Obsah (14)

§ 407§ 163§ 177§ 436§ 657§ 654§ 434§ 420§ 651§ 392§ 340§ 656§ 367§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. mai 2026 Tsiviilasja number 2-25-2093

§ 407lg 1 alusel rahuldamisele tagaseljaotsusega, kuid seda osaliselt.

Kostja poolt tuleb

§ 407

lg 1 alusel lugeda omaksvõetuks järgmised faktilised asjaolud: 1) AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid

1. septembril 2020 autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX summale 10 000 eurot, intressimääraga 11,40% aastas, krediidi kulukuse määr 13,02%, tagasimaksed iga kuu
2. kuupäevaks, tagasimaksete arv 72, osamakse suurus 196 eurot 42 senti, lepingutasu 200 eurot.
3. mail 2023 sõlmisid pooled kokkuleppe autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX muutmiseks, uueks lepingu numbriks sai XXXXXXXXXXXXX, laenu/võlgnevuse summa 7100 eurot 98 senti, intressimäär 11,40% aastas, krediidi kulukuse määr 13,09%, tagasimaksed iga kuu
4. kuupäevaks, tagasimaksete arv 72, osamakse suurus 140 eurot 31 senti, lepingutasu 25 eurot; 2) füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes; 3) lepingute alusel kasutas kostja laenu kokku 10 000 eurot; 4) kostja on teinud tagasimakseid kokku 6089 eurot 2 senti (196,42 eurot x 31 tagasimakset); 4) kostja jäi lepingu suhtes tasumisega viivitusse alates juunist 2023, seda vähemalt kolme, juuni, juuli ja augusti osamakse tasumisega; 5) kostjale saadeti
5. augustil 2023 lepingute ülesütlemise hoiatus, milles anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.
6. augustil 2023 saadeti kostjale teatis lepingu lõpetamise kohta; 6) krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning see lõppes
7. augustil
8. Maakohus viitas VÕS § 402 lg-le 1, § 4034 lg 1 p-dele 1 ja 2 ja lg-tele 2, 3, 6, 7 ja 13, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-tele 1 ja 2, § 50 lg-tele 3 ja 4 ning Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). 4 VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
9. jaanuari ja
10. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole on krediidilepingu kehtivuse perioodil intressimäär alates
11. septembrist 2020 kuni
12. detsembrini 2022 0% aastas,
13. jaanuarist 2023 kuni
14. juunini 2023 2,50% aastas ja
15. juulist 2023 kuni
16. augustini 2023 4% aastas. Lepingute alusel kasutas kostja krediiti kokku 10 000 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud kokku 6089 eurot 2 senti, millest hageja on lugenud põhiosa katteks 2899 eurot 2 senti. Vastavalt hagiavaldusele on leping üles öeldud
17. märtsil 2025 ning nimetatud ajast on muutunud lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest hageja arvestuse kohaselt tasumata 7100 eurot 98 senti. Seadusjärgne intress (alates
18. septembrist 2020 ehk krediidi kasutusele võtmise järgnevast päevast) kuni lepingu ülesütlemiseni
19. augustil 2023 on 191 eurot 92 senti. Koos ümberarvestustega ja VÕS § 415 lg 2 alusel on kostja seega teinud tagasimakseid põhiosa katteks 6089 eurot 2 senti, jääk on 3910 eurot 98 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 3910 eurot 98 senti ja seadusjärgne intress 191 eurot 92 senti. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Hagejal ei ole õigust taotleda sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatust ja vastavalt lepingus kokku lepitule laenuhaldustasu. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudekulud ja lepingu haldustasu. VÕS § 403 4 lg 7 alusel tuleb jätta rahuldamata hageja nõue sissenõudekulu 50 euro ja ka laenuhaldustasu 7 euro 50 sendi väljamõistmiseks. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus

§ 163lg 1 alusel menetluskuludest 41% kostja ja 59% hageja kanda.

Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 840 eurot ja õigusabikuludest 338 eurot. Hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 482 eurot 98 senti. Maakohus rahuldas

§ 177lg 4 alusel hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub hageja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4449 eurot 92 senti, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja seadusjärgse intressi 33 eurot 55 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1192 eurot 48 senti ja viivise põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt alates
2. jaanuarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni 11,4% aastas. Hageja palub jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. 5 Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel

§ 436lg-id 1–4, § 442 lg-t 8, §-i 403 ja §-i 404.

Maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas jõudnud ekslikule ja väärale järeldusele. Lisaks on maakohtu otsus üllatuslik. Hageja ei vaidlusta maakohtu seisukohta, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vaidlustab summad, mille maakohus hageja nõude osalisel rahuldamisel välja mõistis. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei nõudnud hagejalt puuduste kõrvaldamist ega VÕS § 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse esitamist. Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud tagasimakseid välja arvestama ning välja mõistnud põhiosa 3910 eurot 98 senti. Maakohus on arvestanud tagasimakseteks rohkem kui kostja on tegelikult tagasi maksnud. Kostja on esialgse lepingu alusel teinud makseid kokku 5550 eurot 8 senti, mitte 6089 eurot 2 senti. Samuti on arusaamatu, kuidas jõudis maakohus intressi summani 191 eurot 92 senti. Hageja nõustub maakohtu järeldusega, et lepingu ülesütlemine

1. augustil 2023 on kehtiv, kuna pärast lepingu muudatuse sõlmimist ei ole ühtegi tagasimakset tehtud. Maakohus on otsuse p-s 21 märkinud valesti lepingu ülesütlemise kuupäevaks
2. märts
3. Otsuse ülesütlemine toimus
4. augustil
5. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tagasimaksete arvestuse, kuna kohus ei ole seda varem nõudnud. Hageja arvestab restruktureerimise lepingu põhiosaks 4492 eurot 92 senti (väljastatud laen 10 000 - lepingu XXXXXXXXXXXXX tagasimaksed 5550 eurot 8 senti). Hageja jagab 4492 eurot 92 senti võrdeliselt tagasimaksete arvuga, et lepingu pikkus jääks samaks. Ümberarvestuse kohaselt on kostja jätkuvalt võlas ülesütlemise seisuga kolme järjestikuse osamaksega, sest kostja ei ole peale lepingu restruktureerimist ühtegi tagasimakset teinud. Ümberarvestuse kohaselt tuleb välja mõista põhiosa 4449 eurot 92 senti ja VÕS § 94 lg 1 järgne intress 33 eurot 55 senti. Juhul, kui ülesütlemine on kehtiv, siis on põhjendatud ka viivise väljamõistmine sissenõutavaks muutunud põhiosalt 4449 eurolt 92 sendilt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o
6. septembrist 2023 kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi kuni põhivõla tasumiseni. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi ja lisanduvate tasude osas. Viivisekokkulepe on kehtiv (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33 ja 34). Tasuna VÕS § 403⁴ lg 7 teise lause mõttes tuleb käsitada kõikvõimalikke krediidiga seotud tasusid (lepingu sõlmimise tasu), aga mitte tarbijakrediidilepingus kokku lepitud leppetrahve ja viiviseid. VÕS § 403⁴ lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist, leppetrahvi või võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Nimetatud nõuete näol on tegemist krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedega, mille rahalist hüvitamist saab tarbija kahju hüvitamisena nõuda (Võlaõigusseadus II. Komm vlj. § 4034 komm 3.3 aa) teine lõik ja bb) esimene lõik). Viivisekokkulepe ei ole ka tühine, kuna ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue. Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud määra järgi. 6 Juhul, kui lepingujärgne viivisemäär ei kehti, oleks maakohtul tulnud rahuldada viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seadusejärgses määras arvutatud viivis oleks praegusel juhul suurem kui lepingujärgne viivis. Kuna ülesütlemine on kehtiv, on põhjendatud ka sissenõudmiskulu 50 eurot.
7. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude väiksemas ulatuses kui 4449 eurot 92 senti ning jättis viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded täielikult rahuldamata, samuti osas, millega maakohus rahuldas hageja intressi nõude 33 eurot 55 senti ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt põhivõla 539 eurot 90 senti, alates

1. septembrist 2023 kuni
2. maini 2026 põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt sissenõutavaks muutunud viivise 1333 eurot 72 senti, võla sissenõudmiskulud 49 eurot ning viivise põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt alates
3. maist 2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte suuremas määras kui 11,40% aastas. Ringkonnakohus jätab hageja intressi nõude 33 eurot 55 senti ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas (

§ 651lg 1).

8. Hageja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, mille kohaselt hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 7 VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Krediidiandja peab ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24 teine lõik). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus

§ 392

lg 1 p-dest 1 ja 3 tulenevat kohustust selgitada eelmenetluses välja hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud. Maakohus oleks pidanud selgitama hagejale vajadust esitada oma nõude ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ja andma

§ 340¹ lg 1 järgi hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Maakohus seda ei teinud, vaid tuletas ise hagiavalduse ja selle lisade põhjal kostja tehtud tagasimaksete suuruse ning arvutas välja seadusjärgse intressi. Hageja on esitanud nõuete ümberarvestuse koos apellatsioonkaebusega ja selgitab apellatsioonkaebuses põhinõude suuruse kujunemist. Ringkonnakohus peab võimalikuks maakohtu rikkumise kõrvaldada ja teha asjas uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

1. Kostja ei ole pärast lepingu muudatuse sõlmimist tasunud ühtegi osamakset, seega olid ka ümberarvestuse korral täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Seega muutus põhinõue ülesütlemisega kogu ulatuses sissenõutavaks. Kostja sai
2. septembril 2020 sõlmitud autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel laenu 10 000 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja tasunud lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel kokku 5550 eurot 8 senti. Seega on kostja põhivõla suurus 4449 eurot 92 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3910 eurot 2 senti, hagi tuleb seega rahuldada täiendavalt põhivõla 539 euro 90 sendi ulatuses. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse intressi 191 eurot 92 senti. Hageja arvestuse kohaselt on seadusjärgne intress 33 eurot 55 senti ja hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse intressi 33 eurot 55 senti. Ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse

§ 656

lg 4 alusel osas, millega maakohus rahuldas hageja intressinõude 33 eurot 55 senti ületavas osas.

1. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti ka materiaalõigust, jättes hageja viivisenõude ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude täielikult rahuldamata. Põhjendatud on hageja seisukoht, et VÕS § 403 4 lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist ja võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Kuna leping on kehtivalt üles öeldud, on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud ja hageja võib VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel nõuda viivist alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates
2. septembrist
3. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt võib tarbijalt maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohus leiab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt intressi osas tühine, siis ei saa lepinguga ettenähtud intressimäära lugeda VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel ka viivisemääraks, kui see on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär. Praegusel juhul on lepingus kokkulepitud viivisemäär (11,40% 8 aastas) hetkel seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, kuid on alates
4. septembrist 2023 olnud ka seadusjärgsest viivisemäärast madalam (seadusjärgne viivis oli ajavahemikul
5. september 2023 –
6. detsember 2023 12% aastas,
7. jaanuar 2024 –
8. juuni 2024 12,50% aastas,
9. juuli 2024 –
10. detsember 2024 12,25% aastas,
11. jaanuar 2025 –
12. juuni 2025 11,15% aastas ja on alates
13. juulist 2025 10,15% aastas). Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras, kuid mitte suuremas määras kui 11,40% aastas.

§ 367

teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates

1. septembrist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni
2. mail 2026 on 4449 eurolt 92 sendilt sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1333 eurot 72 senti (
3. september 2023 –
4. detsember 2024 11,40% aastas, s.o 676 eurot 85 senti,
5. jaanuar 2025 –
6. juuni 2025 11,15% aastas, s.o 246 eurot 4 senti,
7. juuli 2025 –
8. mai 2026 10,15% aastas, s.o 410 eurot 83 senti; 676,85 + 246,04 + 410,83 = 1333,72). Hageja taotleb hagis võla sissenõudmiskulude 49 euro hüvitamist kolme kostjale saadetud meeldetuletuskirja ning muude viivitusega tekkinud kulude eest. Hagiavalduse kohaselt olid sissenõudmiskulud kokku 50 eurot, hageja märkis, et peale nõude loovutamist hagejale on kostjalt laekunud 1 euro, mille hageja arvestas vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 võla sissenõudmisega seotud kulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Hageja nõue on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga
10. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, mistõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda ja 40% ulatuses hageja kanda (

§ 163lg 1).

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja menetluskulusid 1178 eurot (sh riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta maakohtu kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalist suurust. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja maakohtus kantud menetluskuludest kostjalt hageja kasuks välja mõista 706 eurot 80 senti (1178x0,6). 13. Ringkonnakohtu menetluses koosnevad hageja menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 350 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 338 eurot.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu 2 tundi põhjendatud ja vajalik, kuid mitteadvokaadist esindaja tunnitasu 169 eurot ei ole praeguses asjas põhjendatud. Tegemist ei olnud keskmisest keerukama ega mahukama tsiviilasjaga. Ringkonnakohus loeb hageja esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot. Ringkonnakohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 590 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest kostjalt hageja kasuks välja mõista 354 eurot (590x0,6). Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 9