Obsah (8)

§ 770§ 773§ 1044§ 1043§ 762§ 100§ 134§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-21-974

) § 9 lg 1, § 11 lg 1 ja § 759 mõttes. Kostjad rikkusid kohustust tagada hagejale õigeaegselt pädeva arsti teenus ja ravi. Hageja piinles valude ja õhupuuduse käes ning kartis oma elu pärast. Kui hageja oleks kohe suunatud pulmonoloogi juurde, oleks ta saanud varem õige ravi ja kahju poleks tekkinud. Neurokirurgi konsultatsiooni ei ole hagejale seni tagatud. Asjaolu, et kostja II tegi ravikaardile vale sissekande, saab pidada raviveaks ja dokumenteerimiskohustuse rikkumiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

1. Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Hagejale on vanglas osutatud asjakohast ja õiget tervishoiuteenust. 2 Hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kuni
2. juulini 2024 oli tervishoiuteenuse osutajaks vangla ning kinnipeetav sai nõude esitada ainult tervishoiuteenuse osutaja, mitte paralleelselt arsti vastu. Hagi on ka sisuliselt põhjendamatu. Kostjad ei ole tekitanud hagejale mittevaralist kahju, teda on ravitud vähemalt vastavalt arstiteaduse keskmisele tasemele.

§ 770

lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on veas süüdi. Minimaalselt peab hageja tõendama, et tervishoiuteenus ei vastanud keskmisele arstiteaduse tasemele (raviviga), hagejal tekkis kahju ning raviviga ja kahju on omavahel põhjuslikus seoses.

§ 773lg 3 järgi on ravivea tõendamiskoormis hagejal.

Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab hageja tõendama ka kahju tekkimist või selle vähemalt usutavaks tegema. Alles pärast seda saab tervishoiuteenuse osutaja tõendada süü puudumist.

§ 770

lg 3 kohaselt peab hageja mh tõendama, et vangla ja vangla arst oleks pidanud tegema hageja soovitud otsustuse kiiremini. Tõendiks ei saa olla hageja subjektiivne arvamus, millal tema arvates oleks tulnud tervishoiuteenust osutada. Kinnipeetava saatmise vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde ja muud tervishoiuteenuse üldist korraldust puudutavad küsimused otsustab vangla, mitte konkreetne arst. Neurokirurgi vastuvõtule registreeriti hageja juba enne hagiavaldusest teada saamist

1. juulil
2. Seljavalu on olnud hageja püsiv kaebus juba alates
3. aastast, talle on korduvalt tehtud uuringuid.
4. aastast kuni jaanuarini 2016 viibis hageja vabaduses ja kostjatele ei ole teada, kas ta selle aja jooksul arsti poole pöördus või avaldub probleem ainult vanglas. Kuna
5. aasta alguses toimus hageja ennetähtaegse vabanemise menetlus, on usutav, et ta võis
6. augusti 2020 vastuvõtul öelda, et läheb vabanedes ise arsti juurde. Hageja ei ole ka kuidagi tõendanud, et kostjad oleks hageja köha valesti ravinud või olnud viivituses hageja suunamisega pulmonoloogi vastuvõtule. Pulmonoloogi juurde suunamisest
7. juunil 2020 kuni arsti juurde viimiseni
8. augustil 2020 ei olnud vangla viivituses, köha puhul ei saadeta inimest esimese asjana kliinikusse. Vanglale teadaolevalt ei ole pulmonoloog teinud vanglas osutatud ravile etteheiteid. Ei ole tõendatud, et vanglas hagejale osutatud ravi oleks kuidagi tema tervist kahjustanud või olnud muul moel ebaõige. Hageja taotletud ekspertiis raviviga ei tuvastanud ning kostjad nõustuvad ekspertiisi järeldusotsusega. MAAKOHTU LAHEND
9. Viru Maakohus jättis
10. aprilli 2025 otsusega hagi rahuldamata ning ekspertiisikulu Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud hageja kanda. Hageja heidab kostjatele ette, et talle jäeti tagamata vajalik tervishoiuteenus (mitteefektiivsed ravivõtted, raviviga), rikuti sellega tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja hoolsuskohustust ning kahjustati hageja füüsilist ja vaimset tervist. Kaebused puudutavad seljavalu ja köha ning hagejale osutatud tervishoiuteenust jaanuarist 2019 kuni detsembrini
11. Sel ajal kehtinud VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldati tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on 3 kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetava ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt RKÜKm
12. juuni 2021 nr 3-21-30/19, p 25). Kuigi Riigikohtu üldkogu leidis, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud, tuli menetlusökonoomia põhimõtet ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-t 4 arvesse võttes lahendi tegemise ajal (s.o
13. juunil 2021) maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad maakohtus lõpuni lahendada. Kuna hageja esitas hagi
14. juunil 2021, tuli vaidlus lahendada maakohtul. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab hageja nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, kuid tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

§ 1044

lg-st 3 tulenevalt vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (

§ 1043jj).

Tervishoiuteenus pidi

§ 762

järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:  tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (

§ 100

, § 770 lg 1);  lepingut on rikutud süüliselt (

§ 770

lg 1);  patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134

);  rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4);  mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2,

§ 134

lg 1);  mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (

§ 134lg 1) (vt RKTKo 27.

veebruar 2019 nr 2-17-12477/109, p 13.1).

§ 770

lg 4 kohaselt peab hageja tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud (vt RKTKo 31. jaanuar 2018 nr 2-15-8533). Diagnoosi- või ravivea tuvastamisega

§ 770

lg 1 alusel kaasneb eelduslikult

§ 762

järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest. Maakohtu hinnangul ei ole hageja väidetud asjaolud tõendamist leidnud. Tsiviilasjas läbi viidud ekspertiisi järelduse kohaselt on Viru Vangla (meditsiiniosakond) kui tervishoiuteenuse osutaja reageerinud hageja seljavalu ja köha kaebustele ning ravinud teda vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele, raviviga jaanuarist 2019 kuni detsembrini 2020 tehtud ei ole, seljavalu ja köha ravimisega ning köha põhjuste/astma diagnoosimisega põhjendamatult viivitatud ei ole (dtl 370–371, 396). Ekspertiisi kohaselt diagnoositi hagejal seljaaju närvijuurte haigestumus (radikulopaatia)

1. aastal, lülisambalülide haigestumus (spondülopaatia)
2. aastal ning raviks määrati Arcoxia ja Meloxicam.
3. oktoobril (õige on jaanuaril) 2020 fikseeris kostja II hagejal nimmevalu ja andis saatekirja neuroloogi vastuvõtule.
4. juunil 2020 viibis hageja neuroloogi vastuvõtul, neuroloogi diagnoositud radikulopaatia ja raviks määratud Arcoxia näitab varasema ravi jätkamist ning varem osutatud raviteenuse vastamist arstiteaduse üldisele tasemele. Ekspertide sõnul on radikulopaatia ja täpsustamata astma kroonilised haigused, millest täielikku tervenemist ei esine. 2019–2022 on hageja ravi korrigeeritud vastavalt haiguste kulule ja patsiendi seisundile, kuid ravi ei ole täielikult muudetud. Maakohtul puudub alus kahelda ekspertide pädevuses või hinnangute objektiivsuses.
5. märtsi 2025 4 kohtuistungil kinnitas hageja, et praegu probleeme seljaga ei ole (dtl 421), seega tervisekahjustust ei ole.
6. augustil 2020 hageja ravikaardile kostja II tehtud kanne, nagu oleks hageja loobunud operatsioonist ning avaldanud soovi pöörduda ise vabaduses arsti poole, on usutav, sest kostjate sõnul toimus
7. aasta algul hageja ennetähtaegse vabanemise menetlus. Hageja ise märkis kohtuistungil, et kojuminekust oli juttu, kuigi ta ei olnud kindel, et ta vabastatakse (dtl 329). Hageja väitis kohtuistungil, et tema peamine probleem on köha ja nohu (dtl 329), kuigi hagiavalduses hageja nohule ei viita, vaid heidab kostjatele ette ebaadekvaatset köha ja astma ravi ning diagnoosimise ja raviga viivitamist.
8. detsembri 2021 kohtuistungil kinnitas hageja, et praegu hingamisraskusi ei esine (dtl 331),
9. märtsi 2025 kohtuistungil, et tervislik seisund on väga hea, probleeme köha, astma või seljaga ei ole (dtl 420–421). Ekspertiisi kohaselt on Viru Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja reageerinud hageja kaebustele köha kohta ja ravinud teda vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele (dtl 370 jj). Kuivõrd kopsuarsti diagnoositud haigus ja ravi ei erinenud Viru Vangla arsti E.U diagnoosist ja ravist, ei ole köha ravimisel jaanuarist 2019 kuni detsembrini 2020 tehtud ravi- ega diagnoosiviga. Ekspert möönis, et mai-juuni 2020 haigusjuhtumi puhul võis astma peale mõelda, kuid ei kinnitanud, et ravi oli vale. Samas märkis ekspert ka, et astma varasem ravi oleks parandanud hageja enesetunnet (dtl 423). Ekspert selgitas, et kuna domineeris köha ja teisi sümptomeid ei olnud, ei osatud arvata, et probleemiks on astma (dtl 423). Maakohus järeldas, et hageja sümptomitele tuginedes ei olnud astma diagnoos tol hetkel ilmselge. Lisaks ei olnud hageja ravita, tema vaevusi leevendati, seega ei saa maakohtu hinnangul heita kostjatele ette hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti selgub eksperdi ütlustest, et astma peale oleks tulnud mõelda alates
10. maist 2020, kui hageja sai bronhi laiendavat Retaphylliini, ning astma ravi algas juba
11. juunil 2020 kui hageja sai inhalaatori ja Ventolini ehk kaks kuud enne pulmonoloogi vastuvõttu, mistõttu astma diagnoosimise ega raviga põhjendamatut viivitust ei olnud. Eksperdi hinnangul põhjustas see, et kohe astmaravimeid ei saadud, vaevusi, kuid kopsufunktsiooni halvenemist ega astma süvenemist see ei põhjustanud (dtl 424). Maakohus leidis ekspertide hinnangule tuginedes, et tervishoiuteenuse lepingu rikkumine ja hageja tervise kahjustamine ei ole tõendamist leidnud. Ükski teine tõend ekspertide seisukohta ümber ei lükanud. Puudub alus väita, et kostjad olid hageja ravimisel ja oma kohustuste täitmisel hooletud või osutatud tervishoiuteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. Eelnevast tulenevalt ei saa kostjatele kohustuste rikkumist ja hagejale süülist kahju tekitamist ei lepingu ega õigusvastase kahju tekitamise sätete alusel ette heita, seega ei ole hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
13. aprilli 2025 otsuse tühistamist ning hagi täielikku rahuldamist, kummaltki kostjalt hageja kasuks 1000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist ja menetluskulude jätmist kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tulnuks asjaolude ja tõendite kohaselt teha teistsugune otsus. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mis on viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni. Eksperdi suuliselt antud selgitused ei ole kirjalikust ekspertarvamusest vähem kaalukad ega madalama usaldusväärsusega. Eksperdi sõnul oleks tulnud palaviku puudumisest järeldada, et hageja köha näol ei ole tegemist viirusinfektsiooniga. Maakohus sellele otsuses tähelepanu ei pööranud. Hagejal oli köha ilma palavikuta
14. mail 2019, järgmisel korral
15. oktoobril jne. Ekspert selgitas istungil, et oleks tulnud otsida muud diagnoosi ja ravi. 5 Ka ütles ekspert, et köha põhjustas hagejale vaevusi ja elukvaliteedi langust. Seetõttu on apellandi mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Eelnevast tulenevalt ei saa kuidagi asuda seisukohale, et kaebaja haigus (astma) diagnoositi ja raviti arvestades arstiteaduse üldist taset. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et ei taotle, et talle tagataks viivitamatult neurokirurgi konsultatsioon.
16. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostjad juhivad tähelepanu sellele, et hageja on apellatsioonkaebuses nõuet suurendanud. Kostjate arusaamise järgi on apellatsioon esitatud ainult maakohtu otsuse selle osa peale, mis puudutas köha, mis diagnoositi lõpuks astmana. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, mis puudutas seljavaevuste väidetavat ebaõiget ravi ja selle eest hüvitise välja mõistmata jätmist. Maakohtus nõudis hageja kummaltki kostjalt hüvitiseks 1000 eurot, kuid nõue hõlmas nii seljavaevuste kui ka köha ravi. Kui pidada nõudeid võrdväärseteks, siis on hageja nõuet köha ravi osas kahekordistanud, nõudes poole hagiavalduse mahu eest sama suurt hüvitist. Hageja ei erista kummagi kostja vastutuse osa. Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja vastutust ei saa automaatselt üle kanda arstile, nõue kostja II vastu tuleb juba seetõttu jätta rahuldamata. Maakohtu otsusel ei ole apellatsioonis ette heidetud puudusi, ka räägib hageja apellatsioonis endale vastu. Kostjad nõustuvad, et eksperdi istungil suuliselt antud ütlused on võrreldavad kirjaliku ekspertarvamusega, kuid hageja nõuab, et eelistataks suuliselt antud ütlusi. Maakohus ei hinnanud eksperdi esile toodut valesti ega ühekülgselt. Istungil hüpoteetilistele küsimustele vastates ei lükanud ekspert ümber kirjalikus ekspertiisiaktis tõdetut, et raviviga ei esinenud. Ekspert tõi välja, et ükski köhaepisood ei olnud pikem kui järjestikku kaheksat nädalat, hageja ei esitanud tõendeid vastupidise kohta. Hagejat ei jäetud ühegi haigusjuhtumi korral ravita ning prooviti erinevaid lähenemisi, et vaevusi leevendada. See ei tähenda automaatselt raviviga, kui ka hüpoteetiliselt mõne teise võttega oleks võinud varem jõuda tervisemure põhjuseni. Oluline on, ja mida ka eksperdid jaatasid, et tervishoiuteenuse osutaja tegevus oli keskmisele kvaliteedile vastav. Kostjad nõustuvad maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, mistõttu tuli hagi rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.
18. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust maakohtust erinevalt, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes teistsugusele seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
19. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei pööranud tähelepanu eksperdi kohtuistungil köha ravimise kohta antud ütlustele. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maakohus analüüsis eksperdi kohtuistungil köha diagnoosimise ja ravi kohta antud selgitusi vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s
20. Muu hulgas viitas maakohus eksperdi selgitustele, et kuna hagejal peale köha teisi sümptomeid ei olnud (õhupuudus, vilinad rinnas, märgitud on vesikulaarne hingamine), ei osatud arvata, et probleemiks on astma; hagejale esialgu määratud Ventolin on ka hea ravim; pärast bronhi laiendava Retaphylliini manustamist ja hageja 6 enesetunde paranemist oleks pidanud astma peale mõtlema, kuid eksperdi kinnitusel oli ravi tol hetkel adekvaatne (dtl 448); samuti et kaks kuud ei olnud asjaolusid arvestades pulmonoloogi vastuvõtule pääsemiseks pikk aeg (dtl 449). Järeldades, et astma diagnoosimise ega raviga põhjendamatut viivitust ei olnud, tugines maakohus just eksperdi suulistele ütlustele, et astma peale oleks tulnud mõelda alates
21. maist 2020 kui hageja sai Retaphylliini ning astma ravi tegelikult algas juba
22. juunil 2020, kui ta sai inhalaatori ja Ventolini ehk kaks kuud enne pulmonoloogi vastuvõttu (dtl 449). Hageja väide, et eksperdi sõnul oleks pidanud palaviku puudumisest hageja köha puhul järeldama, et see pole viirusinfektsioon, ja otsima muud diagnoosi ja ravi, ei ole päris õige. Ekspert ütles kohtuistungil mh järgmist:  „Viimased episoodid olid alaäge köha. Siis võis tegelikult astma peale ehk mõelda, aga kuna see oli viiruste periood sügisel, siis mõeldi viirusinfektsioonide peale. Ja kuna episood ei kestnud rohkem kui 8 nädalat, siis see ei olnud krooniline köha ja ei mõeldud astma peale.“ (dtl 422)  Varem käsitleti seda köha kui ägedat ja alaägedat köha, mille puhul ei ole näidustatud astma teste.“ (dtl 422)  „Ja teine asi, et tal ei olnud ka kõrget palavikku. Võis mõelda, et on midagi muud, mitte viirusinfektsioon.“ (dtl 426) Ekspert ütles sisuliselt, et kui köha ei kadunud, oleks mingist hetkest alates võinud hakata muu diagnoosi peale mõtlema, mitte ei väitnud kindlalt, et viirusinfektsiooni puudumise järeldus tuli teha. Ekspert ei väljendunud kategooriliselt, vaid püüdis oletada hagejaga tegelenud meditsiinipersonali mõttekäike, kellel ei olnud enne kõigi analüüside tegemist seda täiendavat infot, mis eksperdil tagantjärgi on. Seega leidis maakohus õigesti, et eksperdi suulised ütlused ei lükanud ümber kirjalikus ekspertarvamuses väljendatud hinnangut, et raviviga ei tehtud ja hageja ravi oli keskmisele kvaliteedile vastav.
23. Veel leiab hageja apellatsioonkaebuses, et kuna eksperdi sõnul põhjustas köha hagejale vaevusi ja elukvaliteedi langust, on mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Maakohus on põhjendatult viidanud, et mittevaralise kahju hüvitamise üheks eeldus on tervishoiuteenuse osutaja süü, eelkõige diagnoosi- ja raviviga ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumine (

§ 770lg 1).

Praeguses asjas tuvastas maakohus, et diagnoosi- ja raviviga ei ole tehtud ning muid rikkumisi ei ole hageja väitnud, mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

1. Kostjad viitavad vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja nõuab kaebuses ikka kummaltki kostjalt hüvitist 1000 eurot, kuigi ei vaidlusta maakohtu otsuse seda osa, mis puudutab seljavaevuste ravi, millest saab järeldada et hageja on nõuet suurendanud. Kuna ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse muutmiseks ja hagi rahuldamiseks alust ei ole, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hageja nõude võimalikku suurendamist analüüsida.
2. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjatel ei ole toimiku andmete kohaselt kulusid tekkinud. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 7