Obsah (7)

§ 113§ 396§ 88§ 13§ 101§ 29§ 132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. jaanuar 2026 Tsiviilasja number 2-22-

§ 113lg-s 1 sätestatud määras ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuded on aegunud. Aegumise katkemine ei ole tõendatud. Aegumine ei katkenud

1. detsembri
2. a e-kirjaga. Hageja ostis
3. a juulis Poolast ventilaatorid, et need edasi müüa kostjale. Kauba eest tasus hageja, kaup tarniti kostjale. Kostjal ei olnud võimalik ostuhinda koheselt tasuda, mistõttu pooled leppisid kokku, et ostuhind võlgnetakse laenuna (

§ 396lg 2).

1. detsembri
2. a e-kirjas räägitakse ainsuses ühest laenust ja järelikult ei saa olla silmas peetud vaidlusaluseid laenulepinguid. Hageja on alusetult kostja arvel rikastunud. Kostja tasus
3. augusti
4. a lepingu alusel põhiosa tagasimaksena ekslikult 400 eurot rohkem, kui oli kokku lepitud. Hageja on vääralt sidunud 400 eurose makse
5. oktoobri
6. a laenulepinguga. Kostja on selgelt kõikides ülekannetes selgitusena märkinud, et tegemist on
7. augusti
8. a laenulepingu põhiosa tagasimaksega. Ülekannet ei ole võimalik lugeda
9. oktoobri 2016 laenulepingu tagasimakseks. Hageja viivisearvestus ei ole selge. Hageja on jätnud viivise arvutuskäigu välja toomata. Kui hageja nõuded ei ole aegunud, palub hageja vähendada viivist nullini. Ka põhinõuet mitteületavas osas on viivisenõue põhjendamatu ja hea usu põhimõtte vastane. Viivise väljamõistmisel peab arvesse võtma hagejale reaalselt tekkinud kahju suurust. Hageja on oodanud aastaid, enne kui kohtuväliselt kostja poole pöördus. Hageja venitas oma nõuete maksma panekuga viimase hetkeni, et viivisenõue võimalikult suureks kasvaks. Kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas on ebamõistlikult suur. Lepingujärgne viivisemäär on oluliselt suurem, kui on seadusjärgne viivisemäär.
10. Hageja palus jätta kostja vastuhagi rahuldamata.

§ 88lg 8 ja 17.

augustil 2016 sõlmitud laenulepingu p 3.3 järgi oli hagejal õigus arvestada võlgniku poolt tasutud summad esmajoones intressi (sh viivise) katteks ning seejärel põhikohustuse katteks. Laenulepingu p 1.4 kohaselt tuli laen tagastada

1. detsembriks 2016, kostja täitis oma kohustuse täies ulatuses alles
2. mail
3. Tulles vastu kostjale, otsustas hageja arvestada võlgniku täiendavalt tasutud 400 eurot
4. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse katteks. Kui kostjal on endiselt täitmata
5. oktoobri 2016 laenulepingust tulenev kohustus, on vastuhagi esitamine vastuolus hea usu põhimõttega.MAAKOHTU LAHEND
6. Tartu Maakohus rahuldas
7. augusti
8. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 49 200 eurot, millest 24 600 eurot põhivõlg ja 24 600 eurot viivis, ja jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja 4 kasuks välja menetluskulud 5220 eurot ja menetluskuludelt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Laenulepingutes oli ette nähtud intressi tasumise kohustus.

1. augustil 2016 lepingu alusel arvestatav intress muutus sissenõutavaks
2. detsembri 2016 ja
3. oktoobri 2016 lepingu järgi arvestatav intress muutus sissenõutavaks
4. veebruaril
5. Hageja seaduslik esindaja Toomas Starke ja kostja seaduslik esindaja Andrus Soidik pidasid e-kirjavahetust
6. mail 2017, milles hageja seaduslik esindaja selgitab intresside arvestamist mõlema laenulepingu järgi, millele kostja seaduslik esindaja vastab „palun arvet siis“. Kostja maksis
7. mail 2017 hagejale 3421 eurot 67 senti selgitusega „Intressimaksed laenulepingutele (alus e-mail Toomas Starke 18.05.2017)“. Kostja on intressimakseid teinud 3421 eurot 67 senti.Kostja intressimaksete tasumine mõlema laenulepingu alusel tähendab, et pärast täitmise tähtaja saabumist tunnistab kostja lepingutest tulenevat kohustust, sh intressi maksmise kohustust alates laenuraha kättesaamisest kuni
8. aprillini 2017 (intressid 252 päeva eest ja 209 päeva eest). Hagejalt kostjale saadetud e-kirjas selgitab hageja intresside arvestamist. Kostja seaduslik esindaja ei esita kirjutatule ega arvestusele vastuväiteid, vastates üksnes „Palun arvet siis“, kostja tasus intressimaksed. Pooled ei ole sõlminud kokkuleppeid lepingute muutmiseks, vaid on käitunud vastavalt lepingutes (p 9.2 ja p 10.2) ettenähtule, mille kohaselt lepingu täitmisest tulenevad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. Kohtule esitatust ei nähtu, et selleks ajaks oleks olnud poolte vahel vaidlusi lepingute kehtivuse või täitmise kohustuse üle, lepingute täitmisest tulenenud asjaolud räägiti omavahel läbi, millele järgnes arve esitamine ja tasumine.
9. mai
10. a e-kirjavahetusest hageja ja kostja seaduslike esindajate vahel ja intresside maksekorraldusest tuleneb, et kaht laenulepingut käsitletakse koos. Kohtule on esitatud tõendid – hageja pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et kostja on alates
11. novembrist 2018 teinud hagejale erinevates summades kuude kaupa makseid selgitusega „laenuleping 17.08.2016.a osaline tagastus“. Sellisest maksmisviisist tuleneb, et pooled olid läbirääkimiste ja kostja ühepoolsete tahteavalduste tulemusena saavutanud ühise seisukoha, et kostja täidab laenulepingutest tulenevaid kohustusi vastavalt oma finantsilistele võimalustele. Pooled kujundasid suuliselt läbi rääkides lepingu täitmise tingimusi, mis on

§ 13lg 3 järgi lubatud.

Kostja ei saa kohtumenetluses enam tugineda lepingus ettenähtud vorminõudele. Pooled kooskõlastasid kokkulepped lepingute täitmise kohta vormivabalt ja kostja ühepoolsete sooritustega – osaliste tasumistega. Kostja on teinud hagejale makseid selgitusega „laenuleping 17.08.2016.a osaline tagastus“ ja „lõplik tagastus“ kokku 20 400 eurot. Selle laenulepingu järgi saadud laenusumma oli 20 000 eurot. Seega tasutud on 400 eurot enam ja hageja on 400 eurot lugenud põhjendatult

1. oktoobri
2. a laenulepingust tuleneva kohustuse katteks. Kostja ei vaielnud vastu ega põhjendanud kohustuse rikkumist. Kostja on tasunud
3. augustil 2016 sõlmitud laenulepingu täitmiseks 20 000 eurot ja laen selle lepingu järgi on tasutud. Kostja on tasunud
4. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu täitmiseks 400 eurot, kuid laenuks saadud summa oli 25 000 eurot. Tasumata on 24 600 eurot. Kohus on eespool põhjendanud, et poolte suhtlusest intressimaksete teemal ja intresside maksmisest tuleneb üheselt, et kaht laenulepingut käsitletakse poolte poolt ühe komplektina. Lepingupooled on käsitlenud laenulepinguid oma suhtlemises ja täitmisel, aga ka kostja raamatupidamisdokumentatsioonis, ühetaoliselt ja üheskoos. Seetõttu on poolte käitumisega 5 kooskõlas, et ta
5. detsembri
6. a e-kirjas tunnustas nõuet mõlemad laenud tasuda ja see on nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 2, lg 1 tähenduses. Kohus käsitles seda küsimust pooltega
7. juuni
8. a kohtuistungil. Hageja selgitas ja põhjendas, et kostja käitumisest nähtuvalt käsitles kostja neid lepinguid ühtselt. Kohtule on esitatud e-kirjavahetus hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel, milles kostja seaduslik esindaja esitab põhjendused oma keerulise majandusliku olukorra kohta, ebaõnnestumistest majandustegevuses, põhjendab kohustuste täitmise keerukust. Kostja
9. detsembri 2019 e-kirjale on lisatud käibeandmik, kasumiaruanne ja bilanss novembri 2019 seisuga. Käibeandmik kajastab lühiajalist laenu hageja ees 3300 eurot ja pikaajalist laenu hageja ees 40 000 eurot.
10. detsembri
11. a e-kirjas kirjutab kostja seaduslik esindaja „Ettevõte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata“. Kostja poolt laenuandjale ülevaadete andmine oma majandustegevusest lepingu p 6.1.4 alusel ja laenuvõtja kinnitus laenuandjale
12. detsembri
13. a e-kirjas ei jäta kahtlust, et kostja tunnustas oma kohustust hageja ees ja teatas, et hakkab lähiajal kohustust tasuma. Tasumata laenukohustuse kajastamine raamatupidamisdokumentides koosmõjus kostja seadusliku esindaja kinnitusega, et laenu hakatakse tasuma, tähendab, et kostja tunnistas nõude olemasolu. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna aegumine on katkenud. Kostja on oma laenulepingutest tulenevaid kohustusi hageja ees korduvalt tunnustanud. Kostja tunnustas nõuet esmalt intresside tasumisega
14. mail 2017, seejärel
15. detsembri
16. a e-kirjaga ja maksete tegemisega alates
17. novembrist 2018 kuni
18. maini
19. Aegumise katkemist tuleb arvestada nii
20. detsembri
21. a nõude tunnustamisest, intresside tasumisest, aga ka võla osalisest tasumisest. Kostja vastuväited, et
22. detsembri
23. a e-kiri käis ventilaatorite müügi tehingust tuleneva laenusuhte kohta, on otsitud ja ebausaldusväärsed. Kostja esitas selle vastuväite menetluses esmakordselt pärast ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a otsuse tegemist esitatud
26. jaanuari
27. a täiendavas seisukohas, ehkki menetlus oli alanud juba
28. veebruaril
29. TsMS § 329 lg 1, § 331 lg 1 järgi tuleb menetlusosalisel esitada oma vastuväited ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab, hilisemal esitamisel põhistada hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu. Kostja ei ole esitanud oma vastuväidet seoses ventilaatorite arvega varakult, ei ole põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta seda teinud pole ja vastuväide seoses ventilaatorite arvega ehk muu võlasuhtega poolte vahel ei sobitu käesoleva vaidluse konteksti. Hagi tuleb rahuldada
30. oktoobri 2016 laenulepingust tuleneva põhivõla osas 24 600 eurot. Maakohus rahuldas

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel hageja viivisenõude.

Kostja ei tagastanud kumbagi laenu mitte mingisuguses summas tähtajaks. Kostja tegi esimese (intressi)makse

1. mail 2017 ning alustas laenu tagastamist osamaksetega alates
2. novembrist
3. Laenulepingutest tulenevad hageja nõuded muutusid sissenõutavaks
4. augustil 2016 sõlmitud lepingu puhul
5. juulil 2017 ja
6. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu puhul
7. märtsil
8. Sellest ajast on hageja õigustatud arvutama viivist. 6 Poolte vahel sõlmitud laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär 0,15% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate lepingupoolte puhul tavapärane ja lubatav. Hageja on vähendanud kummagi lepingu alusel arvestatud viivist enam kui neli korda ning maakohus ei pidanud viivise enamat vähendamist põhjendatuks. Kostja on pika aja jooksul palunud hagejalt mõistmist ja lubanud majanduslikest raskustest ülesaamisel asuda laenu tagastama, sh palunud veel täiendavat laenu maksuvõla kustutamiseks (
9. oktoobri
10. a e-kiri). Maakohus oli seisukohal, et hageja on kostja käitumise juures piisavalt ilmutanud heausksust ja vähendanud viivisenõuet. Maakohus luges hageja viivisenõuded, mida hageja on vähendanud 9300 eurole ja 15 300 eurole, põhjendatuks.Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja on õigustatult lugenud kostja
11. mail 2021 tasutud 400 eurot pooltevahelise laenulepingu tasumiseks (tasutud on 1000 eurot, millest 600 eurot
12. augustil 2016 sõlmitud laenulepingu katteks ja 400 eurot
13. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu katteks). Kostjal oli selleks ajaks hageja ees võlgnevus
14. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu järgi 25 000 eurot. Alusetu on kostja väide, et hageja on 400 euro võrra alusetult rikastunud. Hageja ei ole saanud seda summat alusetult. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige lahendini. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1). Maakohus on jätnud osa tõendeid otsuses käsitlemata ning osade tõendite hindamise osas on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus on vääralt käsitlenud kahte laenulepingut koos ühe tervikuna. Tegemist on kahe eraldiseisva laenulepinguga. Laenulepingud on sõlmitud erinevatel aegadel, laenusummad, laenuintressid ja tagastamistähtajad olid erinevad. Laenulepingute käsitlemist eraldiseisvana toetavad ka hageja enda käitumine ja hageja esitatud tõendid. Hageja on
16. mai
17. a ekirjas käsitlenud mõlema laenulepingu intresse eraldi, tuues välja mõlema laenulepingu puhul eraldiseisva intressiarvestuse. Üllatav on maakohtu seisukoht, et laenulepingutest ei tulene, et laenu tasumine toimub osamaksetega või väga väikestes summades korraga või pikkade ajavahemike järel. Sellele pole kohus aastate jooksul ning kogu menetluse käigus kordagi tähelepanu juhtinud. Maakohus on vääralt jätnud kohaldamata aegumise. Maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 158 lg-id 1 ja 2 ja jätnud põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg
18. Maakohus on
19. detsembri
20. a e-kirjale omistanud jõu, mis ei ole kooskõlas menetluses esitatud tõenditega ning mis ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Selles e-kirjas puudusid igasugused viited ja seosed vaidlusalustele laenulepingutele. Maakohus on kohaldanud TsÜS §-s 158 sätestatud aegumise katkemist mõlema laenulepingu osas, kuigi, nii nagu eelpool kirjeldatud, oleks kohus pidanud hindama mõlemat laenulepingut (sh sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi) eraldiseisvalt ja kohaldama seetõttu aegumist ka 7 mõlema laenulepingu seisukohalt eraldiseisvalt. Niisamuti on individuaalne mõju nii aegumise peatumisel kui ka katkemisel. Eriti oluline on aegumise katkemise hindamine laenulepingute vaatest seetõttu, et nii nagu kostja on kogu menetluse vältel tähelepanu juhtinud ja selgitanud – siis kostja
21. detsembri
22. a e-kirjas räägitakse laenust ainsuses. Antud olukorras aga on räägitud laenust ainsuses ning teises, vaidlusaluste laenulepingutega mitteseotud kontekstis, mis tol hetkel oli seotud aktuaalse teemaga – ventilaatorite müügiga ja esialgse müügi ümbervormistamisega laenuks (

§ 396lg 2).

Seda aga kohus üldse hinnanud ega analüüsinud ei ole. Kohus on põhjendamatult lugenud sellega seonduvad tõendid ebausaldusväärseks. Ventilaatoritega seonduv suhtlus algas pooltel

1. oktoobril 2019 ehk kaks kuud enne seda, kui saadeti
2. detsembri
3. a e-kiri. Kui kirjavahetuses räägiti majanduslikest raskustest, oli see seotud ventilaatorite eest tasumisega. Seda kinnitab ka hageja enda
4. juulil 2021 saadetud e-kiri, kust nähtub poolte kokkulepe lükata edasi tasumist. Seetõttu viitaski kostja e-kirjas ainsuses ja lihtsalt „laenule“. Veelgi enam – hageja ei ole sisuliselt eitanud ventilaatoritega seonduvat õigussuhet. Kohus on jätnud arvestamata kostja vastuväited ja selgitused, mida kostja
5. detsembri
6. a e-kirjas silmas peeti. Samuti on kohus jätnud kõrvale materiaalõiguslikult kõik tõlgendamisreeglid (

§ 29), millele kostja on tähelepanu juhtinud.

Samuti on maakohus põhjendamatult ja ilma usutavate selgitusteta ebausaldusväärseks lugenud tõendid ventilaatori müügiga seonduvalt. Kohtuotsus ei näi erapooletu. Kohus peaks mittepuutuvatest kommentaaridest või märkustest. hoiduma mittevajalikest ja asjasse Maakohus on hageja nõuete vähendamisel rikkunud menetlusõigust. Kostja on menetluses korduvalt oma seisukohtades selgitanud, et hageja poolt haginõude oluline muutmine (vähendamine) vajab selget menetluslikku seisukohta. Laenulepinguid ei ole muudetud

§ 13kohaselt.

Maakohus on vääralt tõlgendanud

§-s 13 sätestatut ning tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele, nagu poolte laenulepingutes kokku lepitud vorminõue

§ 13lg 3 kohaselt ei kehti.

Vastuhagi on jäänud põhjendamatult rahuldamata. Maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas ei ole seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole vastuhagi rahuldamata jättes viidanud ühelegi õigusnormile. Maakohus on jätnud kostja esitatud vastuväited ja tõendid tähelepanuta ning pole nende tähelepanuta jätmist otsuses põhjendanud. Maakohus on viivisearvestust analüüsides hinnanud tõendeid ja asjaolusid ühekülgselt ja valikuliselt ning tuvastas faktilised asjaolud vääralt. Maakohus on meelevaldselt järeldanud, nagu kostja oleks keeldunud kompromissiläbirääkimistest. Arvel nr 21116 sätestatud viivisemäära edasikandmine ja sellest lähtumine on vastuolus ka kohtupraktikaga, mille kohaselt viivisemäära kohta peab pooltel olema kokkulepe. Maakohus on vääralt jaotanud ja kindlaks määranud menetluskulud. Maakohus ei ole arvestanud, et menetluse kestel on hagihind muutunud. Hageja algne nõue on rahuldatud üksnes ca 70% ulatuses.

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on kõiki kogutud tõendeid korrektselt analüüsinud ning teinud põhjendatud ja seadusliku otsuse. 8 Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse kohaselt saab kostja
4. detsembri
5. a e-kirjas avaldatut õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja on
6. detsembri
7. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu osas. Järelikult katkes hageja nõude aegumine
8. detsembril
9. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu eelnimetatud otsust ning see on jõustunud. Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks lisaks
10. augustil 2016 ja
11. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingutele olnud poolte vahel sõlmitud veel mingi täiendav laenuleping, mille alusel tekkinud võla tasumisega lubas kostja
12. detsembri
13. a kirjas järgmisel aastal alustada. Hageja tarnis kostjale
14. aastal ventilaatoreid, kuid nimetatud kauba eest tasumise kohustust ei ole pooled kunagi vormistanud laenulepinguna. Kostja väide, et võlasuhe vormistati laenulepinguna, on paljasõnaline ning seda ei kinnita ükski dokumentaalne tõend. Kostja juhatuse liige viitab
15. detsembri
16. a e-kirjas sõnaselgelt laenule, mitte aga ventilaatorite ostu-müügitehingust tekkinud võlale. Kostja viitab väidetavale kolmandale laenulepingule alles
17. jaanuari
18. a menetlusdokumendis. Eluliselt ei ole usutav, et kostja juhatuse liikmele meenus alles enam kui neli aastat pärast e-kirja saatmist, et nimetatud kiri ei puudutanudki neid asjaolusid, mida oli arutatud selleks ajaks juba peaaegu kaks aastat kestnud menetluse käigus. Kostja
19. detsembri
20. a e-kirjas antud lubadus on oma sisult üheselt arusaadav. Asjaolust, et maakohus ei ole kostja paljasõnaliste väidetega arvestanud, ei saa järeldada, et kohtuotsus ei näi erapooletu. Hageja ei nõustu, et maakohus on hageja nõude vähendamisel rikkunud menetlusõigust. Hageja kasutas oma õigust vähendada nõude suurust, hageja ei ole loobunud oma nõude mingist konkreetsest osast või viivisest mingi ajavahemiku eest, vaid on vähendanud nõude lõplikku suurust lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast. Maakohus väljendas
21. juuli
22. a määruses selgelt, et menetlus jätkub hageja
23. mail 2025 esitatud hagiavalduse tervikteksti alusel. Maakohus rahuldas hageja nõude lähtudes
24. mail 2025 esitatud hagiavalduse terviktekstist täies ulatuses. Kostja menetluskulude jaotust puudutavad väited ei ole seega asjakohased. Hageja ei nõustu, et maakohus on jätnud vastuhagi põhjendamatult rahuldamata. Kostja ei ole selgitanud, millisel alusel oli ta õigustatud täitma vaid ühest laenulepingust tuleneva põhinõude, mitte aga laenulepingutest tulenevaid ülejäänud kohustusi. Olukorras, kus lepingupool möönab, et ta on jätnud osa rahalisi kohustusi täitmata ja deklareerinud, et ei kavatsegi neid täita, on vastuhagi esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
26. Hageja laenuandjana nõuab kostjalt kui laenuvõtjalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks asja menetlemisel rikkunud erapooletuse nõuet või oleks kohelnud pooli ebavõrdselt TsMS §-i 7 rikkudes. Maakohus on kohtulahendi põhjenduses menetluses esitatud tõendeid hinnanud ning oma seisukoha kujunemist põhjendanud. 9
27. Hageja ja kostja vahel sõlmiti kaks laenulepingut:
28. augustil 2016, mille p 1.4 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt
29. detsembriks 2016 ja
30. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt
31. veebruariks
32. Iseenesest on osaliselt põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt oleks maakohus pidanud lahendama hageja nõude vähendamise määrusega. Nimetatu ei muuda aga maakohtu otsuse lõppjäreldust. Ekslik on kostja väide, et kohus ei saa menetlusosalise eest hagihinda määrata. Hagi hinna võib nimetada pool, selle määrab aga kohus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses nimetanud, millised vastuväited jäid tal maakohtus seoses hagihinna määramisega esitamata. Ringkonnakohus jääb oma
33. oktoobril 2023 tehtud otsuses väljendatud seisukoha juurde, et hageja nõuded kostja vastu ei ole aegunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja
34. detsembri
35. a e-kirjas avaldatu on tõlgendatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et kostja pidas silmas hoopis oma varasematest kokkulepetest tuleneva võlgnevuse ümberkujundamist laenuks. Kostjale esitatud arved ja võlgnevuse arvestus ringkonnakohtu hinnangul seda ei tõenda (I kd, 116jj). Kostja on
36. detsembri
37. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu osas. Ringkonnakohus ei korda praeguses lahendis ringkonnakohtu varasemas otsuse väljendatut (otsuse p 10.1). Hageja nõude aegumine on katkenud
38. detsembril 2019, hageja esitas nõude kohtule
39. veebruaril
40. Ringkonnakohus on jätkuvalt ka seisukohal, et kostja on võla osalise tasumisega võlga tunnistanud (otsuse p 10.2). Kostja poolt viidatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa perioodiliste maksete (

§ 132

lg 2) korral eeldada kohustatud isiku tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud, ei ole praegusel juhul kohaldatav. Pooled ei vaidle laenulepingust tuleneva kohustuse suuruse üle. Kostja on teinud mitte lepingujärgseid perioodilisi makseid, vaid tasunud ebakorrapäraste maksetena lepingujärgset võlgnevust. Kostja ei vaidlusta, et ta on lepingu alusel raha kätte saanud ega lepingutingimusi. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendites leidis nõude esitaja, et kostja maksis hagejale vähem hüvitist, kui hagejal oleks enda arvates olnud õigus saada. Maakohus ei ole andnud tasumata laenukohustuse kajastamisele raamatupidamisdokumentides iseseisvalt nõude tunnustamise tähendust, kuid hinnanud seda koosmõjus kostja seadusliku esindaja käitumisega, kinnitusega, et laenu hakatakse tasuma.

1. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et laenulepingute alusel esitatud nõude suhtes aegumise kohaldamisel tuleb keskse küsimusena arvestada sellega, et kostja kui võlgnik kasutas poolte omavahelises, mitu aastat pärast lepingute sõlmimist, toimunud kirjavahetuses ühes e-kirjas mõistena „laen“, mitte „laenud“. Ringkonnakohus leiab, et puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks ei pidanud pooled omavahelises suhtluses käsitlema lühikese ajavahemiku jooksul sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi ühe laenukohustusena. Ringkonnakohus nõustub ka hagejaga, et kui kostja pidas silmas ühte laenulepingut, siis
2. detsembri
3. a kuupäevaga e-kirjas viitab kostja juhatuse liige sõnaselgelt laenule (Ettevõtte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata), mitte aga ventilaatorite müügitehingust tekkinud võlale. Lisaks tuleb arvestada ka hageja seisukohaga, et kirja saatmise ajal tasus Nord Garlic OÜ
4. augusti
5. laenulepingust tulenevat võlgnevust ning kostja juhatuse liige sai lubada vaid
6. oktoobri
7. laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega alustamist. 10
8. Lepingud on sõlmitud
9. augustil 2016 ning
10. oktoobril 2016 (I kd, tl 6 ja 9). Pooled ei vaidle selle üle, et laen kanti kostja kontole üle peale laenulepingute sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väited, mis puudutavad muid pooltevahelisi võlasuhteid (ventilaatorite müüki), on ebausaldusväärsed, arvestades et kostja tugineb neile esmakordselt pärast ringkonnakohtu
11. oktoobri
12. a otsust.
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

§-i 13 valesti kohaldanud.

§ 13

lg 3 järgi, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. See, et laenulepingute (vastavalt p-d 9.1 ja 10.1) kohaselt pidid kõik lepingu muudatused olema kirjalikus vormis ja allkirjastatud, ei tähenda, et lepinguid ei olnud võimalik muus vormis muuta. Maakohus on poolte kirjavahetust analüüsides jõudnud ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldusele, et väljendatud tahteavaldustega soovisid pooled laenulepingute täitmise viisi muuta. Sellises olukorras välistab

§ 13

lg 3 kostjatel võimaluse tugineda laenulepingutes kokku lepitud laenulepingu muutmise vorminõudele. 17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud vastuhagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta, et tal oli maksete tegemise ajal kostja ees võlgnevus. Reeglina võib võlgnik

§ 88lg 1 järgi määrata, millise kohustuse täitmiseks on üleantu määratud.

Ringkonnakohus märgib, et kostja väitel tegi ta hagejale 400 euro suuruse ülekande

1. augusti
2. a laenulepingust tuleneva põhiosa katteks. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Menetluses esitatud ülekannete selgitustest (I kd, tl 149 jj) ei tulene, et kõikide puhul oleks tegemist põhiosa maksega, vaid selgitusse on märgitud „Laenuleping 17.08.2016.a. osaline tagastus“, ainult maksekorraldusel nr 764 (I kd, tl 159) oli märgitud täiendavalt, et tegemist oli põhisumma lõpliku tagastusega. Seega ei ole kostja üheselt tõendanud, milliseid kohustusi ta soovis täita. Isegi kui lugeda, et kostja soovis täita üksnes põhikohustust, siis
3. augusti
4. a laenulepingust tuleneva põhikohustuse suhtes enam makstud 400 euro suhtes ei ole kostja määranud, millise kohustuse ta soovis täita.

§ 88

lg 4 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, määrata, millise kohustuse ta on täitnud, kui: 1) ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja 2) kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja 3) kohustus on muutunud sissenõutavaks ja 4) kohustust ei ole vaidlustatud. Hageja saatis kostjale 3. septembril võlanõude, millele kostja vastas 25. oktoobril 2021, mh teatades, et ta ei ole nõus 400 eurose makse liigitamiseks teise võlasuhte täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et

§ 88lg 4 eeldused on täidetud.

Viimane makse tehti võlgniku poolt

1. mail 2021 (I kd, tl 159), hageja teavitas kostjat
2. septembril 2021,
3. oktoobri 2016 laenulepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks, see ei ole õigusvastane ning seda ei ole vaidlustatud. Olukorras, kus kostjal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus erinevatest võlasuhetest nii põhikohustuse kui ka kõrvalkohustuste osas, on ka kostja huvides hageja seisukoht, mille kohaselt luges ta esmalt tasutuks põhikohustuse esimesest laenulepingust ning seejärel luges osaliselt täidetuks põhikohustuse teisest laenulepingust.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu viivisearvestusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelistes laenulepingutes (p 3.
5. ja p 4.1) kokku lepitud viivise määr 0,15% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest on majandusja kutsetegevuses tegutsevate lepingupoolte puhul tavapärane ja lubatav. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt arvestatud summa arvutuskäiku, vaid selle aluseks olevat viivisemäära. 11 Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et asjas esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja oleks viivitanud nõude esitamisega kohtule, vastupidi, hageja on tulnud vastu kostja soovile tasuda võlgnevus hiljem. Kostja ei täpsusta, millise õigusakti või Riigikohtu seisukohaga on maakohtu poolt arvestatud viivis vastuolus. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et viivist tuleks vähendada seetõttu, et hageja pole kahju tekkimist tõendanud. Hageja ei nõua viivist põhivõlast suuremas ulatuses, seega oli viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal (vt nt RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20).
6. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Kostja palub jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, võttes arvesse hageja poolt menetluse käigus nõude vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel arvestades hagi rahuldamise ulatust ja vastuhagi rahuldamata jätmist põhjendatult kostja kanda. Maakohus on hinnanud hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ega ole diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulu 270 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 2,25 tundi, esindaja tunnitasu oli 120 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu mõistlik ning ajakulu põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Seega määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 270 eurot. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) 12