← Eesti

2-25-11919/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29.05.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-1

§ 101toodud seadusjärgse miinimumi.

Seega puudub nendel asjaoludel õiguslik alus elatisenõude suurendamiseks üle miinimummäära. Kostja tasub hagejale elatist 354,40 eurot ulatuses, mis moodustab keskmiselt 50% hageja keskmistest kulutustest. Hageja taotleb hagis kostjale langeva elatiseosa suurendamist, põhjendades seda temaga koos elava vanema (hageja seadusliku esindaja) võimetusega elatist tasuda haigestumise ja osalise töövõime tõttu. Samas ei seo hageja oma nõuet hageja seadusliku esindaja reaalse majandusliku olukorraga, vaid keskendub kostja majandusliku olukorra analüüsimisele, jättes täielikult avaldamata andmed oma majandusliku seisukorra kohta. Hagejal tuleks nõude edukaks maksmapanekuks tõendada hagejaga koos elava vanemal püsiva haigusseisundi ja selles tuleneva osalise töövõimetuse olemasolu ning hagejaga koos elava vanema majanduslikku olukorda, mis ei võimalda miinimumulatuses elatist anda. Hageja on tõendanud oma põhiväidet – hageja seadusliku esindaja haigusseisundit ja sellest tulenevat alalise osaliselt puuduva töövõime olemasolu. Hageja on esitanud tõendina väljavõtte haigusloost /dtl 169- 176/, millest nähtuvalt on hageja seaduslikul esindajal

  1. aastal diagnoositud sclerosis multiplex e. hulgiskleroos. Samas ei ole hageja seaduslik 2 esindaja tõendanud, hagejale määratud osalise töövõimetuse ulatust ja perioodi (TVTS § 5 lg 2). Selle olemasolu võib küll tuletada diagnoosist ja hageja esindaja kontoväljavõttest, millega on tõendatud, et hageja esindaja on saanud töövõimetustoetust, kuid millisel alusel ja milliseks perioodiks toetus määratud on, hageja tõendanud ei ole. Isegi kui eeldada, et kohus loeks ülaltoodud kaudsete tõendite alusel hageja seadusliku esindaja osalise töövõime tuvastatuks, on nõude edukuseks vajalik hageja ja tema seadusliku esindaja tõesed ja selged andmed oma varandusliku olukorra kohta. Kohus märgib, et hageja on menetlusdokumentides korduvalt välja toonud, et tema perekonnas on lisaks talle ja tema emale täisealiseks saanud õde ning ema abikaasa. Kohus on seisukohal, et eeltoodut arvesse võttes ei ole hageja esitatud arvestused tema tegelike kulutuste kohta eluliselt usutavad ja majanduslikule olukorrale vastavad. Hageja apellatsioonkaebus
  2. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus nii menetlusõigust kui kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus jättis hageja ära kuulamata. Hagejale ei selgitatud tõendamiskoormist. Kohus keskendus ebaõigesti otsuse tegemisel hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale. Vastus kaebusele 5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht 6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  3. Asja materjalidest nähtub: -Kostja on hageja isa. -Kostjalt on 20.12.2018.a otsusega välja mõistetud tsiviilasjas 2-18-3341 elatis kahele alaealisele lapsele, sh hagejale. -Tallinna Ringkonnakohus jättis tsiviilasjas nr 2-18-3341 rahuldamata hageja kaebuse elatise suurendamiseks. -Kostja on elatist hagejale pidevalt tasunud, alates 01.01.2025 tasus kostja hagejale elatist 354,40 eurot kuus /dtl 97/, alates 01.04.2026 378,40 eurot. -Hageja esitas käesolevas asjas hagivalduse elatise suurendamiseks kohtusse 24.07.2025.a
  4. TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel saab elatise saamist õigustatud isik nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus 3 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36;
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-15, p 11). 9.Tsiviilasjas 2-18-3341 20.12.2018.a tehtud jõustunud otsusega mõisteti kostjalt alaealise lapse I kasuks välja elatis 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast alates 01.12.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o. 23.03.2023.a. Samuti mõisteti alaealise lapse II, st käesolevas asjas hageja, kasuks välja elatis 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast alates 01.12.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o. 07.06.2028.a. 10.Tsiviilasjas 2-18-3341 võeti elatiste suuruse määramisel arvesse, et hageja ja tema õe igakuine ülalpidamiskulude suurus moodustab mõlemal 440 eurot kuus (kuigi hagejad väitsid, et kulude suurus on 550 eurot), hageja ema sissetuleku suuruseks tuvastas kohus keskmiselt 958 eurot kuus, kostja ehk hageja isa sissetuleku suuruseks 880 eurot kuus. Maakohus arvestas kostja sissetulekute suurust, lastele makstavaid peretoetusi, kostja otsest osalemist laste ülalpidamises 4 päeva kuus ning leidis, et elatise tuleb välja mõista alla miinimummäära, mõistes välja igale lapsele elatise 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast kuni laste täisealiseks saamiseni.
  9. Esitades elatishagi käesolevas asjas tugines hageja sellele, et kostja vanem laps on saanud täisealiseks, mistõttu kostja temale enam elatist tasuma ei pea, hageja ülalpidamiseks vajaminevad summad on suurenenud, samas on vähenenud, sh tervisliku seisundi tõttu hageja ema võimalused hagejat võrdselt kostjaga ülal pidada.
  10. Tsiviilasjas 2-18-3341 20.12.2018.a tehtud sundtäidetavast otsusest tulenevalt tuli kostjal tasuda hagejale elatist 200 eurot, kuid mitte vähem kui 80%

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast.

Sundtäidetava otsuse tegemise ajal kehtis

§ 101

lg 1, mis sidus elatise miinimummäära Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud

§ 101

ei seo elatist kuupalga alammääraga, vaid kehtestab elatise baassumma koos sellele lisanduvate komponentidega (

§ 101lg 3 jj).

Alates 1. jaanuarist 2022 ei või alaealisele lapsele makstava igakuise elatise suurus

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui

§ 101alusel arvutatud summa.

Igakuise elatise arvutamise alus on baassumma (

§ 101

lg 3), millele lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (

§ 101

lg 4) ning millest arvatakse maha pool lapsetoetusest ja lapsele langev osa poolest lasterikka pere toetusest (

§ 101lg 5).

Kui laps viibib kohustatud vanema juures rohkem kui seitse päeva kuus, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult, vähendatakse

§ 101

lg-te 3-5 alusel arvutatud elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (

§ 101lg 6).

  1. Maakohus tuvastas ja selle üle vaidlus puudub, et perioodil 01.04.2025 kuni 30.03.2026, arvesse võttes kohustatud vanema brutosissetulekut 2721 eurot (arvestatud netopalga suurus 2200 eurot) moodustab kostja makstava miinimumelatise suurus 323,94 eurot. Maakohus tõi esile, et arvutuskäik on järgmine: Elatise baassumma 282,3 €, 3% kohustatud isiku sissetulekust 2721,03 * 0,03 = 81,63 eurot, seega 81,63 + 282,31 = 363,94 eurot. Kuna hageja eest saab lapsetoetust elatist nõudev lapsevanem, tuleb elatise summast maha arvata pool lapsetoetuse määra: 363,94 - (80/2) = 323,94 eurot.
  2. Asjas on esitatud tõend, et alates 2025 tasub kostja igakuiselt hagejale elatist 354,40 eurot kuus (dtlk 157), seega ületab kostja tasutav elatis seadusjärgset miinimumi 354,40323,94=30,46 euro võrra kuus. Hageja väidetel kulub tema ülalpidamiseks keskmiselt 681724 eurot kuus (dtl 16-18). Seega tuvastas maakohus põhjendatult, et miinimumelatisest 4 suurema elatise maksmisega tasub kostja hageja ülalpidamiskulud pooles ulatuses juba vabatahtlikult ja regulaarselt. 15.Hageja väitis maakohtu, et elatise suuruse muutmiseks annab aluse hageja ema vähenenud sissetulek. Hageja nõudis kostjalt elatist suuruses, mis vastab 62 %-le Eesti Vabariigis kehtivast brutokuupalga alammäärast kuus. Maakohus jättis hagi rahuldamata, põhjendades otsust ka sellega, et hageja ei tõendanud oma ema varanduslikku olukorda ning ainuüksi tõendatud haigestumine hageja väiteid hageja ema varandusliku olukorra muutumise kohta, võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, seda ei tõenda.
  3. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette maakohtule selgituskohustuse täitmata jätmist. Hageja seisukoha järgi sai talle alles maakohtu otsusest teatavaks, et ta peab tõendama hageja ja hageja ema varanduslikku olukorda. 17.Ringkonnakohus toob esile 12.09.2025 puuduste kõrvaldamise määruse punktis 9 selgitas maakohus, et: „Seega elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seega peab hageja seaduslik esindaja puuduste kõrvaldamisel hagiavalduses välja tooma, kuidas on hageja olukord võrreldes elatise välja mõistmise ajaga muutunud ning põhjendama, miks soovitakse elatise suurendamist.“ Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et selle selgitusega andis kohus võimaluse tõendada hageja varanduslikku olukorda ja asjaolude muutumist ulatuses, mis võimaldaks kohtul

§ 101

alusel hageja seadusliku esindaja panust hageja ülalpidamisse alla seadusjärgse miinimumi vähendada ning selle arvelt suurendada kostjalt välja mõistetud elatise suurust. 18.Kohtu ülesanne on pooltele, arvestades esiletoodud asjaolusid, selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1145-14, p 15), kuid hageja arvates maakohus seda menetluses piisava arusaadavusega ei teinud. Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt selgus hageja jaoks tõendamiskoormise ulatus alles maakohtu otsusest. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse väiteid nõudis ringkonnakohus hagejalt hageja ema kontoväljavõtete esitamist, millest nähtub hageja ema sissetulekute suurus. Hageja vastas, et ta ei kavatse kontoväljavõtteid esitada, kuna need sisaldavad isikuandmeid ning nõudis teavet, mis põhjusel ringkonnakohus selliseid tõendeid nõuab. Ringkonnakohus selgitas seejärel hagejale, et tõendite esitamine on vajalik, tulenevalt hageja apellatsioonkaebuses sisalduvatest etteheidetest, mille järgi ei selgitanud maakohus tõendamiskoormist ja tõendite esitamise vajadust. Ringkonnakohus tegi uuesti ettepaneku hagejale esitada hageja ema kontoväljavõtted. Hageja määratud tähtajaks kontoväljavõtteid ei esitanud, leides sisuliselt, et hageja ema sissetulekute suurus ei oma asjas tähtsust, heites ringkonnakohtule ette, täiendavate tõendite esitamise nõuet. 19.Kui maakohus rikkus hageja arvates selgituskohustust, millele hageja apellatsioonkaebuses tugines, on ringkonnakohtul on võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Riigikohus on esile toonud, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 216-118651/31, p 15;
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24;
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).
  11. Arvestades kostja poolt regulaarselt tasutava elatise suurust ning hageja nõuet tuli hagejal TsMS § 459 lg 1 alusel mh tõendada nende asjaolude muutumist, millele tema väited või 5 vastuväited tuginevad, sh ka hageja seadusliku esindaja sissetulekute vähenemise. Hiljemalt apellatsioonkaebuse esitamisel oli hageja jaoks selle asjaolu tõendamise vajadus selge, sest apellatsioonkaebus koosnebki valdavas osas etteheidetest maakohtule tõendamiskoormise selgituskohustuse täitmata jätmise kohta. Apellatsioonimenetluses hageja tõendeid esitada ei soovinud ning ringkonnakohtu arvates oli see hageja valik jätta oma tõendamiskoormis täitmata. Asjas on hageja poolt maakohtule esitatud vaid hageja ema kontoväljavõtete filtreeritud väljavõtted, kostja on oma kontoväljavõtted esitanud täies ulatuses. Kuna hageja ringkonnakohtus täiendavaid tõendeid ei esitanud on tõendamata hageja väide, et võrreldes elatise otsus tegemisega 2018.a on tema ema varanduslik seisund halvenenud, sh sissetulekute suurus vähenenud, mis ei võimalda suurenenud hageja kulutusi katta.
  12. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (3-2-1-33-11, p 18). Käesoleval juhul pole kumbki tingimus hageja poolt tõendatud. Hageja esitas kohtusse alusetu hagi. Seega jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Menetluskulude jaotus 22.TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Ringkonnakohus leiab eeltoodust juhindudes, et arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid tuleb poolte menetluskulud ka ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.