Obsah (7)

§ 657§ 654§ 644§ 647§ 456§ 200§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-24-14446

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis 22.

juunist 2024 kuni

1. augustini 2025 kostjalt I välja elatise 4486,23 eurot ületavas summas, määras, et hagejale vajalikud huvitegevuse kulud kannavad vanemad võrdselt lisaks igakuisele elatisele, määras igakuise elatisemakse kuupäevaks iga kuu
2. kuupäeva ning tasaarvestas vanematelt lapse kasuks välja mõistetud summad. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt I hageja kasuks aja eest
3. juunist 2024 kuni
4. septembrini 2025 välja elatise 4486,23 eurot, määrab igakuise elatisemakse tähtpäevaks iga kuu
5. kuupäeva ning jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab

§ 654lg 2² järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

12. Ringkonnakohus võtab vastu hageja loobumise apellatsioonkaebusest osas, mis puudutab kostjalt II välja mõistetud elatise suurust.

§ 644

lg 1 sätestab, et apellant võib apellatsioonkaebusest kirjaliku menetluse puhul loobuda kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Hageja loobus 6 apellatsioonkaebusest osaliselt enne, kui ringkonnakohus määras pooltele

§ 647lg 1 teises lauses sätestatud tähtaja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole loobumine ilmses vastuolus alaealise hageja huvidega, kuivõrd hageja ei loobu igakuise elatise nõudest, vaid loobub elatise suuruse vaidlustamisest, mis mõisteti tema kasuks tagasiulatuvalt välja aja eest, mil teine vanem on talle ülalpidamist andnud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud, ta ei saa esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (

§ 644lg 3).

Apellatsioonkaebusest loobumine toob selles osas ehk kostja II vastu esitatud nõude osas kaasa maakohtu otsuse jõustumise (

§ 456lg 2 p 2).

Kuna hagejat esindab apellatsioonimenetluses advokaat, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks enne loobumise vastu võtmist hagejale või tema esindajale eelnevalt apellatsioonimenetluse lõpetamise tagajärgi selgitada. Toimiku andmetel ei ole kostjal II seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega hüvitatavaid kulusid tekkinud.

1. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja II
2. detsembril 2025 esitatud Sotsiaalkindlustusameti teate (dtl 406–407).
3. Hageja määratud esindaja saatis
4. mail 2026 ringkonnakohtule kohtule teate, et tema tegevus advokatuuris on lõppenud. Kuivõrd hageja nimel on seisukohad esitatud ja sisuliselt on hageja apellatsioonkaebusest osalise loobumisega langenud ära huvide konflikti olukord, ei määra ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlusel hagejale uut esindajat.
5. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks elatise ekslikult välja
6. juunist 2024 kuni
7. augustini
8. Õige on mõista elatis välja kuni
9. septembrini
10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvutas maakohus ühekordse elatise summa välja kuni
11. septembrini 2025 (otsuse lk 9). Otsuse põhjendused ja resolutsioon on seega omavahel vastuolus.
12. august oli kuupäev, mil maakohus esialgu pidi tegema lõpplahendi. Tegemist on ilmse veaga. Igakuise elatise mõistis maakohus välja alates
13. oktoobrist
14. Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi jääks aeg
15. augustist
16. septembrini elatisega katmata.
17. Kostja I taotleb temalt elatise väljamõistmist alla miinimummäära. Kostja I on nõus maksma elatist 147,14 eurot ja hobikulude katteks 30 eurot, kokku 177,14 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. 16.
18. Ringkonnakohus selgitab, et kostja I viidatud PKS § 102 lg 1 on üldnorm, mille alusel arvestatakse inimese võimet kedagi ülal pidada. Sama paragrahvi lg 2 reguleerib erinormina vanema kohustust pidada ülal oma alaealist last. Selleks peab vanem hankima vähemalt miinimumelatise maksmiseks vajaliku sissetuleku. Seadus näeb seega ette, et alaealise lapse ülalpidamiseks tuleb rohkem pingutada kui täisealise sugulase või abikaasa ülalpidamiseks. 16.
19. PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla sama seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja I kirjutab ka ise, et miinimumelatis on alampiir, millest allapoole minek on lubatav vaid erandlikel, selgelt põhjendatud juhtudel (dtl 432). Kostja I väitel on tal teine alaealine laps, kes hagejale miinimumelatise maksmisel jääks vähem kindlustatuks kui hageja. Maakohus elatise vähendamist otsuses ei kaalunud, kuigi kostja I nimetas teist last
20. juuli 2025 kohtuistungil. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostjal I alaealine laps A.A., kes sündis XXXXX. 7 Kostja I on oma sissetulekuks ise nimetanud töötasu 2176 eurot ning kuludena 1633,90 eurot kuus (üür 770 eurot, telefonikulu 128 eurot, toidukulu 665,90 eurot, transpordikulu 70 eurot, dtl 183). Kuna kostja I sõnul elab teine laps temaga koos, sisaldavad kostja I nimetatud kulud järelikult ka teise lapse kulusid. Kostja I enda nimetatud sissetuleku ja kulude vahe on 542,10 eurot, mis on suurem kui maakohtu välja mõistetud elatis. Kostjale I jääb miinimummääras elatise väljamõistmisel seega enda ja teise lapse peale rohkem kui kahekordse miinimumelatise suurune summa. Lisaks on kostja I nimetanud, et sai Norras edukalt kahe lapse ülalpidamisega hakkama (dtl 297), mis Norra kõrgemat elatustaset arvestades peaks tähendama, et tema olukord on läinud majanduslikult lihtsamaks, kui üks laps elab Eestis. Juhul kui kostja I oleks olukorras, kus tema sissetulekust objektiivselt ei jätku miinimumelatise maksmiseks, peaks ta PKS 102 lg 2 teise lause kohaselt kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt, jagades need enda ja kahe lapse vahel. Seejuures eeldatakse, et lapse ülalpidamiseks on vajalik miinimumi ulatuses panus mõlemalt vanemalt, st kokku kahe vanema peale kahekordse miinimumelatise ulatuses. Selle eest, et kostja I teise lapse teine vanem ei maksa elatist, ei saa vastutada hageja ja tema elatist ei ole alust sel põhjusel vähendada. 16.
21. Vastuseks kostja I etteheitele, et maakohus ei lisanud kostjalt II välja mõistetud elatisele 3% keskmisest brutokuupalgast ega kohelnud vanemad võrdselt, selgitab ringkonnakohus, et maakohus ei mõistnud kostjalt II elatist välja elatiskalkulaatori alusel, vaid vastavalt hageja tegelikele kuludele, mis olid suuremad kui PKS §-s 101 alusel arvutatav kahekordne miinimumelatis. Hageja eest saadud lapsetoetus vähendab nii Eesti kui ka Norra toetuste puhul mõlema vanema ülalpidamiskohustust vastavalt toetuse suurusele. 16.
22. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PKS § 102 lg 1 ei kehti üheski kostja I tsiteeritud sõnastuses ning tema viidatud kahel Riigikohtu lahendil puudub seos ülalpidamisnõudega (dtl 395, 396, 432, 433). Menetlusosalisel ei ole

§ 200

lg 2 kohaselt lubatud kohut eksitusse viia, seda ka juhul kui ta kasutab dokumendi koostamisel juturoboti abi.

1. Kostja I leiab, et maakohus mõistis temalt põhjendamatult välja lisaks miinimumelatisele hageja hobikulud. Ringkonnakohus nõustub sellega. Ringkonnakohus leiab, et kostja I ei ole väljendanud selget nõusolekut maksta hageja hobide eest lisaks miinimumelatisele. Maakohtu
2. juuli 2025 istungi salvestiselt ei ole võimalik üheselt tuvastada, millist summat oli kostja I nõus maksma, kuid ta ütles, et hobide kulu peaks olema miinimumelatise sees ja täiendava summa maksmine sõltub sellest, kui suure elatise kohus välja mõistab (dtl 355). Üldjuhul eeldatakse, et PKS § 101 järgi arvutatud elatis katab ära lapse vajadused. Sellest suuremas summas võib kohus PKS § 102 lg 3 järgi elatise välja mõista lisaks PKS §-s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Miinimumelatisest suuremaid vajadusi peab laps tõendama. Ühe kuu eest mõistis maakohus elatise välja ka tagasiulatuvalt PKS § 108 alusel, mille puhul tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo
3. oktoober 2021 nr 2-19-18082, p 13). Maakohus leidis, et miinimumelatisest suurema summa puhul tuleb tõendada kulud vaid miinimumi ületavas osas. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tuvastamaks, et PKS § 101 alusel arvutatud elatisest ei piisa lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks, tuleb tõendada lapse kõik vajadused ja kulud. Lisaks ei arvestanud maakohus, et osa hobikulust on ka miinimumelatise sees. 8 Hageja esitatud arvestuste ja tõendite kohaselt on tema kulud toidule, kommunaalteenustele, elektrile ja internetile 374,28 eurot, koolitoidule 20–22 eurot, telefonile 18 eurot (dtl 50), hobidele 100 eurot (dtl 246, 253), kokku kuni 514,28 eurot kuus. Lisaks esitas hageja tõendid 259,20 euro eest talveriiete ostmise kohta (dtl 251–252) ning 250 euro ja 320 euro maksmise kohta lastelaagri eest (dtl 307, 308). Eluasemelaenu kulu 340,20 eurot (dtl 247–250) saab pidada hageja kuluks osaliselt, sest eluase ei kuulu talle ja ta ei ole laenulepingu pool. Riigikohus on leidnud, et vanem ei pea elatist makstes maksma kinni teise vanema kulutusi eluaseme soetamiseks, aga sellist kulu saab elatise suuruse määramisel lapse kasutuseelisena siiski arvesse võtta. Näiteks saab kohus hinnata, kas olukorras, kus vanem ei suuda tasuda laenumakseid, oleks mõistlik soetada väiksem eluruum, minna üürikorterisse vm viisil eluaseme kasutamine ümber korraldada (RKTKo
4. oktoober 2013 nr 3-2-1-69-13, p 16, 19– 20). Praegusel juhul leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus eluruumis elab toimiku andmetel kolm inimest, isal on ka teine kinnisasi ja eluruum asub X, ei saa hageja kasutuseelis olla üle 100 euro. Hageja tõendatud kulu oleks seega kokku maksimaalselt 660 eurot kuus. Hageja esitatud tõendite pinnalt leiab ringkonnakohus, et PKS § 101 alusel arvutatud elatisest piisab hageja kõigi vajaduste rahuldamiseks, arvestades, et kumbki vanem peab katma hageja vajadustest pool ning 80 eurot kuus katab lapsetoetus. Eelnevast tulenevalt tuleb vähendada kostjalt I hageja kasuks aja eest
5. juunist 2024 kuni
6. septembrini 2025 välja mõistetud elatist täiendavate hobikulude ehk 824,40 euro võrra ning mõista selle aja eest välja 4486,23 eurot (5310,63 – 824,40), samuti tühistada kostja I kohustus tasuda lisaks PKS § 101 alusel arvutatud elatisele hageja huvitegevuse eest. Ringkonnakohus juhib ka tähelepanu, et maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 ei ole sellisel kujul sundtäidetav. Lisaks, kui vanematel on ühine hooldusõigus, tuleb neil suuremad lapsele tehtavad kulud otsustada ühiselt, vastasel korral ei saa teisel vanemal tekkida kuludest osa hüvitamise kohustust.
7. Kostja I taotleb ka igakuise elatisemakse kuupäeva muutmist, sest tema palgapäev on iga kuu
8. kuupäev. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kuivõrd maksetähtpäeva edasilükkamine nelja päeva võrra ei kahjusta ringkonnakohtu hinnangul lapse huve, on põhjendatud rahuldada kostja I taotlus otsuse täitmise korra muutmiseks ja määrata elatise maksetähtpäevaks iga kuu
9. kuupäev.
10. Ringkonnakohus selgitab, et elatis alaealisele lapsele mõistetakse välja kuni tema täisealiseks saamiseni, kuid see ei välista elatise suuruse muutmist, kui muutuvad selle väljamõistmise aluseks olnud asjaolud, näiteks kui laps kolib teise vanema juurde.
11. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus seda, et tagasiulatuva elatise all mõistetakse PKS § 108 alusel nõutavat elatist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Maakohus ei mõistnud küll elatist välja alates hagi esitamisest, nagu hageja ekslikult märgib, vaid alates
12. juunist 2024 ehk alates ajast, mil laps elab isaga. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati
13. juulil
14. Maakohus mõistis kostjalt I tagasiulatuvalt seega välja ühe kuu elatise. Hagejale ei saa ette heita nõude esitamisega viivitamist, ta esitas nõude kohe, kui selgus, et kostja I elatist ei maksa. Kostjalt II väljamõistetud elatis seevastu on tagasiulatuv elatis.
15. Kostja I vastuväited kostjalt II hageja kasuks välja mõistetud elatise kohta ei ole asjakohased olukorras, kus alates sellest, kui kohus hagejale esindaja määras, vanemad menetluses last enam ei esinda. Hageja loobus kostjalt II välja mõistetud elatise suuruse vaidlustamisest.
16. Kostja I hinnangul kohaldas maakohus tasaarvestust valedel materiaalõiguslikel alustel, hageja meelest tuleb tasaarvestus tühistada. Ringkonnakohus nõustub, et tasaarvestuseks ei ole õiguslikku alust ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. 9 VÕS § 197 lg 1 järgi on tasaarvestuseks vaja, et kaks isikut oleks kohustatud maksma teineteisele rahasumma. Sel juhul võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada. Maakohus mõistis nii kostjalt I kui ka kostjalt II välja hageja kasuks elatise. Hagejal on seega kaks nõuet, üks kostja I vastu ja teine kostja II vastu. Tegemist ei ole kahe võlasuhtega, mille pooled kattuks, mistõttu ei ole ka tasaarvestatavaid nõudeid. Võlausaldaja nõue ei saa väheneda põhjusel, et talle on võlgu kaks inimest. Võlasuhte pooled ei sõltu sellest, kuidas kohustus tuleb täita. See, et lapsele makstav elatis tasutakse teda kasvatava vanema kontole, kes lapsega seotud asju korraldab, et muuda vanemat võlausaldajaks. Sisuliselt on maakohus käsitlenud elatisenõudeid tagasiulatuvas osas kui vanemate nõudeid teise vanema eest kantud ülalpidamiskohustuse hüvitamiseks, nagu on hageja nõuet kostja II vastu vaadelnud ka hagejale määratud esindaja. Riigikohus on leidnud, et kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla võlaõigusseaduse § 78 lg 4 alusel tagasinõudeõigus teise vanema vastu (RKTKo
17. mai 2021 nr 2-18-6491/96, p 14.2). Vanemate hüvitisnõudeid ei ole menetluses aga esitatud. Kostja II ei ole temalt hageja kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmist ka vaidlustanud, mistõttu ringkonnakohus ei hinda, kas see oli praegusel juhul põhjendatud. Küll aga on vanematel mõistlik arvestada seda, et kummalgi on kohustus tasuda hagejale elatis, kandes raha teise vanema kontole. Vanemad võivad omavahel kokku leppida, et ei pane hageja nõuet maksma selles osas, milles nad peaks vastastikku raha üle kandma, vaid nad loevad nõuded selles osas täidetuks. See on mõlema vanema ja selliselt ka lapse huvides. 23.

§ 164

lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10