KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Jüri-Karl Leppik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-128300 Tsiviilasi AS-i ÜHISTEENUSED hagi

) § 1131 lõike 1 alusel ja viivist 13,34 eurot perioodi 13.02.2023 kuni 12.01.2026 eest. 3. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 26.02.2023 parkinud sõiduki numbrimärgiga XXX hageja opereeritaval parkimisalal Randvere tee 9, Haabneeme. Kostja ei olnud parkimise algust parkimiskellaga fikseerinud ega parkimise eest tasunud ehk parkis sõidukit parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 20 eurot. Hageja leiab, et tal on õigus lisaks leppetrahvile nõuda ka sissenõudmiskulusid

§ 1131

lõike 1 alusel summas 40 eurot ning viivist

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.02.2023.

4. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 26.02.2023 parkinud sõiduki numbrimärgiga 606BHX hageja opereeritaval parkimisalal Paldiski mnt 46, Tallinn. Kostja sõiduki parkimist elektrooniliselt ei registreerinud ehk parkis sõidukit parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 20 eurot. Hageja leiab, et tal on õigus lisaks leppetrahvile nõuda ka sissenõudmiskulusid

§ 1131

lõike 1 alusel summas 40 eurot ning viivist

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.02.2023.

5. Kostja vaidles hagile vastu. Mõlema rikkumise osas leidis kostja, et puudus leping, leppetrahvid on ebaproportsionaalsed ja parkimiskorralduse eesmärki ei rikutud ning hagejale kahju ei tekkinud. Vaidluse keskne küsimus on parkimistingimuste korrektne teatavaks tegemine. Sealjuures tuleb arvestada olukorda, kus varasemalt oli tasuta parkimine lubatud ning tingimusi on muudetud. 2

§ 158

lõike 1 järgi lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (

§ 100

) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (

§-d 103 ja 160). Lisaks peab hageja teatama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (

§ 159lg 2). Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab Ts

MS § 230 lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430/58, p 18).

1. Pooled ei vaidle, et kostja on sõidukite vastutav kasutaja. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4 lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks.
2. Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9

). Parkimislepingule on iseloomulik, et see sõlmitakse ühelt poolt parkimiskorraldaja poolt vastava teabe (infotahvlite) avaldamisega parkla sissesõidu juures ning teistelt poolt parkija poolt sõiduki parkimisega vastavate tingimuste mõjupiirkonnas (vt RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11 teine lõik; TlnRnKo 29.06.2023, 2-22-136652, p 8). 3

§ 35

lõike 1 mõttes ning tüüptingimused on saanud

§ 37

lõike 1 järgi lepingu osaks, sest lepingutingimused (dtl 42) on infotahvlitega kostjale parklasse sissesõitmisel teatavaks tehtud (dtl 89-91). Kohus peab omal algatusel kontrollima ka tüüptingimustel sõlmitud lepingupunktide kehtivust

§-de 42-44 järgi (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.2). Sealjuures tuleb kehtivuse kontrollimisel arvestada, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-80-16, p 26). Kostja ei ole väitnud, et leppetrahvikokkulepe oleks ebamõistlik ega pole välja toonud asjaolusid, mis praegusel juhul võimaldaksid kohtul teistsugusele järeldusele jõuda. 15. Hageja väitel ei olnud kostja sõiduki parkimist elektrooniliselt ei registreerinud ehk parkis sõidukit parkimistingimusi rikkudes. Kohus selle väitega ei nõustu. Hageja esitatud tingimuste kohaselt on parkimistingimused ja juhend märgitud vastaval infotahvlil ning tasuta parkimisaja alguse võib fikseerida ka sõiduki esiklaasile või armatuurlaual nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellal (p-d 6 ja 7; dtl 42 ja 89-91). Infotahvli kohaselt on üks tund parkimist lubatud ka parkimiskellaga (dtl 89-91). See ei too kaasa lepingutingimuse tühisust, kuid tingimusi tuleb

§ 39lõikest 1 lähtuvalt tõlgendada kostja kasuks.

Eeltoodu ei muuda aga leppetrahvi esitamise õiguse olemasolu, kui parkimise algusaeg oli ka parkimiskellaga fikseerimata. Kuigi parkimistingimused viitavad ka tasu maksmise kohustusele, siis seda esitatud parkimistingimustest ei nähtu ning infotahvlite järgi oli lubatud üksnes klientide poolt tasuta kasutamine. 16. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud asja tasuta kasutamise leping

§ 389mõttes.

Kostjal oli õigus tingimuste täitmisel parkimiskohta tasuta kasutada kuni ühe tunni ulatuses. Seega vastab pooltevaheline leping üürilepingu tunnustele

§ 389mõttes, sest tegemist polnud tasulise parkimise korraldamisega (vrdl RKTKo 25.1.2017, 3-2-1-68-16, p 29; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22). 4

§ 100mõttes, sest ta ei olnud mistahes viisil enda parkimise algusaega fikseerinud.

Seega on kostja rikkunud infotahvlitel ja lepingutingimuste punktides 6 ja 7 nimetatud kohustust (dtl 42 ja 89-91). 18. Kohus tuvastab, et lepingupunkti 7 esimese lause järgi kohustub lepingu rikkumise korral üürnik tasuma üürileandjale leppetrahvi 60 eurot (p 7; dtl 42 ja 89-91). Seega on

§ 158

lõike 1 mõttes lepingus ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus mistahes lepingurikkumise eest. 19. Kohus leiab, et hagejal oli õigus esitada kostjale leppetrahv summas 20 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus üüri maksmise kohustust ehk kostja on

§ 100mõttes lepingut rikkunud.

Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest (

§-d 103 ja 160). Hageja esitas koheselt pärast lepingutingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude ning kohus tuvastab 26.02.2023 kell 13:18:32 tehtud foto järgi, et leppetrahv oli sõiduki kojamehe vahele paigutatud (dtl 32). Leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib parkimisteenuse osutamisel pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146/31, p 12). Kohus tuvastab leppetrahvi koopia järgi, et hageja esitas leppetrahvinõude summas 20 eurot, mille tasumiseks oli aega 14 päeva (dtl 35). Järelikult oli leppetrahvi tasumise viimane päev 13.03.2023, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõigetest 6 ja 8. 20. Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud ühe leppetrahvi esitamise eeldusi ning tal on

§ 108

lõike 1 ja § 158 lõike 1 ning lepingutingimuste punkti 7 alusel õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 20 eurot. Nõue muutus

§ 82lõike 7 järgi sissenõutavaks maksetähtpäevale järgneval päeval ehk 14.03.2023.

21. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Hagiavalduse ja viivisearvestuse kohaselt on hageja nõudnud viivist

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.02.2023 (p 2.1; dtl 24-25 ja dtl 43). Leppetrahv on esitatud 26.02.2023, seega ei saanud viivise arvestamise periood alata enne lepingu sõlmimist. Hagejal on õigus nõuda leppetrahvi alates 14.03.2023, seega tuleb viivis perioodi 13.02.2023-13.03.2023 summas 0,16 eurot jätta välja mõistmata (6,67 - 6,51 = 0,16). Kohus rahuldab seega hageja viivisenõude hagi esitamise ehk 12.01.2026 seisuga 6,51 eurot ulatuses. Kohtuotsuse tegemise ehk 18.05.2026 seisuga on hageja viivisenõude suurus 7,21 eurot. 22. Hageja nõudis hagiavalduses TsMS §-st 367 lähtuvalt kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 20 eurolt

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.05.20265 kuni põhinõude kohase täitmiseni. 23. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda Paldiski mnt 46, Tallinn sõlmitud lepingu rikkumise tõttu määratud leppetrahvi tasumisega viivitamise eest sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1131lõike 1 alusel.

Arvestades eeltoodut ja

§ 113lõiget 1 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumisega viivitamise eest viivist alates sissenõutavaks 5

§ 1131

lõike 1 järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja on äriregistrisse kantud osaühing, seega on välistatud, et tegemist oleks tarbijaga (

§ 1

lg 5), kellelt sissenõudmiskulude hüvitamist ei saa selle sätte alusel nõuda (

§ 1131 lg 4).

Seega on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

1. Hagejal on seega õigus nõuda 20 eurot leppetrahvi ja 40 eurot hüvitist sissenõudmiskulude eest ning viivist kohtuotsuse tegemise seisuga 7,21 eurot. Kokku on hageja rahalised nõuded 26.03.2023 Paldiski mnt 46, Tallinn sõlmitud lepingu rikkumise eest kohtuotsuse tegemise seisuga 67,21 eurot (20 + 40 + 7,21).
2. Kohus rahuldab seega hagi osaliselt selle lepingu osas, mis hõlmas 26.03.2023 parkimislepingut Paldiski mnt 46, Tallinn kasutamiseks. Randvere tee 9, Haabneeme kasutamise eest esitatud leppetrahvi osas jätab kohus hageja nõuded rahuldamata.
3. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.
4. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad TsMS § 163 lõike 1 järgi pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel TsMS § 163 lõikes 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Rahaliste nõuete rahuldamise ulatus ei ole ainus kulujaotust mõjutav kriteerium (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Kohus rahuldab hageja hagiavalduse ühe lepingu osas ja teise lepingu osas jättis rahuldamata. Kohus leiab, et selles olukorras on TsMS § 163 lõike 1 alusel põhjendatud jätta poolte kulud nende endi kanda.
5. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, seega ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
6. Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik 6