1-20-6732 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 18. märts 2021. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-6732 Kohtukoosseis Pavel G

§ 423¹ järgi üldmenetluse korras.

16.10.
a esitas kaitsja kaitseakti koos taotlusega lühimenetluse kohaldamiseks.
22.10.
a toimunud eelistungil nõustus prokurör lühimenetluse kohaldamisega ning samal päeval tehtud määrusega maakohus rahuldas kohtumenetluse poolte taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ning andis süüdistatava KarS §

KarS § 4231 alustel kohtu alla. MAAKOHTU MÄÄRUS 4. Pärnu Maakohus lõpetas KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel L.F-i suhtes kriminaalasja KarS §

§ 423¹ tunnustel seoses inkrimineeritud kuriteokoosseisude puudumisega ja väärteotunnuste ilmnemise tõttu. Kaitsja tasu kohtueelses menetluses ning 1

(11)joobeseisundi tuvastamise kulu jättis maakohus riigi kanda ning määras, et sõiduki teisaldamise kulu kandmine otsustatakse väärteomenetluses. L.F-i süüdistuses KarS §424 lg 1 järgi märkis maakohus, et Pärnu Haigla terviseseisundi kirjeldamise protokolli kohaselt esinesid joobeseisundile viitavatest tunnustest L.F-il käitumishäirena ärevus, rahutus; teadvuse seisundina mäluhäired päevaste tegemiste kohta. Seejuures tuleb välja tuua, et terviseseisundi kirjeldamise protokolli järgi orienteerus L.F ajas ja kohas, hingamissagedus oli normis, kõne selge (esines lausetes takerdumist), pupillid reageerisid valgusele, tasakaalu- ja koordinatsioonihäired puudusid. Hoolimata asjaolust, et koostoimes joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga saadetud uriinianalüüsiga andis arstkohtutoksikoloogiaekspert L.F-i 21.11.2019 joobeseisundi osas hinnangu joobes, ei saa maakohus terviseseisundi kirjeldamise protokollis avaldatule tuginedes ning KorS § 36 lg-s 1 väljatoodut arvesse võttes tõsikindlalt sellisele järeldusele jõuda. Ei ole välistatud, et viidatud ärevus, rahutus ja mäluhäired päevaste tegevuste kohta on seletatavad muude asjaoludega ja võisid olla tingitud ka n-ö inimese normaalsest ärevusseisundist, mis menetlustoimingute läbiviimisega kaasneda võib. Maakohus leidis, et süüstavate tõenditena esitatud joobeseisundi tunnused on ka omavahel vastuolus. Oluline on välja tuua, et kiirreageerija MS poolt indikaatorvahendi kasutamise protokolli kantud joobeseisundile viitavad tunnused erinevad osaliselt ka arsti poolt tajutust – indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt esines L.F-il aeglane reaktsioon valgusele, liikumised ja reaktsioon aeglane, koordinatsioonis esines kergeid häireid. Kahe eelnimetatud protokolli koostamise vahele jäi pelgalt 1,5 tundi ning arvestades lühikest ajavahet kahe protokolli täitmise vahel, ei ole usutav, et L.F-i terviseseisund joobes oleku ajal sellises määras muutuda sai. Lisaks kinnistab kahes protokollis L.F-i olekut kardinaalselt erinev kajastamine kohtu hinnangul asjaolu, et L.F ergastus tema suhtes tehtavate menetlustoimingute tulemusena – kui tunnistaja MS kirjeldas L.F-i käitumist kinnipidamisel vastupidiselt - s.o kui aeglast ja häiritud reaktsioonikiirusega, siis kõigest poolteist tundi hiljem on L.F-i arsti poolt rahutu ja ärevana kirjeldatud. Kõrvutades veel lisaks indikaatorvahendi protokollile selle täitja MS tunnistajana antud ütlused, tekib diametraalseid vastuolusid ja küsitavusi veel juurdegi – nimelt on MS tunnistajana antud ütlustes rääkinud suurenenud silmapupillidest, mille kohta ta indikaatorvahendi kasutamise protokolli märkis „pupillid väikesed“. Seega ka vahetult tajutud asjaolude kohta andmed on täielikus vastuolus. Üldteada asjaoluna on enamasti narkoaine mõjust (nt kanep jpt) tingitud seisundis isikul pupillid oluliselt suurenenud, see viitab narkoaine joobeseisundile. Antud juhul vahetult pärast juhtimiselt kõrvaldamist isikul see tunnus puudus, seega ei saa eeldada selle tunnuse olemasolu vahetult juhtimise ajal ja muid vastuolusid ei ole võimalik kahtlusteta kõrvaldada. Seega on indikaatorvahendi kasutamise protokolli, terviseseisundi hindamise protokolli ja MS tunnistajana antud ütlusi kõrvutades võimalik asuda seisukohale üksnes selles, et L.F oli arsti poolt terviseseisundi kirjeldamise hetkeks ärev ja rahutu ning need tunnused saab kogutud tõendeid kõrvutades pigem menetluslikest toimingutest tingitud ärevusseisundiks pidada. Läbivalt on kirjeldatud L.F-il esinenud mõningasi mäluhäireid – Pärnu Haigla terviseseisundi kirjeldamise protokollis on viidatud asjaolule, et L.F ei mäleta täpselt eelnevaid käike ning seda, millal ja kus auto kinni peeti ning kuidas autot juhtis. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis on sedastatud, et L.F ei mäleta korrektselt viimaseid sündmusi, muudab pidevalt juttu ning MS tunnistajana antud ütlustes on toonud välja, et isik küsis korduvalt üle samu asju, millest olime juba rääkinud ja jäi mulje, et tal on aja tajumisega probleeme. Maakohtul ei ole asjas kogutud tõenditele tuginedes võimalik mäluhäirete osas jõuda arusaamisele, et see oli tingitud justnimelt joobeseisundist, täpsemalt narkojoobest või need just mäluhäireks sai 2

(11)pidada. Näiteks ei ole teada, kuidas esitati L.F-ile küsimus ja mis oli vastus küsimusele, kus ta kinni peeti. Teadmata ja täpsustamata on küsimused, millest sellised järeldused tehti. Antud juhtumil tuleb ka seda, et süüdistatav on põhiharidusega isik ja Pärnumaalt, mitte Tallinnast ning kogutud tõenditele tuginedes jääb ebaselgeks, milles ebaselgused seisnesid ja mida ta täpselt ei mäletanud, et sellest järeldada mäluhäiret või lihtsalt teadmatust. Antud kontekstis on keeruline aru saada, millist vastust siis nt oodati küsimusele, et kuidas ta autot juhtis või tema eelnevate käikude kohta, kui eesmärk oli Pärnust Tallinnasse arsti juurde sõita ja tagasi ning see vastus L.F-i poolt anti. Tallinnas mitte elav isik ei pruugi teada aadressi või osata kirjeldada piisavalt täpselt kinnipidamiskohta isegi kui ta on kaine. Näiteks MS poolt tunnistajana antud ütlustes viidatud asjaolu hinnates võib jääda ka seisukohale, et selline pidev asjaolude üle täpsustamine ja üle küsimine menetlustoimingute ajal võib olla tingitud ka loomulikust ärevusseisundist, mis tahes -tahtmata igal inimesel võimuesindaja poolt kinnipidamisega kaasneda võib. Ikkagi tekitab maakohtul kahtlusi erinevates protokollides kajastatud mäluhäirete esinemine kui järeldus, kuna L.F menetluse kestel läbivalt väga selgelt mäletanud, milliseid ravimeid ta kinnipidamise päeval manustas ja et ta käis Tallinnas Wismari haiglas Subutexi doosi saamas ning oli kunagi tarbinud ka kanepit (kanepi tarbimise aega kinnipidamisel ta ei nimetanud). Seega ei saa kohus L.F-il kirjeldatud mäluhäireid joobeseisundile viitavaks tunnuseks pidada. Lisaks ärevuse ja mäluküsimuste hindamise puhul ei ole ka teada I. Simani erinevate keeruliste ravimite mõjud, mida arstid on talle määranud – milline häire on tingitud määratud ravist ja milline mitte, kas nende tarvitajal oli lubatud autot juhtida või mitte, pole võimalik tuvastada, sest süüdistaja ei ole reageerinud L.F-i aktiivse kaitse väidetele seoses määratud rohtudega arstide poolt. Eelnevalt erinevate protokollide põhjal kirjeldatud ja maakohtu poolt analüüsitud L.F-i tervislik seisund – esialgne loid, unine, motooriline olek, mis asendus pooleteist tunni pärast ärevuse ja rahutusega ning protokollides kajastatud mõningane mäluhäirete esinemine koostoimes uriinist leitud positiivse tulemusega THC-COOH-le, võib viidata ka L.F-i poolt väidetud ravimite võtmise järgsele tervislikule seisundile ja ärevusele, mis kaasnes tema suhtes menetlustoimingute läbiviimisega. Siinjuures võis erilist ärevust ja erutust L.F esile kutsuda ka asjaolu, et tal puudus 21.11.2019 kinnipidamisel juhtimisõigus ja tegemist on terviseprobleemidega isikuga, kel isegi lubatud ravimite toimel sõltuvushaigusest tulenevalt võivad esineda tervisest kõrvalekaldeid. Vaidlus puudub selles, et tegemist on sõltuvushaige isikuga. Esitatud tõendite järgi ei selgu, kas esines ja milles seisnes joobele viitav sõidustiil, et kohus saaks seda üle kontrollida ja hinnata. KorS § 36 lg 1 väliselt tajutav või häiritud tervises eisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, võib eluliselt avalduda ka sõiduki juhtimiselt tabatud isiku sõidustiilis, millele on kogutud tõendites viidanud tunnistaja MS, kelle ütluste kohaselt reageerisid nad kolleegidega alfa prioriteediga väljakutsele Tallinn-Pärnu-Ikla maanteele, kus Tallinna poolt Pärnu poole pidi sõitma sõiduauto Citroen, registreerimismärgiga PPPPPP, mille juht tuigerdab tugevalt ja kaldub vahepeal vastassuuna vööndisse. Samas ei tule tunnistaja MS ütlustest välja, et politseinikud ka ise kirjeldatud sõidustiili tajunud oleksid. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei saa tunnistaja selliseid teise isiku vahendusel teatavaks saanud asjaolusid tõendina arvestada ning kohtule ei ole teada ka viidatud lõike punktides 1-4 sätestatud asjaolusid, mille korral võiks selliseid ütlusi tõendina arvesse võtta. Järelikult ei ole tõendatud, et selline sõidustiil süüdistataval oli, rääkimata sellest, milles see seisnes. Seega asus maakohus seisukohale, et L.F-i teos ei ole kahtlusteta tuvastatav KarS § 424 lg 1 objektiivse koosseisu tunnusena joobeseisundit KorS § 36 lg 1 alusel. Maakohus asus eelnevat arvesse võttes seisukohale, et isegi, kui L.F-il oleks saanud asjas kogutud tõenditele tuginedes kahtlusteta joobeseisundi KorS § 36 lg 1 järgi tuvastada, puuduks ikkagi kuriteokoosseis, sest käesolevas asjas esineks siis koosseisueksimus, millele viitas ka kaitsja 3

(11)nii kaitseaktis kui ka kohtukõnes. Prokuratuur on aga jätnud juba kohtueelsel uurimisel kontrollimata süüdistatava aktiivse kaitse väited. L.F-i vereproovis tuvastati ained, mille kohta L.F on järjepidevalt kogu menetluse vältel öelnud, et selline narkoainetele positiivne uriiniproov on põhjustatud ravimitest, mida ta arstide ettekirjutustel võtab. Selles osas ei ole L.F-i ütlused ajas muutunud, vaid ta järjekindlalt räägib sellest, et kinnipidamisega samal päeval manustas ta Xanaxit ning sai Tallinnas Wismari haiglas arstilt ravimit Subutex. Seega on L.F loonud tingimused, et tema väiteid saanuks prokuratuur kontrollida. Mis rohud, millised annused olid määratud ning kas arsti poolt oli selgitatud ka piiranguid seoses masinate jm juhtimisega. Nimetatud tõendid aga kriminaalasja toimikus puuduvad. Sellise sisuga süüdistatava aktiivse kaitse väited on aga sellised väited, mis loovad igati võimaluse nende üle kontrollimiseks (andmed raviarstidelt, kirjed isiku ravimise kohta e-patsiendi portaalis jne). Seega olid täidetud täielikult aktiivse kaitse eelduse d. Kuivõrd L.F ei pea tõendama enda süütust, oli prokuratuuril võimalik neid väiteid menetluse käigus kontrollida. Maakohus ei saanud antud juhul ilma lubamatutesse oletustesse laskumata öelda, et isik oleks tarbinud neid aineid nt keelatult kombineeritult või suuremates annustes kui lubatud. Võttes arvesse eelnevalt kõrvaldamatuid kahtlusi KarS § 424 lg 1 objektiivses koosseisus kui ka täiendavalt koosseisueksimust, asus maakohus seisukohale, et L.F-i suhtes KarS § 424 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasi tuleb lõpetada, sest L.F-i teos puuduvad kuriteotunnused ning süüdistatava tegevus võib kvalifitseeruda hoopis väärteoks LS § 201 järgi. Väärteomenetluse läbiviimine on võimalik, kuna KarS § 81 lg 3 kohaselt ei ole väärtegu veel aegunud. L.F-ile esitatud süüdistuses KarS § 423¹ järgi tuvastas maakohus, et L.F on juhtimisõiguseta autoroolist tabatud järgmistel kuupäevadel: 26.05.2018 (otsus väärteoasjas nr 2670,18,001767), 21.11.2019 (käesoleva kriminaalasja KarS § 424 lg 1 süüdistuse aluseks olev tegu) ja 28.11.2019 (käesoleva kriminaalasja KarS § 4231 süüdistuse aluseks olev tegu). Käesoleva 1 süüdistuse põhiküsimus lasub aga selles, kas L.F-ile saab ette heita KarS § 423 kuriteokoosseisu täitmist, kui kõnealused kolm juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist ei ole toime pandud õiguspraktikas omaks võetud ajavahemiku – ca ühe aasta pikkuse perioodi sees. Nimelt on L.F-i 26.05.2018 ja 21.11.2019 juhtimisõiguseta sõiduki juhtimiselt tabamise vahe ca poolteist aastat. 1 Maakohus selgitas, et L.F-i ei ole kunagi varasemalt KarS § 423 alusel süüdi mõistetud ja seega puudub tal ka selles kehtiv karistus. Nimelt isik, kel on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 4231 alusel ja sõidab uuesti kas või näiteks viie aasta pärast, paneb praktikas toime ikkagi KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo (seni ei ole seda praktikat ka muudetud), mitte enam LS § 201 järgi 1 süüteo. L.F-il aga kehtivat karistust KarS § 423 alusel ei ole üldse. Käesoleva KarS § 4231 süüdistuse aluseks olevatest juhtimisõiguseta sõitmistest esimene – s.o 26.05.2018. a episood – sai karistatud LS § 201 lg 2 alusel, mis tähendab, et sellel korral väärteokorras karistamisel oli L.F-i puhul tegemist juba isikuga, kes juhtis mootorsõidukit ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta ning kes oli varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt oli mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. LS § 201 lg 2 viitab asjaolule, et 26.05.2018. a episood oli kunagi olnud vähemalt teistkordne. Siinkohal tekib põhimõtteline küsimus, kas antud juhtumil kanduvad karistuslikud järelmid edasi ikkagi süstemaatilisusena nagu kuriteo KarS § 423¹ näol. Maakohus leidis, et ka sellisel juhul süstemaatilisus ei kujunenud ikkagi välja ja selle kujunemine katkes, sest ajaline vahe väärtegude vahel on ca poolteist aastat, mis on liiga pikk ja piisav sagedus süstemaatilise seose järelduseks puudub. Maakohus asus seisukohale, et süstemaatilisuse mõiste sisustamisel tuleb arvestada ikkagi ka kvantitatiivset sageduse argumenti, et mingil mõistlikul hetkel siiski saabuks õigusrahu (kasvõi nn õiguslik vaherahu) ja katkeb süstemaatilisuse loogika. Kui see katkeb, siis tuleb hinnata ka oluliselt 4

(11)enam kui aasta pikkuseid väärtegude vahelisi õiguskuulekaid perioode isiku seisukohalt positiivses mõttes mitte vastupidi, s.t mitte kasutada seda enam isikule karistusõigusliku etteheite motiveerimisel tema kahjuks. Vastupidisel juhul on tegemist juba vastuolus seadusandja tahtega süstemaatilisuse mõiste liigse lihtsustamisega ja moonutava väärpraktikaga, kui see oleks üksnes nö ühest kolmeni lugemise reegel. Eelnevale tuginedes on maakohus seisukohal, et KarS § 4231 koosseisulise tunnuse süstemaatilisuse puudumise tõttu tuleb KrMS § 274 lg 1 ja KarS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada L.F-i kriminaalmenetlus ning saata käesolev määrus uurimisasutusele võimaliku väärteomenetluse LS § 201 lg 2 alusel alustamise otsustamiseks. Väärteomenetluse läbiviimine on võimalik, kuna KarS § 81 lg 3 kohaselt ei ole väärtegu veel aegunud. MÄÄRUSKAEBUS 5. Maakohtu määrusele esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör, kes palub maakohtu määrus tühistada, teha tõendite pinnalt otsus, millega tunnistada L.F süüdi KarS §

§ 423¹ järgi.

Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et terviseseisundi kirjeldamise protokoll koostoimes joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga saadetud uriinianalüüsiga, mille alusel arstkohtutoksikoloogia ekspert MT andis arvamuse, et L.F-il esines narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove, ei saa maakohus tõsikindlalt sellisele järeldusele jõuda. L.F-i näol on tegemist isikuga, kes enda sõnade kohaselt tarvitab narkootilisi aineid juba 8 aastat (terviseseisundi kirjeldamise protokoll p 15). Kohtuistungil andis L.F ristküsitlusel ütlusi, vastates prokuröri küsimusele „Kas te olete siis igapäevaselt narkootiliste ainete tarvitaja või mitte?“ Ei. See aeg tarvitasin, aga peale seda läksin Subutexi ravile ja siis ma ei tarvitanud enam narkootilisi aineid. Kas peale 21.11.2019 läksite te ravile? Jah. Aga enne seda tarvitasite igapäevaselt? Jah.(kohtuistungi protokoll lk 5) Süüdistuse kohaselt peeti L.F kinni narkojoobes juhtimise kahtlusega 21.11.2019. Seega leidis kohtus tõendamist, et kuni 21.11.2019 tarvitas L.F igapäevaselt narkootilisi aineid, kuid alles pärast politsei poolt narkojoobes kinni pidamist 21.11.2019 läks ravile. Asjaolu, et isiku seisund ja tema välised tunnused võivad muutuda ka 1,5 tunni möödudes, ei ole ebaharilik. Üldteada on, et kui isik on olnud narkootiliste ainete pidev ja pikaajaline tarvitaja, siis saamata teatud aja möödudes uut narkootilise aine doosi, tekivad nn võõrutusnähud, mis võivad ilmneda erinevates välistes tunnustes: pearinglus, rahutus, unetus, ärevus, depressioon, higistamine jne. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et L.F oli arsti poolt terviseseisundi kirjeldamise hetkeks ärev ja rahutu ning need tunnused saab kogutud tõendeid kõrvutades pigem menetluslikest toimingutest tingitud ärevusseisundiks pidada. Samas on maakohus ise märkinud, et vaidlus puudub selles, et tegemist on sõltuvushaige isikuga. Seega maakohtu järeldus, et L.F-i ärevusseisund oli tingitud tema suhtes menetlustoimingute läbiviimisega ja erutuse võis esile kutsuda asjaolu, et tal puudus 21.11.2019 kinnipidamisel juhtimisõigus ja et tegemist on terviseprobleemidega isikuga, kel isegi lubatud ravimite toimel sõltuvushaigusest tulenevalt võivad esineda tervisest kõrvalekalded, on ebaõige ja ei ole kooskõlas kohtus uuritud tõendite ning tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et esitatud tõenditest ei selgu, kas ja milles esines joobele viitav sõidustiil. Kuigi tunnistaja MS ütlustest ei nähtu, et ta ise või tema kolleegid oleksid vahetult näinud L.F-i juhitud sõiduauto ebakindlat sõidustiili, edastati liiklusjärelevalvet Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel teinud politseiametnikele teade kahtlaselt liikuvast sõidukist ja võimalikust joobes olevast juhist. Sellise info laekumine politseile ja selle edastamine vastavas piirkonnas viibivale politseipatrullile on osa tavapärasest politseitööst ning see andis seadusliku aluse KorS § 45 järgi peatada L.F-i poolt juhitud sõiduk. 5

(11)Tunnistaja MS ütlused on usaldusväärsed ja puudub vähimgi kahtlus selles. Lisaks kinnitasid indikaatorvahendi kasutamise protokoll, L.F-i terviseseisundi kirjeldamise protokoll, joobeseisundi tuvastamise saatekiri kahtlust, et isik on tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid või muu sarnase toimega aineid, mistõttu kõrvaldati ta sõiduki juhtimiselt. Kogutud tõendite pinnalt andis arst-kohtutoksikoloogiaekspert MT hinnangu, et L.F-il esines 21.11.2019 joove. Seega asudes kontrollima alfa prioriteediga (kõrgema ohuastmega) teavet võimalikust joobes juhist, kelle sõiduk tuigerdab teel ja kaldub vastassuuna vööndisse, ei pidanud politseinikud kahtlema saadud info sisus ja usaldusväärsuses, vaid asusid täitma tööülesandeid, et tõkestada liiklusohtlikku olukorda. KrMS § 66 lg 21 sõnastuse kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend välja arvatud kui p 2 tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Juhusliku pealtnägija poolt politseile tehtud kõne võimalikust joobes juhist saab käsitleda p 2 erandina, sest üldjuhul on sellise kõne ajal isik tajutu, ehk joobes juhi poolt liiklusohtliku olukorra tekitamise, mõju all ja puudub alus arvata, et sellise info edastamisega moonutas ta tõde. Seega on maakohus alusetult jätnud tõendikogumist välja tunnistaja MS ütlused. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul saab rääkida koosseisueksimusest. Prokuratuur leiab, et kriminaalasjas on piisavalt tõendeid kahtlemaks L.F-i ütluste usaldusväärsuses. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis 21.11.2019 on fikseeritud tuvastatud ained BNZ-Benzodiazepine ja THC-tertrahüdrokannabinool (kanep). L.F on lisanud omakäelise selgituse: Tarvitasin kodus kanepit xanax. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjas on märgitud, et analüüsiks võeti uriin ja tuvastatud on tertrahüdrokannabionooli metaboliit (THCCOOH ehk kanep) ja alprasolaam (xanax sisaldab alprasolaami www.kliinik.ee), midasolaam, nordasepaam. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis 21.11.2019 on fikseeritud L.F-i selgitus, et täna manustanud subutexi ja xanaxit. Hinnang isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta Lisa 2/1736T arst-kohtutoksikoloogiaekspert MTi hinnang: uuritaval L.F-il esineb narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove. Järeldus: esineb joove. Eeltoodu alusel saab öelda, et L.F on kõiki neid aineid teadlikult tarvitanud. KarS § 424 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega peab süüdlane teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Arvestades L.F-i kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt tarvitas ta narkootilisi aineid igapäevaselt, terviseseisundi kirjeldamise protokollis fikseeritut, et 8 aastat tarvitab narkootikume, indikaatorvahendi kasutamisel antud selgitust, et on tarvitanud kanepit ja xanaxit, saab väita, et ta oli teadlik narkootiliste ainete mõju all olemisest ja sõltlasena sooviski seda. Samuti juhtis ta mootorsõidukit 21.11.2019 teadlikult ja tahtlikult. Prokuratuuri hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel järginud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ja on eelistanud süüdistatava L.F-i kohtuistungil antud vastuolulisi ütlusi. Ristküsitlusel tulid need vastuolud välja, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks siiski peab L.F-i ütlusi usaldusväärseks, et neid tõendina arvestada. Samuti ei selgu kohtumäärusest, miks ei hinnanud kohus ega arvestanud olulise tõendi: arstkohtutoksikoloogiaekspert MT hinnanguga, et L.F oli joobes. Määruses ei ole põhjendatud, miks nimetatud tõend on kõrvale jäetud või kas ja miks on see tõend ebausaldusväärne. Maakohus on vaid nentinud, et hoolimata asjaolust, et koostoimes joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga saadetud uriinianalüüsiga andis arst-kohtutoksikoloogiaekspert L.F-i 21.11.2019 joobeseisundi osas hinnangu joobes, ei saa maakohus terviseseisundi kirjeldamise protokollis 6

(11)avaldatule tuginedes ning KorS § 36 lg-s 1 väljatoodut arvesse võttes tõsikindlalt sellisele järeldusele jõuda. Kuna kohus ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis, ei ole maakohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, mistõttu on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tõendite hindamisel tehtud vead aga omakorda on viinud maakohtu ebaõigete järeldusteni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Prokuratuuri hinnangul esinevad L.F-i käitumises KarS § 424 lg 1 tunnused, mistõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine talle esitatud süüdistuses põhjendamatu. KarS § 423¹ kohaselt eeldab süstemaatilisus, et isik oleks kirjeldatud teo toime pannud vähemalt kolmandat korda. Seadusandja mõte on selles, et sõiduki korduv juhtimisõiguseta juhtimine on sedavõrd ohtlik liiklusohutuse seisukohalt, et seda tuleb käsitada kuriteona. Antud kuriteo olemusest tulenevalt pole nõutav, et analoogselt KarS § 199 sätestatud vargusega peaksid kolm sõiduki juhtimise episoodi olema omavahel ka sisulises seoses (kvalitatiivne mõõde). Seega piisab käesoleva kuriteokoosseisu täitmiseks üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust (kvantitatiivne mõõde). Selle süüteokoosseisu kontekstis pole oluline kas need kolm tegu kujutavad endast õiguslikku või faktilist retsidiivi, samuti on tähtsusetu süütegude vaheline ajavahemik. Käesoleva kuriteokoosseisu täitmiseks on piisav tegude toimepanemise kordade arv. (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2015 lk 1014-1015). Tõendatud on, et L.F on juhtinud mootorsõidukit 26.05.

a, 21.11.
a ja 28.11.
a kokku kolm korda, millega on täidetud süstemaatilisuse nõue. Oluline on märkida ka seda, et juhtimisõigust ei ole L.F-il mitte kunagi olnud. Riigikohus on lahendis 3-1-1-75-15 p 8 märkinud, et süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Sama seisukohta, et süstemaatilisuse tuvastamiseks piisab juhtimisõiguseta isiku poolt sõiduki juhtimise kordade arv ehk siis kolm korda kinnitab ka Pärnu Maakohtu 22.08.2019 otsus 1-194017 VR süüasjas KarS § 4231 järgi. Tallinna Ringkonnakohus vaadates apellatsioonimenetluses selle kohtuasja läbi 04.12.2019 (kaitsja vaidlustas samuti süstemaatilisuse) leidis p 6 „Nähtuvalt eeltoodust on seega juhtimisõiguseta sõiduki süstemaatilise juhtimise subsumeerimiseks oluline, et isik oleks paragrahvis kirjeldatud teo toime pannud vähemalt kolmandat korda ning ajaline faktor ei oma tähtsust.“ Eespool viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-87-08 tulenevalt varguste süstemaatilisuse sisustamisel on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi ehk isik sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et KarS § 4231 kirjeldatud kuriteo olemusest tulenevalt pole nõutav, et analoogselt § -s 199 sätestatud vargusega peaksid nimetatud kolm sõiduki juhtimise episoodi olema omavahel ka sisulises seoses (kvalitatiivne mõõde). Seega piisab vaadeldava kuriteokoosseisu täitmiseks üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust (kvantitatiivne mõõde).“ Asjaolu, et L.F-ile etteheidetav 26.05.
a episood oli kunagi vähemalt teistkordne ja lisaks see, et L.F-il ei ole juhtimisõigust mitte kunagi olnud, annab kinnitust tema eluviisist ehk sellest, kuidas suhtub L.F kehtivasse õiguskorda ning seetõttu on tema puhul tegemist 7

(11)isikuga, kes suhtub ükskõikselt õiguskorda ja kes on toime pannud süstemaatiliselt mootorsõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isikuna. L.F oli kinni peetud ja juhtimiselt kõrvaldatud kolmel korral, 26.05.2018, 21.11.2019 ja 28.11.2019, seega on täidetud KarS § 4231 koosseis. Prokuratuur on seisukohal, et isikute puhul, kellel ei ole kunagi olnud juhtimisõigust ja kes teadlikult ja seega tahtlikult eiravad kehtivaid õigusnorme, ei saa lähtuda süstemaatilise varguse puhul kehtivast 1 aasta pikkuse nõudest. Vastasel juhul annaks see signaali, et juhul kui aasta jooksul on vahele jäädud juhtimisõiguseta sõitmisega kaks korda, tuleks vahet pidada 1 aasta (või siis sõita omal riisikol, kui vahele ei jää) ja siis on jällegi võimalik juhtimisõiguseta sõita, sest tegemist oleks sellisel juhul vaid väärteoga. Seega ei nõustu prokuratuur maakohtu käsitlusega KarS § 4231 süstemaatilisuse tõlgendamisel ja leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel L.F-i süüdistuses KarS § 4231 järgi on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga jätta menetluskulud riigi kanda või siis otsustamiseks läbi viidava väärteomenetluse käigus. Menetluskulud tuleb välja mõista süüdistatavalt L.F-ilt . Menetlus ringkonnakohtus 6. 08.03.2021. a esitas määruskaebusele vandeadvokaat Marko Tammann. omapoolse seisukoha L.F-i kaitsja Kaitsja märgib esmalt, et prokurör soovib määruskaebusega L.F-i süüditunnistamist KarS §

§ 4231järgi.

Kaitsja täheldab, et määruskaebemenetluse tulemiks ei saa olla sisuline otsus isiku süüdismõistmiseks ja karistamiseks. Ehk teisisõnu: muu hulgas küsimused sellest, kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises ja milline karistus tuleb süüdistatavale mõista, lahendatakse kohtuotsusega (KrMS § 306 lg 1 p-d 4 ja 6), mitte määrusega. Peale selle vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud (KrMS § 390 lg 2). „Kaebuse piires“ tähendab muu hulgas seda, et kohus on üldjuhul seotud määruskaebuses esitatud taotlustega, ehkki mitte kaebuse õiguslike põhjendustega. Määruskaebuse taotlus oli muu 1 hulgas L.F-i süüditunnistamine KarS §

§ 423järgi ja tema nimetatud kuritegude eest karistamine.

Ringkonnakohus ei saa määruskaebuse, sh selle taotluste piiridest välj uda. Kõrgema astme kohus saab KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ja § 3602 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

oktoobri
a määrus nr 1-15-3555, p 26). Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Seejuures ei saa pidet leida ka KrMS § 337 lg 2 p-st 2, sest selles sättes peetakse silmas kohtuotsust, mitte määrust. Ainuüksi eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus tagajärjetuks ning see tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja leiab, et prokurör, võttes nõuks esitada isikule süüdistus, peab täie tõsiduse ja vastutustundega hindama ja lõpuks veenduma, et olemasolev tõendusbaas isiku süüd tõepoolest ja tõsikindla tõendamisstandardi tasemel ka tõendaks. Selline töösse suhtumine tähendab ka seda, et kriitiliselt tuleb üle vaadata ja hinnata muu hulgas ka seda, kas kohtueelses menetluses kogutud tõendites ei esine vastuolusid. Praegusel juhul ei ole prokurör kaitsja hinnangul selliselt toiminud ning on üritanud puuduliku, sh vastuolulise tõendusbaasiga saavutada kohtu poolt L.F-i KarS § 424 lg 1 järgi süüdimõistmist ja karistamist. Maakohus uuris kõiki prokuröri poolt kohtule esitatud tõendeid põhjalikult ja kriitiliselt. Muu hulgas sedastas maakohus asjakohaselt, et süüstavate tõenditena esitatud joobeseisundi tunnused on ka omavahel vastuolus. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks prokuröri väidet, et kohtumäärusest ei selgu, miks ei hinnanud kohus ega arvestanud olulise tõendi: arst-kohtutoksikoloogiaekspert MT hinnanguga, et L.F oli joobes. Kaitsja nendib, et professionaalsele süüdistusfunktsiooni kandjale pidi olema mõistetav, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi Lõuna-Eesti kohtuarstlik ekspertiisiosakonna arstkohtutoksikoloogiaekspert MTi
detsembri
a hinnangus Rombergi asendi osas märgitu 8

(11)„asend ebakindel“, on vastuolus Terviseseisundi kirjeldamise protokollis sotsiaalministri

juuni
a määruse nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ punktis 13 toodud kriteeriumiga „Tasakaal- ja koordinatsioon“, mille kohta märgiti Rombergi asendi osas: „asend kindel“. Kaitsja märgib, et halvimal juhul võib selline ebaõige arsti, kui eriteadmistega eelduslikult oma ala asjatundja arvamus evida ka karistusõiguslikku mõõdet. Samuti on maakohus asjakohaselt ja asjatundlikult ning terase tähelepanelikkusega kummutanud viitega KrMS § 66 lg-le 21 politseiametnik MS ütlused. Seega ei ole küsimus kõnealuse politseiametniku ütluste usaldusväärsuses, nagu leiab prokurör, vaid selles, et seaduse järgi ei saa neid ütlusi sõiduki juhi sõidustiili kirjeldamise osas kasutada (arvestada). Isegi kui teoreetiliselt väita vastupidist, siis MS ütlused ei väära
novembril
a L.F-il tuvastatud terviseseisundi iseärasusi, mis ei võimalda kõnelda sellest, et tema võime hoida tema poolt juhitud sõidukit oma kontrolli all, oli halvenenud ning seetõttu suurenes liiklusõnnetuse oht, mis omakorda ohustas liiklejate elu, tervist ja vara. Liiati ei oleks loomuliku elukäsitlusega kooskõlas, et isiku, kelle terviseseisund on sedavõrd pärsitud, et tema juhitud sõiduk kaldub vastassuuna vööndisse, osutub juba natuke rohkem kui kahe tunni möödudes täiesti normaalseks/adekvaatseks (sh ei esine vähimaidki kõrvalekaldeid tasakaalus ja koordinatsioonis). Korrektsuse huvides olgu siiski lisatud, et juht ei saa sõidukit juhtides tuigerdada, nagu märgib politseiametnik MS oma ütlustes. Mis puudutab prokuröri poolt kahtluse alla seatud L.F-i ütlusi, siis kaitsja hinnangul ei võimalda prokuröri arutlus sellesisulisele üks-ühesele järeldusele siiski jõuda. Nii või teisiti ei oma L.F-i ütlused teiste selles kriminaalasjas kogutud tõendite – eeskätt
novembri
a Terviseseisundi kirjeldamise protokolli – kontekstis tema suhtes käsitletavas süüdistuses kriminaalmenetluse lõpetamise seisukohalt määravat tähtsust. Kokkuvõtvalt ei sisesta määruskaebuses käsitletava süüdistuse kohta esitatud väited ühelt poolt, ja maakohtu veenval, jälgitaval, ammendaval ning asjas kogutud tõendite kriitilisel analüüsil põhinev argumentatsioon teiselt poolt, veendumust, et maakohtu määrus tuleks käsitletava süüdistuse osas tühistada. Käsitletava süüdistuse keskseks küsimuseks on see, kas praegusel juhul esineb L.F-i käitumises süstemaatilisus KarS § 4231 tähenduses. Maakohtu käsitlus praegusel juhul sellise süstemaatilisuse eitamises on erakordselt põhjalik ning kantud sügavast ja laiahaardelisest analüüsist, aga ka peenekoelisest õiglustunnetusest. Seejuures on maakohus tabavalt tõdenud, et ka sagedus on mõõdetav, s.t, et see on kvantitatiivne, ning seda seisukohta põhjalikult ja peeneristavalt põhjendanud. Kaitsja ei saa maakohtu sellise taseme õigusemõistmise juures jätta mainimata, et see on parim näide sellest, kuidas ilmalik lõppotsustaja – ja seega ka lõppvastutaja – oma töösse suhtub ja selle välja kannab. Pealegi on õigus headuse ja õigluse kunst. Maakohtunik on ka seda, tõsi küll, kaasajal suuresti devalveerunud õiguse alusmaksiimi, oma põhistamiskunstiga kõrgel tasemel demonstreerinud. Määruskaebuse väited ja seisukohad maakohtu vastavasisuliste põhjenduste sügavust ning õiguslikku ja energeetilist kandvust ei ületa ega kõiguta. Seejuures tuleb märkida, et prokuröri viidatud kaasuse asjaolud ja tõendikogum olid teistsugused ning toonased kohtu põhistused pole ülekantavad käesolevale olukorrale. Kaitsja tõdeb veel ringkonnakohtule, et süstemaatilise süüteo mõistet on uuritud ka akadeemilistes teadustöödes, ning maksvusele on pääsenud arusaam ja õigustunnetus, mida kehastas ka käesolevat asja arutanud maakohtunik. (Vt nt A. Rüütel. “Sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt.“ Magistritöö. Juhendaja: professor Jaan Sootak. Tartu 2016; elektrooniliselt kättesaadav: https://core.ac.uk/download/pdf/79114397.pdf.) RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9

(11)

Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ning sellele esitatud määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus osaliselt rahuldada.
Esmalt selgitab ringkonnakohus, et määruskaebemenetluse raames saab kriminaalkolleegium anda vaid hinnangu sellele, kas maakohtu määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta oli põhjendatud või mitte, kuid kohtukolleegiumil puudub määruskaebemenetluses pädevus isikut süüdi tunnistada. Ringkonnakohus märgib, et hinnang maakohtu seisukohtadele saab olla vaid üldist laadi, ilma, et kohus annaks sisulise hinnangu analüüsitud tõenditele ning tuvastatud asjaoludele.
KarS § 424 lg 1 esitatud süüdistuse osas leiab ringkonnakohus prokuratuuriga nõustuvalt, et maakohus ei ole hinnanud kohtule esitatud tõendeid kogumis. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata kohtupraktikas kinnistunud tõendite hindamise põhimõttele, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist. (3-1-116-04; 3-1-1-92-11). Maakohus pole kriminaalkolleegiumi hinnangul võtnud KarS § 424 lg 1 koosseisu hindamisel arvesse sündmuste tervikpilti (sh nt isiku kinnipidamisele eelnevat, st kaasliiklejatelt laekunud informatsiooni ebakindla sõidustiiliga isiku kohta) ning on hinnanud tõendeid valikuliselt. Seejuures ei ole maakohus nt põhjendanud, miks ei saa käsitleda tunnistaja MS ütluseid tulenevalt KrMS § 66 lg 2¹ p -st 2 tõendina. Samuti seda, miks kaaluvad terviseseisundi kirjeldamise protokollides toodu üles eksperdi hinnanguga tuvastatu L.F-i joobes oleku osas. Oluline on välja tuua see gi, et isiku uriinist on tuvastatud erinevad ained, sh tetrahüdrokannabinooli metaboliit. Kuigi maakohus on asunud seisukohale, et teiste tuvastatud ainete esinemine isiku organismis on selgitatav manustatud ravimitega, puudub maakohtu seisukoht süüdistatava poolt kanepi tarvitamise ja selle tarvitamise tulemusena uuriinis sisalduva tetrahüdrokannabinooli osas. Oletuslikku laadi on maakohtu seisukoht, et narkojoobes isiku käitumine, reaktsioonid ja välised joobetunnused ei või ajapikku muutuda. Nõustuda tuleb seega kaebuses väljatooduga sellest, et maakohus ei ole järginud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning põhjendanud, miks on pidanud L.F-i kohtuistungil antud ütlusi teistest tõenditest usaldusväärsemaks ning jätnud tähelepanuta väljatoodud vastuolud.
L.F-i süüdistuse osas KarS § 423¹ järgi leiab ringkonnakohus, et maakohtu käsitlus süstemaatilisusest ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ning kohtukolleegium jääb selles osas varasemalt ka 04.12.
a kriminaalasjas nr 1-19-4017 süstemaatilisuse hindamise küsimuses avaldatu juurde. Nimelt on Riigikohus asjas nr 3-1-1-75-15 asunud seisukohale, et KarS §-s 423¹ sisalduva koosseisutunnuse – süstemaatilisus – tõlgendamisel tuleb lähtuda analoogia korras süstemaatilise varguse kohta kujunenud praktikast. Viidatud lahendis sedastas Riigikohus, et põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20.04.
a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-
Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid kolleegiumi hinnangul on selles väljendatud seisukohad mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-66-13 p 7 on asutud seisukohale, et ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse omistamine ei oleks õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks varguse süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv 12 kuud, kuus kuud, üks kuu või üks päev. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus süütegude tehiolud ja neist nähtuv isiku eluviis ei jäta vähimatki kahtlust, et isik hangib vargustega endale elatist, ent ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks ta kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid isikud ajaliselt nn 10

(11)arvet pidama ja oma tegevust teadlikult planeerima. Nähtuvalt eeltoodust on seega juhtimisõiguseta sõiduki süstemaatilise juhtimise subsumeerimiseks oluline, et isik oleks paragrahvis kirjeldatud teo toime pannud vähemalt kolmandat korda ning ajaline faktor ei oma tähtsust. Pole ka oluline, kas tegemist on faktilise või õigusliku retsidiiviga. Eespool viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-8708 tulenevalt varguste süstemaatilisuse sisustamisel on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi ehk isik sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et KarS § 4231 kirjeldatud kuriteo olemusest tulenevalt pole nõutav, et analoogselt §-s 199 sätestatud vargusega peaksid nimetatud kolm sõiduki juhtimise episoodi olema omavahel ka sisulises seoses (kvalitatiivne mõõde). Seega piisab vaadeldava kuriteokoosseisu täitmiseks üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust (kvantitatiivne mõõde)

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu õiguslik käsitlus süstemaatilisusest ei anna siiski alust kehtivast kohtupraktikast erinevale seisukohale asumiseks. Samuti ei saa kohtukolleegiumi hinnangul jätta käesolevas asjas tähelepanuta ka asjaolu, et L.F-i puhul on varasemalt mõistetud väärteokaristus (26.05.
a episood) tulenevalt karistusregistri seadusest endiselt kehtiv nagu ka viimase L.F-i poolt mootorsõiduki juhtimise episoodi ajal.
Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et maakohus on tõendite ühekülgse hindamise tulemusena oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Ringkonnakohtul ei ole võimalik neid rikkumisi määrusekaebekorras kõrvaldada, mistõttu tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lgst 2 rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebuse osas, millega taotleti maakohtu määruse tühistamist, tühistab Pärnu Maakohtu 09.02.
a määruse ja saadab asja uuesti arutamiseks maakohtule teises koosseisus. /allkirjastatud digitaalselt/ 1 KarS kommenteeritud väljaanne, Juura 2015, lk
11