KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Virgo Saarmets ja Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 12.06.2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-2357 Haldusasi Politse

§ 66lg 4 teine lause).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maroko kodanikule X. X-ile väljastati Eesti pikaajaline viisa (kehtivusega 06.07.2023–04.07.2024) osalemiseks MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus noorte projektis, samuti lühiajaline töötamise registreering. Isik viibis Eestis 10.07.2023 kuni umbes 17.06.
2. Oma sõnutsi olid tal töötatud aja eest saada puhkuse päevad ning ta läks reisima. Ta sõitis Portugali, lootes seal tööd leida, kuid ei õnnestunud. Seejärel suundus Austriasse, kus elas umbes nädal aega hotellis ning siis esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. 3-25-2357 Austria andis 04.11.2024 puudutatud isiku üle Eestile ning PPA pidas ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Küsitlemise käigus avaldas isik soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Tallinna Halduskohus andis 06.11.2024 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ning paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.01.2025, kuivõrd isiku suhtes esines välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Isiku põgenemise ohtu kinnitavad

§ 68p-s 6 nimetatud asjaolud.

Halduskohus pikendas 02.01.2025 määrusega puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega kuni 02.05.2025. PPA tegi 18.03.2025 otsuse nr 12411050010-1, millega lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Marokosse ning kohaldas sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 5 aastaks. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2025 määrusega rahuldamata PPA taotluse kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks ja isik tuli viivitamata vabastada. PPA kohaldas 30.04.2025 puudutatud isikule VRKS § 29 lg 1 p-de 1–4 ja lg 2 alusel järelevalvemeetmeid. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2025 otsusega asjas nr 3-25-875 puudutatud isiku kaebuse osaliselt ning tühistas PPA 18.03.2025 otsuse nr 12411050010-1 osas, millega kaebajale tehti kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist puudutavas osas jäi kaebus rahuldamata. Varjupaigataotlejate majutuskeskus teatas 05.07.2025 PPA-le, et puudutatud isik on lahkunud keskusest omavoliliselt. Leedu piirivalveamet esitas 07.07.2025 PPA-le tagasivõtupalve, mille kohaselt sisenes puudutatud isik ebaseaduslikult Leedu Vabariiki. Kontrollimisel esitas oma Maroko Kuningriigi passi, mis oli katki rebitud. Isik selgitas, et elas Eestis, pärast viisa aegumist Eesti politsei juhendas teda Eestist lahkuma ja isik otsustas minna Hispaaniasse. Isik selgitas Leedus, et soovis võtta Western Unioniga raha välja ja et ta rebis ise enda passi katki ilmselt stressi tõttu ega soovinud Eestisse tagasi ega kuhugi mujale minna. Isik kavatses busside ja rongidega Leetu sõita ja sealt edasi Poola ja siis kuhugi kaugemale. Leedu andis puudutatud isiku 16.07.2025 Eestile üle. Puudutatud isik selgitas PPA-ga peetud vestluses, et lahkus Vägeva majutuskeskusest, kuna vajas raha ning tal polnud muud võimalust. Kuna Eesti Western Unioni filiaalide kaudu ei olnud võimalik vastu võtta rahaülekannet Marokost, suundus ta Leetu, et kasutada sealset Western Unioni teenust. Küsimusele, miks ta lahkus Eestist ilma politseilt selleks luba küsimata, vastas isik, et ei mäletanud oma kohustust küsida Eestist lahkumiseks luba ning tal ei olnud muud valikut, kuna raha oli otsas. Isik tunnistas, et rebis oma reisidokumendi puruks alkoholijoobes olles, kuid ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus. Isik uskus, et tema kohtumenetlus on veel pooleli ja seetõttu ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus jõustunud. Isik ei olnud teadlik, et kaebus jäeti rahuldamata ja alates 11.07.2025 kuulub ta Eestist väljasaatmisele. Isik tunnistas, et tal puuduvad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti ning laiemalt Schengeni alaga. PPA koostas 17.07.2025 kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks nr 1052289772 ja kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. Tallinna Halduskohus andis 18.07.2025 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse

-i alusel. Tallinna Ringkonnakohus võttis 29.08.2025 määrusega asjas nr 3-25-875 vastu puudutatud isiku apellatsioonkaebusest loobumise avalduse ning lõpetas apellatsioonimenetluse. 2

§ 23

lg 1 p 1 alusel koostoimes

§ 68p-dega 5, 6 ja 9.

Puudutatud isik lahkus 05.07.2025 omavoliliselt majutuskeskusest ning peeti Leedus kinni. Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse vaidluses jättis halduskohus kaebuse rahuldamata, on põhjendatud järeldada, et isik lahkus Eestist enda väljasaatmise vältimiseks. Kohus arvestab puudutatud isiku käitumist, mh seda, et isik on oma passi rikkunud ja kasutamiskõlbmatuks muutnud, eeldatavasti soovides raskendada võimalikku väljasaatmist. Isik on andnud seletused, mille kohaselt Marokosse ta lahkuda ei soovi, vaid soovib lahkuda kolmandasse riiki. Seetõttu on põhjendatud järeldus, et ta ei soovi täita lahkumiskohustust (

§ 68 lg 6).

Isiku hiljem antud seletused, et ta on nõus Eestis menetluses kättesaadav olema, ei ole usutavad. Nendel asjaoludel kogumis saab jaatada puudutatud isiku puhul piisavalt suurt põgenemisohtu. Põhjendatud on pikendada kinnipidamise aega kahe kuu võrra. Kohus võtab arvesse PPA selgitusi seoses dokumenteerimise võimaliku kestusega, ja seda, et isik on valmis kaasa aitama dokumenteerimisele. Isik on uuesti kinni peetud alates 18.07.2025 ning tähtaja pikendamine kuni 14.01.2026 ei muuda kinnipidamist ebaproportsionaalselt pikaks.

1. X. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu 14.11.2025 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole alust arvata, et puudutatud isik põgeneks. See poleks reaalselt ka võimalik, sest isikul ei ole kehtivat dokumenti ja ilma selleta ei ole võimalik riigist riiki märkamatult liikuda. Puudutatud isik on andnud seletused enda lahkumise asjaolude kohta (raha ülekande rahvusvahelise teenuse vajadus) ja selle kohta, et ta on valmis olema Eestis PPA-le kättesaadav. Kaebaja kinnituste mitteusutavaks pidamine on põhjendamatu ja kaalutlusviga.
2. Politsei- ja Piirivalveamet palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Pärast majutuskeskusest lahkumist kinnitas puudutatud isik Leedu ametivõimudele, et ta ei soovinud enam Eestis viibida. Ta avaldab nõusolekut teha koostööd vaid põhjusel, et vabaneda KPK-st ja lahkuda temale sobivasse riiki. Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Puudutatud isik on varasemalt 3

-i ja VRKS-i sätetele viidatakse siinses määruses nende halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud sõnastuses (s.o redaktsioonid, mis kehtisid kuni 11.06.2026). Välja arvatud osas, mis puudutab riigi õigusabi lõpetamist. Tulenevalt HKMS § 1 lg-s 4 sätestatud põhimõttest kohaldab kohus menetlustoimingu tegemise ajal kehtivat menetlusnormi. Riigi õigusabi lõpetamise otsustamisele kohalduvad seega

-i ja VRKS-i sätted alates 12.06.2026 kehtivas redaktsioonis. 8. Halduskohtu 14.11.2025 määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu määrust. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). 9.

§ 2lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Pärast Tallinna Halduskohtu 10.06.2025 otsust asjas nr 3-25-875 ei olnud puudutatud isikul enam seaduslikku alust Eestis viibida ning ta pidi lahkuma Eestist ja Schengeni alalt. Halduskohus peatas küll oma otsuses lahkumisettekirjutuse kehtivuse, kuid see ei seadustanud puudutatud isiku riigis viibimist, üksnes välistas väljasaatmise täideviimise enne kohtuotsuse jõustumist. Vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli halduskohtu 10.06.2025 otsus jõustunud (16.09.2025). 10. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiseks luba mh

§ 23

lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kaheks kuuks, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning see on eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht.

§ 23

lg 11 sätestab: „Halduskohus annab loa välismaalase kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.“

§ 68 järgi hinnatakse välismaalase kinnipidamisel välismaalase põgenemise ohtu.

11.

§ 68

kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 320-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada isikut, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus. 12. Halduskohus tuvastas õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu

§ 68

p 6 kohaselt – PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku senised selgitused tekitasid põhjendatud kahtluse, et ta ei soovi jääda väljasaatmist ootama Eestis, vaid reisida edasi mujale Euroopasse. Leedus selgitas ta pärast kinnipidamist, et ei soovi Eestisse jääda ja plaanib edasi liikuda Hispaaniasse. Varem on ta rännanud Eestist ebaseaduslikult Portugali ja Austriasse. Isik on seega sõna ja teoga juba näidanud, et ta ei hooli Schengeni alal rändamisel eeskirjadest, vaid liigub paremaid majanduslikke tingimusi otsides sinna, kuhu ise õigeks peab. Pole alust arvata, et ta oleks muutnud oma käitumismustrit juhul, kui halduskohus oleks ta KPK-st vabastanud. Isikul 4

§-s 6 6 sätestatud erisusi. Alates 12.06.2026 kehtiva

§ 66

lg 1 redaktsioon näeb ette, et välismaalasel on õigus taotleda riigi õigusabi mh kinnipidamisega seotud otsuse vaidlustamiseks RÕS-s sätestatud korras.

§ 66

lg 4 esimene lause sätestab, et välismaalasele ei anta riigi õigusabi, kui esineb määruse (EL) 2024/13481 art 17 lg-s 2 sätestatud tingimus. Osutatud määruse art 17 lg 2 p „c“ kohaselt ei pea liikmesriigid edasikaebemenetluses tasuta õigusabi ja esindamist pakkuma, kui edasikaebus on jõudnud riigisisese õigusega ette nähtud teise või edasisse edasikaebeastmesse, kaasa arvatud uuesti ärakuulamise ja edasikaebuse uuesti läbivaatamise korral. Nendest sätetest järeldub, et alates 12.06.2026 ei anta ega jätkata riigi õigusabi andmist isikule, kes vaidlustab Riigikohtus enda kinnipidamist

-i alusel. 16. Eeltoodu alusel tuleb riigi õigusabi andmine RÕS § 17 lg-te 4, 6 ja 7 ning

§ 66 lg 4 alusel lõpetada.

Riigi õigusabi osutanud advokaat vabaneb seega õigusabi andmise kohustusest alates ringkonnakohtu määruse kättesaamisest (RÕS § 17 lg 6,

§ 66lg 4 teine lause).

Kuna puudutatud isikule on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, siis ei nõuta temalt nende kulude hüvitamist, vaid need jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi 22.12.2025 taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1348, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL (ELT L, 2024/1348, 22.05.2024). 5