andmete põhjal oli tehtud otsus, et kostja on krediidivõimeline. Hageja on seisukohal, et liisinguandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Hagile on lisatud laenutaotlus (dtl 47), pangakonto väljavõte (dtl 145-189) ja avalike andmebaaside väljavõtted (dtl 190-195). Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepingut sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja ei ole krediidivõimeline. Esialgne võlausaldaja on krediidiotsust tehes jätnud arvestamata kostja alaealised ülalpeetavad, igakuised majapidamiskulud, enese ülalpidamiskulud ning senised kohustused. Lisaks märgib kohus, et hageja esitatud sissetulekute suurused näitavad, et krediidiandja on kostja sissetulekuna arvesse võtnud ka tööandja makstavad lähetuse päevarahad, mille suuruse tõttu on kostja keskmiseks sissetulekuks arvestatud oluliselt suurem summa, kui võlgniku tegelik keskmine töötasu. Kohus märgib, et päevaraha näol on tegu töölepingu seaduse § 40 lg 2 kohase väljamaksega, mille eesmärgiks on katta töötaja lähetusega kaasnevaid täiendavaid kulutusi. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud päevarahade käsitlemine kostja regulaarse sissetulekuna, mille arvelt täita finantskohustusi. Kostja igakuine töötasu oli pangakonto väljavõtte alusel keskmiselt 1250 eurot kuus, kostja igakuised kohustused erinevate 4 krediidiandjate ees olid keskmiselt 540 eurot kuus ja kostja tasus igakuiselt enda laste ülalpidamiskulude katteks 600 eurot. Sealjuures tuvastas kohus kostja pangakonto väljavõtte alusel, et kostjal oli vähemalt 17 erinevat laenukohustust krediidiandjate ees. Märkimist vajab ka asjaolu, et kostja konto väljavõttelt nähtub võetud laen Placet Group OÜ-lt, mille kohta on teostatud väljamakse 11.10.2022 ehk üks kuu enne laenuotsuse tegemist, ning alates 16.09.2022 lisandus uus laenukohustus Fresh Finance OÜ ees kuumaksega 601.01 eurot kuus. Kostja suhtes oli algatatud vähemalt üks täitemenetlus. Seega pidi krediidiandjal kostja kontot analüüsides tekkima kahtlus selles, kas kostja ikka on krediidivõimeline. Lisaks ei ole krediidiandja laenuotsust tehes arvestanud kostja enese ülalpidamiskulude ega majapidamiskuludega. Kohtu hinnangul on krediidiandja oma analüüsis kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste osas olnud pealiskaudne, krediidiandja ei ole laenuotsuse tegemisel arvestanud kostja kohustusi ega arvestanud, et kostja juba oli makseraskustes. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult enda kohustusi teenindama. Krediidivõimelisuse hindamisel kostja tegelike kulude arvestamata jätmine ning pinnapealne konto analüüs on kohtu hinnangul pealiskaudne lähenemine. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Kohus selgitas 09.03.2026 kohtunõudes hagejale, et kui kohus jõuab tsiviilasja lahendades järeldusele, et esialgne krediidiandja pole täitnud võlaõigusseaduse (

) § 4034 lg-s 6 toodud kohustust, tuleb lugeda intressimääraks

§-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul peab hageja tagasimaksed uuesti määrama. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

Kohus andis hagejale tähtaja nõude ümberarvestuse esitamiseks. Kohus märkis, et kuigi kohus kohaldab õigust, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet ning kohus ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Kohus hoiatas, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22147795, p 12.2). Kohus märkis, et täiendavat ettepanekut nõude ümberarvestuse osas hagejale edaspidises menetluses ei tee. Hageja esitas 13.03.2026 menetlusdokumendis välja arvestuse olukorraks, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja 5 märkis, et kostja sai laenu 3500 eurot ning teostas tagasimakseid kokku 1060,90 eurot. Leping öeldi üles 19.01.
2. Liisinglepingu ese müüdi 01.03.2024 hinnaga 2100 eurot, mille kohus arvestab põhivõlgnevuse katteks. Seega on kostja võlgnevus hageja ees 339,10 eurot.
3. Kuigi hageja ei ole vaatamata kohtunõudele ja hoiatusele, et kohus ei arvuta hageja eest tema nõudeid välja, esitanud nõuetekohast ümberarvestust, siis asub kohus seisukohale, et arvestades hageja poolt 13.03.2026 kohtule esitatut, ei saanud kostja olla liisinglepingu alusel 19.01.2024 kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivituses ning hagejal ei olnud

§ 416lg 1 kohaselt õigust lepingut 19.01.2024 üles öelda.

Eeltoodust tulenevalt ei ole liisinglepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud (tähtaeg saabub 15.11.2028), mistõttu ei ole laenu põhiosa muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks (

§ 82lg 7).

Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summasid. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et hagejal oli võimalik esitada kohtule nõuetekohane ümberarvestus. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-24-10856

1. aprilli 2025 lahendis selgitanud, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on muuhulgas tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtu ülesanne ei ole aidata hagejal ümberarvestuses esinevaid puudusi kõrvaldada. Seda enam, et hagejal on menetluses lepinguline esindaja, kellelt saab oodata juba esimese menetlustoiminguna nõuetele vastava hagiavalduse esitamist. Hageja saab valida, millal ta hagi esitab. Seega on hagejal võimalik valmistada oma nõue ette selliselt, et menetlus ei peaks keskenduma hageja dokumentides esinevate puuduste kõrvaldamisele, mis oleksid muidu hõlpsasti ära hoitavad kohtumenetluses osalemiseks nõutava piisava ettevalmistusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
2. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu tuleb määrata, et hüvitatavad kulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Alo Noormets kohtunik 6