KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2026 Tallinnas Haldusasja number 3-26-1036 Haldusasi P.H kaebus Saare maakonna jahin

eltsi jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks seoses 2024-2025 jahiaastal täitmata jäänud metssea ja metskitse küttimiskohustustega.

1. Kaebaja ettepanekut arutati Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 koosolekul, kus lepiti kokku, et jahindusnõukogu ei tee Keskkonnaametile (KeA) ettepanekut Liiva ega Tamse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks (vt 09.02.2026 koosoleku protokolli p 4; dtl 34).
2. Kaebaja esitas 01.03.2026 vaide jahindusnõukogu 09.02.2026 otsusele. Saare maakonna jahindusnõukogu vastas 12.03.2026 e-kirjaga (dtl 25-26) vaide esitajale, et jahindusnõukogu 09.02.2026 otsus jätta tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa tühistamiseks jääb kehtima. Kaebajale selgitati, et tagasiulatuvalt minimaalsetele küttimismahtude mittetäitmine ei anna alust teha ettepanekut kasutusõiguse loa tühistamiseks, eriti arvestades, et Muhu jahipiirkondade
3. jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve ja metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud. Jahipiirkonna kasutusloa tühistamine on kaalukas meede, mida jahindusnõukogu ei pea põhjendatuks rakendada üksikute vaidluste lahendamiseks maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel, eriti kui seadus näeb ette esmased ning heastamiseks. proportsionaalsemad lahendused ulukikahjustuste ennetamiseks ja
4. P.H esitas 07.04.2026 (täiendatud 10.05.2026) Tallinna Halduskohtule kaebuse Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse ja 12.03.2026 vaideotsuse tühistamiseks ning Saare maakonna jahindusnõukogu kohustamiseks tegema uut otsust. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja maaomanik, kelle kinnistud asuvad Liiva ja Tamse jahipiirkondades Muhu saarel. Kaebaja on ka Rõttu Kinnisvara OÜ juhatuse liige, kellele kuuluvatel kinnistutel on samuti tuvastatud ulatuslikke ulukikahjustusi. Kaebaja esitas jahindusnõukogule 04.02.2026 kirjas Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt pärinevad andmed, mis tõendavad küttimismahtude süstemaatilist mittetäitmist alates
5. a. Jahindusnõukogu ei ole neid andmeid hinnanud. 2024/2025 küttimata jäänud sead koos järelkasvuga on tekitanud kaebaja ja Rõttu Kinnisvara OÜ kinnistutel suure kahju.

eaduses (

) sätestatud ulukikahjude hüvitamise kord kehtib olukorras, kus puudub jahipiirkonna kasutaja tegevuse seos ulukikahjuga. Käesolevas asjas on kahju tekkinud jahipiirkonna kasutaja tegevusetuse ja aktiivsete piirangute tagajärjel. Sellises olukorras võib tekkida riigi vastutus

-st tulenevate kohustuste rikkumise eest, mida jahindusnõukogu on haldusorganina kohustatud hindama. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
2. Praeguses asjas vaidlustab kaebaja Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 koosolekul saavutatud konsensuslikku kokkulepet mitte teha kaebaja taotluse alusel KeA-le ettepanekut Muhu

eltsi jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja taotleb, et kohus tühistaks jahindusnõukogu otsuse ja kohustaks teda uue põhjendatud otsuse tegemiseks. Kohtu hinnangul puudub kaebajal alljärgnevatel põhjustel sellise kaebuse esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus. 6.1

eaduse (

) § 9 lg 1 kohaselt moodustatakse jahindusnõukogu regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest. Jahindusnõukokku nimetatakse ka riigi esindaja. Jahindusnõukogu tööpiirkond ei tohi olla suurem kui maakond. Jahindusnõukogu pädevuses on mh ettepanekute tegemine jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks, kui on rikutud

§ 22

lg 1 alusel kokkulepitut (

§ 9lg 3 p 3). Jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmine ja kehtetuks tunnistamine on Ke

A pädevuses. Mh tunnistab KeA jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks juhtudel, kui jahindusnõukogu on selleks esitanud põhjendatud ettepaneku (

§ 20

lg 2 p 3) või kui maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti jahimaa pindalast, on selleks esitanud ühise taotluse (

§ 20lg 2 p 2).

Seega on seaduses tagatud eraldi võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine nii jahindusnõukogule kui ka maaomanikele. 6.2 Praegusel juhul ei ole kaebaja kasutanud

§ 6

p-s 4 maaomanikele ettenähtud võimalust algatada Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamine, vaid on sisuliselt taotlenud jahipiirkondade kasutaja väljavahetamist jahindusnõukogu vahendusel (st taotledes, et jahindusnõukogu teeks sellekohase ettepaneku KeA-le). Jahindusnõukogu arutas kaebaja taotlust 09.02.2026 koosolekul, kuid ei pidanud selles toodud asjaoludel põhjendatuks 2

eltsi kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Seejuures on jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollis ja 12.03.2026 vastuses kaebaja vaidele selgitanud, et Muhu jahipiirkondade 2025 jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve ja metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete küttimismahtude mittetäitmine või üksikud vaidlused maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei anna nõukogu hinnangul alust kasutusõiguse loa tühistamiseks. Kohus selgitab, et seadus näeb jahindusnõukogule ette võimaluse teha KeA-le ettepanek jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui rikutakse jahindusnõukogu poolt kokku lepitud uluksõraliste küttimismahtu (vt

§ 9lg 3 p 3).

Sellest ei tulene aga üksikutele maaomanikule subjektiivset õigust nõuda jahindusnõukogult neile meelepärase ettepaneku tegemist. Kui jahindusnõukogu leiab kollegiaalse organina konsensuslikult, et jahipiirkonna kasutaja ei ole nende otsuseid (nt kokkulepitud uluksõraliste küttimismahtu) rikkunud või ei too võimalik rikkumine tingimata kaasa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist kui kõige rangema meetme kohaldamist, ei ole jahindusnõukogul kohustust KeA-le sellist ettepanekut esitada. Jahindusnõukogu poolt kaebaja taotluse alusel KeA-le ettepaneku tegemata jätmise näol ei ole tegemist haldusorgani poolt haldusmenetluse tulemusel antud haldusaktiga, mille tühistamist kaebaja saaks nõuda ega ka haldusakti andmisega lõppevas menetluses tehtava menetlustoiminguga, mille peale kaebaja saaks HKMS § 45 lõikes 3 sätestatud tingimustel esitada kaebuse. Kaebaja on ekslikult käsitlenud regionaalsel tasandil jahinduslike küsimustega tegelevat jahindusnõukogu riiki esindava haldusorganina. Jahindusnõukogu on kollektiivne organ, kes otsustab üksnes konkreetse piirkonna jahinduslikke küsimusi (sh suursõraliste küttimismahtu) ning teeb riigile oma pädevuse piires ettepanekuid piirkonda jäävate jahimaade jaotamise ja kasutamisega seonduvalt. 6.3 Jahindusnõukogu poolt kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmine ei võta kaebajalt võimalust teiste maaomanikega ühiselt taotleda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, st kasutada

-s maaomanikele selleks ettenähtud võimalust. Asjaolu, et konkreetsete jahipiirkondade osas ei pruugi osutuda võimalikuks

§ 20

lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise taotluse esitamine, ei anna üksikule maaomanikule õigust nõuda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist seaduses jahindusnõukogule ettenähtud mehhanismide kaudu. Kaebajal ei ole maaomanikuna subjektiivset õigust nõuda ega jahindusnõukogul ka kohustust realiseerida temale

§ 9lg 2 p-s 3 antud õigust teha jahindusnõukogus kokkulepitud küttimismahu rikkumise korral Ke

A-le põhjendatud ettepanek jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Eeltoodu ei tähenda samas, et kaebajal poleks võimalik pöörduda KeA poole järelevalve algatamise taotlusega, kui kaebaja arvates on jahipiirkonna kasutaja mh tema õigusi kahjustaval viisil rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevaid kohustusi. Kaebuse p-st 4.3 nähtuvalt on kaebaja järelevalve teostamiseks KeA-le taotluse ka esitanud. 7. Kohus selgitab täiendavalt sedagi, et isegi kui jahindusnõukogu oleks kaebaja taotluses toodud asjaoludel teinud KeA-le ettepaneku Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamiseks, ei oleks sellele automaatselt järgnenud KeA poolt kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist.

§ 20

lg 2 p-s 3 sätestatud alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise eelduseks on jahindusnõukogu põhjendatud ettepanek. Seega tuleb KeA-l hinnata talle esitatud ettepaneku sisulist põhjendatust ning sõltuvalt sellest otsustada kas kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või kehtima jätmine. Seevastu, kui jahipiirkonna maaomanike enamus esitab KeA-le taotluse jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, puudub KeA-l vastava otsuse tegemise osas kaalutlusõigus (st piisab, kui ühise taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast). Seega on maaomanikele endile tagatud 3

elts on jahipiirkonna kasutaja ja kas on algatatud tema väljavahetamine, taotleda ulukite tekitatud kahju hüvitamist vastavalt

1. peatükis (vt § 43 jj) sätestatule. Maaomanikele ulukite tekitatud kahju hüvitamisega ei tegele jahindusnõukogu. Niisamuti ei ole ulukite tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise eelduseks see, et jahindusnõukogu annaks oma hinnangu jahipiirkonna kasutaja tegevusele küttimismahtude täitmisel. Jahindusnõukogu poolt KeA-le jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks ettepaneku tegemata jätmine ei takista kaebajal nõuda ulukite tekitatud kahju hüvitamist selleks õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel.
2. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja ei saa kohtus vaidlustada Saare maakonna jahindusnõukogu poolt KeA-le tema soovitud ettepaneku tegemata jätmist, sh nõuda sellise ettepaneku tegemist. Ka ei too jahindusnõukogu keeldumine kaebaja soovitud ettepaneku tegemisest kohtu hinnangul kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sh ei takista kaebajal kasutada

eaduses maaomanikele ettenähtud võimalusi jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks ega ulukite tekitatud kahjude hüvitamiseks.

1. Eeltoodud põhjustel kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
2. HKMS § 121 lõikes 2 toodud alusel kaebuse tagastamise korral puudub alus kaebajale asjas tasutud riigilõivu tagastamiseks (HKMS § 104 lg 5 p 2). (allkirjastatud digitaalselt) MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.06.2026 KOHTUMÄÄRUSEGA. 4