Obsah (7)

§ 120§ 2§ 37§ 121§ 44§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-1694 Määruse kuupäev 12. juuni 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Viljandi linna kohustamiseks tagada kaebajale eluruum

) § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi linna kohustamiseks tagada kaebajale vanglast vabanemisel eluruum. Kaebaja soovib eluruumi juhuks kui kaebajale määratakse tingimisi karistus.
3. Viljandi linn teatas
4. juunil 2026 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole käesoleval kalendriaastal Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalameti poole eluruumi küsimuses pöördunud. Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalametil oli viimane kokkupuude kaebajaga
5. detsembril 2025, kui ta pöördus linna poole vältimatu abi saamiseks. Kaebajat nõustati
6. aasta pöördumiste käigus, väljastati luba täiskasvanute varjupaigas ööbimiseks ning määrati toimetulekutoetus esmavajadustega seotud kulude katmiseks. Seoses eluruumi tagamisega pöördus kaebaja sotsiaalameti poole telefoni teel
7. detsembril 2024, kui soovis ennetähtaegselt vanglast vabaneda ning üheks vabanemise eeltingimuseks oli kindla elukoha omamine. Sotsiaalnõustamise käigus selgitati kaebajale sotsiaalteenuste ja toetuste saamise võimalusi. Kaebajal oli rahvastikuregistrijärgne elukoht Viljandi linnas kuni
8. juulini 2024, pärast mida elukoha aadress kaebajal puudub. Kaebaja viimane reaalne elukoht Viljandi linnale teadaolevalt asus Viljandi vallas. 3-26-1694 KOHTU SEISUKOHT 3.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust

§ 2lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes.

Kohus mõistab, et X nõuab

§ 37

lg 2 p 2 alusel Viljandi linna kohustamist tagada kaebajale eluruum vanglast vabanemisel. 4.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab, kui seaduses ei ole ette nähtud sellest erandeid. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13;
3. detsembri
4. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11;
5. juuni
6. a määrus asjas nr 3-212230, p 9).
7. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 41 lg-st 1 tulenevalt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Eluruumi tagamise kui sotsiaalteenuse osutamise aluseks on vajalik kaebaja taotlus (Viljandi Linnavolikogu
8. aprilli
9. a määrus nr 66 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 66) § 7 lg 1). Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole Viljandi linnale esitanud taotlust eluruumi saamiseks. Kaebaja pöördus küll
10. aastal Viljandi linna poole eluruumi saamiseks ja selle käigus selgitati kaebajale sotsiaalteenuste ja toetuste saamise võimalusi. Kaebaja pöördus
11. detsembril 2025 Viljandi linna poole vältimatu abi saamiseks, mida talle ka pakuti. Viimase pöördumise käigus ei taotlenud kaebaja eluruumi tagamist. Kohtule ei nähtu, et Viljandi linn oleks teinud kaebaja suhtes ühtegi siduvat keelduvat otsust eluruumi tagamise osas ning seetõttu on kaebaja kohtu poole pöördunud ennatlikult. Viljandi linn ei ole kaebaja subjektiivseid õiguseid riivanud. Alles siis, kui kaebaja esitab taotluse ning Viljandi linn teeb keelduva otsuse, on kaebajal võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kaebusega kohtu poole 30 päeva jooksul otsuse kätte saamisest alates.
12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, sest kaebaja on pöördunud kohtusse ennatlikult. Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kaebaja positsioon eluruumi vajaduse kohta Viljandi linnas on raskesti mõistetav. Rahvastikuregistri andmete kohaselt puudub kaebajal registrijärgne elukoht, kuid lisa-aadressina on märgitud kontaktaadress Viljandi vallas. Kohtute infosüsteemist nähtub omakorda, et kaebaja väitis kriminaalmenetluses, et tema elukoht asub tulevikus Antsla vallas Võrumaal ning Viljandi linna ta elama ei asu (vt Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a määrus asjas nr 1-26-591, p 2.1). Seega jääb arusaamatuks kaebaja vajadus eluruumi tagamise teenuse järele Viljandi linnas üldse. Viljandi linnalt sotsiaalhoolekandelist abi saamise esmaseks eelduseks on, et kaebaja alaline elukoht rahvastikuregistri andmete kohaselt asuks Viljandi linnas (määrus nr 66 § 2 lg 1). Muul juhul 2 3-26-1694 on kaebajal õigus üksnes Viljandi linna vältimatule abile, kui ta viibib Viljandi linna territooriumil.
4. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3