KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest ja Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. märts 2026 Tsiviilasja number 2-23

§ 1045

lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulude nõuet, ega toonud kohtu ette sellekohaseid asjaolusid, ei hinda kohus vastuhagi põhjendatust sellel alusel. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt hagiga seotud menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja vastuhagi menetluskulud TsMS § 162 lg-te 2 ja 3 alusel täies ulatuses kostja I kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ning jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning uue otsusega jätta hagi kostjate vastu täies ulatuses rahuldamata, rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, jättes vastamata kostjate väidetele, seisukohtadele, jättes võtmata seisukoha esitatud asjaolude ja tõendite kohta. Maakohus rajas otsuse oletustele ja tuvastamata asjaoludele. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna maakohus ei kontrollinud vastuhagis esitatud nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Hageja ei ole tõendanud kostjale I 10 000 euro suuruse laenu andmist. Üksnes asjaolu, et pooled on sõlminud laenulepingu, ei tõenda asjaolu, et laen on ka reaalselt antud. Seega tulnuks jätta hagi selles osas täielikult rahuldamata. Põhjendamatu on seega ka viivise- ja intressinõue. Viivisemäär 0,35% päevas, mis teeb 127,75% aastas, on ebamõistlikult suur ja tühine tingimus, igal juhul on see tühine tarbijakäendusega seonduvalt, kuna ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus pidanuks selgitama õigust taotleda viivise vähendamist. Kuivõrd maakohus ei selgitanud viivise vähendamise taotluse esitamise võimalust, paluvad kostjad viivist vähendada TsMS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni ehk kuni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud seadusjärgse määrani. Hageja ei ole tõendanud ja kohus ei ole tuvastanud, et hageja ja kostja II oleks sõlminud laenulepingu 2000 euro andmiseks. Laenulepingu sõlmimist ei tule mitte põhistada ehk kohtule usutavaks teha, vaid tõendada. Kui asuda seisukohale, et konto, kuhu raha kanti, kuulub kostjale II, on tegemist alusetu rikastumise nõudega ja see on aegunud. Nõue kostja II vastu 2000 euro saamiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuhagi osas leidis maakohus ekslikult, et kostja I pole esitanud samaväärse asja kasutamise kulude nõuet VÕS §

§ 1045g 1 p 5 alusel.

Sellele on viidanud kostjad juba vastuses hagiavaldusele. Kostjad on esile toonud kõik vajalikud faktilised asjaolud. Kui midagi jäi selles osas ebaselgeks, tulnuks maakohtul asjaolusid täpsustada. Alusetu on maakohtu seisukoht, et kostja I saab kasutuseeliste hüvitamist nõuda alates

1. detsembrist 2021, kuigi hageja on vallanud asju alates
2. septembrist
3. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et kostja I pidi tõendama, et hageja on tema valduses olevaid asju kasutanud ja saanud sellest kasutuseeliseid. Pahauskne valduse rikkuja peab VÕS § 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas (vt. Riigikohtu otsus nr 2-16-6563, p 41). Olukorras, kus üks isik valdab teise isiku asja, tuleb eeldada, et ta saab sellest kasutuseeliseid ja peab need omanikule hüvitama sõltumata sellest, kas ta asju kasutas. Vastupidist peab tõendama kohustatud isik ehk antud juhul hageja, mida ta teinud ei ole. Kostja I ei ole palunud kohtutäiturilt kohtumääruse täitmist, kuna sellega kaasnenud täitemenetluse kulud asjade hoiustamiseks oleksid olnud tunduvalt suuremad kui asjade väärtus. Kostjale I ei saa ette heita, et ta jättis vastava abinõu kohaldamata, kuna see ei oleks kahju vähendanud. Maakohtu vastupidine tõlgendus on vastuolus VÕS § 139 lg-ga 2 ja mõistlikkuse põhimõttega. Kohtutäiturile asjade hoiuleandmisel poleks saanud kostja I asju kasutada.
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja on andnud kostjale I laenu 10 000 eurot ning see laen on tegelikult välja makstud. Viivisenõude osas on maakohus järginud kehtivat õigust. Viivise kokkulepe ei olnud tüüptingimus, kuna kostjal I oli võimalus mõjutada tingimuse lõppvormi ja pidada selle üle läbirääkimisi. Kohus on põhjalikult kontrollinud, kas viivisemäär toob kaasa ebamõistliku kahjustamise käendaja suhtes. Otsusest nähtub, et viivisemääraga ei seatud käendajale ebaproportsionaalset kohustust, kuivõrd käendaja vastutuse piirmäär oli selgelt sätestatud (15 000 eurot). Juhatuse liige käendas ettevõtte kohustust ärilises kontekstis, mitte tavalise tarbijana. Kuivõrd kostjad ei esitanud menetluses õigeaegselt viivise vähendamise taotlust ja põhjendusi, ei olnud kohtul kohustust seda omal algatusel teha ega alust vähendada lepingujärgset viivist. Arvestada tuleb selgitamiskohustuse sisustamisel, et kostjaid esindas vandeadvokaat. Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et laenuleping kostjaga II sõlmiti ja laen maksti välja kostjale II (seda tõendab maksekorraldus 2000 euro tasumise kohta kostja II kontole
5. juulil 2020 selgitusega „lühiajaline laen“). Lisaks on kajastatud laenulepingut majandusaasta aruannetes. Nõue tuleneb laenulepingust, mitte alusetust rikastumisest, seega ei kohaldu nõude aegumisele ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise regulatsioon. Maakohus on jätnud vastuhagi põhjendatult rahuldamata. Kostjad pelgalt viitavad apellatsioonkaebuses õiguslikele alustele (AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037, § 1043, § 1045 lg 1 p 5), kuid ei too välja täiendavaid fakte, mis tõendaksid kahju ega ole täpsustanud, milline kahju neil tegelikult tekkis või millest tuleneb kasutuseelistuse olemasolu või suurus. Nõude rahuldamise eelduseks on see, et hagetav pool tõendab nii kasutuseelise objektiivset olemasolu kui selle suurust või väärtust. Kui kostjad ei ole kohtule selgelt ja ammendavalt esitanud tõenditel põhinevaid andmeid kasutuseelise suuruse, arvutuskäigu või faktiliste aluste kohta, siis puudub kohtul alus nõude rahuldamiseks mis tahes õiguslikul alusel. Selli tn 9//11 garaažis olnud esemed olid mõeldud ja kasutusel Elbe Tuning Parts OÜ (kelle juhatuse liige oli kostja II) äritegevuses, mitte hageja äritegevuses. Seega puudus hagejal igasugune äriline huvi või vajadus nende asjade kasutamise või kasutuseelise hüvitamise nõude esitamiseks või kandmiseks. Maakohus on oma lahendis korrektselt tuginenud vastutuse piiramise normidele vastavalt VÕS § 101 lg-le 3 ja § 139 lg-le
6. Ei nähtu, et kostja I oleks üldse püüdnud täitmist algatada. Hagi tagamise määrus oli kostja I enda initsiatiivil välja antud. Katsed nihutada oma tegevusetusest tulenevad tagajärjed hagejale on vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega ning mõistlikkuse ja hea usu nõuetega. Kostja I ei tõendanud kasutuseelise saamist ega oma väiteid kasutuseelise suuruse kohta. Kostja I jättis esitamata (usaldusväärsed) tõendid nende asjaolude kohta, kuigi maakohus juhtis konkreetselt kostjate tähelepanu tõendite puudumisele. Menetlusosalise lepingulise esindaja büroo töötaja poolt koostatud tabel (dtl 92) ei ole käsitatav tõendina. Kohvimasina kasutuseelisena 25 eurot päevas nõuda pole põhjendatud. Kohvimasinaga seonduva kahju tekkimine summas 28 975 eurot on tõendamata. Eesmärk ei saa olla alusetu rikastumine. Mootorratta sõiduvarustusega seonduv kahju on tõendamata. Vastuhagi punktides 26.2-26.9 nimetatud asjade eest nõuab kostja I kahju hüvitamist 11 400 eurot (koos käibemaksuga), kahju on tõendamata. Kostja I ei ole tõendanud, et nimetatud asjad on olnud talle äritegevuseks vajalikud ja tal oleks nendega seonduvalt tekkinud kahju. Samuti on e-kiri rendihinna kohta oletuslik (vt dtl 93). Põhjendamata on ka vastuhageja nõue käibemaksu kahjuhüvitisena väljamõistmise osa. Vastuhageja ei ole ka põhjendanud, millistel asjaoludel ja põhjustel nõuab ta külmkapi eest nädalavahetuse ja ürituste hinnakirja alusel ning joogikülmiku rendihinda. Kontorimööbli eest kasutuseelise nõudmisel ei ole selge, miks nõuab kostja I 2 korda kõrgema rendihinna hüvitamist. Kinokõlarite, metallkapi, kartoteeksahtlipüstakute eest hüvitise nõudmine pole põhjendatud. Kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega – nõue on esitatud rohkem kui 2 aastat pärast väidetava nõudealuse tekkimist. Alternatiivselt esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks nullini. Kostjal I puudus õiguslik alus Selli tn 9//11, Tartu ruume kasutada ja kostja I ei olnud hagejat teavitanud sellest, et seal ruumides on tema asjad. Samuti ei ole kostja I teavitanud mõistliku aja jooksul, et ta soovib nõuda hagejalt kasutuseeliseid, millest tulenevalt ei olnud hagejale mõistlikult ettenähtav mitmesaja tuhande eurose kahjuhüvitise nõude esitamine. Lisaks tuleb arvestada faktilise asjaoluga, et kostja I juhatuse liikme Hendrik Elbe (kostja II) õigusvastane tegevus Elbe Tuning Parts OÜ juhatuse liikmena ja viimati nimetatud äriühingu kahjustamine viis selleni, et Toomas Kont oli sunnitud kostjal II ruumidesse ligipääsu takistama, et takistada kostja II süsteemset kahju tekitavat tegevust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 343 eurot 26 senti (st 10 000 eurot ületavas osas) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 10 000 eurolt alates
8. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada punktiga 13 järgmises sõnastuses: „Jätta jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks Tartu Maakohtu
9. oktoobri
10. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud“. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades samas ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei pea põhjendatuks hageja etteheidet selle kohta, et kuna kostjad tasusid täiendava riigilõivu hilinenult, ei tohtinud ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse võtta. Kuivõrd riigilõiv on tasutud ja hilisem tasumine ei põhjustanud ka menetluse venimist, ei olnud alust keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest.
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud osaliselt hagi ning jätnud vastuhagi rahuldamata. Kostjate väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega laenulepingute ja käenduslepingu alusel nõuete põhjendatuse osas ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt. Samas on maakohus ekslikult mõistnud põhivõlalt 10 000 eurolt välja viivise suuremas summas, kui seda taotles hageja (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6).
13. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
14. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et maakohus rikkus põhjendamise kohustust, mis puudutab laenulepingute ja käenduslepingu alusel nõuete osalist rahuldamist. Maakohus on oma järeldusi laenulepingute ja käenduslepinguga seoses piisavalt põhjendanud. 11.
15. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei ole tõendanud kostjale I 10 000 euro suuruse laenu andmist ning et üksnes asjaolu, et pooled on sõlminud laenulepingu, ei tõenda seda, et laen on ka reaalselt antud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate eeltoodud väited põhjendamatud ja kohut eksitavad. Maakohus on põhjendatult viidanud, et hageja on esitanud kohtule maksekorralduse, millest nähtub, et hageja on kandnud
16. märtsil 2020 kostja I arveldusarvele 10 000 eurot selgitusega: „laenuleping 30.03.2020“ ning et hageja esitatud
17. märtsi
18. a laenuleping ja
19. märtsi
20. a maksekorraldus tõendavad koosmõjus, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud laenuleping 10 000 euro laenamiseks ning laen on kostjale I välja makstud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul veenvalt tõendatud
21. märtsi
22. a laenulepingu alusel laenu andmine kostjale I. Õige on ka maakohtu viidatu, et kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et raha kanti kostjale I mõne muu kohustuse täitmiseks. 11.
24. märtsi
25. a laenulepingus p-s 3.1 on märgitud järgnev: „Laenu tagastamisega ja/või leppetrahvi tasumisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 0,35% (null koma kolmkümmend viis protsenti) päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Pooled kinnitavad, et käesolevas punktis kokkulepitud viivisemäär on mõistlik, sest minimaalselt 0,35% viivisemäära korral on Laenusaaja piisavalt motiveeritud täitma Lepingust tulenevad rahalised kohustused tähtaegselt.“ Kuigi lepingupunkti sõnastusest võib järeldada, et pooled on eraldi viivisemäärale tähelepanu pööranud ja selle läbi rääkinud, ei ole hageja siiski tõendanud, et tegemist oli eraldi läbi räägitud tingimusega. Maakohus leidis seega põhjendatult, et tegemist oli tüüptingimusega. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjenduste ja järeldustega selles osas, et kuivõrd poolte vaheline laenuleping oli sõlmitud lühikese tähtajaga ning puudusid täiendavad tagatised peale kostja I juhatuse liikme käenduse, ei ole viivisemäär 0,35% päevas majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kohtu hinnangul ebamõistlikult kahjustav tingimus ega seega ka tühine. 11.
26. Ringkonnakohtu hinnangul pole alust lugeda viivisemäära tühiseks ka käenduslepinguga seoses. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste puhul VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendatava kohustuse eest täies ulatuses, mh viivise maksmise eest. Praegusel juhul ei ole maakohus pidanud viivisemäära ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks põhivõlgniku suhtes. Kuigi tegemist on käenduslepingu puhul tarbijakäendusega, sest kostja II on füüsiline isik, ei tähenda see tarbijakrediidi sätete kohaldamist käendaja suhtes, kuivõrd laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, vaid on sõlmitud majandus-kutsetegevuses tegutsevate juriidiliste isikute vahel. Vastutuse rahaline maksimumsumma, mis on tarbijakäenduse puhul lepingu kehtivuse eelduseks (vt VÕS § 143 lg 2), on praegusel juhul hageja ja kostja II vahel käenduslepingu (dtl 16) punktis 5 kokku lepitud – nimetatud lepingupunkti kohaselt on käendaja vastutuse piirmääraks 15 000 eurot. Piirmäära märkimine täidab hoiatusfunktsiooni, et tarbijast käendajal oleks selge, et tema vastu esitatud nõude tegelik suurus (mis hõlmab intressi, viivist jne) võib ületada põhikohustuse algse suuruse. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust kohaldada tarbijast käendaja puhul teistsugust viivisemäära kui see, mis põhivõlgniku ja laenuandja vahelises laenulepingus on kokku lepitud ja mis kehtib. Maakohus on kostja II osas rahuldanud
27. märtsi
28. a laenulepingust tulenevate nõuete osas hagi ka selliselt, et kostja II vastutab selles osas 15 000 euro ulatuses. 11.
29. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et praegusel juhul tuleb hageja nõutud viivist vähendada. Maakohtus pole kostjad viivise vähendamise taotlust esitanud. Maakohus ei saa omaalgatuslikult viivist vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita seda, et ta vandeadvokaadist esindajale ei selgitanud eraldi seadusest tulenevat võimalust taotleda viivise vähendamist. Kuivõrd maakohtus kostjad viivise vähendamist ei taotlenud ja maakohtule ei saa ette heita vastava taotluse esitamise võimaluse selgitamata jätmist vandeadvokaadist esindajale, pole alust ka ringkonnakohtul viivist alles apellatsioonimenetluses esitatud taotluse alusel vähendada. Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on selgitanud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Kuivõrd VÕS §-s 162 viivise kohta kasutatud terminitega „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st
30. Viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (RKTKo 04.03.2026, 2-23-10924, p 15.1; vt ka nt RKTKo 10.12.2025, 218-11694, p 27; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20). Praegusel juhul ei ületa põhivõlalt 10 000 eurolt nõutud viivisenõue põhinõuet (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6). Ainuüksi asjaolu, et viivis ulatub võla pikaajalise tasumise tulemusel põhivõlani, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust seda vähendada. Kostja II suhtes piirab viivisenõude ebaproportsionaalset suurust käenduslepingus märgitud vastutuse maksimumsumma. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ka asjaolusid, mis annaks alust viivise vähendamiseks – mh ei ole nt väidetud, et kostjad ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita või viivist tasuda. Lisaks on hageja piiranud põhinõudelt nõutavat viivisesummat ise põhinõude suurusega (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6) (vt ka nt RKTKo 13.05.2020, 218-17536, p 17). Lisaks nähtub, et kostjad paluvad juhul, kui ringkonnakohus loeb viivisemäära 0,35% kehtivaks, vähendada seda mõistliku suuruseni ehk kuni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud seadusjärgse määrani. Seega ei ole kostjad ka viidanud, et hageja nõutav viivisesumma oleks ebamõistlikult suur, vaid on ka vähendamisel lähtunud viivisemäära suurusest. 11.
31. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul pole alust hageja põhivõlalt nõutud viivisesummat vähendada, on ringkonnakohtu hinnangul maakohus mõistnud kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise
32. märtsi
33. a laenulepingust tulenevalt ulatuses, mille väljamõistmist pole hageja kostjatelt taotlenud. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja palunud solidaarselt kostjatelt I ja II välja mõista „a) laenuvõlgnevus summas 10 000 eurot; b) intress summas 606,56 eurot; c) leppetrahv summas 2000 eurot; d) viivis seisuga 29.09.
34. a summas 10 343,26 eurot; e) viivis alates 30.09.
35. a leppetrahvilt (2000 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni leppetrahvi täieliku tasumiseni.“ (dtl-d 3, 557). Hagiavaldusest nähtub, et „Hageja lõplikuks viivisenõudeks 29.09.
36. a seisuga on: laenu tagastamiselt tekkinud viivis 10 000 eurot (laenuvõlgnevuse põhinõude summas) ja viivis leppetrahvilt 343,26 eurot, kokku 10 343,26 eurot.“ (dtl 6). Seejuures on hageja lähtunud viivisenõude arvutamisel viivisemäärast 0,12% päevas (mitte aga lepingus märgitud määrast 0,35%), olles nõus heas usus viivisemäära vähendama 3 korda, samuti vähendas hageja lisaks sel viisil arvutatud viivist (dtl 5 ja 6). Seega on hageja palunud välja mõista põhivõlalt 10 000 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise 10 000 eurot ja viivise leppetrahvilt 343 eurot 26 senti, kokku 10 343 eurot 26 senti. Rahuldades viivisenõude põhivõlalt, tulnuks välja mõista viivis põhivõlalt ehk 10 000 eurot, nagu taotles hageja. 343 euro 26 sendi suuruse viivise väljamõistmist taotles hageja leppetrahvinõudelt – leppetrahvinõue jäi aga täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on maakohus rahuldanud põhivõlalt viivisenõude 343 euro 26 sendi võrra suuremas summas, kui seda taotles hageja. Lisaks nähtub maakohtu otsuse resolutsioonist, et maakohus on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistnud
37. märtsi
38. a laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 10 000 eurolt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
39. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Samas hageja taotlusest tulenevalt ei ole hageja põhinõudelt 10 000 eurolt edasiulatuva viivise väljamõistmist taotlenud, vaid on soovinud edasiulatuva viivise väljamõistmist leppetrahvinõudelt, mis jäi aga rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 343 eurot 26 senti (st 10 000 eurot ületavas osas) ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 10 000 eurolt alates
40. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Seega lõppastmes ei ületa hageja taotletud ja ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud viivisesumma 10 000 eurot põhivõlga 10 000 eurot, samuti pole viivise arvutamisel lähtunud hageja 0,35% suurusest viivisemäärast päevas, vaid 0,12% suurusest viivisemäärast päevas. 11.
41. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega selles, et tõendatud pole 2000 euro suuruse laenu andmine kostjale II
42. juulil
43. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult lugenud hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega ja hageja
44. juuli
45. a maksekorraldusega, millega kanti kostja II kontole 2000 eurot selgitusega „lühiajaline laen“ tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping 2000 euro laenamiseks. Põhjendatud pole kostjate väited, et kuna maakohus viitab usutavusele, pole asjaolud tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, nagu rajanuks maakohus otsuse oletustele ja tuvastamata asjaoludele. Maakohus on viidanud „usutavusele“, mis võib näida ebamäärane, kuid asjas nähtub, et seejuures tugines maakohus hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustele ning hindas seda kui ühte tõendit ja tegi seda kogumis muude tõenditega (sh maksekorraldusega). Maakohus on mh hinnanud kostja II vande all antud ütlusi, pidades neid vastuolulisteks. Menetluses kõlanud väited, nagu poleks tõendatud, et summa kanti kostja II kontole, on asjas esitatud tõenditega ümber lükatud. Maksekorraldusel olev konto number, millele hageja kandis kostjale II 2000 eurot (dtl 17), on sama, mis nähtub kostja II konto väljavõttelt (dtl 301). Mh viitas kostja II ise vande all ülekuulamisel, et andis oma isikliku konto numbri ise (dtl 535). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega suulise laenulepingu alusel nõude rahuldamise osas ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kuivõrd tõendatud on laenulepingu sõlmimine, pole tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega ja seetõttu pole asjakohased ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist puudutavad kostjate väited. 11.
46. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja vastuhagi ei ole alust rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Mh juhib ringkonnakohus tähelepanu, et Riigikohus on viidanud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid, (vt RKTKo 22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16; RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 15; RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-136-05, p 26). Samas on praegusel juhul maakohus õigustatult viidanud sellele, et võttes arvesse asjas esitatud asjaolusid, mh seda, et hageja jaoks ei olnud vaidlusalused asjad ei vajalikud ega kasulikud ning ta ka ei kasutanud nimetatud esemeid, mh kasutas vaidlusaluseid ruume, kus esemed olid, Elbe Tuning Parts OÜ (vt ka nt kostja II H. Elbe
47. septembri
48. a e-kiri T. Kingile, dtl 258; üürileandja kiri, et ruume kasutas Elbe Tuning Parts OÜ, dtl 360), ei saa järeldada, et hageja on saanud esemetest kasutuseeliseid, kuivõrd hageja pole kostjale I kuulunud asju kasutanud. Asjas ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka järeldada, et hageja olnuks pahauskne. 11.
49. Kostjad on ette heitnud maakohtule järeldust, et kostja I ei ole esitanud VÕS §

§ 1045

lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulude nõuet ega toonud kohtu ette sellekohaseid asjaolusid, mistõttu ei hinnanud maakohus vastuhagi põhjendatust sel alusel. Iseenesest võib nõustuda kostjatega selles osas, et kostjad on juba vastuses/vastuhagis viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Samas võib nõustuda maakohtuga, et samaväärse asja kasutamise kulude nõuet pole kostja I esitanud. Kostja II on viidanud, et pidi ostma uusi esemeid (dtl 345, 536), kuid pole sellekohaseid tõendeid menetluses esitanud. Seda, et kostja I oleks samaväärseid asju kasutanud ja et tal oleks seetõttu kulutused tekkinud, pole kostja I menetluses tõendanud. Samas on maakohus ise viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-65-14, mille punktis 13 on Riigikohus selgitanud, et asja omanikul on õigus nõuda VÕS § 132 lg 4 järgi ka kahjuhüvitisena VÕS §

§ 1045

lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulusid juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks (VÕS § 132 lg 4 esimene lause); kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist (teine lause). Seega on maakohus viidanud ka võimalusele nõuda VÕS § 132 lg 4 teise lause ja §

§ 1045lg 1 p 5 järgi saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist.

Kostja I on vastuhagis mh viidanud kohtupraktikale seoses kaotatud kasutuseelistega (dtl 109). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eelnev maakohtu minetus siiski alust vastuhagi rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub ka saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamise nõude puhul sellega, et nõue ei saa olla põhjendatud alates

1. septembrist 2021, kuna asjas ei saa lugeda tuvastatuks, et kostja I oleks hagejalt vastavate asjade tagastamist nõudnud. Nimetatud järeldust ei saa teha ka kostja II e-kirjast T. Kingile, kus viidatakse Elbe Tuning Parts OÜ-le, mitte aga hagejale (dtl 258). Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et kostja I ei ole lisanud vastuhagile kirjalikke tõendeid selle kohta, et ta oleks hagejalt asjade valdust nõudnud enne
2. detsembrit 2021, s.o kohtule tsiviilasjas nr 2-21-20216 vindikatsioonihagi esitamist. Hageja sai tsiviilasjas nr 2-21-20216 (kostjana) hagiavalduse menetlusse võtmise ja hagi tagamise määruse kätte
3. jaanuaril
4. Sellega sai talle teatavaks ka vallasasjade suhtes määratud käsutuskeeld. Maakohus on põhjendatult viidanud, et hagi tagamise määruses oli mh märgitud, et T.K. Varahalduse OÜ on kohustatud hagi tagamise korras andma määruse punktis II nimetatud asjad kohtutäiturile hoiule. Nimetatud tingimus sätestati kostja I taotlusel. Olukorras, kus kostja I enda soovil on hagi tagamise korras keelatud esemete käsutamine ning mh kohustatud andma asjad kohtutäiturile hoiule, ei saa kasutuseeliste hüvitamise nõuet selle aja eest lugeda põhjendatuks. Asjaolu, et kostja I ei pöördunud kohtutäituri poole enda väitel seetõttu, et leidis, et hoiukulud on suured, ei anna alust järeldada, et hagi tagamise aja eest peaks hageja maksma hüvitist kasutuseelise sätete alusel. Asjas nähtub, et kostja I juhatuse liige kostja II ei ole ka praeguse asja menetluse ajal tundnud suurt huvi asjade vastuvõtmise vastu, kuigi hageja juhatuse liige on soovinud asjad tagastada (vt dtl 535, 563). Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja I ei ole tõendanud ka oma vastuhagi nõude suurust. Kostja I on küll viidanud, et on toonud esile tõendid, mis ta kätte sai, kuid nimetatud tõendite alusel ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda kasutuseeliste nõuet tõendatuks. Menetlusosalise lepingulise esindaja büroo töötaja poolt koostatud tabel (dtl 92) ei ole käsitatav tõendina. Rendihindade puhul ei ole alust lähtuda Rentbulli esindaja e-kirjas (dtl 93) märgitud oletuslikest hindadest. Võib nõustuda ka hagejaga, et kostja I ei ole tõendanud, et nimetatud asjad on olnud talle äritegevuse jaoks vajalikud VÕS § 132 lg 4 mõttes (vt ka RKTKo 14.01.2026, 2- 21-19417, p 13). Lisaks tuleneb e-kirjast, et Rentbull on kolmandatele isikutele rentinud nimekirjas märgitud esemetest vaid 2 asja. Samas ei saa ka nende asjade puhul – kontorimööbel ja joogikülmik teha järeldust, et nimetatud hinnad on praegusi esemeid arvestades asjakohased. Mh viitab hageja põhjendatult sellele, et külmkapi ja joogikülmiku rentimine ei ole võrreldavad. Dtl-l 98 asuvas e-kirjas on kontorimööbli rentimise kuluna viidatud ligikaudu 11,99 eurole kuus, kuid ka esitatud tõendist nähtub, et hind sõltub asja seisukorrast. Seda, mis seisukorras olid kostja I esemed, asjas ei nähtu. Õige on ka see viide, et kostja I nõuab kontorimööbli eest kasutuseelisena 24 eurot kuus, mida ei saa lugeda tõendatuks. Motovarustuse rentimisega seonduvalt on hageja põhjendatult viidanud, et kostja I viidatud link ei avane ning seega on motovarustuse rendihind tõendamata. Mh ei ole võimalik pidada ka varustust tööks vajalikuks ja kasulikuks. Kohvimasina puhul ei ole samuti tõendatud, et olemasoleva kohvimasina saamata jäänud kasutuseelis oleks 25 eurot päevas. Viide kohvimasinate rentimisega seonduvale interneti leheküljele seda ei tõenda, mistõttu on ka kohvimasinaga seonduva kahju tekkimine tõendamata. Hageja on viidanud ka sellele, et kinokõlarite, Estonia kõlarite, töötasapinna, metallkapi, kartoteek-sahtlipüstakute eest hüvitise nõudmine pole samuti põhjendatud, kuivõrd kohtud pole teises tsiviilasjas tuvastanud nimetatud esemete omandiõigust ja /või asjas ei nähtu, et tegemist oleks kostja I majandustegevuseks vajalikud või kasulikud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et rendihinda eeltoodud esemete osas ei saa lugeda ka tõendatuks mh põhjusel, et oletuslik e-kiri võimalike hindade kohta seda ei tõenda. Eeltoodust tulenevalt ei oleks alust vastuhagis sisalduvat nõuet rahuldada ka selle tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ka nõudega, mille suurust ei oleks samas olnud võimalik tõendada ja mis annaks aluse rahuldada see kohtu määratud ulatuses VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel. Mh on hageja viidanud sellele, et kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub sellega, et nõude esitamine tagasiulatuva perioodi eest võib olla hea usu põhimõtte vastane, kui hageja ei teavita oma nõudest mõistliku aja jooksul väidatava nõude aluseks oleva asjaolu (õigusrikkumise) teadasaamisest. Praegusel juhul on kostja I esitanud kasutuseelise hüvitamise nõude rohkem kui 2 aastat pärast rikkumisest teadasaamist. Kuigi nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul, ei saa seda lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul. Hageja on viidanud ka sellele, et nõue tuleks igal juhul jätta rahuldamata VÕS § 140 alusel. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul pole kasutuseelise nõude rahuldamiseks alust, mh selle tõendamatuse tõttu, ei hinda ringkonnakohus VÕS § 140 võimalikku kohaldamist. Eeltoodust tulenevalt on maakohus lõppastmes jätnud kasutuseelise nõude õigesti rahuldamata.
5. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt viivisenõude osas, tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta selles osas maakohtu menetluskulude jaotust, kuivõrd põhinõude ja viivise osas rahuldab ringkonnakohus hagi hagis taotletud viisil. Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades apellatsioonkaebuse väiteid ja maakohtu otsuse tühistamise ulatust (viivisenõude rahuldamine on suures osas siiski põhjendatud) ja seda, et viivisenõude osas tuleb maakohtu lahend tühistada vaid seetõttu, et maakohus pole lähtunud hageja taotletust, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud ringkonnakohtus siiski solidaarselt kostjate kanda.
6. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu 7,75 tundi, esindaja tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kuid hageja ei taotle käibemaksu kulude hulka arvamist. Hageja menetluskulud kokku on ringkonnakohtus 1085 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul võib pidada lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot põhjendatuks. Samuti saab arvestades asja olemust, mahtu ja tehtud toiminguid, pidada põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 7,75 tundi. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrata, et hageja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 1085 eurot (käibemaksuta) ning nimetatud summa tuleb solidaarselt (TsMS § 165 lg 3) kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis pole kajastatud hagi tagamise abinõuga seonduv, kuigi see peaks TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt otsuse resolutsioonist nähtuma, tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada punktiga 13 järgmises sõnastuses: „Jätta jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud“. (allkirjastatud digitaalselt)