Obsah (4)

§ 230§ 657§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. mai 2026 Tsiviilasja number 2-25-7679

§ 230

lg 1 järgi tõendama, et hageja oli kostjaga rohkem aega koos, kui hageja väidab, andis sel perioodil hagejale ülalpidamist vahetult ning seda tuleks tagasiulatuva elatise ulatuse juures arvestada. Kostja on tõenditena hagejaga koos viibimise aja kohta esitanud enda ema, N. P.S, maksekorraldused VIKING LINE ABP-le ja ESTRAVEL GROUP AS-ile. Kohtu hinnanul ei ole eelviidatud tõenditest võimalik teha järeldusi selles osas, kas hageja on viibinud kostjaga või kas kostja on hagejat ülal pidanud, kuivõrd maksekorraldustest ei nähtu täpsemalt, mille ja kelle jaoks on kulutusi tehtud. Hageja on esitanud tõenditena väljavõtted vanemate vahelistest sõnumivestlustest, millest nähtub, et vanemad on kooskõlastanud hageja välja toodud aegadel hageja üle andmist. Samuti on hageja esitanud väljavõtted vanemate vahelisest sõnumivestlustest, millest nähtub, et hageja viibis kostjaga lisaks

1. veebruarist kuni
2. veebruarini 2025 ja
3. aprillist 2025 kuni
4. aprillini
5. Kostja on esitanud kostja tõendina VIKING LINE broneeringu kinnituse, mille kohaselt on N. P.S soetanud kolmele täiskasvanule ja ühele lapsele vanuses 6–11 aastat pileti Tallinnast Helsingisse
6. aprillil 2025 ning kahele täiskasvanule ja ühele lapsele vanuses 6–11 aastat pileti Helsingist Tallinnasse
7. aprillil
8. Kohus leiab, et selle tõendi alusel saab lugeda tõendatuks, et hageja viibis kostjaga. Pooled ei ole rohkem tõendeid kohtule esitanud. Pooled kinnitasid kohtuistungil, et hageja on viibinud
9. aastal kostja juures vähemalt 56 päeva. Kohtu hinnangul saab poolte seisukohtade, kohtuistungil omaks võetud faktide ja esitatud tõendite pinnalt tuvastada, et neist päevadest viibis hageja kostja juures
10. maist 2024 kuni
11. maini 2025 39 päeva ehk keskmiselt kolm päeva kuus. Kohus tuvastas, et hageja viibis kostja juures
12. maist kuni 31.detsembrini 2024 järgmistel aegadel:
13. juulist
14. juulini (3 päeva),
15. juulist
16. juulini (3 päeva),
17. augustist
18. augustini (3 päeva),
19. septembrist
20. septembrini (4 päeva),
21. oktoobrist
22. oktoobrini (2 päeva),
23. detsembrist
24. jaanuarini 2025 (10 päeva),
25. veebruarist
26. veebruarini 2025 (5 päeva) ja
27. aprillist
28. aprillini 2024 (9 päeva). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja oleks viibinud temaga ka lisaks teistel kuupäevadel. 4 Riigikohus on selgitanud, et ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist saab määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse laste toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Tagasiulatuva elatise nõudmisel tuleb vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082/74, p 13). Hageja ema neto sissetulek oli 823 eurot 90 senti ja kaks ülalpeetavat, kostja väitis, et teeb juhutöid, tal on kolm ülalpeetavat ning lubas enda sissetulekut kohtule täpsustada. Kostja avaldas soovi tõendeid esitada, kuid kohtule selle kohta ühtegi tõendit ei esitanud, kostja elab Rootsis. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks ka tagasiulatuva elatise perioodil olnud vahelduv elukoht vanemate juures, mis oleks elatise tasumise kohustuse PKS § 100 lg 2 järgi välistanud. Kostja ei tõendanud, et esineksid asjaolud, nagu tema raske majanduslik seisund, mis annaks aluse tagasiulatuvat elatist PKS § 108 mõttes vähendada. Kostjal oli seega kohustus tasuda hagejale elatist PKS § 101 sätestatud ulatuses, välja arvatud nende 39 päeva eest perioodil
29. maist 2024 kuni
30. maini 2025, kui hageja viibis kostjaga ning kostja andis hagejale ülalpidamist vahetult. Maakohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatisena
31. maist 2024 kuni
32. märtsini 2025 kokku 3044 eurot 26 senti. Igakuine elatis tol perioodil oli 287 eurot 72 senti = 272,76 eurot (baassumma) + 54,96 eurot (3% brutokuupalgast) – 40 eurot (pool lapsetoetusest ehk 80/2). Elatis on arvutatud kümne kuu ja 18 päeva eest 3044 eurot 26 senti = 10 × 287,72 + (287,72 ÷ 31 × 18) eurot. Aluseks on baassumma, keskmine brutopalk ja lapsetoetus sel perioodil PKS § 101 lg-te 3–5 ja PHS § 17 lg 6 mõttes. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatisena
33. aprillist 2025 kuni
34. maini 2025 kokku 476 eurot 94 senti. Tol perioodil oli igakuine elatis PKS §-s 101 sätestatud määras 301 eurot 74 senti = 282,31 eurot (baassumma) + 59,43 eurot (3% brutokuupalgast) – 40 eurot (pool lapsetoetusest ehk 80 ÷ 2). Elatis on selles osas arvutatud ühe kuu ja 18 päeva eest 476 eurot 94 senti = 301,74 + (301,74 / 31 × 18) eurot. Aluseks on baassumma, keskmine brutopalk ja lapsetoetus sel perioodil PKS § 101 lg-te 3–5 ja PHS § 17 lg 6 mõttes. Kostjal oli perioodil
35. maist 2024 kuni
36. maini 2025 kohustus tasuda hagejale elatist 3521 eurot 20 senti (3044,26 + 476,94). Nimetatud summast tuleb maha arvata 268 eurot 48 senti, mille ulatuses kostja on ülalpidamiskohustuse täitnud. Pooled kinnitasid kohtuistungil, et nad ei vaidle selle üle, et kostja on oma ema vahendusel andnud hagejale ülalpidamist vähemalt 268 eurot 48 senti. Kostja on selle tõendamiseks esitanud ka N. P.S maksekorraldused ja kviitungid, mille kohaselt on N. P.S ostnud erinevatest riidepoodidest asju vaidlusalusel perioodil. Tagasiulatuv elatis on seega 3252 eurot 72 eurot senti (3521,20 – 268,48). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
37. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud nii menetlusnorme kui ka materiaalõigust, jättes arvestamata asja lahendamisel olulise asjaoluna poolte vahel
38. aastal sõlmitud suulise kokkuleppe, mille kohaselt viibib laps vaheldumisi mõlema vanema juures; kumbki vanem ei nõua elatist selle aja eest, mil laps viibib tema juures; juhul kui laps viibib pikema aja jooksul ühe vanema juures rohkem, tasaarvestatakse see tulevikus. Kokkuleppe kehtib kuni lapse täisealiseks saamiseni. 5 Leping võib olla sõlmitud ka konkludentsete tahteavalduste kaudu. Poolte käitumine kinnitab kokkuleppe olemasolu:
39. aastal viibis laps üksnes isa juures, hageja ema ei nõudnud elatist;
40. aastal pidi laps elama vaheldumisi mõlema vanema juures ning laps viibis isa juures 128 päeva, hageja ema ei nõudnud elatist;
41. aastal viibis laps isa juures 92 päeva. Tagasiulatuv elatisenõue on vastuolus poolte vahel sõlmitud kokkuleppega. Kuna
42. aastal viibis laps isa juures, täitis isa vastavalt kokkuleppele ka ema ülalpidamiskohustust. Sellest tulenevalt oli isa kokkuleppe alusel vabastatud elatise tasumisest
43. aastal. Lisaks, isegi kui kokkulepet mitte arvestada, viibis laps
44. aastal isa juures 128 päeva (keskmiselt ca 10 päeva kuus). Kuna isa ei pidanud kokkuleppe kohaselt
45. aastal elatist maksma, kuid tegelikult osales lapse ülalpidamises 128 päeva ulatuses, tuleb see täitmine kokkuleppe alusel arvestada järgmisesse perioodi. Lisaks viibis laps
46. aastal isa juures 92 päeva. Seega kokku 220 päeva. Arvestades, et aasta keskmine päevade arv on 365 ning pool sellest on 182,5 päeva, ületas isa poolt täidetud ülalpidamiskohustus selle määra 37,5 päeva võrra (220182,5=37,5 päeva). Sellest tulenevalt täitis isa
47. aasta ülalpidamiskohustuse täies ulatuses ja ülejääk (37,5 päeva) kandub edasi
48. aastasse. Seetõttu ei ole põhjendatud elatise nõue ka ajavahemiku
49. jaanuarist kuni
50. veebruarini
52. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja väited kokkuleppe kohta hageja vahelduva elukoha osas ei vasta tegelikkusele. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalusel perioodil viibis laps isa juures keskmiselt ca 3 päeva kuus (kokku 39 päeva). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks.
53. aastal oli vanemate vahel kokkulepe lapse suhtlemise osas, kuid see ei tähendanud vahelduvat elukorraldust. Laps elas alates
54. aastast peamiselt emaga Eestis, isa viibis lapsega üksnes periooditi (peamiselt vaheaegadel ja episoodiliselt). Kostja väide, et laps viibis
55. aastal ainult tema juures, ei vasta tegelikkusele. Käesolevas menetluses ei nõuta elatist
56. aasta eest. Lapse viibimist ema juures on võimalik objektiivselt tõendada lasteaia arvete ja kohaloleku andmete alusel. Kostja püüab tugineda
57. aastale, et vältida
58. aasta elatise maksmist. Kostja ei ole esitanud ühtegi uut ega asjakohast tõendit. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
59. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

7. Hageja kui kostja alaealine laps esitas kostja vastu nõude igakuise edasiulatuva elatise seadusjärgses määras ja aasta enne hagi esitamist tagasiulatuva elatise saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on materiaalõigust õigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid kõiki (

§ 654lg 6).

1. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei ole arvestanud lapse vanemate vahelise
2. aastal sõlmitud suulise kokkuleppega lapse ülalpidamisega seotud kulude kandmise osas kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja väitel tõendab seda kokkulepet lapse ema ja isa käitumine (apellatsioonkaebuse lk 3). Maakohus, rahuldades hageja nõude osaliselt, mõistis kostjalt elatise välja kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXXX (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses, samas hõlmavad kostja apellatsioonkaebuse põhjendused üksnes osa, mis puudutab maakohtu poolt väljamõistetud elatist kuni
3. veebruarini
4. 6
5. Lapse elatisenõude puhul tuleb arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut PKS § 100 lg 3 teise lause järgi, seda eelkõige tagasiulatuva elatise puhul (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-7813, p 13). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus on menetluses selgitanud tõendamiskoormist ja andnud võimaluse kostjale oma väidete tõendamiseks (dtl 134). Kohus pikendas tõendite esitamise tähtaega kostja taotlusel (dtl 140). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti selgitanud pooltele, et kui vanem elab lapsest lahus, tuleb ülalpidamise kohustust täita elatise maksmise teel (dtl 131). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti pooltele selgitanud, et kuna lapsega suhtlemist reguleerivat kohtulahendit ei ole ning juhul, kui kostja tugineb sellele, et hageja on kostjaga vähemalt 7 päeva kuus ja selle tõttu tuleks elatist proportsionaalselt vähendada, tuleb kostjal tõendada, et hageja viibis kostjaga vähemalt 7 päeva kuus (dtl 134). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus oleks hageja edasiulatuva elatisenõude eelduste kontrollimisel hinnanud valesti hageja elukorraldusega seotud vajadusi. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja vanemate vahel oli kokkuleppe lapse ülalpidamisega seonduvate kulude kandmiseks enne hagi esitamist tagasiulatuva elatise suhtes.
6. Maakohus on hinnanud menetluses esitatud tõendeid lapse viibimise kohta kostja juures (maakohtu otsuse p 11). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milliseid tõendeid on maakohus jätnud hindamata või milliseid konkreetseid tõendeid ei ole maakohus õigesti hinnanud. Kostja nõustus kohtuistungil, et tõendid, mis puudutavad ajavahemikku enne
7. a maikuud, ei ole asjassepuutuvad (dtl 132, 136). Kostja ei ole ka apellatsioonkaebusele lisanud tõendeid või esitanud koos apellatsioonkaebusega taotlust tõendite kogumiseks. Seega on paljasõnalised apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hageja kostja juures veedetud aega. Ringkonnakohus märgib, et vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt RKTKo 19.06.2020, 2-18-6499, p 11).
8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja ei ole hüvitamisele kuuluvate menetluskulude nimekirja esitanud. Seega hüvitavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 7